Center stage (2000)

Center stage
Lavastaja: Nicholas Hytner
2000
http://www.imdb.com/title/tt0210616/

Tantsufilmid on täiesti omaette kategooria ja ma pean punastades teatama, et mul on nendega isegi mingi suhe :) Kunagi ammu-ammu mulle kohe täitsa meeldisid sellised omaaegsed hitid nagu "Stayin' alive" või "Flashdance" ja kui oleks kättevõtmist, siis ma arvan, et neid võiks praegugi täiesti vabalt vaadata. Ja oma kõige esimeste DVD-de seas, mis ma aastate eest ostsin, olid muuhulgas ka "Cabaret", "Rocky Horror Picture Show" ja Matthew Bourne'i "Swan lake". Esimesed kaks on küll ju rohkem muusikalid (kuigi tantsitakse üksjagu sealgi), viimane aga on juba puhtalt videosse võetud modernne balletietendus. Ja selline mõnusa kiiksuga. Muidugi, eks oma osa on ka Adam Cooper'il, kes on vaieldamatult kõige seksikam tantsija, keda ma iial näinud olen :D

Hää küll, nüüd siis "Center stage". Õieti on see oma vaatamisjärge oodanud õige mitu kuud ja eile öösel kella ühe paiku, kui mul oli oma pabermajandusega kaklemisest kapitaalselt kõrini saanud, läks plaat masinasse.

New Yorgi kuulsasse American Ballet Academy'sse (see on muidugi fiktsioon, sellist õppeasutust pole päriselus olemas) võetakse vastu vaid tosin uut õppurit ning neist omakorda valitakse õppeprogrammi lõpus kõige prestiižsemasse balletitruppi vaid kolm. Film sellest, kuidas nad valmistuvad oma tuleprooviks ning mis nende elus selle ajaga juhtub.

Mida aasta edasi, seda rohkem ma kahtlustan, et varsti on võimatu teha filmi, mis ei mängiks juba ammu teada-tuntud klišeedel. Selles filmiski on neid kapaga. Klassikalised armukolmnurgad, võimupositsiooni enda huvides ära kasutavad inimesed, oma võsukeste peal iseenda kunagisi luhtunud ambitsioone vägisi ellu viivad lapsevanemad, üliranged tantsupedagoogid, kes lõpuks osutuvad hoopis headeks ristiemadeks, ennastsalgavat tööd ja nutikalt oma spetsialiteedi otsimist premeeriv positiivne lõpptulemus ja nii edasi ja nii edasi. Poliitiliselt on see kah väga korrektne film, esindatud oli eri rassid ja rahvused (muide, venelast Sergeid mängib Nagano olümpiamängudel meeste üksiksõidus kuldmedali võitnud iluuisutaja Ilja Kulik) ning loomulikult ei puudu peategelaste seast ka gay :)

Tantsutehnika ja koreograafia poole pealt pole mina muidugi mingi ütleja (see on küsimus asjatundjatele aga kui kommertsteadaandeid uskuda, siis nii mõnedki spetsid olevat seda tehnilist poolt taevani kiitnud), hüppasid ja kargasid nad aga seal laval ning mujalgi küll ja küll :D

Samas ei saa unustada, et peaosalistest olid neli professionaalsed balletitantsijad, neist Cooperit mänginud Ethan Stiefel on 1997. aastast pealegi ühe maailma mainekaima balletitrupi American Ballet Company esitantsija. Mitte kõik tantsufilmid ei saa selliste staaridega kiidelda. Muusika oli kah täiesti okei. Ma olen alati arvanud, et Jamiroquai järele lausa peaks tantse seadma; miskipärast on filmi ametlikult soundtrackilt puudu aga kõik klassikalise muusika hitid.


Ahjaa, veel kaks märkust. Filmis lavastab Cooper tantsutudengite hindamisgalaks mõnevõrra moodsamas võtmes loo, mis kangesti filmis toimuvat meenutas. Just neid tantse vaadates tuli mul miskipärast pidevalt meelde ülalmainitud Matthew Bourne ja Adam Cooper. Nimemaagia?

Ning üsna filmi alguses olnud stseen balletikingade ettevalmistamisest nende tallumise, raspeldamise, otsas trampimise, lihtsalt peksmise ning ukse vahel lapikuks muljumisega oli lausa koomiline. Peakski laskma kaasal ta tuttava balletitantsija käest küsida, et kas ka tegelikus elus asjad niimoodi käivad?

Kokkuvõttes selline mõnus pretensioonitu film, mida vaadates ei pea pidevalt muretsema vajaduse pärast pingsalt ekraani jälgida. Ilusad noored inimesed elavad seal oma elu ka ilma meie järelvalveta täiesti edukalt. :)

5/10