Infopartisan vs. ancientboy

Järjejutu "Infopartisan versus ancientboy" järgmine osa.

Eelmises osas: Infopartisan: "Jätkan möödunud nädalal alanud sõnavahetust homoekstremistidega."

Ma usun samuti, et kristlaste ja Ko. avaldused on olnud siirad ja ma pole enda teada kusagil üritanud midagi vastupidist väita. Küll ma arvan, et mõne avalduse siirus ei välista sobival hetkel selle kasutamist vaid selleks, et end hetkeks avalikkusele nähtavale poliitilisele maastikule upitada. Ma tõesti ei suuda meenutada, et näiteks needsamad nn. kristlike pereväärtuste eest nii vankumatult seisvad usuinimesed oleks meedias teinud jõulisi taunivaid avaldusi kasvõi Piiblis selgelt hukka mõistetud ning tänapäeva Eestis nii levinud abielurikkumiste koha pealt. Ainsatest Kristuse õpetuse tõlgendajate poolt pattudeks ja patukesteks väidetuist on nende meedias laiemalt kajastatud avalikes sõnavõttudes räägitud homoseksualismist. Küsin veelkord, miks küll? Ja vastan end korrates: sest see müüb, sest sellega saab kollakasse meediasse, sest sellega saab teada anda, et "Näe! Meie oleme ka olemas, vali järgmine kord meid!". Abielurikkumine, naabri vara himustamine ja muud sellised surmapatud on meie "seltskonnaajakirjanduses" kujutatud ju hoopis glamuurse, igati tolereeritava ning kohati lausa ihaldusväärsena ja sellist valitsevat suhtumist hukkamõistvat avaldust ei vaevuks keegi esiteks ei trükkima ega teiseks ka lugema. Pluss sellised avaldused võiksid kergesti neile kristlastele endile valusalt virutavaks bumerangiks osutuda. Mina igatahes mäletan küll veel jumalasulase ja vaga ning tubli kristliku pereisana tuntud Illar Hallaste seiklusi kahtlaste elukommetega naisterahvaste juures ning neile järgnenud, Hallaste jaoks sisuliselt poliitiliseks harakiriks saanud "teledebatti" :)

Uskumine kellegi avalduste siirusesse ei tähenda aga seda, et ma automaatselt selle avaldusega ka nõus oleks, mitmed vaatenurgad on vähemalt minul nende nn. konservatiividega küll erinevad. Perekonna olulisuse koha pealt olen ma sada protsenti nõus sellega, mida Lisette juba ühes kommentaaris kirjutas: "Homoorganisatsioonid on siin, uskumatu, täiesti ühel nõul konservatiividega - jah, perekond ongi ülitähtis ja äärmiselt oluline on perekondi parimal võimalikul moel kaitsta." Aga kui minu jaoks on perekond ka kahe samasoolise inimese kooselu (olgu siis lastega või ilma), siis kristlased paistavad selle juba isegi lihtsalt terminina välistavat. Huvitav küll, miks näiteks lastetud mees-naine paarid nende jaoks on perekond aga oma bioloogilise lapse või lastega homo/lesbivanemad seda teps mitte ei ole? Infopartisan kirjutas, et tema arvates tingis kristlasi ja rahvuslasi oma avaldusi tegema nende veendumus, et "rahvuse elujõu tagamiseks tuleb kõikvõimalikele alternatiividele eelistada vähemalt ühiskondlikul (seadusandlikul) tasandil traditsioonilist peremudelit." Seda silmas pidades, miks esimest tüüpi (lastetutel) peredel siis ikkagi on võimalik omada riigi igakülgset seadusandlikku toetust, teist tüüpi (lastega) peredel aga mitte?

Vasakpartei koha pealt olen põhimõtteliselt nõus. Mina, kes ma küll pole ka väga põhjalik meedia jälgija, ei olnud neist enne seda avaldust tõesti väga pikka aega midagi kuulnud ja Sirje Kingsepa arvamust (kuigi see oli ehk rohkem isegi mitte niivõrd homoseltskonda toetav kuivõrd lihtsalt vastus kristlaste kisale ning erinevalt viimasest, ka argumenteeritult ja sümpaatses vormis esitatud) võib publicity mõttes tõesti käsitleda samaväärsena kristlaste omaga. Anarhistide koha pealt ma nõus ei ole, sest nad ei ole poliitiline partei ega saaks juba oma põhimõtete tõttu meie erakondlikul maastikul figureerida. Minu algne jutt oli sellest, et laiema avalikkuse jaoks tundmatud poliitilised jõud kasutavad homoteemat enda teadvustamiseks, kindlasti lootes ükskord ka Riigikokku jõuda. Anarhistliku liikumise teesid iseenesest juba välistavad riigi kui sellise ning selle institutsioonide olemasolu, seega ei saa nad ka sinna pürgida.

Täna alanud avalik mudamaadlus Pikaro vs. Rebane tuli muidugi oponentidele väga sobival hetkel, ainult et ma söandaks ikkagi meelde tuletada, et homotemaatika on seal ju tegelikult äärmiselt minimaalne, taandudes ühele väikesele jalaga-tagumikku-repliigile stiilis "A. ütles, et B. oli kuulnud, et C. arvas, et D. on homo". Aur on ses Pikaro kirjutises ikka suunatud muude teemade (või siis hoopis nende hajutamise) peale. :)

Ja mis puutub rahvasaadikute hirmudesse, siis ma vabandan väga aga rahvas, kes Riigikogu (või olgu ka kohalike omavalitsuste) valimistel teeb valikuid vaid selle järgi, kas keegi pooldab või ei poolda homopartnerluse seadustamist, siis on mul küll kahju seda tunnistada, aga selline rahvas vääribki täpselt omaenda juhte. Ehk siis selliseid, kes meil hetkeks paistavad oma muud suuremad "riiklikult kasulikud" ettevõtmised ooterezhiimile pannud olevat ning parasjagu nii edukalt ja ausalt presidendivalimistega hõivatud on.
---
Hilisem edit: Et Infopartisan on oma blogi varasemad sissekanded ära kustutanud, siis paraku ülaltoodud link enam ei toimi. Kahju.