Kits maal ja taevas

Ma ei saa aru neist halajatest, kes virisevad, et (seni) viimane Viinistu kunstimuuseumis mängitud lugu Eesti kunstiajaloost, Elmar Kitse päevikutel põhinev näidend ühest viimasest suurest pallaslasest, on vaata et meie teatriajaloo kõige suurem häbiplekk. Häh! Ega ikka ei ole küll!

Aga võimalik, et neidsamu halajaid lihtsalt hirmutab nende endi alateadvuses kummitav mõte, et kui juba Kitse-sugune suurmees tundis end sageli tühise ja mõttetu luuserina ning üritas oma mured pudelisse matta, siis mida veel nemad, isehakanud spetsialistid nagu nad on, tegema peaksid? Mõni ehk julgebki seda vähemalt iseendale tunnistada aga enamus seda ei söanda ja seepärast nad sööstavadki Kivastiku näitemängu maatasa lammutama. Selle eest, et ta ei kirjutanud koomilist näidendit lõbusast Kitsest ja selle eest, et Kivastik julges neile meelde tuletada nende kaduvlikkust. Parim kaitse on ju ikka rünnak :)

Igatahes sai see tükk reede õhtul ära vaadatud ja mina paneks küll hindeks numbri, mis asub kusagil seal nelja ja viie vahel. Viiepallisüsteemis.

Loe ka tutvustust Eesti Ekspressist.