Wit (2001)

Wit
Lavastaja: Mike Nichols
2001
http://imdb.com/title/tt0243664/

Avakaadrites vestleb meditsiiniprofessor (Christopher Lloyd) kirjandusprofessor Vivian Bearing'iga (Emma Thompson) viimase tervise teemadel ning teatab, et naisel avastati neljandas staadiumis vähk. "There is no fifh stadium, you know," ütleb veidi hiljem Vivian otse kaamerasse. Onkoloog pakub raviks välja kaheksa kuuri maksimumdoosidega kemoteraapiat ning Vivian on nõus. Aga mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et hoolimata headest kavatsustest ning soovist inimesi ravida ("elus hoida", nagu hiljem ütleb Vivianile ta palatiõde), on onkoloogide jaoks preili Bearing vaid laborihiireks. "Keegi ei ole varem elanud üle kaheksat kuuri kemot", nendib patsient nukralt ja sellega ta kannatused ning arstide soov sureva organismi peal veel ühte ja teist katsetada ei lõpe.

Siin on pööraselt geniaalset teksti. Ükskõik kas tegelased retsiteerivad 16.-17. sajandi poeesiat (peamiselt John Donne metafüüsilist luulet) või annavad edasi mõnda olukirjeldust, on tekst täpne, terav ja mitmekihiline. Ja paradoksaalne nagu ka Viviani elu. Ta ise tunnistab vaatajale, et teda ei tapa mitte vähk vaid vähiravi. Ja veidi hiljem räägib noor doktor vaimustunult oma kunagisele kirjandusprofessorile, miks teda meditsiinis just vähk huvitab. Sest vähirakud on oma lõputu multiplitseerumisega leidnud selle, mida inimesed on otsinud aegade algusest peale. Nimelt igavese elu saladuse...

Umbes sama mitmekihilised on ka pildilised vihjed. Korduvalt (nii professor Ashfordi seinal kui hiljem ka professor Bearing'i haiglavoodi kõrval lauakesel) vilksab ekraanilt läbi Püha Sebastian, märter, kes ei surnud hoolimata oma nooltest läbipuuritud kehast ning kellest lahtisaamiseks pidi keiser Diocletianus ta lõpuks laskma lihtsalt surnuks peksta... Samal ajal oli Sebastian muuhulgas ka katku vastu aitav kaitsepühak ja katku ning vähi vahel sarnasuste leidmiseks ei pea just väga kaugele vaatama.

Juba ülalmainitud staaridele lisaks lõid filmis tuntumatest nimedest kaasa veel ka näiteks Harold Pinter (just-just, seesama nobelistist kirjanik) Viviani isa rollis ning vist küll alati võrratu Dame Eileen Atkins Viviani mentori, professor Evelyn 'E.M.' Ashford'i osas. Just Ashford on see, kes suudab Vivianile viimaks jagada tröösti, lugedes talle ette ühte lasteraamatut.

Veel üks film, mille vaatamist ma olin edasi lükanud vist juba rohkem kui kaks aastat. Üks põhjus see, et ma teadsin põhijoontes lugu niikuinii ja teine põhjus oli tõenäoliselt kusagil alateadvuses istuv hirm sedasorti fataalsete teemade ees. Hoolimata bravuuriga pooleks katsetest selliseid mõtteid jõuga maha suruda, tiksub kusagil kuklas pidevalt teadmine, et see kõik võib ühel ilusal päeval (nagu üks terava sulega härrasmees hiljuti kirjutas: "kõik halvad asjad juhtuvad ühel ilusal päeval...") juhtuda sinu endaga või kellegagi sinu lähedastest. Ja meie üle laotuvas surma varjus ei ole tegelikult midagi ilusat.

Eks ta ongi rohkem telelavastuse moodi asi (nagu väga sageli sedasorti filmidega, oligi kõigepealt Margaret Edson'i kirjutatud näidend, originaalse kirjapildiga "W;t", mis peale 1999. aastal Pulitzeri võitmist pidi loomulikult ka filmiks saama), kus peaosaline korduvalt lõhub "neljanda seina" ning asub otse kaamerasse vaatajatele selgitusi jagama. Elust, surmast, valust, halastusest ja paljust muust. Möödunud öises ajas ja ruumis mõjus emotsionaalselt ülivõimsana. HBO kvaliteet.

(NB! Ülaltoodud tsitaadid, nii eesti- kui ingliskeelsed, on mälu järgi järgmisel päeval üles kirjutatud/tõlgitud ja ei ole üsna kindlasti kuigi täpsed.)

9/10