Maarja, Rannap ja vähesed kuulajad

Laupäevaõhtune Kuressaare lossihoov. Kümme minutit enne kaheksat, mil peaks hakkama Maarja ja Rein Rannapi ühisplaati tutvustava tuuri viies ning eelviimane kontsert, on lava ees pinkidel istumas mõnisada kuulajat, järgneva paarikümne minutiga tuleb neid veel ehk mõned sajad juurde. Tavapäraste müügiputkade uputuse asemel on üks õlle- ja teine plaadilett. Mul tuli kohe meelde mõne aasta tagune Rannapi ja Maarja suvine kontsert sealsamas platsil kus rahvas ei tahtnud hästi lava ning lossi vahelisele territooriumile ära mahtuda ning grilli-õlle-nänniputkasid oli vähemalt kahekohaline arv. Nii me arutasimegi sõpradega, et huvitav kas on rahva huvi puuduseks pileti suhteliselt kõrge hind (150 raha, aga samas eelmüügist sai selle ju vaid sajalise eest...), vähene reklaam (ausalt öelda kuulsin isegi sellest sündmusest viimasel minutil üsna juhuslikult ning nii mõnigi inimene, kes ometi pidevalt lehti loevad ja kuulutustulpasid jälgivad, olid hiljem suisa õnnetud, et nad midagi ei teadnud ning kontserdist ilma jäid) või mingi muu põhjus. Näiteks see, et Rannap ja Maarja olid laval koos keelpillidega ning keelpillid tähendavad üsna paljude jaoks automaatselt "kohutavat sümfooniat" millest tuleb iga hinna eest eemale hoida. Muide, noortest ja energilistest muusikutest koosnev keelpillikvartett TetrArchi oli lisaks professionaalselt esitatud muusikale kahtlematult ka silmailu pakkuv :)

Päev hiljem, pühapäevane Tallinna Lauluväljak. Toimub terve päeva ja õhtu kestev kontsertmaraton, korraldajaks EAÜ ning esinejateks Eesti muusikamaailma staarid ja staarikesed. Suhteliselt heatasemelisi esinejaid oli kuulama tulnud mõnisada inimest ja neistki päris mitme jaoks polnud juba ammu enam vahet, kus ja kelle saatel end edasi tiksutada. Korralduslikust seisukohast omamoodi faux pas. Internetis kommenteeritakse surmtõsiselt, et vähese kuulajate hulga peamiseks põhjuseks on asjaolu, et kontsert oli tasuta (???) ning siis kurdetakse ka, et oleks ehk võinud rohkem reklaami teha.

Kas see kõik on märk sellest, et me hakkame tasapisi võõrduma elava muusika ettekandmistest? Ei usu, pigem on tegemist just teavitusprobleemidega. Või veel täpsemalt on asjad kinni meid ümbritsevas taustamüras. Tänapäeval kui meie ümber vilguvad, plingivad, kriiskavad ja teevad muid imevigureid lugematud kirjad/pildid/misiganes, oleme me tasapisi nendele immuunseks muutumas. Igasugusest reklaamist on saamas kirev taustamüra, midagi sellist, mida me võtame moodsa elu paratamatusena ning harjutame end seda mitte tähele panema. Näiteks internetikeskkonnast rääkides on ju paljudel kõik need vilkuvad virvatulukesed brauseris lihtsalt maha keeratud ja kui kusagil mõne populaarse veebilehe bänneritel isegi vahel reklaamitakse midagi asjalikku, siis sihtgrupp ei märka seda kas seepärast, et nad ei pööra reklaamitsoonidele enam mingit tähelepanu või nad lihtsalt ei näegi seda. Põhimõtteliselt sama sujuvalt toimub reklaamiblokkide ignoreerimine ka trükiajakirjanduses ning TV-s. Reklaam (ning eriti kultuurisündmuste reklaam) vajaks hädasti uusi ja praegustest põhimõtteliselt erinevaid ideid.

Teisalt, sel kõigel olid ka oma plussid. Vähemalt Rannapi laupäevasel kontserdil ei kakerdanud keegi lällates ning inimestele õlut kaela pritsides ringi, vähesed lapsed suutsid peaaegu kaks tundi enam-vähel paigal püsida ega ajanud üksteist hirmsa sõjakisa saatel taga nagu tavaliselt ja ükski end kooma piirimaale joonud põmmpea ei tundnud tungivat vajadust kellegile niisama pasunasse anda või sellega vähemalt valjuhäälselt ähvardada. Sest neid põmmpäid lihtsalt polnud. Mõnus üritus oli.

Rein Rannapi koduleht: www.rannap.ee
Maarja koduleht: www.maarja.ee
Osta Maarja ja Rannapi CD "Läbi jäätund klaasi": Helitroobist, Laseringist.