Hüppelaud

Kui kuni tänavuse aastani oli Pride'i kasutanud enda meediasse upitamiseks vaid kristdemmide seltskond, siis nüüd on tekkinud terve plejaad "uusi poliitilisi jõudusid", kes kõik praktiseerivad enda vaadete teadvustamiseks homoseltskonna materdamist. Nojah, hea riskivaba võimalus ju ullamullatada ja ikka ohutum kui hakata kasvõi näiteks riigieelarve teemadel sõna võtma. Seal on ju ette teada, et ammu piruka jagamise juures olevad tegelinskid tambivad uustulnukad elegantselt mutta juba ainuüksi oma inertse vilumusega poliitilises kõrgpilotaazhis.

Möödunud paari nädala jooksul tegid siis järjekordse avalduse kristlased, vahetult enne marssi avaldas Kivisildnik mõneti üllatuslikult "oma partei" nimel nõudmise kogu asi keelata, pöördudes muuhulgas pornokomisjoni (???) poole ja selliseid avalikke seisukohti homoseksualismi küsimuses on veelgi võetud.

Kristlaste puhul hakkas kohe silma suhtumise muutumine. Varasemate jäikade ja tingimusteta keelamist nõudvate avalduste asemel oli tänavu tegemist juba tunduvalt leebema sooviga suunata marss lihtsalt kuhugi kõrvalisse kohta. Kulub veel paar aastat ja nad taanduvad ehk lihtsalt soovitusele oma liikmetel sellest mitte osa võtta?

Mis nüüd nõndanimetatud Iseseisvusparteisse puutub, siis nagu ka Ivar oma blogis kirjutab, isand Sildniku tegemisi ja avaldusi ei saa tõepoolest just surmtõsiselt võtta aga teisalt hämmastab kirjapandud teksti (mida vist ka parteiprogrammiks - või selle paroodiaks? - võiks nimetada) absoluutse tõe pähe võtvate jüngrite massiline teke. Kas me oleme tänases hüsteerilises maailmas tõesti taaskord ringiga jõudmas situatsiooni kus demokraatia asemel hakkab rahvale sümpatiseerima mõte raudsest rusikast? Kusjuures nad keelduvad ju ajaloost õppimast seda, et rusika all litsutakse laiaks just kõige rohkem neid endid. Revolutsioon õgib teatavasti oma lapsukesi.

Äkki ongi õigus Tõnu Õnnepalul kui ta ütles intervjuus Harry Liivrannale: "Mulle paistab nii, et tegelikult on vabaduselaine juba üle käinud, konservatiivsus tuleb tagasi kõigis ühiskonna asjades." Ja konservatiivsusest fanaatilise "teistsuguste" vihkamiseni ei ole just väga pikk tee.

Ja siis need "ametlikud seisukohad" homoseksualismist. Roheliste avaldus homoabielude kohta oli muidugi juba ammu. Veidi uuemal ajal tegeles teemaga tõsiselt ka rahvuslaste seltskond ja veelkord paneb mind imestusest kulmu kergitama tõsiasi, et tõsiseltvõetavaks poliitiliseks jõuks pürgiva seltskonna jaoks tundus see nii oluline, et sellest sai sisuliselt kolmas teadaanne peale liikumise asutamise ja pronkssõduri-teemalist teadet. Kuigi, seesama, mille üle ma oma eelmises postituses juba ironiseerisin, on ju tegelikult nii nutikalt ja umbmääraselt sõnastatud, et selle programmilise tekstiga võib samahästi põhjendada nii homoseksuaalsuse kriminaliseerimist kui ka täieõiguslike homoabielude lubamist. Lugedes nende endi foorumist rahvuslaste omavahelist kismat homoteema üle ning vaadates sallivuse pooldajate ja vastaste protsente, paneb tegelikult pigem imestama selline suhteliselt mittemidagiütlev sõnastus.

Igatahes ei ole ette näha, et homoseltskonna materdamine enda upitamiseks niipea vähemaks jääb. Äkki peaks meie LGBT-organisatsioonid kaaluma rahaliste nõuete esitamist? Kaua me ikka tasuta hüppelauaks oleme. Ja kui keegi tahab meid tänases pragmaatilises ning rahale orienteeritud maailmas sellena siiski kasutada, siis las maksavad.

Ja veelkord üks tsitaat Liivranna intervjuust Õnnepaluga: Kõneleme Eesti elust, okupatsiooni sümboliseerivast Pronksmehest, mille ümber on nüüd möll lahti läinud. "Eks me unustasime ju venelased vahepeal ära," arvab Tõnu. "Aga nüüd on nad aru saanud, et elavad demokraatlikus riigis, kus võib vabalt arvamust avaldada. Siiamaani nad kartsid Eesti riiki, sest nad olid arvanud, et riiki peab kartma."

Täpselt sama kehtib ka kõikvõimalike muude seltskondade kohta. Meeleavaldused on ühtmoodi lubatud nii homodele või isegi nendelesamadele neonatsidele. Niikaua kuni ei muututa kaaskodanike vastu vägivaldseks ega rikuta kehtivaid seadusi.