Tsensuurisoovitusest Eesti raamatuturul

Tänane Delfi kaevas Olev Vaheri blogist välja loo ilmselt Venemaal välja antud raamatust, mis võltsib fakte ning ajalugu ja on ilmselgelt üks järjekordne propagandateerull, mis lastud Eestist üle sõitma.

Põhimõtteliselt on Olevi jutt ju õige, ometi ei saa nõustuda sisuliselt tsensuuri kehtestamisega, mida ta raamatu müügilt korjamiseks soovitab. Mis siis, et see tsensuur oleks mõningate mööndustega ja kehtestatud ainult häid kavatsusi silmas pidades. Sellega on lihtsalt niimoodi, et sõna- ja mõttevabadus kas on või seda ei ole ja kui me oleme leidnud, et meil siiski selline asi eksisteerib, siis ei saa mingisugune riiklik tsensuur kõne allagi tulla.

Küsimus ei ole niivõrd Selveris, küsimus on ikkagi "Rahva Raamatus", kes Selveris oma kraami müüb. Ja küsimus on Ekspress Gruppi kuuluva raamatukaupluste keti prioriteetides. On absoluutselt selge, et ka selliseid raamatuid ei tohi ära keelata, me lihtsalt ei saa sõnavabadust rakendada valikuliselt ja ma ei ole näiteks kunagi aru saanud, miks ka mitmete kommentaatorite poolt välja toodud küsimus "Kas seal ka "Mein Kampfi" müüakse?" siiani positiivse vastuseta on. Raamat iseenesest on pakk trükikirjaga lehti ja ei ole kuidagi süüdi kõigis maailma hädades. Miks meie kohtud pea tosina aasta eest "Siioni tarkade protokollid" hävitamisele kuulutasid, on minu jaoks siiani müstika ning seesama kurikuulus Tartu ringkonnakohtu otsus on hiljem sisuliselt ka ebaadekvaatseks tunnistatud. Samas on sõnavabaduse seisukohalt ainult positiivne asjaolu, et see tekst rahulikult veebis ülal ripub ning et hävitamisele määratud trükis ka kõigis suuremates raamatukogudes kenasti olemas on.

Hoopis teine lugu on muidugi see, et kuskohas selliseid tundliku sisuga raamatuid müüa. Nad ei peaks tõesti ehk olema "toidupoodide lettidel" vaid pigem näiteks sellesama raamatukaupluse esinduspoe ajalookirjanduse riiulis, minupärast kasvõi kõige ülemisel riiulil. Aga nad peaksid saadaval olema ning see on pigem valdkond, mida peaks reguleerima kaupmeeste endi sisetunne, mitte riiklikud institusioonid. Kui sellesama "Mein Kampfi" juurde korraks tagasi tulla, siis andsid näiteks tšehhid Hitleri segase kirjatöö uustrükis välja juba kümnekonna aasta eest ning köitele oli ümber pandud panderoll, mis teatas lihtsalt, et tegu on ajaloolise raamatuga. Kõik. Ja ei mingit hüsteeriat. Täpselt samamoodi peaksime me praegu suhtuma ka ida poolt tulevasse propagandasse ja kindlasti selle levikut kunstlikult mitte piirama. Tõsi, me ei pea seda lugejale lausa leivapätsi ning piimapaki kõrval pähe määrima aga see on juba pigem kivi meie toreda börsiettevõtte suuromanike kapsaaeda.

Niisiis, küsigem Selveri süüdistamise asemel hoopistükkis, et miks "Rahva Raamat" oma tuhandetest ja tuhandetest venekeelsetest raamatutest Selverite jaoks just sellise valiku on teinud, et riigivastast propagandat tegevad köited nende ehk mõnesaja venekeelse raamatu sekka satuvad, mis Selverites müügil? Kas see oli rumal juhus või on tegu teadliku tegevusega meie raamatukaubanduse lipulaeva poolt?

P.S. On ju vana teada tõde, et pole olemat paremat reklaami kui mingi asja keelustamisest rääkimine, niisiis saab see raamat veel populaarseks...