Heietusi möödunud aegadest

Lugesin siin kolmeteistkümnenda ja kolmapäeva hommikul Punase Hanrahani ja Väikese Nõia poeeme eluproosast ning mõtlesin, et ma olen nüüd juba nii vana küll, et ma võiks kah natuke igavaid mälestusi heietada. Sellest niinimetatud üleminekuajast.

See oli tegelikult mu praktilise meelega vanamees, kes võttis ellujäämise ohjad otsustavalt enda kätte ning hakkas 1990. aasta paiku (umbes siis kui inflatsioon juba jaburaks muutuma hakkas ning dollari hind mustal turul pea iga päev ülespoole korrigeerus) kättesattuvaid rublasid "kindlaks valuutaks" vahetama. Mitte niivõrd dollariteks või markadeks kui millekski praktiliseks, millekski selliseks, mida kas läheks tulevikus endal niikuinii vaja või mida saaks eeldatavasti alati maha müüa.

1990. aastal kandis üks aastatepikkune protsessimine lõpuks vilja ning vana sai autoostuloa. Iž-412 "Moskvitš". Tegelikult ta veel natuke porises selle juures, sest siht oli seatud mahukama kombi-variandi peale aga pakuti tavalist. No peale veel mõnda aega kestnud vägikaikavedu Tallinna ametnikega sai see lõpuks detsembris ikkagi ära ostetud, viimasest partiist, mis Eestisse veel vana hinnaga tuli. Huvitav, kas kusagil on olemas selleaegsed musta turu valuutavahetustabelid, et vaataks järele, mitu dollarit see 7800 rubla, mis uus auto siis maksis, täpselt oli?

1991. aasta kevadel oli järjekordne loogiline samm linnalähedase maamaja ostmine. Ja esimesel võimalusel selle ümber kahe hektari maa erastamine. Kuigi, mis maja see siis ikka nii väga oli, vana talumaja, mille seinapalgid osutusid paarkümmend aastat varem peale löödud kattelaudise all lootusetult pehastunuteks (keegi nutikas "ehitusmeister" oli omal ajal laudise ja palgi vahele hoolikalt pannud ka mitu kihti ruberoidi, isolatsiooniks või nii...) ning katus tahtis samuti vahetamist. Erakorralise ja hädavajaliku remondi peale kulus terve 1991. aasta suvi ja sügis. See oli kah omamoodi huvitav aeg, mis sisaldas endas mitmeid kurioosumeid ja nii näiteks toodi sel ajahetkel absoluutse defitsiidi kategooriasse kuuluv kuivkäimlapott mingi ärika poolt meile koju kätte, pakiti tehasepakendist hardalt lahti ning pühiti tolmgi pealt ära ja kõik selleks, et me saaksime poti eest suurejooneliselt tasuda 1 (loe: ÜHE!) USA dollariga. See summa sisaldas ka ärika vaevatasu. Teine juhtum oli küll juba krooniaja alguses, mil me ostsime kaheksa autokoormat dolomiiti (vähemalt meie endi jaoks ootamatult osutusid koormad olema KrAZ'i, ühe venelaste pirakaima veoauto koormad; me ostsime omateada ikka oluliselt väiksema portsu) ning kui mu mälu nüüd ei peta, läks see lõbu koos kojutoomisega maksma 100 soome marka ja 80 kanada dollarit. Kroonides makstes oleks veidi kallimaks läinud aga et me maksime valuutas (niipalju siis algusaegade usaldusest eesti krooni vastu), siis rääkis vanamees sealt summast paarkümmend protsenti veel maha. Seda kivikraami sai lõpuks nõnda palju (tõtt-öelda oli see kivilasu pisema maja suurune), et algselt kiviaia ehitamiseks mõeldud materjalist jagus veel mitme muu otstarbe jaoks ja viimased mitukümmend kivikäntsakat, millega me tõesti enam mitte midagi ei osanud peale hakata, punnitasime vennasega viimaks lihtsalt keldri ja kiviaia vahele täitematerjaliks.

Maja ostuga sai löödud kaks kärbest korraga, esiteks tekkis võimalus seni palju kaugemal külades elanud eakad esivanemad ühte kohta ja linnale lähemale toimetada (mis omakorda tähendas, et sel ajal juba praktiliselt igapäevane maalkäik muutus oluliselt vähem aeganõudvaks, lisaks kulus ka bensiinile vähem raha) ning teiseks lahenes investeeringute ladustamisprobleem. Rahareformi ajaks oli meil seal maja kõrval põllul päris mitu hunnikut vundamendi- ja tuhaplokke, kümned laepaneelid ning paargusse olime tassinud mõnisada eterniiditahvlit, sadu šamott-telliseid ja tont teab mida kõike veel. Ajast ette rutates peab muidugi mainima, et kuigi pärast õnnestus kogu sellest jamast isegi lahti saada, oli nende müük kroonitingimustes oluliselt vaevalisem ning vähemkasumlik kui varem prognoositud. Pole ka imestada, sest tegelikult olid sellised kaootilised ehitusmaterjalide laod igal teisel mehel kusagil oma aega ootamas.

Aga varastel üheksakümnendatel rubla muudkui kukkus lõputult edasi ning me varusime tagavarasid, ostes seda, mida üldse saada oli. Ühel suvel (see pidi olema 1991. aasta, sest Mosse me ostsime 1990. a. detsembris ning 1992. a. suvel enam rublat ei olnud) tekkis võimalus kalurikolhoosi töötlemistshehhist naeruväärse raha eest konserve osta (kas oli juba siis kusagil mingi tropp toodangu Venemaale vedamisega ja preservid ähvardasid halvaks minna või tegi mõni ülemus lihtsalt kolhoosi tagant konservikarpe virutades endale taskuraha, jäigi arusaamatuks) ning ma vedasin neid kaks Mossetäit maale keldrisse. Kõikvõimalikke konserve ja preserve, õlis ja tomatis, räimest, makrellist ja millest iganes. Nagu rändasid sinna maale ka sadakond purki chili sin carne't, mida siis müüdi sildi all "hautatud köögivili ubadega" ja mis minu meelest oli küll viimase peal kraam. Tõsi, ma olin oma suguvõsas selle arvamisega küll üsna üksi, vaid vanaema arvas ka vahel need täiesti söödavaks. :) Ja mingeid toose-topse-totsikuid oli veel, nii et keldri riiulid said maast laeni söögikraami täis. Loomulikult kuulusid meie tagavaradesse ka tikud ja sool, lisaks veidi vähem sõjaaega meelde tuletavale suhkrule, viinale (viin kui alati maksev valuuta, eksole!), jahule ja muule sellisele.

Muide, sellest kalakraamist olid fantastiliselt head õrnalt soolatud ning vist ka kergelt suitsu saanud skumbriafileest õlisse tehtud preservid, mille ainuke häda oli lühike säilivusaeg. Igatahes on see ammu kaubandusest kadunud toode tõsine tiitlipretendent kõigi aegade parimale tööstuslikult valmistatud purgikalale, mis ma iial söönud olen.

Aja edasikulgedes aga selgus, et nii hullu aega nagu kardetud, ei tulnudki. Suupärasem kraam sai paari aastaga muidugi keldrist ära söödud aga ma arvan, et kui vennas pole just viimasel ajal keldrit puhastamas käinud, siis peaks seal kusagil praegugi mõned roostes konservipurgid äraviskamist ootama.

---

Aasta-paar hiljem tekkis provintsilinnakeses kunagi meie naabermaja nurgal asunud selvepesula ruumidesse nänniputka. Täpselt samasugune nagu neid kõik kohad vahepeal täis olid ja kui ma esimest korda ostsin soomlaste "Tupla'sid" veel rublaajal lausa valuutapoest (see oli endale soodsalt seadnud koha sisse linnavalitsuse suures saalis ning tegelikult käisin ma sealt hoopis 50-kilost suhkrukotti toomas aga kuna poodnik ei raatsinud kallist valuutat tagasi anda, sokutas ta mulle vahetusraha asemel kaela viis-kuus banaani ning kaks šokolaadibatooni), siis edaspidi sai paar korda nädalas nurgapealses putkas käidud ning veel uue ja trükivärvi järele lõhnava eesti krooni vastu ennenägematut väljamaist maguskraami vahetatud. Näiteks tillukesi, kroon sentidega maksnud Mars-Snickers-Twix-Bounty batoonikesi või erinevaid Soomes tehtud küpsiseid. Mnjah, praegu on lausa naljakas tagasi mõelda, kui vähe oli siis õnneks vaja. :)

Jutu moraal? Ei mingit. Või kui, siis vaid see, et ma hästi ei kujuta ette sellist aega, mis nõukaaegse karastusega eestlastele tõeliselt problemaatiliseks võiks saada. Igapäevase elu kvaliteet on aga muidugi juba hoopis teine teema.