Kaks isa

Lauluklipp Hollandist, sealselt veerand sajandi pikkuse ajalooga laste lauluvõistluselt Kinderen voor kinderen, esitajaks Terence Uphoff, noormees, keda on juba jõutud tituleerida uueks Jamai Lomaniks (hollandlaste analoog Will Young'ile) ning kes oli üks võistluse favoriitidest.

Et segasevõitu põhjustel ei taha mõned brauserid Bloggeri ja YouTube'ga samaaegselt korralikult koostööd teha, siis siin on video link, mis viib otse YouTube lehele:

Terence Uphoff "Twee vaders".

Laulu sõnade tõlge inglise keelde:

We live in a terrace house
we have nice stuff at home
we live there quite OK with three of us together
Bas works for the newspaper
and Diedrick is laboratorian
they adopted me when I was one year old

I'm still the only child
but that's OK with me
that way I get all the attention and love from those two
Bas brings me to the school
with Diedrick I play violin
and with three of us we watch soaps on TV

I have two fathers
two real fathers
Sometimes cool and sometimes strict
but it's going great with us

I have two fathers
two real fathers
who, if they have to
both can be my mother

When I have to go to bed
Diedrick checks my homework
and Bas does the dishes or is doing laundry
And if I'm ill or have a fever
then there's nobody I know
who can be so caring as Diedrick or Bas

He has two fathers
two real fathers
Sometimes cool and sometimes strict
but it's going great with us

He has two fathers
two real fathers
who, if they have to
both can be my mother

Sometimes I get bullied at school
of course it's not nice
"You're parents, they are homo!"
They find it strange
Then I just shrug my shoulders
"So what! I'm their son!"
It's not ordinary
but for me it's quite OK

Two real fathers
Sometimes cool and sometimes strict
but it's going great with us

He has two fathers
two real fathers
who, if they have to
who, if they have to
both can be my mother


Lugu on olemas ka eelmise aasta paremate laulude kogumik-CD-l Kinderen voor kinderen - 2005 ning lauluvõistluse 25. aasta juubelikontserdi DVD-l Kinderen Voor Kinderen - 2005 - H.P.Jubileumfeest. Mõlemil plaadil peaks olema ka "Twee vaders'i" karaokeversioon.

Huvitav millal "Laulukarussellil" midagi samalaadset esitamisele tuleb? :)

Täiendav õiendus

Et sain noomida nagu ma oleks eile vältinud ebamugavat (?) küsimust ("Kui uskuda neid kuulujutte, mida Koit Pikaro tänases Pravdas levitab ("Olen kokku saanud isikuga, kes on sama Rebast kohanud homoklubides ja näinud teda seal koguni tantsimas naiseriietes."), siis võib kõrvaltvaatajaile näida, et rünnak paraadi vastu oli korraldatud homode endi poolt sihiga jätta sellel osalejatest ülejäänud ühiskonnale mulje kui süütutest kannatajatest, keda kõik südametunnistust ja empaatiavõimet omavad inimesed kaitsma peavad tõttama. Kas oli?") ning meelega sellest üle libisenud, siis siinkohal väike täiendus.

Mina ei tea, kas K.R. tunneb endas mingisuguseid homoseksuaalseid tunge või mitte. Nagu ma ka ei tea, mis sundis teda käituma just nii nagu ta käitunud on. Need on küsimused talle endale. Mis Pikaro väitesse puutub, siis on see juba ses mõttes kõige ehtsam demagoogia, et niinimetatud homoklubides tantsimas käimine ei anna automaatselt objektiivset hinnangut nende tantsijate seksuaalse orientatsiooni kohta. See kui ma käin näiteks hiina restoranis söömas, ei tähenda, et ma oleks asiaat. Nii nagu homod külastavad heteroklubisid, käivad heterod ka homoklubides. Nii et see elegantne vihje K.R.-i väidetava mahasurutud seksuaalsuse kohta jääb Pikaro südametunnistusele.

Samas ei hämmastaks mind ei üks ega teine võimalus. Maailmast on küllaga tuua näiteid kus tulihingelised geiliikumise vastased ise kapihomodeks osutuvad. Ainuüksi viimase paari aastaga on kasvõi mitu USA tipp-poliitikut (kongresman Edward Schrock, kuberner Jim McGreevey jne) olnud sunnitud oma positsioonist loobuma, sest nad jäid vahele sellesama tegevusega, mida nad ise varem valjuhäälselt hukka olid mõistnud.

Rünnak paraadi vastu kui homode endi korraldatud aktsioon? Huvitav, kuigi tänapäeva kõike ja kõiki kahtlustavas paranoilises ühiskonnas mitte just ootamatu spekulatsioon ja mitte millegi poolest halvem kui väide nagu oleks K.R. oma marurahvusluse maski taga tegelikult hoopis Nochnoi Dozor'i põrandaalune kindral. Oijah...

Nagu eespool juba öeldud, ei oska mina midagi öelda ründajate seksuaalse orientatsiooni kohta (muide, kuna rünnaku ohvriteks langes mu teada ka mitu heteroseksuaalset inimest, siis seda teemat edasi aretades saaksid soovitada Delfile uut hittpealkirja: "Homod loopisid heteroid kividega!"), kui see oli aga küsimus sellest, et kas paraadi korraldajad organiseerisid ka neonatside kivideloopimise, siis on vastus ei.

Infopartisan vs. ancientboy

Järjejutu "Infopartisan versus ancientboy" järgmine osa.

Eelmises osas: Infopartisan: "Jätkan möödunud nädalal alanud sõnavahetust homoekstremistidega."

Ma usun samuti, et kristlaste ja Ko. avaldused on olnud siirad ja ma pole enda teada kusagil üritanud midagi vastupidist väita. Küll ma arvan, et mõne avalduse siirus ei välista sobival hetkel selle kasutamist vaid selleks, et end hetkeks avalikkusele nähtavale poliitilisele maastikule upitada. Ma tõesti ei suuda meenutada, et näiteks needsamad nn. kristlike pereväärtuste eest nii vankumatult seisvad usuinimesed oleks meedias teinud jõulisi taunivaid avaldusi kasvõi Piiblis selgelt hukka mõistetud ning tänapäeva Eestis nii levinud abielurikkumiste koha pealt. Ainsatest Kristuse õpetuse tõlgendajate poolt pattudeks ja patukesteks väidetuist on nende meedias laiemalt kajastatud avalikes sõnavõttudes räägitud homoseksualismist. Küsin veelkord, miks küll? Ja vastan end korrates: sest see müüb, sest sellega saab kollakasse meediasse, sest sellega saab teada anda, et "Näe! Meie oleme ka olemas, vali järgmine kord meid!". Abielurikkumine, naabri vara himustamine ja muud sellised surmapatud on meie "seltskonnaajakirjanduses" kujutatud ju hoopis glamuurse, igati tolereeritava ning kohati lausa ihaldusväärsena ja sellist valitsevat suhtumist hukkamõistvat avaldust ei vaevuks keegi esiteks ei trükkima ega teiseks ka lugema. Pluss sellised avaldused võiksid kergesti neile kristlastele endile valusalt virutavaks bumerangiks osutuda. Mina igatahes mäletan küll veel jumalasulase ja vaga ning tubli kristliku pereisana tuntud Illar Hallaste seiklusi kahtlaste elukommetega naisterahvaste juures ning neile järgnenud, Hallaste jaoks sisuliselt poliitiliseks harakiriks saanud "teledebatti" :)

Uskumine kellegi avalduste siirusesse ei tähenda aga seda, et ma automaatselt selle avaldusega ka nõus oleks, mitmed vaatenurgad on vähemalt minul nende nn. konservatiividega küll erinevad. Perekonna olulisuse koha pealt olen ma sada protsenti nõus sellega, mida Lisette juba ühes kommentaaris kirjutas: "Homoorganisatsioonid on siin, uskumatu, täiesti ühel nõul konservatiividega - jah, perekond ongi ülitähtis ja äärmiselt oluline on perekondi parimal võimalikul moel kaitsta." Aga kui minu jaoks on perekond ka kahe samasoolise inimese kooselu (olgu siis lastega või ilma), siis kristlased paistavad selle juba isegi lihtsalt terminina välistavat. Huvitav küll, miks näiteks lastetud mees-naine paarid nende jaoks on perekond aga oma bioloogilise lapse või lastega homo/lesbivanemad seda teps mitte ei ole? Infopartisan kirjutas, et tema arvates tingis kristlasi ja rahvuslasi oma avaldusi tegema nende veendumus, et "rahvuse elujõu tagamiseks tuleb kõikvõimalikele alternatiividele eelistada vähemalt ühiskondlikul (seadusandlikul) tasandil traditsioonilist peremudelit." Seda silmas pidades, miks esimest tüüpi (lastetutel) peredel siis ikkagi on võimalik omada riigi igakülgset seadusandlikku toetust, teist tüüpi (lastega) peredel aga mitte?

Vasakpartei koha pealt olen põhimõtteliselt nõus. Mina, kes ma küll pole ka väga põhjalik meedia jälgija, ei olnud neist enne seda avaldust tõesti väga pikka aega midagi kuulnud ja Sirje Kingsepa arvamust (kuigi see oli ehk rohkem isegi mitte niivõrd homoseltskonda toetav kuivõrd lihtsalt vastus kristlaste kisale ning erinevalt viimasest, ka argumenteeritult ja sümpaatses vormis esitatud) võib publicity mõttes tõesti käsitleda samaväärsena kristlaste omaga. Anarhistide koha pealt ma nõus ei ole, sest nad ei ole poliitiline partei ega saaks juba oma põhimõtete tõttu meie erakondlikul maastikul figureerida. Minu algne jutt oli sellest, et laiema avalikkuse jaoks tundmatud poliitilised jõud kasutavad homoteemat enda teadvustamiseks, kindlasti lootes ükskord ka Riigikokku jõuda. Anarhistliku liikumise teesid iseenesest juba välistavad riigi kui sellise ning selle institutsioonide olemasolu, seega ei saa nad ka sinna pürgida.

Täna alanud avalik mudamaadlus Pikaro vs. Rebane tuli muidugi oponentidele väga sobival hetkel, ainult et ma söandaks ikkagi meelde tuletada, et homotemaatika on seal ju tegelikult äärmiselt minimaalne, taandudes ühele väikesele jalaga-tagumikku-repliigile stiilis "A. ütles, et B. oli kuulnud, et C. arvas, et D. on homo". Aur on ses Pikaro kirjutises ikka suunatud muude teemade (või siis hoopis nende hajutamise) peale. :)

Ja mis puutub rahvasaadikute hirmudesse, siis ma vabandan väga aga rahvas, kes Riigikogu (või olgu ka kohalike omavalitsuste) valimistel teeb valikuid vaid selle järgi, kas keegi pooldab või ei poolda homopartnerluse seadustamist, siis on mul küll kahju seda tunnistada, aga selline rahvas vääribki täpselt omaenda juhte. Ehk siis selliseid, kes meil hetkeks paistavad oma muud suuremad "riiklikult kasulikud" ettevõtmised ooterezhiimile pannud olevat ning parasjagu nii edukalt ja ausalt presidendivalimistega hõivatud on.
---
Hilisem edit: Et Infopartisan on oma blogi varasemad sissekanded ära kustutanud, siis paraku ülaltoodud link enam ei toimi. Kahju.

Absurdi ja demagoogia tase

Et siis miks ma ei kirjuta midagi tänasest Riigikogu etendatud farsist pealkirjaga "Presidendivalimiste esimene voor"? Sest see, mis toimub Eesti "poliitikas", on juba ammu masendav.

Au ja kiitus Ülle Aaskivile ta tänase sõnavõtu eest Riigikogus ning ma tõesti loodan (jah, ma tean, et tõenäoliselt asjatult), et Ninasarviku sõdur Toomas Varek natukenegi oma ülbete vastureaktsioonide pärast piinlikust tunneb.

Kui ühiskonnas absurdi ja demagoogia tase ületavad ühiskonnas teatud piirid, võivad inimesed tõesti hakata tegema imelikke asju. (Ülle Aaskivi)

Maarja, Rannap ja vähesed kuulajad

Laupäevaõhtune Kuressaare lossihoov. Kümme minutit enne kaheksat, mil peaks hakkama Maarja ja Rein Rannapi ühisplaati tutvustava tuuri viies ning eelviimane kontsert, on lava ees pinkidel istumas mõnisada kuulajat, järgneva paarikümne minutiga tuleb neid veel ehk mõned sajad juurde. Tavapäraste müügiputkade uputuse asemel on üks õlle- ja teine plaadilett. Mul tuli kohe meelde mõne aasta tagune Rannapi ja Maarja suvine kontsert sealsamas platsil kus rahvas ei tahtnud hästi lava ning lossi vahelisele territooriumile ära mahtuda ning grilli-õlle-nänniputkasid oli vähemalt kahekohaline arv. Nii me arutasimegi sõpradega, et huvitav kas on rahva huvi puuduseks pileti suhteliselt kõrge hind (150 raha, aga samas eelmüügist sai selle ju vaid sajalise eest...), vähene reklaam (ausalt öelda kuulsin isegi sellest sündmusest viimasel minutil üsna juhuslikult ning nii mõnigi inimene, kes ometi pidevalt lehti loevad ja kuulutustulpasid jälgivad, olid hiljem suisa õnnetud, et nad midagi ei teadnud ning kontserdist ilma jäid) või mingi muu põhjus. Näiteks see, et Rannap ja Maarja olid laval koos keelpillidega ning keelpillid tähendavad üsna paljude jaoks automaatselt "kohutavat sümfooniat" millest tuleb iga hinna eest eemale hoida. Muide, noortest ja energilistest muusikutest koosnev keelpillikvartett TetrArchi oli lisaks professionaalselt esitatud muusikale kahtlematult ka silmailu pakkuv :)

Päev hiljem, pühapäevane Tallinna Lauluväljak. Toimub terve päeva ja õhtu kestev kontsertmaraton, korraldajaks EAÜ ning esinejateks Eesti muusikamaailma staarid ja staarikesed. Suhteliselt heatasemelisi esinejaid oli kuulama tulnud mõnisada inimest ja neistki päris mitme jaoks polnud juba ammu enam vahet, kus ja kelle saatel end edasi tiksutada. Korralduslikust seisukohast omamoodi faux pas. Internetis kommenteeritakse surmtõsiselt, et vähese kuulajate hulga peamiseks põhjuseks on asjaolu, et kontsert oli tasuta (???) ning siis kurdetakse ka, et oleks ehk võinud rohkem reklaami teha.

Kas see kõik on märk sellest, et me hakkame tasapisi võõrduma elava muusika ettekandmistest? Ei usu, pigem on tegemist just teavitusprobleemidega. Või veel täpsemalt on asjad kinni meid ümbritsevas taustamüras. Tänapäeval kui meie ümber vilguvad, plingivad, kriiskavad ja teevad muid imevigureid lugematud kirjad/pildid/misiganes, oleme me tasapisi nendele immuunseks muutumas. Igasugusest reklaamist on saamas kirev taustamüra, midagi sellist, mida me võtame moodsa elu paratamatusena ning harjutame end seda mitte tähele panema. Näiteks internetikeskkonnast rääkides on ju paljudel kõik need vilkuvad virvatulukesed brauseris lihtsalt maha keeratud ja kui kusagil mõne populaarse veebilehe bänneritel isegi vahel reklaamitakse midagi asjalikku, siis sihtgrupp ei märka seda kas seepärast, et nad ei pööra reklaamitsoonidele enam mingit tähelepanu või nad lihtsalt ei näegi seda. Põhimõtteliselt sama sujuvalt toimub reklaamiblokkide ignoreerimine ka trükiajakirjanduses ning TV-s. Reklaam (ning eriti kultuurisündmuste reklaam) vajaks hädasti uusi ja praegustest põhimõtteliselt erinevaid ideid.

Teisalt, sel kõigel olid ka oma plussid. Vähemalt Rannapi laupäevasel kontserdil ei kakerdanud keegi lällates ning inimestele õlut kaela pritsides ringi, vähesed lapsed suutsid peaaegu kaks tundi enam-vähel paigal püsida ega ajanud üksteist hirmsa sõjakisa saatel taga nagu tavaliselt ja ükski end kooma piirimaale joonud põmmpea ei tundnud tungivat vajadust kellegile niisama pasunasse anda või sellega vähemalt valjuhäälselt ähvardada. Sest neid põmmpäid lihtsalt polnud. Mõnus üritus oli.

Rein Rannapi koduleht: www.rannap.ee
Maarja koduleht: www.maarja.ee
Osta Maarja ja Rannapi CD "Läbi jäätund klaasi": Helitroobist, Laseringist.

Filmide TOP 101 gay-meestele

2005. aasta novembris ilmus ookeanitagustele raamatulettidele Alonso Duralde raamat 101 Must-See Movies for Gay Men mis, nagu reklaam ütleb, "sisaldab hoolikalt valitud nimekirja filmidest, mida iga gay-mees peaks vaatama enne kui saab oma kultuurilisi teadmisi nimetada täiuslikuks. Nimekiri hõlmab endas kõiki valdkondi, nii Hollywoodi suurejoonelisi vaatemänge kui suurejoonelisi läbikukkumisi, kriitikute lemmikuid ja camp'i klassikat, lemmikuid kultusfilmide seast ning sõltumatute stuudiote toodangut"

Duralde, kes on filmidega tegelenud kogu senise elu, kirjutanud aastaid artikleid paljudesse ajakirjadesse (sealhulgas näiteks "Variety" ja "Village Voice") ning olnud "The Advocate'" kultuuritoimetaja, ei piirdu oma 216-leheküljelises raamatus vaid tüüpiliste "homofilmidega" vaid ta soovituste seas on ka mitmeid selliseid üsna ootamatuid nimetusi nagu kasvõi "South Park: Bigger, Longer & Uncut".

Iga nimetuse järel peaks olema kirjas ka põhjendus, miks just see film on autori arvates oluline, lühike linateose analüüs, informatsioon produktsiooni ning tegijate kohta pluss saadavus DVD-l ja/või VHS-il. See viimane info on küll arvatavasti USA-keskne.

Vaata ka Duralde kodulehelt ja amazon.com'ist.

Filmide endi kohta leiab soovi korral rohkem informatsiooni muidugi nii ülalmainitud raamatust kui ka vanast heast IMDB-st, ka tasub vaadata netipoodide ostjate kommentaare ning nii mõnegi kohta on ka Poiste foorumisse midagi kirjutanud.

Filmide nimekiri ise näeb välja selline:

1. All About Eve
2. All About My Mother
3. The Apple
4. Auntie Mame
5. Barbarella
6. Basic Instinct
7. Bear Cub
8. Beautiful Thing
9. Beyond the Valley of the Dolls
10. Big Eden
11. Boom!
12. Bound
13. The Boys in the Band
14. The Broken Hearts Club
15. Brother to Brother
16. Cabaret
17. Camp
18. Can't Stop the Music
19. Carrie
20. Casablanca
21. The Celluloid Closet
22. Chasing Amy
23. Chuck & Buck
24. Cruising
25. The Crying Game
26. Dog Day Afternoon
27. Edward II
28. 8 Women
29. Far From Heaven
30. Female Trouble
31. Fight Club
32. Fox and His Friends
33. Funny Girl
34. The Gang's All Here
35. The Gay Deceivers
36. The Gay Divorcee
37. Giant
38. Girls Will Be Girls
39. Glitter
40. Go Fish
41. Gods and Monsters
42. Grey Gardens
43. Grief
44. Happy Together
45. Heathers
46. Hedwig and the Angry Inch
47. Henry & June
48. Hustler White
49. I've Heard the Mermaids Singing
50. Jackass: The Movie
51. The Killing of Sister George
52. Kinsey
53. The Last of Sheila
54. The Living End
55. The Lonely Lady
56. Mahogany
57. Making Love
58. Manji
59. Maurice
60. Moment by Moment
61. Mommie Dearest
62. My Own Private Idaho
63. Myra Breckinridge
64. The Opposite of Sex
65. Paris is Burning
66. Parting Glances
67. Pee-Wee's Big Adventure
68. The Pillow Book
69. Prick Up Your Ears
70. Rock Hudson's Home Movies
71. Saved!
72. Scary Movie
73. Score
74. Show Me Love (Fucking Amal)
75. Showgirls
76. Skidoo
77. Smile
78. Some Like It Hot
79. South Park: Bigger, Longer & Uncut
80. A Star is Born (1954)
81. Suddenly, Last Summer
82. Sunday Bloody Sunday
83. Sunrise
84. Sunset Blvd.
85. Swoon
86. Tarnation
87. Taxi Zum Klo
88. Tongues Untied
89. Trick
90. Unzipped
91. Valley of the Dolls
92. Victim
93. Victor/Victoria
94. What Ever Happened to Baby Jane?
95. Willy Wonka & the Chocolate Factory
96. Without You I'm Nothing
97. The Women
98. Women in Love
99. Written on the Wind
100. Xanadu
101. Zero Patience

Kohustuslik kirjandus

Out.com tekitas päris naljaka võrdluse kui pani kõrvuti kahe USA keskkooli nn. "kohustusliku kirjanduse" nimekirja. Esimene kool, Cypress-Fairbanks Independent School District on pärit Texase osariigist, teine, Harvey Milk High School for LGBT students asub New York City's.

Cypress-Fairbanks Independent School District:
Agatha Christie - Murder on the Orient Express
Michael Crichton - Timeline
Frank McCourt - Angela’s Ashes
Ayn Rand - The Fountainhead
Jane Austen - Emma
Khaled Hosseini - The Kite Runner
Emma McLaughlin ja Nicola Kraus - The Nanny Diaries
Alexander McCall Smith - The No. 1 Ladies’ Detective Agency
Isabel Allende - Daughter of Fortune

Harvey Milk High School for LGBT students in New York City:
Anne Mazer - American Street: A Multicultural Anthology of Stories
Martin Sherman - Bent: The Play
David Levithan - Boy Meets Boy
Sister Souljah - The Coldest Winter Ever
James McBride - The Color of Water
Brent Hartinger - Geography Club
E. Lynn Harris - Just As I Am
Brent Hartinger - The Last Chance Texaco
Chinua Achebe - Things Fall Apart

Lisaks leidsin ka veel ühe hollandist pärit analoogse listi:

Shakespeare
Oscar Wilde - The Importance of Being Earnest
Tennessee Williams - Suddenly Last Summer
Christopher Isherwood - Mr. Norris Changes Train + Goodbye to Berlin
Herman Hesse - Narziss und Goldmund
Jean Cocteau - Querelle
Luis Cernuda - La realidad y el deseo
Alan Hollinghurst - The Line of Beauty
Harvey Fierstein - Torch song Trilogy

Metalne ja trellitatud pealinn

Kommentaaride kriitika

Eilne kirjatükk tõi kaasa end miskipärast puudutatutena tundvate inimeste valulike reaktsioonide laviini. Olgu siis paar vastust.

Ei, mul ei olnud üldsegi imelik seda kirjutada, miks peakski? Olen ma solvunud? Ei, absoluutselt mitte. Homopartnerluse seadustamine kui parlamendivalimiste teema? Loomulikult, see oleks vägagi teretulnud ja selle nimel on ju ka üksjagu tööd tehtud. Miks praegused parlamendi liikmed ning tulevased kandidaadid sellest eriti rääkida ei taha, seda peate te ikka ju neilt endilt küsima, sellele küsimusele ei oska mina tõesti vastata.

Räägite presidendivalimistest. OK, olgu nii. Tulles tagasi mu Hüppelaua teema juurde, siis kus on nendesamade liikumiste, parteikeste ja erakonnakeste ametlikud seisukohad kasvõi presidendikandidaatide suhtes? Kes on kristdemmide, kes on rahvuslaste arvates sobiv isik meie järgmiseks presidendiks? Kas nad miskitmoodigi osalesid presidendikandidaatide ülesseadmisel? Aga ei, riigi seisukohast on riigipea persoon muidugi ebaoluline, palju tähtsam on ju võtta deklaratiivne seisukoht homoseksualismi suhtes. Miks? Sest nagu ma juba eelmises postituses kirjutasin, mingi nurgataguse seltskonna arvamus järgmise presidendi (või eelarve või palkade või teiste selliste "igavate" teemade) kohta ei huvita kedagi, isegi mitte kollast pressi, see-eest homoteema aga müüb jätkuvalt. Ja eks neil on nüüd muidugi terve aasta aega oma järgmist pressiteadet lihvida ning loota, et neist ka siis vähemalt korra ajalehtedes räägitaks...

Mis puutub aga presidendikandidaatide seisukohta homopartnerluse seadustamise kohta, siis mu mäletamist mööda on seda neilt ju siin-seal küsitud, sellele küsimusele vähegi konkreetsemalt vastama vaevus vist vaid Ene Ergma. Head agarad kommenteerijad, kui see kellegi personaalne seisukoht mingis küsimuses on teile nii oluline, siis miks te küll netis halamise asemel ei kasuta näiteks oma õigusi? Miks te ei alusta kasvõi enda poolt valitud saadikule järelepärimise esitamisega, et milline ikkagi on konkreetselt tema arvamus ses küsimuses?

Hüppelaud

Kui kuni tänavuse aastani oli Pride'i kasutanud enda meediasse upitamiseks vaid kristdemmide seltskond, siis nüüd on tekkinud terve plejaad "uusi poliitilisi jõudusid", kes kõik praktiseerivad enda vaadete teadvustamiseks homoseltskonna materdamist. Nojah, hea riskivaba võimalus ju ullamullatada ja ikka ohutum kui hakata kasvõi näiteks riigieelarve teemadel sõna võtma. Seal on ju ette teada, et ammu piruka jagamise juures olevad tegelinskid tambivad uustulnukad elegantselt mutta juba ainuüksi oma inertse vilumusega poliitilises kõrgpilotaazhis.

Möödunud paari nädala jooksul tegid siis järjekordse avalduse kristlased, vahetult enne marssi avaldas Kivisildnik mõneti üllatuslikult "oma partei" nimel nõudmise kogu asi keelata, pöördudes muuhulgas pornokomisjoni (???) poole ja selliseid avalikke seisukohti homoseksualismi küsimuses on veelgi võetud.

Kristlaste puhul hakkas kohe silma suhtumise muutumine. Varasemate jäikade ja tingimusteta keelamist nõudvate avalduste asemel oli tänavu tegemist juba tunduvalt leebema sooviga suunata marss lihtsalt kuhugi kõrvalisse kohta. Kulub veel paar aastat ja nad taanduvad ehk lihtsalt soovitusele oma liikmetel sellest mitte osa võtta?

Mis nüüd nõndanimetatud Iseseisvusparteisse puutub, siis nagu ka Ivar oma blogis kirjutab, isand Sildniku tegemisi ja avaldusi ei saa tõepoolest just surmtõsiselt võtta aga teisalt hämmastab kirjapandud teksti (mida vist ka parteiprogrammiks - või selle paroodiaks? - võiks nimetada) absoluutse tõe pähe võtvate jüngrite massiline teke. Kas me oleme tänases hüsteerilises maailmas tõesti taaskord ringiga jõudmas situatsiooni kus demokraatia asemel hakkab rahvale sümpatiseerima mõte raudsest rusikast? Kusjuures nad keelduvad ju ajaloost õppimast seda, et rusika all litsutakse laiaks just kõige rohkem neid endid. Revolutsioon õgib teatavasti oma lapsukesi.

Äkki ongi õigus Tõnu Õnnepalul kui ta ütles intervjuus Harry Liivrannale: "Mulle paistab nii, et tegelikult on vabaduselaine juba üle käinud, konservatiivsus tuleb tagasi kõigis ühiskonna asjades." Ja konservatiivsusest fanaatilise "teistsuguste" vihkamiseni ei ole just väga pikk tee.

Ja siis need "ametlikud seisukohad" homoseksualismist. Roheliste avaldus homoabielude kohta oli muidugi juba ammu. Veidi uuemal ajal tegeles teemaga tõsiselt ka rahvuslaste seltskond ja veelkord paneb mind imestusest kulmu kergitama tõsiasi, et tõsiseltvõetavaks poliitiliseks jõuks pürgiva seltskonna jaoks tundus see nii oluline, et sellest sai sisuliselt kolmas teadaanne peale liikumise asutamise ja pronkssõduri-teemalist teadet. Kuigi, seesama, mille üle ma oma eelmises postituses juba ironiseerisin, on ju tegelikult nii nutikalt ja umbmääraselt sõnastatud, et selle programmilise tekstiga võib samahästi põhjendada nii homoseksuaalsuse kriminaliseerimist kui ka täieõiguslike homoabielude lubamist. Lugedes nende endi foorumist rahvuslaste omavahelist kismat homoteema üle ning vaadates sallivuse pooldajate ja vastaste protsente, paneb tegelikult pigem imestama selline suhteliselt mittemidagiütlev sõnastus.

Igatahes ei ole ette näha, et homoseltskonna materdamine enda upitamiseks niipea vähemaks jääb. Äkki peaks meie LGBT-organisatsioonid kaaluma rahaliste nõuete esitamist? Kaua me ikka tasuta hüppelauaks oleme. Ja kui keegi tahab meid tänases pragmaatilises ning rahale orienteeritud maailmas sellena siiski kasutada, siis las maksavad.

Ja veelkord üks tsitaat Liivranna intervjuust Õnnepaluga: Kõneleme Eesti elust, okupatsiooni sümboliseerivast Pronksmehest, mille ümber on nüüd möll lahti läinud. "Eks me unustasime ju venelased vahepeal ära," arvab Tõnu. "Aga nüüd on nad aru saanud, et elavad demokraatlikus riigis, kus võib vabalt arvamust avaldada. Siiamaani nad kartsid Eesti riiki, sest nad olid arvanud, et riiki peab kartma."

Täpselt sama kehtib ka kõikvõimalike muude seltskondade kohta. Meeleavaldused on ühtmoodi lubatud nii homodele või isegi nendelesamadele neonatsidele. Niikaua kuni ei muututa kaaskodanike vastu vägivaldseks ega rikuta kehtivaid seadusi.

ERL

Veel üks liikumine on nüüd siis avaldanud oma ametliku seisukoha homoseksualismist.

"ERL tahab kujuneda avatuks rahvaliikumiseks ja demokraatlikuks väljundiks võimalikult paljudele inimestele.

Inimesed meie ümber on kõik erinevad- ERL tunnistab inimese õigust määratledada ennast ise ja austab eraelu püha puutumatust.

Loomulikult jääb igale liikmele õigus reserveerida oma isiklik arvamus igas arutatavas küsimuses ning seegi õigus ja vabadus on samuti puutumatu.

Kuna ERL seisab meie rahva püsimajäämise ja edasimineku eest, siis toetab liikumine tradistioonilist heteroseksuaalset perekonna koosseisu, milles lapsel on õigus nii emale kui isale."

Arvestades, et selle liikumisega on seotud ka oma tugeva homovastasusega silma paistnud persoone, siis ollakse esialgu sõnades suhteliselt ettevaatlikud ja tolerantsed. Seda on muidugi rõõm tõdeda. Samuti on hea meel lugeda, et nad sööstavad sama innukalt nagu nad Pride'i vastu võitlevad, ka välja juurima Eestis nii levinud üksikvanemate laste (ning ka vanavanemate-tädide-jne poolt kasvatatavate laste) probleemi. Arvatavasti saab lahenduseks riiklik otsus, millega hakatakse varsti üksikvanemaid sunniviisiliselt paari panema. Võimalik koguni, et umbes samade printsiipide järgi nagu seitsme kümnendi eest Saksamaal inimeste seas tõuaretust tehti.

Lapsepilastajast geivastane

Kauaaegne Oregon Christian Coalition'i liider, kunagine aktiivne vabariiklane ning USA-s tuntud geivastane Lou Beres tunnistas politseile lõpuks üles mitme alaealise tüdruku, sealhulgas ka 13-aastase lapse pilastamise, olles eelnevalt seda ajakirjanduse pärimistele vastates tungivalt eitanud.

Praegu 70-aastane Beres anti märtsis kohtusse kuriteoepisoodide eest, millised ta sooritas juba enam kui 40 aastat tagasi. Hageja (kes muide on ise kostja sugulane) nõuab Beres'elt 2.1 miljonit dollarit kompensatsiooniks aastatel 1963 kuni 1966 toimunud korduva seksuaalse vägivalla eest.

Lisaks on politseiuurimine praeguseks tõestanud veel vähemalt kolme erineva tüdruku pilastamise erinevatel aegadel. Nii ulatub mehe seksuaalkuritegude ahel üle mitme aastakümnendi.

Eelmisel sügisel, siis kui politsei ta vastu huvi tundma hakkas, teatas Beres oma tagasiastumisest kristliku koalitsiooni juhi kohalt, ometi kasutas ta alles eelmisel nädalal oma allkirjaõigust ühel kristlaste tshekil. Kui ajakirjanikud koalitsiooni rahvuslikust peakorterist uurisid Beres'i hetkestaatust organisatsioonis, siis lubas nende pressiesindaja asja uurida ning peale seda kadus. Vaatamata korduvatele katsetele ei õnnestunud uurijatel temaga enam ühendust saada.

Edetabel

Augustikuine "Attitude" on muusika erinumber ning sisaldab endas ka järjekordse edetabeli, seekord siis TOP 50 gay albums of all-time!.

Edetabel järjekorras viimasest esimeseni:

50 - Divine "Jungle jezebel" (kogumik, 2004)
49 - Girls Aloud "What will the neighbours say?" (2004)
48 - Belle And Sebastian "Tigermilk" (1996)
47 - Tom Stephan "Drag addict" (1996)
46 - Tori Amos "From the Choirgirl Hotel" (1998)
45 - Jobriath "Jobriath" (1973)
44 - Dionne Warwick "Sings the Bacharach & David songbook" (1969)
43 - The Associates "Sulk" (1981)
42 - kd lang "Ingenue" (1992)
41 - Deee-Lite "World clique" (1990)
40 - Malcolm McLaren "Waltz darling" (1989)
39 - "A chorus line" (Broadway show) (1975)
38 - Dusty Springfield "Dusty in Memphis" (1969)
37 - Christina Aguilera "Stripped" (2002)
36 - Larry Levan "Live at Paradise Garage" (2000)
35 - Dead Or Alive "Nude" (1988)
34 - Diana Ross "Diana" (1980)
33 - Freddie Mercury & Montserrat Caballé "Barcelona" (1988)
32 - Lil' Kim "Hardcore" (1997)
31 - Cher "Believe" (1998)
30 - The Beatles "Please please me" (1963)
29 - Bananarama "Wow!" (1987)
28 - Barbra Streisand "Guilty" (1980)
27 - Suede "Suede" (1993)
26 - Steps "Step one" (2000)
25 - Prince "Controversy" (1981)
24 - Klaus Nomi "Klaus Nomi" (1982)
23 - Jesus Loves You "The martyr mantras" (1990)
22 - Bette Midler "The divine Miss M" (1972)
21 - Lou Reed "Transformer" (1972)
20 - Bronski Beat "The age of consent" (1984)
19 - Sylvester "Step II" (1978)
18 - Rufus Wainwright "Want one" (2003)
17 - Judy Garland "Judy at Carnegie Hall" (1961)
16 - Kate Bush "Lionheart" (1978)
15 - Soft Cell "Non-stop erotic cabaret" (1981)
14 - Grace Jones "Nightclubbing" (1981)
13 - Take That "Take that and party" (1993)
12 - Elton John "Goodbye yellow brick road" (1973)
11 - Pet Shop Boys "Introspective" (1988)
10 - David Bowie "The man who sold the world" (1970)
09 - Donna Summer "Bad girls" (1979)
08 - Antony & The Johnsons "I am a bird now" (2005)
07 - Madonna "Erotica" (1992)
06 - Frankie Goes To Hollywood "Welcome to the pleasuredome" (1984)
05 - George Michael "Older" (1996)
04 - Kylie Minogue "Light years" (2000)
03 - Morrissey "Vauxhall & I" (1994)
02 - ABBA "Arrival" (1976)
01 - Scissor Sisters "Scissor Sisters" (2004)

Tabeli koostajate hulka kuulub terve ports tuntud homotegelasi kuni absoluutsete tippudeni välja (Boy George, Rufus Wainwright, Jake Shears, Elton John jne) ja nende poolt antud kommentaaride ning palju muugi lugemiseks mine haara paremini varustatud leheputkadest endale ajakiri. :) Sellekuine number peaks kõikjal maksma vaid 89 krooni.

Uudiskünnis pluss Fordi boikoteerijad

Laupäevased Tallinna sündmused on seekord lisaks Euroopa meediale jõudnud üsna operatiivselt ka ookeanitaguse uudisekünnise ületada.

Bomb threat, attackers mar pride parade in Estonia.

Estonia launches criminal probe into gay pride attacks.

---

Ja sealsamas ookeani taga on taaskord välja kaevatud üks sõjakirves. Kui ma kevadel kusagil (vist foorumis?) kribasin natuke kunagisest AFA (geivastane hullkristlik American Family Association) ristikäigust Ford Motor Co. kui müütilise "gay-agenda" toetaja vastu, siis nüüdseks on see lugu taaskord uue hooga käima läinud. Järgnev link on rubriigist "Tunne vastast!"

http://www.boycottford.com/

Ehk siis, kui sa oled uut autot ostmas ning kindel valik veel tegemata, siis ehk tasuks AFA-suguste kiuste just Fordi kaaluda? ;)

Või kui juba sellele teemale läks, siis pakub www.gaywheels.com tervet nimekirja gay-friendly autofirmadest. Vaata siit.

Pride korraldajate palve

Seoses rünnakutega laupäevasel marsil ning nende võimalikult hea dokumenteerimisega palume kõikide inimeste abi järgnevas:

Kel õnnestus mistahes ohtlikust situatsioonist marsil teha pilt, video, vms, PALUN INFORMEERIGE SELLEST PRIDE KORRALDUSTIIMI (lisette@meaculpa.ee)!

Kuna suuremad pahategijad ning vägivallatsejad sai politsei kätte ning on reaalsed alused kriminaalmenetlusteks, siis vajame võimalikult palju erinevat tõestusmaterjali, just seepärast võib Sinu pilt olla suureks abiks ning kindlustada, et ründajad ka karistatud saavad!

Lisaks tuletame kõigile meelde ning paneme südamele, et juhul, kui Teid rünnati marsi ajal füüsiliselt, on äärmiselt oluline esitada võimalusel politseile ka sellekohane avaldus. Ka see on üks kindel viis tagamaks ründajatele õiglased karistused. Nii kaua, kui ei ole avaldusi, ongi JOKK ehk Juriidiliselt On Kõik Korrektne ja "marss möödus rahulikult".

Kui Teil on küsimusi seoses politseile avalduse esitamisega või foto- ja videomaterjaliga, siis olete lahkesti oodatud ühendust võtma Lisette Kampuse (lisette@diversity.ee, +372 59 025 497) või Kristi Jüristoga (kristi@meaculpa.ee).

Eesti Vabariigis kehtib seadus, ja meid laupäeval rünnanud inimesed eksisid seaduse vastu. Aita meil Sind kaitsta!



Oled teretulnud edastama seda teadet ka oma sõpradele!

Tallinn Pride 2006

Nüüdseks on kolmas kodumaine Pride-nädal siis otsas ja samamoodi on läbi ka tänavune marss läbi vanalinna. Kahjuks küll mitte nii rahulikult kui varasematel aastatel.

Praeguseks on sellest ettevõtmisest arvatavasti internetis juba sadu kirjutisi aga igaks juhuks kordan sündmuste arengu lühidalt üle. Juba peaaegu traditsiooniline pommiähvardus lükkas marsi algust edasi oma veerand tundi. Kohe kui politsei andis pommikoerte töö lõpetamisel Sauna tänava alguse vabaks ning marssijad alustasid tänava keskel enda valmisseadmist, rivistus ristmikule ka tosinkond bravuurikalt ropendavat ja sõimlevat skinheadi, kelle eesmärgiks oli püüda elava ketina takistada marssijate liikveleminekut.


Samal ajal lendas rahva sekka ka esimene muna, viskajaks skinnide liider Kalev Rebane. Turvameeste viisakate kuid tungivate palvete peale andsid nad siiski alla ja vabastasid küll tee kuid möödujate sõimamine, ropendamine ja munadega loopimine jätkus.


Marssijad ei lasknud end sellest eriti segada ning liikusid edasi.

Vähemalt osa neonatsidest said korralikku trenni teha, sest neil oli vaja marssijatest ette jõuda ning järgmisesse strateegilisse kohta jõuda. Kõik ikka selleks, et näidata kui palju neid on. Paraku kordusid ühed ja samad näod nii marsi algus- kui lõpp-punktis, nii Komandandi tee nõlvadel kui Saksamaa suursaadiku residentsi juures kus toimus kõige kurvem intsident mis lõppes mitmete inimeste vigastada saamisega.

Hiljem videost vaadates oli näha kuidas natsihakatised tormasid marssivatele naistele selja tagant kallale ning üritasid neid pikali lüüa. Samal ajal lendasid õhus kivid ja vehiti kaigastega. Õnneks reageerisid turvajõud suhteliselt kiiresti ning kõige hullem suudeti ära hoida. Mitu märatsejat, eesotsas Kalev Rebasega, arreteeriti. Paraku oli hulk inimesi juba viga saanud, nende seas ka näiteks professor Rein Ruutsoo (kelle arvamust neist sündmustest loe Eesti Päevalehest) ja ehk kõige tõsisemalt üks Hispaania inimõiguslane, kes andis kinniseotud pea ning verepritsmeid täis riietes intervjuusid (vähemalt Kanal 2 lasi ühe neist eetrisse pühapäeva õhtul) ning kes kindlasti vahendab oma meeleolusid ka Euroopa meediaagentuuridele. Asjaolu, et tõsiselt vigastatute seas polnud lapsi või täiesti juhuslikke turiste ning et ükski kivi ka suursaadiku akendesse ei lennanud, tuleb lihtsalt hea õnne arvele kirjutada.


Edasine läks rahulikumalt ja marsruudil läbi Raekoja platsi tagasi Sauna tänavale muid ekstsesse ette ei tulnud. Küll passisid skinnid tükk aega peale marssi veel seal piirkonnas ning ähvardasid inimesi maha lüüa.

---

Marssijaid rünnanud rusikakangelased, kes nad on?

Ilmselge eestvedaja oli Kalev Rebane (pildil paar sekundit peale esimese muna viskamist rahva sekka), veerand sajandit vana mees, kes on viimastel aastatel mitmel korral avalikkuse ees figureerinud. Küll üritas ta 2003. aastal TOM'is algatada seaduseelnõu pealkirjaga "pederastia on kultuuri vähk" (ettepanek kogus tollal hoolimata vastakatest meediakajastustest vaid 14 häält, neist 10 pooldavat kuid kui nende seas on Eesti Vabariigi kodanikud Juhan Jurakas või Pikk Paks-Mees, siis ei saa seda vähestki eriti tõsiselt võtta...), küll oli ta skandaalse orkut.ee veebiaadressi taga, küll ta sõimab ja ähvardab internetis oma kunagist väidetavat girlfriend'i, küll üritab pronkssõduri juures ebaõnnestunult piknikku pidada või jääb politseile narkootikumide tarbimisega vahele ning leiab, et tema trahvimise ja Isamaaliidust väljaviskamisega on talle hirmsat ülekohut tehtud. Nüüd siis veel ka gay-paraadi ründamine.

Lisaks Rebasele oli skinnide rivis seismas üks vanem ja ilmselgelt purjus mees, kes ka agaralt mune loopis ja terve hulk noori inimesi, kellest osa arvatavasti olid seal puhtalt kambavaimust ning üsna kiiresti hakkasid oma osalust kahetsema. Aga et ära minna ka ei saanud, siis sai lahenduseks enda näo peitmine sügavale kapuutsi ja krae taha. Näiteks selleks, et tuttavad ära ei tunneks. Hiljem kuulsin huvitavat versiooni, et see olevat olnud ainult selleks, et KAPO fotograafid teda pildile ei saaks...


Ja veel üks huvitav nüanss kogu loo juures on asjaolu, et Rebase jõuk tundub olevat väga lähedastes suhetes selliste meile juba varasemast tuntud seltskondadega nagu näiteks Eesti Rahvuslik Liikumine, Terve Mõistuse Sündikaat jne. Viimaseid sündmusi vaadates tundub nagu oleks Pride'l marssijate pihta kive loopinud noorte näol tegemist lihtsalt ülalmainitud liikumiste mitteametliku löögirusikaga.

---

Demokraatlikus riigis on olemas omad protsessid kuidas ka tavakodanik saab riigiasju mõjutada ja vägivald (ning eriti veel rahulike kodanike ründamine ja vastuhakk riiklikele jõustruktuuridele, antud juhul siis politseile) ei kuulu kindlasti nende hulka. Veidral kombel ei suuda natsid ka sellest aru saada, et tegelikult kaitseb seesama marss ja selle toimumine ka nende endi õigusi. Keelame täna ära homod ja homme keelatakse ära neid. Aga loota, et natsid end juba järgmisel aastal paremini ülal peaksid, on vist liig palju tahetud. Pigem vastupidi, tõenäoliselt vaatavad nad enda tänavuse tegevuse üle ning üritavad tõhustada marsi nurjamist. Samas oli see kindlasti kogemuseks ka marsi korraldajatele ning ka sealtpoolt analüüsitakse olukorda kriitilisemalt ning tehakse järgmisel aastal vajalikke muudatusi. Oma tänavuse vägivallaga saavutasid skinnid vaid selle, et järgmisel aastal on marssijaid veelgi rohkem ning kindlasti suureneb ka heterodest toetajate hulk. Sest marss tuleb ka järgmisel aastal. Ja ülejärgmisel. Ning toimub see marss täpselt niikaua kuni selleks lihtsalt enam vajadust ei ole. Ja see ei ole enam kaugeltki vaid gei-paraad vaid nagu professor Ruutsoo kirjutas: solidaarsusmarss.

Viinistu

Kits maal ja taevas

Ma ei saa aru neist halajatest, kes virisevad, et (seni) viimane Viinistu kunstimuuseumis mängitud lugu Eesti kunstiajaloost, Elmar Kitse päevikutel põhinev näidend ühest viimasest suurest pallaslasest, on vaata et meie teatriajaloo kõige suurem häbiplekk. Häh! Ega ikka ei ole küll!

Aga võimalik, et neidsamu halajaid lihtsalt hirmutab nende endi alateadvuses kummitav mõte, et kui juba Kitse-sugune suurmees tundis end sageli tühise ja mõttetu luuserina ning üritas oma mured pudelisse matta, siis mida veel nemad, isehakanud spetsialistid nagu nad on, tegema peaksid? Mõni ehk julgebki seda vähemalt iseendale tunnistada aga enamus seda ei söanda ja seepärast nad sööstavadki Kivastiku näitemängu maatasa lammutama. Selle eest, et ta ei kirjutanud koomilist näidendit lõbusast Kitsest ja selle eest, et Kivastik julges neile meelde tuletada nende kaduvlikkust. Parim kaitse on ju ikka rünnak :)

Igatahes sai see tükk reede õhtul ära vaadatud ja mina paneks küll hindeks numbri, mis asub kusagil seal nelja ja viie vahel. Viiepallisüsteemis.

Loe ka tutvustust Eesti Ekspressist.

Aeg

Täna oli siis juba mitmes päev kui sai maamajas kraamitud ning kola sorteeritud. Peale viit aastat tühjalt seismist peaks sinna ülehomme mingi üüriline elama asuma ja sellest ka selline ettevõtmine. Väga kummaline tunne oli taasavastada oma minevikku, leida järjest esemeid, mis tuletavad meelde mitmekümne aasta taguseid lugusid ning inimesi, keda enam ei ole...

Otsisin taaskord spetsiaalselt üles Marillion'i laulu "Estonia" ja üritan seda kuulates nüüd lohutust leida.

...No one leaves you
When you live in their heart and mind
And no one dies
They just move to the other side

When we’re gone..
Watch the world simply carry on
We live on laughing and in no pain
We’ll stay and be happy
With those who have loved us today...

Pink Floyd redux

Järjekordne vanameistrite loomingu töötlus kuid erinevalt lugematutest teistest on seekordne omapärane ja hea. Sulam ambientist, lo-fi'st, jatsust, Waters/Gilmour/kompanii surematust muusikast ja veel millestki geniaalsest. Ja selle kõigega on veel naised hakkama saanud :)

Erinevalt eelmisel aastal hirmsa reklaamimüra saatel turule tulnud ja rokitaatide poolt sisse mängitud/lauldud "The wall'i" versioonist (mis ausalt öelda oli üsna identne kunagisele originaalile ja osaliselt ka seetõttu täiesti igav) on siin selgelt töötlustega vaeva nähtus. Jah, mõni paduusklik Floydimaanik võib südame rütmihäired saada nagu neid paari aasta eest põhjustas Scissor Sisters oma tantsutöötlusega "Comfortably numb'ist" ja tingis siiani halavate fännide hordi (stiilis "Oh issand küll, mis nad muusikaga tegid!") aga ancientboy on siinse plaadiga täiega rahul. Anna sinagi neile võimalus end sulle meeldivaks teha! ;)

Pealkirjata minevik

Taustamuusikaks Hubert KaH'i "Goldene Zeiten" aastast 1984...

Merepäevade viikend

Varasema nädala jooksul sai tänu kaasa ennastsalgavatele jõupingutustele teispool seina valmis "Doktori memoriaaltelk nr. 5", mille ajutisteks elanikeks laekus siis reede õhtul veidi külalisi. Neli kutet, kille't, õiekest, pähklikest, oravapoissi, pähklipurejat ja nõnda edasi. Headel lastel on ju ikka mitu nime.

Aga muidu oli nädalalõpp täidetud kontsertide, kultuuri- ja spordiürituste, konverentside, laatade, ilutulestike ning kõikvõimaliku muu kraamiga. Ning lisaks meie külalistele veel hordide kaupa ringi patseeriva mandrirahvaga. Ehk siis kõik see kokku oli kümnendad Merepäevad.

Reedel poole üheteistkümne paiku õhtul jalutasime niisiis sanatooriumide juurde avatseremooniale ning kusagil GO Spa nurga taga sai ka avamise ilutulestik ära vaadatud. Siis suundus seltskond lobby-baari dringile ning peale joodavate vedelike manustamist oli vaja takso tellida, et sõita viski järele. Mis tänu linna ja seda ümbritseva valla ettenägelike valitsejate poolt rahva tervise hüvanguks kehtestatud öise alkoholimüügi keelule muutus Kaptenisse sõiduks. Kuhu mina ja mu kaasa keeldusime minemast. Mis tähendas siis lõpuks seda, et maandusime mu kööginurgaga koobaskempsus ning lällamine viina ja Beefeater'i seltsis kestis varaste hommikutundideni.

Laupäeva hommikul vedasin end laadale, sain üsna naljaka rahasumma eest Lorupi klaaskannu (lihv nr. 19) ja veel mingite vidinate omanikuks ja siis läksin plaaniväliselt veerandtunniks tööle. Millest sai olude sunnil pea kolm tundi. Aga külalised said enda lõbustamise ning naudingute ülesse leidmisega kenasti ka ise hakkama ja midagi hullu ei juhtunud. Pealelõunal tukkusime puhkpilliorkestri saatel, seejärel käisime kogu kambaga Billi juures pitsat söömas ja hilja õhtul mingit latiinorütme mängivat internatsionaalset bändi kuulamas. Muuhulgas selgus selle viimase ürituse käigus, et väikesel vennapojal tuleb tantsimine-tatsumine juba täitsa hästi välja ning veelgi paremini tuleb tal välja lugude vahel plaksutamine :)

Alul oli plaan ka öökino vaatama jääda aga merelt ligi hiiliv külm ööõhk tõmbas sellele mõttele kriipsu peale. Koju ja magama!

Pühapäev. Kaasa läks juba varakult linna peale ning mere äärde seiklema, mina olin plaanitud kolme tunni asemel neli ja pool orjuses ning külalised ajasid omi asju. Mis viisid neid kuuldavasti Mändjala randa, siis linna sööma ja lõpuks teele mandri poole. Et meil oli kaasaga õhtul plaan minna lõpukontserdile Kihnu poisse kuulama-vaatama ning me jõudsime varem sanatooriumide piirkonda, siis otsustasin ma GO-sse minna suitsuräimesalatit sööma. Mis, nagu koha peal selgus, oli menüüst juba ammu maha võetud ja seepärast tuli asendada pastaga. Fusilli kaasale ja tagliatelle mulle ning pudel hispaania chardonnay'd kahe peale.

Ja et seda kõike oli loomulikult vähe ning eelmine päev oli juhuslikult meile reklaamitud GO uut, suussulavat shokolaadikooki, siis tuli loomulikult ka seda proovida. Ja kuigi ma olin just ise paar päeva samast taignast sarnast kooki teinud, suutsid nad ikkagi üllatada. Tänu muffini vormile minu madala plaadikoogi vastu ning vähemale ahjus hoidmisele (uurisime järgi, kümme minutit minu retsepti 15-16 minuti asemel) oli sisu täiesti vedel ning selline sümbioos vanillijäätise ja kirsikastmega lihtsalt lummav.



Söömisega ametis olles õnnestus meil möödaminnes näha veel ka tublit a-kutest töömeest, kes mõõdetud soliidsel sammul murul astudes asju ajas ning lamamistoole kokku korjas :) Tegelikult rõõm näha, et ta siiski selle kohaga rahul on ja siiani ära tüdinud pole.

Ja siis oligi juba käes juubelihõnguliste merepäevade lipu langetamise tseremoonia ning sellele järgnev kontsert. Juba mainitud Kihnu poisid, siis vahepeal väga hea liivlaste projekt à la Tulli Lum ja kõige lõpuks kuni südaööni veelkord kihnlased. Ausalt öeldes möödus viimane tunnike küll totakalt itsitades ja rahvast süüdimatu pläraga eemale peletades kuna me saime kokku Frau T. "Addams family'ga" ja no selliste sündmuste tagajärjed on teatavasti ettearvatult ennustamatud. Kuid igatahes alati lõbusad, vennanaine kurtis veel järgmine päev, et tal pole ammu kõht niimoodi valutanud. Naermisest. :)

Gaya

Avastasin endalegi üllatuseks, et ka multifilmi tegelane võib seksikas olla. Täiesti uskumatu ja hämmastav!

Tegemist sakslaste esimese täispika kompuuteranimatsiooniga Back to Gaya (2004) ning sealt pärit "paha poisi", snurk Zeck'iga, kes, nagu ilusad kutid sageli, on täiega straight. Pagan-pagan! :D

Hoovihm

Eile õhtul oli mul taaskord võimalik osaleda huvitavas kaugsuhtluse kogemuses. Kaasa oli just läinud vene mungakloostri esindajate kontserdile ja mõned minutid hiljem heliseb telefon. "Zdravstvuite!" No kui zdravstvuite, siis zdravstvuite, mõtlen mina ja lülin end oma olematu vene keele jäänuste peale ümber. Tütarlaps vuristab teisel pool rõõmsalt ette, et tema on sellisest ja sellisest uuringufirmast ja nemad teevad pisukest turuuringut ja et kas mul ikka on aega ja nii edasi. Kõik kenas idanaabri keeles. Kui ta oma vurinaga juba tegelike küsimusteni jõudis, siis ma uurisin sapiselt, et huvitav küll miks ma vene keeles rääkima pean. Ja ülla-ülla, tütarlaps keeras arvatavasti enda kõrva küljes nuppu ning hakkas kohe korralikku eesti keelt rääkima. Ta olevat arvanud, et niimoodi on mulle mugavam. Nojah, loomulikult on ju elementaarne, et kui sa helistad Saaremaale ja selgelt eestikeelse nimega inimesele, siis on sellel ju muidugi mugavam vene keeles suhelda...

Ja kuna ta oli mind juba üksjagu tigedaks ajanud, siis ma õelutsesin natuke ka ta küsimuse "Kas teil on perekond?" peale, nõudes talt definitsiooni, et mida ta perekonnaks peab ja kas kaks koos elavat meest kah ikka selle alla käivad?

Pealkirjas mainitud ning ilmaprognoosides tänaseks lubatud loodusnähtus tähendab ilmselgelt seda, et taevast alla kukkuva valge vee vahele sajab hooti natuke hõredamat paduvihma.