Kuidas meeldivalt õhtut veeta

Just siis, kui sa mõtled, et vahelduseks lõpetad igasuguse jamaga tegelemise punkt kell 17.00 ära, marsid koju, ei võta klaasikest veini (ma üritan teatavasti ju mõnda aega kaine olla), viskad jalad seinale ning loed midagi ja pärast vaatad filmi (või siis vastupidi) läheb tegelikult hoopis niimoodi, et poole kuuest veerand kümneni rabad nagu lollakas mingist kurat-teab-mitmendal korrusel asuvast korterist tonnide kaupa vanapaberit välja vedada. Nüüd, pool meetrit pikemaks veninud kätega klaviatuuril toksides jääb üle vaid klassikult fraasi (mitte selle taga olevat lugu ega selle filosoofilist tähendust) laenates nentida: The unbearable lightness of being indeed.

Ja tatrahelbepuder koos tibakese demerara suhkru ning külmutatud murelitega ei ole suurem asi. Ilma suhkruta (kuid marjadega) oli muidugi veel jõledam. Ma võtsin ennastsalgavalt selle degusteerimise enda peale ning võin kinnitada, et te ei kaota midagi kui seda järele ei proovi teha. Pigem võidate.

Ning mis asi on "Moskva" keeduvorst, mida toodetakse Valgas Maks ja Moorits'a kaubamärgi all? Tähendab, miks seda vorstiks nimetatakse?? Seepärast, et see ümmargune on??? Ja mismoodi neil on õnnestunud sinna sisse väidetavalt 50 protsenti liha niimoodi ära peita, et tulemuseks on maitsetu, veidi võdisev mass, mille kohta mu kadunud vanamees oleks üheselt öelnud: "udaravorst".

Termin pärineb kaheksakümnendate teisest poolest, mil Eestist läks üha rohkem ja rohkem liha Venemaale ning lõpuks hakati siinsete tarbijate jaoks vorstinimelisi ja -kujulisi asju valmistama sinna kõikvõimalikke rupskeid sisse toppides, sealhulgas tõesti ka udaraid. Eks nad lihtsalt modifitseerisid (ratsionaliseerisid?) veidi klassikalisi vorstiretsepte ja no mis sa väärt kraamist ikka rebastele saadad, nood elasid ja kasvatasid hinnalisi kasukaid ka hapuks läinud kala peal. Muidugi andis see sodi seal vorstimassis ka maitses kohe tunda ning tookord oli meil selline nunnu koer, kellest paremat indikaatorit mingi toote "päris" liha sisalduse kohta polnud olemas. Kui ikka vorst oli tehtud jamast, pööras kutsa selja, vaatas sind põlglikult üle õla oma valge silmaga ning oli nõus kasvõi päevade kaupa nälgima aga seda rämpsu ta suhu ei võtnud.

Muide, nõukaaegne "Otdelnaja" vorst, mida ülalmainitud toode välimuselt oma pekitükkidega veidi meenutab, oli kah oluliselt parem kraam. Ning "Moskva" suitsuvorst oli vanasti muidugi lausa väga hea toode, miks nüüd selle nime mainel liugu püütakse lasta, jääb minu jaoks müstikaks.

Those magnificent men in their flying machines or How I flew from London to Paris in 25 hours 11 minutes (1965)

Those magnificent men in their flying machines or How I flew from London to Paris in 25 hours 11 minutes
Lavastaja: Ken Annakin
1965
http://imdb.com/title/tt0059797/

Pealkiri ütleb tegelikult juba kõik ära. On aasta 1910, lennundusajastu koidik, ning ühel heal päeval korraldatakse rahvusvaheline võidulendamine Londonist Pariisi, mille võitja saab lisaks aule ja kuulsusele ka tolle aja kohta ülikopsaka kümne tuhande naelase auhinna. Muidugi saabub selle peale üle maailma kohale kõikvõimalikke karvaseid ja sulelisi pretendetne, nende seas loomulikult ka sellised, kes pole iial midagi kuulnud fair play'st. Või kui ongi, siis kasutavad seda põhimõtet hoiatava näitena, millest tuleb end iga hinna eest eemale hoida. Nii et kui võistulaperdamine lõpuks lahti läheb, siis hakkab igasugu asju juhtuma.

Möödunud sajandi keskpaiku tehti terve posu seda tüüpi seikluskomöödiaid (ehk peaks isegi ütlema jante?) ja need on mulle alati meeldinud. Juba seitsmekümnendatest aastatest peale, mil neid esmakordselt kinost näha õnnestus (nt. seesama lendurite film aga ka "The great race", "It's a mad mad mad mad world", "Some like it hot" jne jne jne) ning nii ma siis ostan neid kettaid tasapisi kui kusagil poes ette jäävad. Tõsi ta on, et täna neid filme üle vaadates sellist kaifi nagu kolmkümmend aastat tagasi enam ei saa aga igavesti mõnus nostalgiatrip on sellegipoolest.

On tähelepanuväärne, et tavapäraste mudelitega tehtud trikkvõtete asemel on selles filmis nähtavad lennumasinad võimalikult autentsed ja originaalsuuruses replikad (turvalisuse huvides oli siiski tehtud paar täiendust ning samuti kasutati ka originaalidega võrreldes veidi võimsamaid mootoreid), milledest umbes pooled olid täiesti suutelised ka lendama. Ja kui ekraanilt paistavad kohati väga kipaka olemisega lennukid, siis seda olid nad ka tegelikkuses. Lennustseenide filmimine oli tõsine peavalu, seda sai nende haprate iludustega teha vaid väga vaikse ilmaga ning ka siis vaid loetud tundidel, mil õhu turbulents oli nõrgim. Juhtum, kus juhitavuse kaotanud lennuk pikeerides tuletõrjeülemat ning selle kaaskonda ründab, oleks võinud väga kergesti ka tegelikkuses juhtuda.

Muide, sedasama tuletõrjeülem Perkins'it mängib siin tuntud telekloun Benny Hill, tehes ühe oma vähestest filmirollidest ning tõestades vaid mõne ekraaniminutiga, et selles päriselu ekstsentrilises miljonärist memmepojas (elas koos emaga väikeses üürikorteris pea kogu oma elu) oli varjul palju rohkem kui vaid kiilaspäid patsutav ning silmi pööritades naiste järel (või vahel ka nende ees) jooksev kiimakott.

Üks tagantjärgi koomiline detail selle filmi tegemise juures oli ka see, et stsenarist ja lavastaja murdis filmi rahastajaga pikalt piike, soovides tobedate sõnadega tunnuslaulu filmist välja jätta (Annakin oli raudkindel, et see "Those magnificent men in their flying machines / They go up diddley up-up, they go down diddley down-down!" põhjustab filmi kolinal läbikukkumise) kuid rahakoti omaniku sõna jäi peale. Ja hea ongi, sest see tirilimps-poolteist-lauluke sai omaette suureks hitiks ning tõenäoliselt aitas filmi edule hoopis kaasa. Tegelikult on see surematu muusikateos veel praegugi üks igavene nuhtlus, kirjutasin seda juttu siia ning jälle hakkas see mul peas kummitama. :)

Ahjaa, see kah veel, et hästiinformeeritud allikate väitel oli ükskord ammu aeg, mil nõutul George Lucas'el oli tarvis ühte ilusat poisslapse nime. Tootsi tal käepärast polnud ja nii siis saigi siia ilma sündinud Anakin Skywalker oma nime austusavaldusena just selle filmi loojale.

7/10

Kevadekuulutaja

"Kui kõrvitsakompositsioon aknalaual ootamatult lössi vajub, on kevad juba nurga tagant piilumas."

- ancientland'i vanasõna.

---

Jah, avastasin, et veel nädala eest kena prink kõrvitsapoiss (mu vennanaine on meile juba mitu aastat järjest igal sügisel omakasvatatud kõrvitsast endatehtud kompositsiooni kinkinud - ma küll ei küsinud üle aga seekord tundus teemaks olevat vist "Melanhoolne drag" :) ) oli tänaseks äkki kuidagi väga ära väsinud ning ma sain aknalaualt mitu peotäit löga kokku kraapida. Tavaliselt on nad küll veidi kauem vastu pannud aga eks tänavune kevad on varasem kah. Olgu siis siin meeldetuletuseks foto ajast, mil värske kadunuke veel noor ja kraps oli.

Virin

Huvitav, kui reaalne oleks vähekenegi pikemat aega end alkoholist (s.t. selle tarbimisest) eemal hoida? No kasvõi näiteks kuu või nii. Sest lõppev nädal on tagasivaates olnud ikka masendavalt ebakaine.

Teisipäeval terve päeva kestnud pisemad juubeliüritused lõppesid ühele meie seltskonnas varem nii pikalt mitte viibinud noormehele suhteliselt raskelt. Poolteist päeva põdemist. Õnneks oli tal hoolitsev abikaasa käepärast võtta.

Ja tänane uue kohviku avamine, kus ma hommikul valju häälega lubasin endale, et võtan oma jõleda nohuga vaid klaasikese vahuveini ning siis siirdun vee peale üle, lõppes nagu ikka. Umbes pooleteise pudeliga. Mis ei olnud mitte vesi. Lisaks vennase juures tarbitud klaasikesele aastapäevaveinile. Mis tegelikult oli küll päris suur klaasitäis.

Kui ma viimati peeglisse vaatasin, siis paistis sealt mingi teerulli alla jäänud küüliku moodi tegelane. Loppis, tilkuva nina ja punaste silmadega.

Miks 'Sweeney Todd' ikkagi on saast?

Paar nädalat tagasi olin ma ülikriitiline parasjagu maailma kinoekraanidel võidkäigul oleva Tim Burton'i uusima filmi suhtes. "Miks, oh miks?" küsivad hämmingus tuttavad, sealhulgas mõned, kes on ka filmi juba ära vaadanud.

Tegelikult ma ütlesin selle juba varasemas postituses ära aga olgu siis veidi pikemalt. Kõik saab alguse juba sellest, et muusikalina (mille ekraniseering film eelkõige on), ei ole see mu meelest suurem asi. Selliseid venivaid, üksteise järel lihtsalt ritta pandud nootide lasusid vorbitakse Suure Vee taga igal aastal sadu ning enamus neist kukub kolinal läbi. Mõni (nagu ka suurte reklaamirahadega lavadele toodud 'Sweeney Todd') jääb publikule olude sunnil lihtsalt veidi kauemaks meelde. Vahel paariks kuuks, vahel mõneks aastaks. Asjaolu, et seekord sai juhtumisi sellise üleshaibitud jamaga maha mõne teise oma töö pärast taevani kiidetud Stephen Sondheim, ei muuda asja. Kõnts jääb kõntsaks ka šokolaadiglasuuri all ning kõigest hoolimata võivad tuhanded kärbsed lehmakoogi suhtes ikkagi eksida.

Tim Burton on minevikus olnud andekas noateral kõndija ja loodetavasti saab seda ka edaspidi taas olema. Ta omamoodi sünge huumor on sageli olnud vägagi nauditav ning ka surmateemaga on ta ju pidevalt tegelenud. Nii et selles mõttes ei ole nagu midagi muutunud. Alles mehe eelmine töö, geniaalne muusikaline multifilm "Corpse bride" saab mu käest ka peale mitmendat-mitmendat läbivaatamist (ning veel rohkemaid kordi läbikuulamist) ikka veel maksimumpunktid. Mis siis seekord selle pagana Londoni habemeajajaga valesti läks?

Esiteks, selles filmis (erinevalt Tim'i varasematest töödest) praktiliselt puudub igasugune huumor, mis tasakaalustaks süngeid teemasid. Või on see huumor siis nii must, et mina sellest aru ei saa. Teiseks käisid mulle tõsiselt närvidele need naturalistlikult otse kaamerasse tehtud habemenoa mittesihipärased lõiked ning kehavedelike eraldumine oma endistest omanikest.

Muide, kummalisel kombel ei sega sellised verepulmad mind niigi tobedate "tavaliste" õudukate juures. Kõik need zombied ja Freddied ja Jasonid, lugematutest pisematest virtuaalstaaridest rääkimata, mõjuvad hoopis teistmoodi. Samamoodi ei pirise ma ketšupitootjatele ebanormaalselt suure kasumi tootmise üle tavaliselt ka sõjafilmide juures. Võib-olla on Burton tegelikult siiski saanud maha millegi suurega, millegi sellisega, mis mõjub ülimalt häirivalt alateadvusele ning ma ei kannata filmi lihtsalt seetõttu, et see tundub ohtlikult realistlik? Võib-olla ma olin mõnes eelmises elus Sweeney Todd'i prototüübi pahaaimamatu klient? Tont seda teab, fakt on see, et see kõik ei meeldi mulle kohe mitte üks raas.

Olukorra iroonilisusele paneb veel punkti muidugi asjaolu, et selline film kandideerib igasugu auhindadele muuseas ka parima (sic!) komöödia kategoorias!? No comments. Sama hästi oleks omal ajal võinud üks hullemaid järamisfilme "Night of the living dead" kandideerida parima algklasside õppefilmi kategoorias. Ja ei, ma ei kavatsegi oma varem pandud miinimumhinnet "Sweeney Todd'ile" muutma hakata.

Otse elust, Venemaalt

Veidi šokeerivat sotsiaalreklaami.

Nagu paarikümne aasta eest Eestis.

Huumorimeel on tõlgitöös alati abiks.

Populaarne kana

Üleeile juhtus selline lugu, et ma pidin ühes ametiasutuses mingi mulle täiesti tundmatu naisterahva lähenemiskatseid tõrjuma. Kui tädike kuidagi ei loobunud ning juba lausa patsutama tikkus (oma suurepäraste ostude, milleks olid mingid tobedad piiksuvad võtmerõngad, mulle tutvustamise sildi all), siis ma ütlesin talle lõpuks ikka väga inetult. Mitte et ta sellest aru oleks saanud või vähemalt segada lasknud. Viimaks olid need vist teispool letti itsitama hakanud teenindajad, kes suutsid tädikese veidi roosatama panna ning sundida ta rünnakupositsioonilt barrikaadide taha taanduma oma haavu lakkuma.

Mul soovitati küll selliste olukordade vältimiseks edaspidi vähem hetero välja näha ning sädelevaid särke kandma hakata aga no ega mu sada aastat vana ja ainult natukene narmendava jope alt ei paistaks see särk hästi välja niikuinii.

Hea küll, see oli siis. Ja täna avastasin, et keegi teine, samamoodi täiesti tundmatu tädike oli eile saatnud mulle ratesse toreda kirja:

Lausa hämmastav, kuidas ei viitsita isegi täiesti võõrale inimesele kirjutatud viiesõnalist kirja üle lugeda ning näpukaid ära parandada.

Igatahes paistab, et mul on jälle ports isehakanud "sõbrannasid" juurde tekkinud. Igavesti lahe ju. Ma olen populaarne kana ja elu on lill! Õue vaadates tundub, et vist lumikelluke.
---
P.S. Kuna tegu on kanateemaga, siis on postitus loomulikult pühendatud parimate tervitustega Tohtrihärrale. ;)

Heietusi möödunud aegadest

Lugesin siin kolmeteistkümnenda ja kolmapäeva hommikul Punase Hanrahani ja Väikese Nõia poeeme eluproosast ning mõtlesin, et ma olen nüüd juba nii vana küll, et ma võiks kah natuke igavaid mälestusi heietada. Sellest niinimetatud üleminekuajast.

See oli tegelikult mu praktilise meelega vanamees, kes võttis ellujäämise ohjad otsustavalt enda kätte ning hakkas 1990. aasta paiku (umbes siis kui inflatsioon juba jaburaks muutuma hakkas ning dollari hind mustal turul pea iga päev ülespoole korrigeerus) kättesattuvaid rublasid "kindlaks valuutaks" vahetama. Mitte niivõrd dollariteks või markadeks kui millekski praktiliseks, millekski selliseks, mida kas läheks tulevikus endal niikuinii vaja või mida saaks eeldatavasti alati maha müüa.

1990. aastal kandis üks aastatepikkune protsessimine lõpuks vilja ning vana sai autoostuloa. Iž-412 "Moskvitš". Tegelikult ta veel natuke porises selle juures, sest siht oli seatud mahukama kombi-variandi peale aga pakuti tavalist. No peale veel mõnda aega kestnud vägikaikavedu Tallinna ametnikega sai see lõpuks detsembris ikkagi ära ostetud, viimasest partiist, mis Eestisse veel vana hinnaga tuli. Huvitav, kas kusagil on olemas selleaegsed musta turu valuutavahetustabelid, et vaataks järele, mitu dollarit see 7800 rubla, mis uus auto siis maksis, täpselt oli?

1991. aasta kevadel oli järjekordne loogiline samm linnalähedase maamaja ostmine. Ja esimesel võimalusel selle ümber kahe hektari maa erastamine. Kuigi, mis maja see siis ikka nii väga oli, vana talumaja, mille seinapalgid osutusid paarkümmend aastat varem peale löödud kattelaudise all lootusetult pehastunuteks (keegi nutikas "ehitusmeister" oli omal ajal laudise ja palgi vahele hoolikalt pannud ka mitu kihti ruberoidi, isolatsiooniks või nii...) ning katus tahtis samuti vahetamist. Erakorralise ja hädavajaliku remondi peale kulus terve 1991. aasta suvi ja sügis. See oli kah omamoodi huvitav aeg, mis sisaldas endas mitmeid kurioosumeid ja nii näiteks toodi sel ajahetkel absoluutse defitsiidi kategooriasse kuuluv kuivkäimlapott mingi ärika poolt meile koju kätte, pakiti tehasepakendist hardalt lahti ning pühiti tolmgi pealt ära ja kõik selleks, et me saaksime poti eest suurejooneliselt tasuda 1 (loe: ÜHE!) USA dollariga. See summa sisaldas ka ärika vaevatasu. Teine juhtum oli küll juba krooniaja alguses, mil me ostsime kaheksa autokoormat dolomiiti (vähemalt meie endi jaoks ootamatult osutusid koormad olema KrAZ'i, ühe venelaste pirakaima veoauto koormad; me ostsime omateada ikka oluliselt väiksema portsu) ning kui mu mälu nüüd ei peta, läks see lõbu koos kojutoomisega maksma 100 soome marka ja 80 kanada dollarit. Kroonides makstes oleks veidi kallimaks läinud aga et me maksime valuutas (niipalju siis algusaegade usaldusest eesti krooni vastu), siis rääkis vanamees sealt summast paarkümmend protsenti veel maha. Seda kivikraami sai lõpuks nõnda palju (tõtt-öelda oli see kivilasu pisema maja suurune), et algselt kiviaia ehitamiseks mõeldud materjalist jagus veel mitme muu otstarbe jaoks ja viimased mitukümmend kivikäntsakat, millega me tõesti enam mitte midagi ei osanud peale hakata, punnitasime vennasega viimaks lihtsalt keldri ja kiviaia vahele täitematerjaliks.

Maja ostuga sai löödud kaks kärbest korraga, esiteks tekkis võimalus seni palju kaugemal külades elanud eakad esivanemad ühte kohta ja linnale lähemale toimetada (mis omakorda tähendas, et sel ajal juba praktiliselt igapäevane maalkäik muutus oluliselt vähem aeganõudvaks, lisaks kulus ka bensiinile vähem raha) ning teiseks lahenes investeeringute ladustamisprobleem. Rahareformi ajaks oli meil seal maja kõrval põllul päris mitu hunnikut vundamendi- ja tuhaplokke, kümned laepaneelid ning paargusse olime tassinud mõnisada eterniiditahvlit, sadu šamott-telliseid ja tont teab mida kõike veel. Ajast ette rutates peab muidugi mainima, et kuigi pärast õnnestus kogu sellest jamast isegi lahti saada, oli nende müük kroonitingimustes oluliselt vaevalisem ning vähemkasumlik kui varem prognoositud. Pole ka imestada, sest tegelikult olid sellised kaootilised ehitusmaterjalide laod igal teisel mehel kusagil oma aega ootamas.

Aga varastel üheksakümnendatel rubla muudkui kukkus lõputult edasi ning me varusime tagavarasid, ostes seda, mida üldse saada oli. Ühel suvel (see pidi olema 1991. aasta, sest Mosse me ostsime 1990. a. detsembris ning 1992. a. suvel enam rublat ei olnud) tekkis võimalus kalurikolhoosi töötlemistshehhist naeruväärse raha eest konserve osta (kas oli juba siis kusagil mingi tropp toodangu Venemaale vedamisega ja preservid ähvardasid halvaks minna või tegi mõni ülemus lihtsalt kolhoosi tagant konservikarpe virutades endale taskuraha, jäigi arusaamatuks) ning ma vedasin neid kaks Mossetäit maale keldrisse. Kõikvõimalikke konserve ja preserve, õlis ja tomatis, räimest, makrellist ja millest iganes. Nagu rändasid sinna maale ka sadakond purki chili sin carne't, mida siis müüdi sildi all "hautatud köögivili ubadega" ja mis minu meelest oli küll viimase peal kraam. Tõsi, ma olin oma suguvõsas selle arvamisega küll üsna üksi, vaid vanaema arvas ka vahel need täiesti söödavaks. :) Ja mingeid toose-topse-totsikuid oli veel, nii et keldri riiulid said maast laeni söögikraami täis. Loomulikult kuulusid meie tagavaradesse ka tikud ja sool, lisaks veidi vähem sõjaaega meelde tuletavale suhkrule, viinale (viin kui alati maksev valuuta, eksole!), jahule ja muule sellisele.

Muide, sellest kalakraamist olid fantastiliselt head õrnalt soolatud ning vist ka kergelt suitsu saanud skumbriafileest õlisse tehtud preservid, mille ainuke häda oli lühike säilivusaeg. Igatahes on see ammu kaubandusest kadunud toode tõsine tiitlipretendent kõigi aegade parimale tööstuslikult valmistatud purgikalale, mis ma iial söönud olen.

Aja edasikulgedes aga selgus, et nii hullu aega nagu kardetud, ei tulnudki. Suupärasem kraam sai paari aastaga muidugi keldrist ära söödud aga ma arvan, et kui vennas pole just viimasel ajal keldrit puhastamas käinud, siis peaks seal kusagil praegugi mõned roostes konservipurgid äraviskamist ootama.

---

Aasta-paar hiljem tekkis provintsilinnakeses kunagi meie naabermaja nurgal asunud selvepesula ruumidesse nänniputka. Täpselt samasugune nagu neid kõik kohad vahepeal täis olid ja kui ma esimest korda ostsin soomlaste "Tupla'sid" veel rublaajal lausa valuutapoest (see oli endale soodsalt seadnud koha sisse linnavalitsuse suures saalis ning tegelikult käisin ma sealt hoopis 50-kilost suhkrukotti toomas aga kuna poodnik ei raatsinud kallist valuutat tagasi anda, sokutas ta mulle vahetusraha asemel kaela viis-kuus banaani ning kaks šokolaadibatooni), siis edaspidi sai paar korda nädalas nurgapealses putkas käidud ning veel uue ja trükivärvi järele lõhnava eesti krooni vastu ennenägematut väljamaist maguskraami vahetatud. Näiteks tillukesi, kroon sentidega maksnud Mars-Snickers-Twix-Bounty batoonikesi või erinevaid Soomes tehtud küpsiseid. Mnjah, praegu on lausa naljakas tagasi mõelda, kui vähe oli siis õnneks vaja. :)

Jutu moraal? Ei mingit. Või kui, siis vaid see, et ma hästi ei kujuta ette sellist aega, mis nõukaaegse karastusega eestlastele tõeliselt problemaatiliseks võiks saada. Igapäevase elu kvaliteet on aga muidugi juba hoopis teine teema.

Omavolilist reklaami GLIK'ile

Vaata ka internetist.

Jackass 2.5 (2007)

Jackass 2.5
Lavastaja: Jeff Tremaine
2007
http://imdb.com/title/tt1117523/

Esimese "Jackassi" filmi ma vaatasin kunagi ammu ära ning otsustasin, et see on mõningate helgemate momentidega tobedus. Teise osa koos oma animaalsete spermade ja muude vedelikega jätsin ma sirgelt vahele ning oleks selle kahe ja poole toobise samuti rahuliku südamega unustanud kui mind poleks ässitatud. Et siin olevat kõik untsuläinud võtted ja väljajäänud kaadrid ning kaadritagused intervjuud ning muu selline, ka päriselt naljakas kraam... Häh! Sittagi ei olnud. Või tegelikult küll, sitta just oligi, sõna otseses mõttes.

Selliste asjade sihtgrupp? Nojah, eks vist seesama seltskond, kes teenivad kangestatud õllede segmendis nende tootjatele korralikku kasumit ning on muuseas ka näiteks veendunud, et kreisid ja meiemehed (kusjuures Knoxville on muide erinevalt Riisalust väljaspool jackassitamist tegelikult ju täiesti mõistlikku juttu ajav mees) on muusikamaailma absoluutne tipp. Seesama seltskond, kes rusikad rullis igasugu LGBT-üritusi vastustavad ning samal ajal totakalt kõikide nende anaalsete, fekaalsete ja muidu ...lsete "naljade" peale, mida jackassid iga aastaga aina rohkem pakuvad, end pildituks itsitavad.

Ah et mul olevat eelarvamused? Loomulikult! Põhinevad otse päriselust saadud kogemustel. Ja "film" oli lihtsalt rõve.

1/10

Elizabeth: The golden age (Elizabeth: Kuldajastu) (2007)

Elizabeth: The golden age (Elizabeth: Kuldajastu)
Lavastaja: Shekhar Kapur
2007
http://imdb.com/title/tt0414055/

Eks ma võtsingi selle eelmise filmi (st. 1998. aasta "Elizabeth'i") ülevaatamise ette ju peamiselt selleks, et enne järje juurde asumist varasemaid aegu natuke meelde tuletada. No ja kui pea kümne aasta eest otsustas Cate Blanchett'i tegelaskuju jääda Virgin Queen'iks, siis nüüd, 16. sajandi lõpuks, on vastuolud Inglismaa ja Hispaania vahel jõudnud haripunkti. Hispaania kuningas Philip II, kelle lootused Elizabeth'iga abielluda (ja niimoodi Inglismaa nagu möödaminnes kaasavaraks saada) lendasid karmi põhjatuulega minema, kavatseb nüüd enda võitmatu Armaada suunata Elizabethi Inglismaa vastu ja pöörata saareriik tagasi ainuõigesse katoliku usku. Väärikas ning õiglane kuninganna peab säilitama trooni ja samal ajal kaitsma enda riiki ka tugeva välisvaenlase eest. Raske ettevõtmine, milles talle on teiste seas abiks ka alati ustav Sir Francis Walsingham ning uljas meremees ja maadeavastaja Sir Walter Raleigh.

Lavastaja Kapur jätkab järjekindlalt ning tuntud hääduses oma hiliskeskaegset saagat ja nagu varemgi, koperdab ajaloo taha. Hea küll, ma saan aru, et dramaatika huvides oli kasulik vähendada teiste isikute olulisust (näiteks William Drake'i võtmerolli Armaada üle saavutatud võidu juures) või mõned Elizabethi ümbritsenud mõjukad persoonid üleüldse maha vaikida (kõik need Essex'id, Leicester'id ja ülejäänud krahvid ning parunid), samuti oli efektne üsna vabalt ringi käia Maria Stuart'i looga või tuua Raleigh' loata abiellumine kuninganna kaaskondlasega mitu aastat ettepoole (tegelikult sai see abielu teoks alles kolm aastat peale hispaanlaste armaada haledat lüüasaamist; muide, tõtt-öelda nägi vähemalt kuus-seitse aastat tagasi see kuulus Raleigh' vangikong Toweris tunduvalt elamiskõlblikum ja hubasem välja kui nii mõnigi selleaegne valitseja eluruum) või mängida tobedat näitemängu kuningannale abikaasa ja tulevasele võimalikule troonipärijale isa leidmisega (filmi alguseks, 1585. aastaks, oli Elizabeth juba 52 aastane, mis ei ole ühe naisterahva jaoks teatavasti enam just eriti viljakas iga ning takkapihta oli üks abikaasakandidaatidest, Ivan Julm, surnud juba 1584. aastal) aga mille pagana pärast oli vaja niigi vaid statisti rollis ekraanil vilksatanud, toona tegelikult 22-aastane Isabella väikeseks tüdrukuks teha, vat seda minu pea enam ei võta. Selliseid jaburdusi on filmis veel.

Nii et kui poleks sihukest pisikest aga hirmus tüütult pidevalt jalgu jäävat asja nagu ajalugu, oleks see film suurejoonelise ja hästi vahutava seebiooperina viimase peal. Kusjuures naljakas on see, et kõigist miinustest hoolimata see mulle ikkagi meeldis (Cate on ikka fan-tas-ti-li-ne!) ning mõne aasta pärast võiks Elizabeth'i tegemisi uuesti vaadata küll.

8/10

Elizabeth (1998)

Elizabeth
Lavastaja: Shekhar Kapur
1998
http://imdb.com/title/tt0127536/

Ooda, midamoodi nüüd see omaaegne maakeelne tutvustus oligi... "Ajaloolisest taustast oli režisöör Shekhar Kapur'ile tähtsam jutustada lugu inimesest. Ta näitab, kuidas kuninganna Elizabeth I (Cate Blanchett) oma valitsuse esimestel aastatel kogenud naiseks küpseb ja mõistab, et ta peab otsustama oma isiklike tunnete ja riigijuhtimiseks vajamineva otsusekindluse vahel. Saades üle valitsemisaja alguses rõhunud ebakindlusest astub ta julgelt oma vastastele vastu, teda abistamas söör Francis Walsingham (Geoffrey Rush)...

Mnjah. See jääb küll minu jaoks mõistatuseks, miks oli vaja ajaloole nii palju võltsvinte peale keerata? Miks oli näiteks vaja Robert Dudley reeturiks teha või Sir William Cecil'ile jätta kahtlast nõu jagava vanamehe roll, kelle Elizabeth lõpuks takkapihta veel erru olevat saatnud? Nii võimsa ajaloolise kostüümidraama juures poleks sellel ju mingit vahet olnud kui neile tegelaskujudele oleks ka filmis jäänud nende pärisroll, olid ju mõlemad mehed tegelikult oma kuningannale lõpuni ustavad.

Nüüd, pea kümme aastat peale esilinastust seda filmi üle vaadates paneb näitlejate seltskond ainult jahmatama. Lavastaja oli suutnud kokku panna tiimi, milles pikemas ajalises perspektiivis teevad isegi väikesi kõrvalosi puha staarid. See on kummaline sümbioos mitme generatsiooni näitlejate paremikust, omamoodi pimestavalt särav puutepunkt. Elu eelviimase rolli teeb siin paavstina juba üsna viletsaks jäänud, 94-aastane Sir John Gielgud ning nimikangelannana särab siis veel üsna tundmatu Blanchett. Nende kahe vahele mahuvad hädavaevalt ära kõik need kummitavad piraadikaptenid, jamesbondid, prantsuse jalgpallurid, doctorwho'd ja kes kõik nad sinna Kapur'i poolt kokku aetud olidki. Täielik staaride paraad.

Omamoodi huvitav on asjaolu, et hea hulk briti ajastufilmide tippudest on loodud India seljatagusega meeste poolt. Olgu selleks siis tiimi Merchant/Ivory tööd (nt. "The remains of the day", "Howards End", "Maurice", "A room with a view" jne) või nüüd siis Shakur Kapur'i mõlemad Elizabeth'i-filmid. Selle tendentsi jätkudes võib ootamatult kiiresti teoks saada Kapur'i veendumus, et "there's a lot of imagination in Asia, and I believe that the next Google will come from there, and the next Pixar". Potentsiaali on Aasias rohkem kui küll.

Ning loomulikult ei saa selliste suurfilmide puhul üle ega ümber LGBT-temaatikast, seekord on teemaarendajaks siis parajasti Elizabethi kosima tulnud Anjou hertsog (Vincent Cassel'i kehastuses), kes oma vaba aega sisustab transvestiidina noorte ja poolpaljaste meeste keskel hullates. Huvitav, kas naaberrahvad on nüüd lõpuks oma igipõlise kemplemisega ühele poole saanud ning ära otsutanud, ons homoseksualism siis ikkagi "prantsuse" või hoopis "inglise haigus"? :)

8/10

Batman. Dead end (2003)

Batman: Dead end
Lavastaja: Sandy Collora
2003
http://imdb.com/title/tt0374526/

Batmani põline vaenlane Joker on parajasti Arkhami vanglast jalga lasknud ja see tähendab muidugi, et Bruce Wayne peab jälle endale oma musta ülikonna selga vedima ning suunduma öistele tänavatele pahalast otsima. Üsna pea aga selgub, et Joker pole üldse probleem või õigupoolest on Joker nahkhiiremehikese selleöistest muredest vähim. Filmis toimub elegantne ja... eee... no ütleme siis, et multikultuurne pööre ning Batmani jalgealune hakkab ootamatult veidi tuliseks muutuma.

Lühifilmi autoriks ja lavastajaks on mees, kes on tükk aega leiba teeninud eriefektide loojana (osalenud näiteks selliste hittide tegemisel nagu "Men in black", "A nightmare on Elm Street: The dream child", "The crow" või "Predator 2" kui vaid mõnda nimetada) ning on kangekaelselt võtnud endale pähe, et ta peab ühel heal päeval jõudma mõne "päris"-filmi lavastajatooli. Vähemalt osaliselt seda silmas pidades ta ka selliseid iseend promovaid lühifilmikesi teeb ning see nelja päevaga ülesvõetud tükk näitab minu meelest küll, et ehk ei olekski mõnel suurstuudiol väga riskantne ettevõtmine mees lavastama lasta. Siin suutis Collora küll vaid mõne põgusa minutiga taastada vahepeal laadaveiderdajaks muutunud Batmani sünge visuaalia ja seda juba mitu aastat enne "Batman begins'i". Pole üldse paha saavutus!

7/10

Kliimasoojenemise plussid

Peab möönma, et hoolimata kelgu-, suusa- ja lumelabidakaupmeeste silme ees terendavast pankrotist, on meie viimaste aastate leigetel talvedel siiski ka mõningaid plusse.

Kole raamat

Ma olin tükk aega veendunud, et üsna kõva pretendent kõigi aegade kõige koledamale eestikeelsele raamatule (1, 2, 3) on oma põlveotsas tehtud kujunduse saanud mõnelt siinselt isehakanud disainigurult, kes oma põrandaaluses stuudios toodab ühe jubeda kaanepildi teise järel. Aga täna purustas amazon.co.uk kõik mu kodumaiste võimekate arvutivõlurite peale sinisilmselt pandud lootused ning paljastas julmalt fakti, et siinne kirjastus ostis maade ja merede tagant koos raamatuga sisse ka selle jõleda kujunduse.

Miljoni krooni küsimus on aga see: kui "disainiõpiku" koostajad ei suuda iseenda toodangutki normaalselt kujundada, siis mida nad veel õpetada oskavad? Või on keskmise algaja disainihuvilise tase ning arusaam heast kujundusest just selline? No siis oleks ju võinud kuhugi sinna raamatukaanele veel ka paar kümne aasta tagust kodulehtede hitti surada. Näiteks mõnelsajal ruutpikslil ringikalpsavad kutsikad või uhkelt lõõmavad tõrvikud.

Sweeney Todd: The Demon Barber of Fleet Street (2007)

Sweeney Todd: The Demon Barber of Fleet Street
Lavastaja: Tim Burton
2007
http://www.imdb.com/title/tt0408236/

Juuksur Benjamin Barkeril (Johnny Depp) oli armastav naine ja kena tütar. Kuni päevani, mil ta mõisteti süüdi kuriteos, mida mees polnud toime pannud, ning pagendati igaveseks. 15 aastat hiljem naaseb ta Londonisse Sweeney Toddina, meisterliku habemeajajana, kelle suurimaks sooviks on maksta kätte kohtunik Turpinile (Alan Rickman) ning tolle ustavale käsilasele Beadle Bamfordile (Timothy Spall), kes olid kõigi tema kannatuste põhjustajaks. Ent neid, kes saavad tunda Sweeney Toddi habemenuga, on teisigi. Verejanulise plaani elluviimisel on talle oluliseks abiliseks Nellie Lovett (Helena Bonham Carter), kelle pirukaäri hakkab õitsema pärast seda, kui Sweeney oma töökoja käima paneb. Eriti kiidetakse pirukates leiduvat mahlast liha...

Tähendab siis niimoodi. Kogu minu lugupidamise juures Tim Burton'i, Johnny Depp'i ja nende teiste ees ning hoolimata mitmetest auhinnaliste kohtade nominatsioonidest, on see film mu meelest saast. Saastlus algab peale juba filmi aluseks olevast, Stephen Sondheimi poolt kirjutatud muusikalist (see omakorda põhineb legendil 19. sajandil Londonis oletatavasti tegutsenud sarimõrvarist), mis on üks pikk venitatud ine ja kus näiteks erinevalt veel ühest igavesest tüütusest, Webber'i "Cats'ist" ei ole isegi mitte ühtainukest laulu. Asjaolu, et kogu krempel lombi taga peaaegu et hittmuusikali staatusesse on tõusnud, näitab vaid meeriklaste võimatult väärastunud maitset. Ja siis siin filmis veel see Burtoni poolt ikka väga üle vindi keeratud pilt, sõna otseses mõttes purskavast verest üleujutatud ekraan ei tee seda grammivõrragi paremaks. Ainus asi, mis siin vaadata kõlbab, on eht-Burton'likult sünge ja gootilik keskkond aga seda ka ainult siis kui parajasti keegi ei lõõrita või kõrisid läbi ei lõika. Öäk!

Ma poleks muide iialgi uskunud, et ma kunagi annan ühele Tim Burton'i filmile miinimumpunktid. Enne tänast ja "Sweeney Todd'i" oleks see mõeldamatu olnud.

1/10

Wit (2001)

Wit
Lavastaja: Mike Nichols
2001
http://imdb.com/title/tt0243664/

Avakaadrites vestleb meditsiiniprofessor (Christopher Lloyd) kirjandusprofessor Vivian Bearing'iga (Emma Thompson) viimase tervise teemadel ning teatab, et naisel avastati neljandas staadiumis vähk. "There is no fifh stadium, you know," ütleb veidi hiljem Vivian otse kaamerasse. Onkoloog pakub raviks välja kaheksa kuuri maksimumdoosidega kemoteraapiat ning Vivian on nõus. Aga mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et hoolimata headest kavatsustest ning soovist inimesi ravida ("elus hoida", nagu hiljem ütleb Vivianile ta palatiõde), on onkoloogide jaoks preili Bearing vaid laborihiireks. "Keegi ei ole varem elanud üle kaheksat kuuri kemot", nendib patsient nukralt ja sellega ta kannatused ning arstide soov sureva organismi peal veel ühte ja teist katsetada ei lõpe.

Siin on pööraselt geniaalset teksti. Ükskõik kas tegelased retsiteerivad 16.-17. sajandi poeesiat (peamiselt John Donne metafüüsilist luulet) või annavad edasi mõnda olukirjeldust, on tekst täpne, terav ja mitmekihiline. Ja paradoksaalne nagu ka Viviani elu. Ta ise tunnistab vaatajale, et teda ei tapa mitte vähk vaid vähiravi. Ja veidi hiljem räägib noor doktor vaimustunult oma kunagisele kirjandusprofessorile, miks teda meditsiinis just vähk huvitab. Sest vähirakud on oma lõputu multiplitseerumisega leidnud selle, mida inimesed on otsinud aegade algusest peale. Nimelt igavese elu saladuse...

Umbes sama mitmekihilised on ka pildilised vihjed. Korduvalt (nii professor Ashfordi seinal kui hiljem ka professor Bearing'i haiglavoodi kõrval lauakesel) vilksab ekraanilt läbi Püha Sebastian, märter, kes ei surnud hoolimata oma nooltest läbipuuritud kehast ning kellest lahtisaamiseks pidi keiser Diocletianus ta lõpuks laskma lihtsalt surnuks peksta... Samal ajal oli Sebastian muuhulgas ka katku vastu aitav kaitsepühak ja katku ning vähi vahel sarnasuste leidmiseks ei pea just väga kaugele vaatama.

Juba ülalmainitud staaridele lisaks lõid filmis tuntumatest nimedest kaasa veel ka näiteks Harold Pinter (just-just, seesama nobelistist kirjanik) Viviani isa rollis ning vist küll alati võrratu Dame Eileen Atkins Viviani mentori, professor Evelyn 'E.M.' Ashford'i osas. Just Ashford on see, kes suudab Vivianile viimaks jagada tröösti, lugedes talle ette ühte lasteraamatut.

Veel üks film, mille vaatamist ma olin edasi lükanud vist juba rohkem kui kaks aastat. Üks põhjus see, et ma teadsin põhijoontes lugu niikuinii ja teine põhjus oli tõenäoliselt kusagil alateadvuses istuv hirm sedasorti fataalsete teemade ees. Hoolimata bravuuriga pooleks katsetest selliseid mõtteid jõuga maha suruda, tiksub kusagil kuklas pidevalt teadmine, et see kõik võib ühel ilusal päeval (nagu üks terava sulega härrasmees hiljuti kirjutas: "kõik halvad asjad juhtuvad ühel ilusal päeval...") juhtuda sinu endaga või kellegagi sinu lähedastest. Ja meie üle laotuvas surma varjus ei ole tegelikult midagi ilusat.

Eks ta ongi rohkem telelavastuse moodi asi (nagu väga sageli sedasorti filmidega, oligi kõigepealt Margaret Edson'i kirjutatud näidend, originaalse kirjapildiga "W;t", mis peale 1999. aastal Pulitzeri võitmist pidi loomulikult ka filmiks saama), kus peaosaline korduvalt lõhub "neljanda seina" ning asub otse kaamerasse vaatajatele selgitusi jagama. Elust, surmast, valust, halastusest ja paljust muust. Möödunud öises ajas ja ruumis mõjus emotsionaalselt ülivõimsana. HBO kvaliteet.

(NB! Ülaltoodud tsitaadid, nii eesti- kui ingliskeelsed, on mälu järgi järgmisel päeval üles kirjutatud/tõlgitud ja ei ole üsna kindlasti kuigi täpsed.)

9/10

Tsitaat 2

Eilse Eurolaulu hääletustulemuste põhjal tegi üks Postimehe lugeja nukra kuid briljantselt terase tähelepaneku:

"Nüüd sain teada kuidas Eestis parlamenti valitakse..."

Ju me siis tõesti olemegi kõike seda väärt...

Tsitaat

Kuidas see Punane Hanrahan oma blogis vahel nüüd kirjutabki... "Tõde kõneleb tema läbi." Seekord on temaks Krissu, kes ühes foorumis Pride'i marsi üle mõtteid vahetades kirjutas südametäiega:

"Mina olen selle poolt, et marss/paraad oleks kogukonna enda ettevõtmine. Ehk et mitte tänavaäär poleks pedesid täis (nagu, kurat, iga aasta! poleks elu sees arvanud, et Eestis nii palju geisid üldse on, kui neid seal tänavate ääres näha!!!), vaid et nad võtaks ka osa. Astuks kaasa. Liituks liikumisega ja looks seda massi."

Jah, siia nagu polegi enam midagi lisada. :)