Kuidas meeldivalt õhtut veeta

Just siis, kui sa mõtled, et vahelduseks lõpetad igasuguse jamaga tegelemise punkt kell 17.00 ära, marsid koju, ei võta klaasikest veini (ma üritan teatavasti ju mõnda aega kaine olla), viskad jalad seinale ning loed midagi ja pärast vaatad filmi (või siis vastupidi) läheb tegelikult hoopis niimoodi, et poole kuuest veerand kümneni rabad nagu lollakas mingist kurat-teab-mitmendal korrusel asuvast korterist tonnide kaupa vanapaberit välja vedada. Nüüd, pool meetrit pikemaks veninud kätega klaviatuuril toksides jääb üle vaid klassikult fraasi (mitte selle taga olevat lugu ega selle filosoofilist tähendust) laenates nentida: The unbearable lightness of being indeed.

Ja tatrahelbepuder koos tibakese demerara suhkru ning külmutatud murelitega ei ole suurem asi. Ilma suhkruta (kuid marjadega) oli muidugi veel jõledam. Ma võtsin ennastsalgavalt selle degusteerimise enda peale ning võin kinnitada, et te ei kaota midagi kui seda järele ei proovi teha. Pigem võidate.

Ning mis asi on "Moskva" keeduvorst, mida toodetakse Valgas Maks ja Moorits'a kaubamärgi all? Tähendab, miks seda vorstiks nimetatakse?? Seepärast, et see ümmargune on??? Ja mismoodi neil on õnnestunud sinna sisse väidetavalt 50 protsenti liha niimoodi ära peita, et tulemuseks on maitsetu, veidi võdisev mass, mille kohta mu kadunud vanamees oleks üheselt öelnud: "udaravorst".

Termin pärineb kaheksakümnendate teisest poolest, mil Eestist läks üha rohkem ja rohkem liha Venemaale ning lõpuks hakati siinsete tarbijate jaoks vorstinimelisi ja -kujulisi asju valmistama sinna kõikvõimalikke rupskeid sisse toppides, sealhulgas tõesti ka udaraid. Eks nad lihtsalt modifitseerisid (ratsionaliseerisid?) veidi klassikalisi vorstiretsepte ja no mis sa väärt kraamist ikka rebastele saadad, nood elasid ja kasvatasid hinnalisi kasukaid ka hapuks läinud kala peal. Muidugi andis see sodi seal vorstimassis ka maitses kohe tunda ning tookord oli meil selline nunnu koer, kellest paremat indikaatorit mingi toote "päris" liha sisalduse kohta polnud olemas. Kui ikka vorst oli tehtud jamast, pööras kutsa selja, vaatas sind põlglikult üle õla oma valge silmaga ning oli nõus kasvõi päevade kaupa nälgima aga seda rämpsu ta suhu ei võtnud.

Muide, nõukaaegne "Otdelnaja" vorst, mida ülalmainitud toode välimuselt oma pekitükkidega veidi meenutab, oli kah oluliselt parem kraam. Ning "Moskva" suitsuvorst oli vanasti muidugi lausa väga hea toode, miks nüüd selle nime mainel liugu püütakse lasta, jääb minu jaoks müstikaks.