Kuidas püüda hiiri?

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et tegelikult ei ole mul hiirte kui selliste vastu midagi. Kenad nunnud elukad tegelikult ja kui mõni vahel päevaks või paariks mu majja sisse satubki, siis ei tõtta ma kohe paaniliselt mürki ostma. Tavaliselt hakkab neil paari päeva pärast kiviseinte vahel igav ja nad lähevad põnevamaid territooriume avastama.

Noh, üks selline seiklushimuline tegelane suvatses täpselt aastavahetuseks tuppa sooja tulla. Kui me esimese jaanuari varahommikul (s.o. kusagil üheksa paiku - aga me jõudsime voodisse ju alles kella viie või veerand kuue paiku!) silmad lahti saime, siis selgus, et meid ajas üles mingi hirmus ahjutagune krabin. Tatsasin voodist välja ja tuvastasin lõpuks, et tegemist polnudki suure kulbiga ahjualusega vaid seal oli hoopis miski nördinult piiksuv karvakera, kes üritas ahjutagusesse seinaprakku vedada Snickers'i paberit. Tagajärjetult, kuna see oli kaugelt liiga suur, et sinna niisama mahtuda ja paberi kokkuvoltimist õpetavad tunnid oli hiireke ilmselgelt vahele jätnud.

Igatahes sel hetkel võtsin ma stoilise rahuga lihtsalt teadmiseks, et meil on taaskord vähemalt üks hiir majas. Selline kena pontsakas elukas, tumepruuni seljapealse triibuga ja puha.

Järgmisel päeval mu suhtumine aga muutus radikaalselt. Nimelt avastasin ma, et ühel mitte kõige odavamal raamatul (mis küll asus hoopis teises toas ja takkapihta veel põrandast umbes pooleteist meetri kõrgusel asuval riiulil) on kahel nurgal pisikeste teravate hammaste jäljed. Kuigi see vaevalt et sama karvapalli töö oli, muutus nüüd asi juba isiklikuks. Parafraseerides klassikuid: eellaste patud nuheldakse ikka liigikaaslaste kaela.

Õhtul vaatasin arvutist ühte BBC dokki ja äkki tabasin silmanurgast, et hiir on tulnud kah olukorda tšekkama. Istus teine rahulikult vaibal, mu sussist oma kahekümne sentimeetri kaugusel ning tegeles ringivaatamise vahele süvenenult oma vurrude korrastamisega. Ma pidin kaks korda jalaga põtkima, enne kui ta minema suvatses löntsida. Mitte et ta kauaks oleks viitsinud kapi taha jääda, kümnekonna minuti pärast oli ta keskpõrandal tagasi.

Siis ma otsustasin, et no nüüd küll sellest kõigest juba aitab! Et käepärastest materjalidest eksklusiivsed vahendid on teatavasti juba mitmeid aastaid siinse provintsi trump (et mitte öelda "nokia") ja mul mingeid hiirepüüdmise instrumente ei olnud, lammutasin laiali ühe kümnese CD-torni ning eraldasin sealt kaane. Plaan oli lihtsalt vaikselt istudes oodata kuni isehakanud koduloom uuesti nähtavale ilmub ja siis talle see plastkaan peale visata. Geniaalne, eksole!

Järgmised tunnid mängisime me lolli ja hiirt. Alati jõudis ta veidi varem jalga lasta kui mina oma plastikkaanega vaipa tabasin. Ja hiljemalt veerand tunni pärast oli ta tagasi ning ainult selleks, et taaskord tõestada mu reaktsioonikiiruse olematust. Ja veel. Ja veel ja veel ja veel...

Kella kolmeks oli mul kõrini, lubasin enda tigedale reinkarnatsioonile, et hommikul esimese asjana lähen ja ostan mingit maitsvat hiiremürki ning puistan terve maja seda täis. Aga nii kaugele ma ei jõudnudki, sest kui ma kaheksa paiku hommikul poolkinniste silmadega kempsu poole tuikusin, hakkas õuest kumavate tänavalaternate nõrgas valguses vaibal silma midagi liigset. Okei, mul on seal vahel tõesti mõni tolmurull aga see ei näinud ka sedamoodi välja ja äkki tabas mind teadmine, et tegu on mu värskeima sõbraga, kes on otsustanud keset toapõrandat oma uinakut teha. Hiilisin siis nii vaikselt kui oskasin lauanurgani, kus peal öist tralli mu püügiinstrument vedeles ja seekord jäi pikasabaline tegelinski oma unest ärkamisega sekundi murdosa jagu liiga hiljaks. Hetke pärast põtkis ta juba vihaselt kiiruga improviseeritud puuris ja praeguseks on kindel, et vähemalt see loomake mu raamatuid närima ei tule.

Nüüd ma jään siis nördinud "loomakaitsjate" pikette ootama. Mis sest, et ma hiirekest ei nülginud ja ta nahast endale kasukat ega isegi mitte käpikuid ei teinud. Praegustes klimaatilistes tingimustes võiks see igatahes üsna huvitav vaatepilt olla, kuidas külmast siniseks tõmbunud (pool)alasti inimbroilerid plakatidega ümber kvartali sörgivad.