Miks 'Sweeney Todd' ikkagi on saast?

Paar nädalat tagasi olin ma ülikriitiline parasjagu maailma kinoekraanidel võidkäigul oleva Tim Burton'i uusima filmi suhtes. "Miks, oh miks?" küsivad hämmingus tuttavad, sealhulgas mõned, kes on ka filmi juba ära vaadanud.

Tegelikult ma ütlesin selle juba varasemas postituses ära aga olgu siis veidi pikemalt. Kõik saab alguse juba sellest, et muusikalina (mille ekraniseering film eelkõige on), ei ole see mu meelest suurem asi. Selliseid venivaid, üksteise järel lihtsalt ritta pandud nootide lasusid vorbitakse Suure Vee taga igal aastal sadu ning enamus neist kukub kolinal läbi. Mõni (nagu ka suurte reklaamirahadega lavadele toodud 'Sweeney Todd') jääb publikule olude sunnil lihtsalt veidi kauemaks meelde. Vahel paariks kuuks, vahel mõneks aastaks. Asjaolu, et seekord sai juhtumisi sellise üleshaibitud jamaga maha mõne teise oma töö pärast taevani kiidetud Stephen Sondheim, ei muuda asja. Kõnts jääb kõntsaks ka šokolaadiglasuuri all ning kõigest hoolimata võivad tuhanded kärbsed lehmakoogi suhtes ikkagi eksida.

Tim Burton on minevikus olnud andekas noateral kõndija ja loodetavasti saab seda ka edaspidi taas olema. Ta omamoodi sünge huumor on sageli olnud vägagi nauditav ning ka surmateemaga on ta ju pidevalt tegelenud. Nii et selles mõttes ei ole nagu midagi muutunud. Alles mehe eelmine töö, geniaalne muusikaline multifilm "Corpse bride" saab mu käest ka peale mitmendat-mitmendat läbivaatamist (ning veel rohkemaid kordi läbikuulamist) ikka veel maksimumpunktid. Mis siis seekord selle pagana Londoni habemeajajaga valesti läks?

Esiteks, selles filmis (erinevalt Tim'i varasematest töödest) praktiliselt puudub igasugune huumor, mis tasakaalustaks süngeid teemasid. Või on see huumor siis nii must, et mina sellest aru ei saa. Teiseks käisid mulle tõsiselt närvidele need naturalistlikult otse kaamerasse tehtud habemenoa mittesihipärased lõiked ning kehavedelike eraldumine oma endistest omanikest.

Muide, kummalisel kombel ei sega sellised verepulmad mind niigi tobedate "tavaliste" õudukate juures. Kõik need zombied ja Freddied ja Jasonid, lugematutest pisematest virtuaalstaaridest rääkimata, mõjuvad hoopis teistmoodi. Samamoodi ei pirise ma ketšupitootjatele ebanormaalselt suure kasumi tootmise üle tavaliselt ka sõjafilmide juures. Võib-olla on Burton tegelikult siiski saanud maha millegi suurega, millegi sellisega, mis mõjub ülimalt häirivalt alateadvusele ning ma ei kannata filmi lihtsalt seetõttu, et see tundub ohtlikult realistlik? Võib-olla ma olin mõnes eelmises elus Sweeney Todd'i prototüübi pahaaimamatu klient? Tont seda teab, fakt on see, et see kõik ei meeldi mulle kohe mitte üks raas.

Olukorra iroonilisusele paneb veel punkti muidugi asjaolu, et selline film kandideerib igasugu auhindadele muuseas ka parima (sic!) komöödia kategoorias!? No comments. Sama hästi oleks omal ajal võinud üks hullemaid järamisfilme "Night of the living dead" kandideerida parima algklasside õppefilmi kategoorias. Ja ei, ma ei kavatsegi oma varem pandud miinimumhinnet "Sweeney Todd'ile" muutma hakata.