Liiklus

Ma tean, et see on täiesti mõttetu kirjutis aga ikkagi ma tahan liikluse teemadel viriseda. Ja niisama kah heietada.

Käisin nimelt eelmisel nädalal pisukesel rendiautotuuril ning kuna ma pole vahepeal pea aasta just eriti palju roolis istunud, siis oli mu meedia ja tuttavate poolt kujundatud arvamus Eesti liikuse hetkeseisust tõtt-öelda tunduvalt tumedamates toonides kui reaalsus olema sattus. Aga nuh, alati on olemas ka võimalus, et mul võis ka lihtsalt vedada.

Pärnuni oli puhas rutiin. Kuigi ma olen omal ajal teejuppi Pärnu ja Kilingi-Nõmme vahel sõitnud sadu kordi, olin ma täiesti ära unustanud, et uus tee läheb juba mõnda aega ju viimatimainitud linnakesest mööda. Nii et mu kindlalt maha pandud plaan Kilingi-Nõmmel varahommikul tass teed juua jäi ära, sest ma lihtsalt ei viitsinud sisse pöörama hakata ja reisi esimene pool sai läbi rahulikult ning lihtsalt nagu ikka. Tõsi, esimese madallenduri nägin juba enne Pärnut ära kui ühe pagarifirma kõrge mikrobuss pani mu autost üsna pimedas kurvis loperdi-laperdi mööda, leivakastide virnad taga kõikumas. Ega ta palju rohkem kui paar-kolmkümmend kilomeetrit tunnis üle lubatu ei sõitnudki.

Viljandis siis põgus peatus, Statoilist haarasin kakao ning peekoni ja munaga rännumehe leiva ja vahtisin mugides kahte poolpaljast kutti, kes tänu seltsimehelikkusele ning üksteise toetamisele suutsid tänaval kuidagimoodi isegi edasi liikuda. Kuigi kohati nägi see üksteise värvlist sikutamine ning kaenla alt tõstmine välja nagu kahe maadluskuke pulmatants. Ma arvan, et selliseid sümptomeid põhjustab vaid värske õhu mürgitus, alkoholiga pole sellel kindlasti midagi pistmist.

Kui see välja jätta, et Viljandist mingit umbmäärast ja ebatraditsioonilist tänavat pidi välja sõitma hakates ma korra peaaegu ära eksisin, ei juhtunud Tartuni midagi huvitavat. Mis tähendas, et ma olin sihtpunktis oma kolm tundi liiga vara ning pidin selle aja kuidagi ära kulutama. Kõrtsu ei saanud kah minna, sest esiteks olid need veel (või hommikust kellaaega arvestades küll juba) kinni ning teiseks poleks ma niikuinii midagi juua saanud. Niisiis siiberdasin niisama linna peal ja keskpäeval alanud ürituse ajaks oli mul sellisest lihtsalt töllerdamisest juba väga kõrini saanud. Hää küll, järgnenud ajaveetmine oli lahedam.

Nüüd hüppame oma 30 tundi ajas edasi. Siis hakkasin koos vahepeal tühjade pudelite linnast peale korjatud kaasa ning homme fatale'ga Tallinna poole sõitma. Samuti väga rahulik algus aga seda polnud kauaks. Ma olin endale pähe võtnud, et sõidan täpselt liikluseeskirjas ning -märkidega lubatud piirides (silly me, I know...) ja see tähendas, et üsna pea hakkas igasugu karvaseid ja sulelisi mööda kimama. Ja siis ühel hetkel jäi isegi mulle jalgu mingi põkats. Kena, ees on vaba tee ja vaatan korralikult ka peeglisse ning sealgi on taganttulevad autod mitmesaja meetri kaugusel. Tshekkan veel kord vastutulevaid autosid ning hakkan sekundi pärast põkatsi tagant end kiirendades vasakule võtma. Ja näen peeglist pöörase kiirusega lähenevat tumedat tornaadot. Nu päris korralikult sai pidurdatud ning viimasel hetkel tagasi paremale tõmmatud kui mingi idioot oma džiibiga meist mööda tuiskas. Arvestades seda aega, mis tal kulus meile järele jõudmiseks, mööda põrutamiseks ning vaateväljast kadumiseks, oli ta kiirus julgelt seal paarisaja ringis. Nor-maal-ne!

Edasine reis möödus suhteliselt rahulikult, ehk ainult paaril korral olin kohe valmis pidurdama kui tekkis reaalne oht, et üksteisest mööda kulgevates kolonnides veerevate autode vahel nõelujad ei jõua enne vastutuleva(te) auto(de)ga kokkupõrkamist (eripreemiat ellujäämise eest vajaks üks Huyndai Getz, kes viie inimesega pardal ja viimsest pingutusest väriseva kerega üks debiilsemaid nõelujaid oli) tagasi oma ritta võtta aga lõppkokkuvõttes läks õnneks ilma füüsilist laadi intsidentideta kilulinna tornideni välja jõuda. Nõnda et sel korral läks see kena rutiinne vene rulett, mida kutsutakse ka "autotranspordiühenduseks Tallinna ja Tartu vahel", sedapidi.

Järgmine päev hakkan keskpäeval Toompealt Ülemiste poole sõitma. Liivalaia tänavalt mul Juhkentali peale pöörata ei õnnestu, sest lihtsalt mitte ükski paremas reas olev auto pole seda nägu, et ta kavatseks mind või kedagi teist enda ette lasta, vilgutagu ma suunaga palju tahan. Taaskord saab kinnitust tõsiasi, et isegi võrreldes teiste post-sovietlike riikidega on meie liikluskultuur ikka olematu. Kasvõi Prahas totaalsetes ummikutes istudes ei tuleks kellegile pähegi kõrvalttänavalt või hoovist liiklusvoogu suunduda soovivat masinat mitte enda ette lasta, lihtsast ümberreastumise mittevõimaldamist rääkimata. Nojah, kuna mul pole kunagi olnud erilist soovi end füüsiliselt kuhugi vahele suruma hakata, veel vähem siis võõra autoga ja niisiis põrutan Liivalaiat mööda otse edasi. Tartu maantee ristis saan õnneks paremale ära pöörata, nii et kokkuvõttes isegi parem variant. Ja sealt ristist Ülemiste keskuseni venin ma täpselt 22 minutit. Muidugi, arvestades kunagist rekordit bussiga vastassuunas sõitmisel, kus Ülemistest bussijaama jõnksusime kolmveerand tundi, oli see lausa välgukiirusel liikumine. Niisiis, Sikupillini on kõik enam-vähem ilus, keegi ei trügi, ei ummista punase tulega ristmikke ja nii edasi aga Prisma juures kerkib esile staar, kes on võtnud pähe, et ta peab läbi proovima vist kõik sõidurajad ning lihtsalt trügib vahele. Algul paremalt vasakule aga kuna seal talle ilmselt ei meeldinud, siis uuesti vasakult paremale. Ja veel kord keskele tagasi. Selle kõige juures on ilmselge, et suunatulesid sellel autol ei ole. Või kui on, siis ei ole ta oma kabiinis sellist lülitit üles suutnud leida. See, et ta kellegile külje pealt sisse ei sõitnud, on omaette saavutus ja selles on "süüdi" need teised, tema tegi küll kõik endast oleneva selleks, et korralik ahelavarii teoks saaks. Kui ta viadukti all taaskord hakkab ilma igasuguse hoiatuseta oma diagonaalis sõitu harrastama, siis ma vihastasin lõplikult ja kirjutasin foori taga seistes ta numbri üles. Nõnda: punase Citroen Berlingo (numbrimärgiga 213 MFN) roolijal tuleks load koheselt ja igavesest ajast igavesti ära võtta.

Hiljem kaasaga kodu poole sõites läks aega arvestades (jaaninädalavahetuse reede pärastlõuna!) üsna rahulikult. Paar madalama kriitilisuseastmega ekstsessi ja olimegi mõne tunni pärast kenasti kodus.

Paar tähelepanekut oli tegelikult veel. Varem nii tavalist bemari-uputust enam pole, nüüd jäid silma hoopis peamiselt Audid, nii uued kui vanad. Vist on tõeks saanud ka see, et selgelt äratuntavad masinad (haruldased mudelid, eritellimusel tehtud numbrimärgid jne) distsiplineerivad. Igatahes oli selles Sikupilli-Ülemiste kandi ummikus üks sõbralikumaid ja teistega arvestavamaid juhte istumas väga silmatorkava numbriga suure ja kalli BMW roolis. Ja mõned tunnid hiljem nähtud Gembalia (ma ei saanudki aru, kas see oli nüüd kümme tuhat alla kolme miljoni või hoopis kümme tuhat alla kolme ja poole miljoni maksev mudel) juht käitus samuti korralikult :)