Ars longa?

Maailmas on lugematu hulk inimesi, kes kõik tegelevad kaunite kunstidega ja keda saab nimetada loojaks. Keda vähemal, keda suuremal määral. On neid, kelle loomingust ei tea peale nende endi keegi midagi ja on rahvusvaheliselt tuntud superstaare. Hoolimata nii erinevast kaliibrist ühendab suuremat osa neist kunstnikest aga kaks asja: soov oma loomingut võimalikult laialt tutvustada ning soov selle eest väärilist, tavaliselt võimalikult maksimaalset tasu saada.

Selle soovide kokteili (mille põhikomponentideks on inimlik edevus ning oma vaatenurga levitamine) koostisosade vahekord on igal inimesel muidugi erinev aga isegi traditsiooniliselt (ja ekslikult) ebapraktilisteks peetud kunstiinimesed on reeglina aru saanud enda müümise vajadusest. Niinimetatud "kunstiline kvaliteet" (mis on ju niikuinii nonsenss, tasub vaid vaadata kuidas kunstiteoste hinnangulised väärtused ajas ja ruumis muutunud on) ei ole siin üldse oluline, loeb see, et sa oled nähtav, et sinust pidevalt räägitakse (soovitatavalt muidugi positiivselt aga ka siin kehtib tegelikult reklaamimaailma põhilause "any publicity is good publicity") ja siis tulevad ka teoste müügid, tuleb raha ning tööd ja nende autori tuntus levivad. Ja see omakorda paneb ratta veel hoogsamalt pöörlema. Kus on, sinna antakse.

Paljudele vähetuntud, unustusehõlma vajuvate või suisa tundmatutele kunstnikele saab peamiseks probleemiks tavaliselt see, et mismoodi "oma" rattale algtõuge anda, kuidas see karussell keerlema lükata? Ja siin ei aita miski paremini kui üks korralik rammus skandaal.

Skandaale on teatavasti muidugi mitmesuguseid. On neid kus keegi endal ise püksid jalast kisub ja siis kiljuma kukub, et ahistatakse. Kui intsident selletüübilise ettevõtmisega piirdub, siis tavaliselt kaob publiku huvi kiiremini kui see tekkida oleks jõudnud. Samas on ka näiteks selliseid lugusid, kus alles hiljem selgub, et üldiselt lugupeetud ning teadaolevalt erapooletu arvamusliidri kunagine jõuline ja positiivne sõnavõtt mõne laiadele massidele tundmatu kunstniku tööde kohta tagati lihtlabase altkäemaksuga. Selleks ajaks on tundmatust tegijast saanud seltskonnaajakirjanike ning üksteisele järgi kaagutavate "kriitikute" töö tulemusena prominent ja selline skandaal tuleb tema positsiooni tugevusele vaid kasuks.

Ning veel üks võimalus, mida laia avalikkuse tähelepanu ihkaval kunstnikul tasub silmas pidada, on oma kunstiteose suhestamine mõne aktuaalse traagilise sündmusega. Traagilisega muidugi seetõttu, et veri, vägivald ja surm on ju alati millegipärast tunduvalt paremini müünud kui helged ja positiivsed teemad. Mis on tänapäeval aktuaalne? Sõda.

Mõned nädalad tagasi täitus viis aastat WTC tornide kokkuvarisemisest ja Bushi ristisõja algusest ning umbes samal ajal kerkis laiema avalikkuse ette uus "briljantne", "paljutõotav", "renessanssi-ajastu meistrite traditsioone edasi kandev" ja "täielikult pühendunud ning tehniliselt ülinõudlik" (vaid mõned superlatiivid erinevatest arvamustest) maalikunstnik Graydon Parrish oma suuremõõtmelise (8 korda 18 jalga) maaliga "The Cycle of Terror and Tragedy: September 11th 2001-2006". Maaliga, mis Parrish'i enda sõnul "väljendab inimliku nõrkuse lõputut tsüklit; kui pimedad me oleme traagiliste sündmuste suhtes, hoolimata sellest, millises vormis ja millisel hulgal me neid juba varem näinud oleme."

Piisas ühest pildist ja 1970. aastal sündinud mehest on saanud üleöö staar ning kriitikute lemmiklaps. Ja ka rahajõgi hakkas voolama, nimetatud maali ostis kohe enda kollektsiooni New Britain Museum of American Art ning kuuldavasti kiristavad mitme teise USA tippmuuseumi inimesed hambaid, et nad oma pakkumistega hiljaks jäid. Kunstniku tulevik paistab hetkel igati helge.

Ometi jääb õhku küsimus, kas Parrish'i maal on surematu kunstiteos või lihtsalt üks osav kitshimaiguline manipuleerimine publiku, meedia ja galeriidega? Kas me teaks Picasso "Guernica'st" täna üldse midagi kui sellega ei kaasneks legendi vaprast kunstnikust ja pahast militaristist? Lugu ("Kas see on teie töö?" - "Ei, teie."), mis arvatavasti on lihtsalt üks osav PR-trikk. Või kui kodule lähemale tulla, siis kas näiteks ühe teatud kunstniku aastatetagune roppustega kaetud Eesti lipu kujuliste "piltide" seeria oli kunst või küüniliselt kavandatud skandaal enda nime tõstmiseks ja sellega ka oma toodangu hindade kergitamiseks ning läbimüügi suurendamiseks? Kas see kõik ongi lihtsalt ja ainult üks nahaalne reklaamikampaania? Ning kui peakski olema, siis kas see ikka üldse on negatiivne nähtus?

Kus jookseb see piir, mida ületades saab nutikast kunstnikust, lähimineviku traagiliste sündmuste dokumenteerijast ja mõtestajast nende sündmuste julm ja omakasupüüdlik ärakasutaja?


Graydon Parrish: "The Cycle of Terror and Tragedy: September 11th 2001-2006."

Meessoost kuninganna

Briti ajakirjandusest saab lugeda, et möödunud nädalavahetusel Inglismaal Axbridge's toimunud karnevali "kuningannaks" oli tiaarat, täis-drag'i ning kõrgete kontsadega kingi kandnud 15-aastane David Bridge. Tuhanded kohalikud palistasid tänavat ja tervitasid David'it, poissi, kes võistles tiitli pärast kolme tüdrukuga.

"Mõned inimesed kinnitasid, et nad hakkavad paraadil mu pihta mune loopima aga õnneks seda ei juhtunud," ütles Bridge. "Ma närveerisin enne üritust kõvasti kuid lõpuks sai sellest väga ilus päev."

Mõned kuud tagasi kui karnevali korraldajad kuulutasid välja konkursi peokuninganna leidmiseks, üllatas David neid oma talendiga. Karnevali peakorraldaja Robin Goodfellow ütles: "Me leidsime, et poleks õige teda konkursilt kõrvaldada vaid seepärast, et ta on mees."

Belinda Swansbury, üks David'i lähedaste hulka kuuluvaid inimesi, kinnitas, et nad rääkisid David'iga enne üritust selle võimalikest tagajärgedest ja tähelepanust, mida selline vastuoluline ettevõtmine kaasa võib tuua. "David on ekstrovert, ta on juba kogenud diskrimineerimist seepärast, et ta on noor teismeline gay. Aga ta on piisavalt elukogenud, et ise otsuseid teha ning ta valik oli üritusel osaleda."

Kohalik Chris Whittaker raputas hämmingus pead: "See poliitiline korrektsus on muutunud jaburduseks. Me ei usu seda. Kuidas küll saab kuninganna olla mingi kutt?"

Karnevali korraldajad mainisid ka seda, et kui oleks olnud konkursil rohkem tüdrukuid, siis ehk poleks lõpptulemus selline olnud. Ja keegi blogija vastas Whittakeri küsimusele "How on earth can you have a carnival queen who's a bloke?" lihtsalt: "Because he is the only REAL 'queen' in the village - that is HOW!"

Hobuse unenägu

Päeva tänusõnad lähevad trash'ile, kelle blogist leidsin aadressi ühele kohe häbemata heale lühimultikale "Elephants dream".

Film ise on rahvusvahelise tiimi (Süüriast Soomeni) koostöö vili ning räägib loo kahest mehest, kes sebivad ringi mingis veidras masinas. Lool ei ole õigupoolest algust ja ka lõpuga on asjad sedamoodi, et see ei pruugi tegelikult mõne tegelase jaoks nii fataalne olla kui tundub. Igatahes võimalus järgedeks on olemas. Kolm asja, mis mulle kohe meenusid, olid "Matrix'i" filmid, Stanislav Lem'i romaan "Solaris" ja Robert Sheckley jutt "Ghost V".

"Masin" töötab enamuse aja filmist vaid Proog'i (kahest mehest vanema) mõtete projitseerijana ning kui Emo ühel hetkel sellest aru saab ning ümbritsevat keskkonda enda soovide järgi kujundama hakkab, siis mõistab Proog kiiresti, et olukord libiseb ta kontrolli alt välja. Loomulikult on tulemuseks konflikt.

Visuaalselt on film efektne, tehniliselt teostuselt peaaegu suurepärane ja saab mu käest igal juhul maksimumpunktid. Ja tegelikult on ta väärt rohkemgi. Nimelt on see esimene open source film, loodud vaid avatud tarkvara kasutades, pea kõik autoriõigused kuuluvad nn. Creative Commons Licence alla, mis tähendab, et minimaalsete piirangutega on igaühel õigus seda vaadata, näidata kellele iganes (sh. korraldada seansse), kasutada sellest lõike jne. Film on ülalviidatud aadressil vabalt ja mitmes erinevas formaadis allalaadimiseks saadaval, sealtsamast saab arvutisse tirida ka palju lisamaterjale nagu näiteks kasvõi soundtrack'i ning printida CD-le korraliku kujundusega ümbrise ja nii edasi. Ja muidugi on neil, kes ise ei viitsi plaati valmis kõrvetada või tahavad lihtsalt toetada kogu ettevõtmist, võimalik sealtsamast osta ka juba valmis DVD (jah, eestikeelsed subtiitrid on plaadil olemas), samuti on seal saadaval muud projektiga seotud nänni.

Tahaks (naiivselt?) loota, et just selline saabki olema infoühiskonna filminduse tulevik.

Tõlkeprobleemid

Täna avastasin juhtumisi, et otsingumootori andmete järgi on üks stabiilselt popimaid postitusi mul siin Terence Uphoff'i laulu "Twee vaders" jutt. Ja keegi on proovinud seda sissekannet hiljuti prantsuse keelde tõlkida, arvates, et tegu hollandikeelse tekstiga. Tulemuseks päris omapärane abrakadabra: Isa de Kaks.

Korea gei-film jahib Oscarit

Lõuna-Korea valis omapoolseks parima võõrkeelse filmi Oscar'i nominendi kandidaadiks gay-teemalise filmi "Wang-ui namja" (2005), mis ingliskeelses maailmas levib nime "King and the Clown" (siin-seal on näha ka nimevariante "The Royal Jester", "The King's Men" või "The King's Man") all. Tegemist on rezhissöör Jun-ik Lee (nt. New York Times kasutatab ka nimekuju Lee Joon-Ik) üllatusliku hitiga, mis on tänaseks tõusnud riigi kõigi aegade müügiedetabeli teiseks filmiks (ainuüksi Lõuna-Koreas müüdi loetud nädalate jooksul üle 12 miljoni pileti ja teeniti kassatulu üle 85 miljoni dollari - filmi tootmine maksis umbes 4,5 miljonit!) ja mis räägib loo kurikuulsast türannist Yeonsan-gun'ist (Joseon'i dünastia kümnes kuningas, valitses aastail 1494-1506), kes armub ühte õukonna narri (pildil parempoolseim; ja see on muide mees), põhjustades sellega enda lemmikkonkubiinis viha ja armukadedust, ülinaiseliku olekuga narr Kong-gil (kes tavaliselt mängib oma "etendustes" ka naise rolli) jagab jälle intiimsusi ka ühe teise meessoost narriga.

Film põhineb tunnustatud näidendil "Yi" (2001), mis omakorda tugineb maailma suurimas säilinud ühe dünastia kroonikas (nn. "Joseon'i dünastia annaalid", kirjutati aastatel 1392 kuni 1863, kokku 1893 köite jagu ajalugu!) kirja pandud loole Yeonsan-gun'i lemmiknarrist.

Lõuna-Koreas ei ole seni tehtud just palju homoteemalisi filme (2002. aastal valminud "Rodeu-mubi", a.k.a. "The road movie" trambiti hoolimata üksikutest headest arvustustest üldiselt mutta) aga paistab, et nüüd on see tabu ka seal murdumas.

Lõpliku sõelumise erinevate kandideerijate seas teeb loomulikult Akadeemia, kes teatab oma valikud nominentide osas jaanuaris. Senini ei ole Lõuna-Korea filmid kunagi Oscar'i nominendiks tõusnud, auhinna võitmisest rääkimata.

Filmi kohta loe ka näiteks arvustust The Korea Times'ist.

Tsirkus

Paar tsiteeritud mõtet tänase päeva veebiumi kommentaaridest, mis üsna hästi kajastavad mu isiklikke seisukohti:

ahastaja, 22.09.2006 14:32:
"Tuuleke puhus Pronkssõduri peale". "Vahtraleht puudutas langedes Aljoosha põske". "Tuul keerutas pisut tolmu aiaga sissepiiratud Pronkssõdurile".

Appi! Kas täna teisi teemasid ei olegi?

mügar, 22.09.2006 15:01:
Palun vabandust kui kellegi tundeelu solvan: aga naljakas on. Nagu luureka mäng iidses Tallinnas. Üks luuregrupp jalutab Toompealt üles-alla, demonstreerides oma stoilist rahu sisemise põlemise lõõmas, teine grupp saadab pisut kabedamad öösel küünlaid hoidma Kaarli uulitsale. Vanemad/tudisevamad, küütleva medalikoorma all ägavad võitlejad, viiakse aga õkva kalmuaeda.

(Delfi artikli "Rahvuslased marssisid pronksmehest mööda" kommentaaridest.)

India gei-printsi sünnipäev

India prints Manvendra Singh Gohil tähistas pühapäeval oma 41. sünnipäeva traditsiooniliselt stiilselt, korraldades kuninglikule perekonnale kuuluvas Rajpipla palees suurejoonelise muusika- ja kunstifestivali, olles aga eelnevalt mitu kuud oma perekonnaga tülitsenud, põhjuseks suvine artikkel kohalikus meedias, kus ta teatas, et ta on gay.

Kuigi perekond teadis Manvendra seksuaalsest orientatsioonist juba aastaid, ei oodanud nad arvatavasti, et ta ka avalikkuse ees sellekohase avalduse teeb. Järgnes tüli, mille käigus teatas perekond ajakirjanduse vahendusel koguni, et nad võtavad Manvendralt ära printsi tiitli ning et ta kaotab igasuguse õiguse perekonna (kes on muide üks India rikkaimatest) varale.

Viimased kaheksa aastat on Manvendra organiseerinud septembri keskel klassikalise muusika festivali, kus on esinenud mitmed prominentsed lauljad. "Mõte on anda võimalus ka noortele interpreetidele," ütles Manvendra "The Times of India"'le antud intervjuus. Tänavu astus prints ka ise muusikuna lavale.

Festival toimus AIDS'i vastu võitleva mittetulundusühingu Lakshya Trust (mis on ka riigi gei-liikumise üks eestvedajaid) egiidi all. Sama ühingu juhiks on Manvendra. Neljapäeval tehtud festivali teemalises usutluses vältis prints viisakalt küsimusi perekonnasiseste suhete kohta peale coming out'i kuid sellegipoolest oli ajalehel informatsiooni, et arusaamatused on klaaritud ning perekonnaliikmed olid lubanud muuseas ka festivalist osa võtta.

Poola president "pole homode vaenlane"

Poola president Lech Kaczynski (ehk üks "Hirmsatest Kaksikutest"), kes viibib parasjagu neljapäevasel visiidil ÜRO Peaassamblee istungil New Yorgis, andis intervjuu Associated Press'ile, milles lükkab ümber osa oma varasemaid radikaalseid seisukohti. Hiljuti külastas Kaczynski teatavasti ka Euroopa Liidu peakorterit, kus teda samuti kritiseeriti varasemate sõnavõttude eest.

"Ma tean, et sageli ei ole asjad, mida ma ütlen, kooskõlas euroopaliku korrektsusega," ütles Kaczynski intervjuus AP'le. "Enamgi veel, mulle omistatakse vaateid, mis tegelikult ei ole minu omad."

Teda on kritiseeritud näiteks selle eest, et ta eraisikuna toetab surmanuhtlust (kuigi ta möönab, et Poola seadusandluses ei saa teha selliseid muudatusi, mis läheks vastuollu euroopalike põhimõtetega) ja et ta on olnud valjuhäälselt samasooliste paaride suhte seadustamise vastu.

Rääkides AP'ga, kaitses ta oma seisukohti. "Ma ei poolda ajalooratta tagasipööramist," ütles Kaczynski, märkides, et ta on naiste ja meeste võrdsete õiguste poolt ning et ta "ei ole gay-rahva jaoks vaenlane". "Ma ainult arvan, et me ei saa öelda nagu meil oleks kaks võrdset kultuuri", ütles ta. "Kui me seda väidaksime, siis see tähendaks, et me ütleks, et meie saatuseks on väljasuremine."

Lech, kallike. Seksuaalsete eelistuste erinevus ei ole nüüd küll miskitpidi kultuuriliseks veelahkmeks. Ei ole vaja vastandada, on vaja ühendada ja kõigile oma seaduskuulekatele kodanikele võrdsete õiguste garanteerimine peaks olema demokraatliku riigi esmane kohus. Ja usust või saatusest pole mõtet üldse jahuda. Poolast üldsegi mitte vähem katoliiklikus Hispaanias ei ole homopaaridele heteropaaridega võrdsete õiguste andmise tagajärjel ühiskonnaga midagi juhtunud. Ei juhtu ka Poolas. Ega ka mitte Eestis.

"Mul on siin küll teatud hirmud aga see ei tähenda, et ma kavatseks neid taga kiusata, et ma kavatseks neil takistada elada, karjääri tegemast, töötamast, olemaks sõdur," kinnitas Kaczynski.

Noh, iseenesest on see tõesti progress kui homod ja lesbid kõlbavad talle juba töölistena rikkusi tootma ning poliitikute laiaksistutud tagumikke sõjas kaitsma...

Gey, burn a fag

Ma ei ole kunagi aru saanud, kuskohast tuleb eesti keelde sõnakuju "gey" ja mida see tähendama peaks. OK, ma võin ju teada, et mõnedes meist lääne pool asuvates maades kasutatakse seda mingite seltskondade slängis nii positiivse kui negatiivse väljendina aga IMO riivab see silma nii eesti- kui ingliskeelses tekstis. Seda hala kirjutama sundis eileõhtune leid mil ma nimelt avastasin kodumaise veebimaastiku keelepõllult uudseviljana väljendi GeyPride...

Või kui anglifitseerumine ongi eesmärk omaette, siis sõnu on ju maailmas palju rohkem ning tõesti, miks mitte neid kasutada? Väikeseks filoloogiliseks inspiratsiooniks soovitaks näiteks lauset "Tänase päeva jooksul olen ma seni süüdanud ainult viis fag'i."

/sarcasm off

Lennukikabiinis

Veendusin järjekordselt, et meie ümber on ikka igatsorti hulle. Seekord on sõna "hull" siin küll positiivses tähenduses.

Kuna mulle sattus kätte üks ketas mingi lennundusteemalise filmiga mida ka eelnevalt kõvasti haibiti kui originaalset jne, siis asutasin end seda ka vaatama. Ja selgus, et paljukiidetud "hirmus põnev" film oli amatöörkaameraga peamiselt ühe suure transpordilennuki kokpitis üles võetud liikuv pilt lennuki startimisest, maandumisest, lennuradadel ruleerimisest ja sellest, mis läbi illuminaatorite paistab. Filmi alguses näeme ka pikalt lennuki visuaalset ülevaatust ja vahepalaks järjekordse take-off'i ning maandumise vahel selgitab meeskond vaatajale ka veidi lennuki tehnilise poole nüansse. Film on töötlemata originaalheliga, sisaldades ka näiteks vestlusi lennujuhtimiskeskusega ja muud, täpselt nii nagu ta seal videolindile jäi. Kakskümmend tundi lennuaega on kokku monteeritud 103. minutiks ning selle ajaga näeme ühe raskeveoki transporti Madridist Dakari, lennuk liigub trajektooril Pariis-Madrid-Las Palmas-Dakar-Southend ning minu jaoks olid ainsad tõeliselt põnevad kohad need, kus kaameramees näitas mulle tuttavaid paiku ning lennujaamu juba kõrgelt õhust filmituna.

Filmi lõpus oli ka tootjate veebiaadress ning nende kodulehte vaadates üllatusin veelkord. Selgus nimelt, et DVD-sid sarnaste filmidega on tänaseks tehtud kaugelt üle saja (!) erineva, neid tuleb regulaarselt juurde ja mitmed on endale hoolimata 25-30 dollarilisest müügihinnast välja teeninud "Sold out" sildikese ja kui uskuda sealsamas lehel avaldatud klientide kommentaare, siis on sedalaadi nishitootele nõudlus päris suur ja inimesed selliste ultradokumentaalfilmide üle üliõnnelikud.

Mnjah, maailm on täis igatsorti veidrikke ja see on tegelikult paganama vahva! :)

Filmitootja koduleht: www.worldairroutes.com
Konkreetse filmi tutvustus: Shorts Belfast

The Covenan+

Kas keegi veel mäletab üht hiiglasekasvu blondeeritud soomlast, kes aastate eest vallutas tormijooksuga Hollywoodi ning takkapihta veel ühe tollase filmimaailma diiva, Geena Davis'e südame? Kedagi Renny Lauri Mauritz Harjola't?

Niih, eelmisel reedel (8. septembril) esilinastus USA-s korraga rohkem kui 2500-l ekraanil Renny Harlin'i (sest tema see soomlane oli) kõvasti reklaamitud võimas come-back "The Covenant", tuues esimese nädalavahetusega sisse pea 8,9 miljonit dollarit (mis on kuuldavasti pea pool tootmiseks kulunud rahast) ja minnes sellega põmaki box office'i liidriks. Pealtnäha poleks nagu paha. Aga ainult pealtnäha. Esiteks oli see odav võit, sest sel nädalavahetusel ei esilinastunud praktiliselt ühtegi teist hittfilmi ja teiseks on see linatükk üldse selline natuke imelik. Õigupoolest pole tegu ka mingi come-back'iga, sest Harlin on ju tasapisi kogu aeg filme teinud, ainult et maailm pole neist juba kümmekond aastat suuremat midagi kuulnud.


Aga tagasi selle loo juurde. 1692. aastal lepivad viis maagilisi võimeid omavat, Euroopast nõiajahi eest Uude Maailma põgenenud perekonda Ipswichis, Massachusetsis kokku, et nad varjavad edaspidi oma oskusi ja jõudu ega avalda neid kellegile. Üks viiest perekonnast ei taha/suuda seda lepingut pidada ning ta pagendatakse. Varsti pärast seda sündmust katkeb ka teadaolevalt selle perekonna vereliin. Umbes kolm sajandit hiljem õpivad Spencer Academy nime kandvas eliitkoolis neli sõpra, keda kutsutakse 'Ipswichi poegadeks'. Kõik neli on sündinud eriliste võimetega ning pärinevad igaüks ühest ülalmainitud vaikimisvandega seotud perekonnast. Sellised meessoost nõiad. Kui pärast ühte peoõhtut leitakse autost koolikaaslase laip, hakkab tasapisi selguma, et minevikust pärineb rohkem kui nad uskuda tahaksid ning kunagi antud vande pidamine muutub väga keeruliseks.


Need, kes on näinud David DeCoteau filme, neile on kõige lihtsam öelda, et tegu samast sarjast looga kus eriefektide jaoks on lihtsalt rohkem raha olnud. Ehk siis jutustab film aegade hämarusse ulatuva müstilise loo, mille peategelasteks neli pluss üks noort meest. Ilusatel treenitud kehadega noormeestel on üleloomulikud võimed, nad silkavad vahepeal kohustuslikult ringi uikarites (ning erinevalt DeCoteau filmidest ühes stseenis ka lausa püksata), sebivad tüdrukutega ning klaarivad omavahel arveid.

Kuigi stsenaarium ei ole nüüd kusagilt lausa üks-ühele maha kopeeritud (aga põhineb ühel nn. 'graafilisel romaanil') ja selles on mõningaid lahedaid kohti, on kogu lugu ikkagi täiesti etteaimatav, eriefektid oleksid sellistena tõeliselt mõju avaldanud ehk paarikümne aasta eest ning dialoog on kohati ikka piisavalt tobe. Ja ausalt öelda on ka seda filmiplakati motiivi (tumedad inimfiguurid sinisel foonil) üksjagu kasutatud. Näiteks kasvõi "Mystic river'i" puhul. Summa summarum siis: "The Covenant" ei ole midagi erilist.


Harlin valis oma filmi suhteliselt uued näod. Kuigi sellel on ka miinuseid ja mul kulus tükk aega enne kui ma aru sain, kes millisesse seltskonda kuulub (ma ajasin alguses selles ekraanihämaruses pidevalt segamini "kõige pahama" ja "kõige heama" tegelase), tuleb siiski tunnistada, et valik on hea ning silmailu jagub filmis üksjagu. Õigupoolest peaks nende noorte meeste (Steven Strait, Sebastian Stan, Taylor Kitsch, Toby Hemingway ja Chace Crawford) tegemistel igaks juhuks ka edaspidi silma peal hoidma.

Kui DeCoteau filmid lähevad minu jaoks sellesse kategooriasse, et nad on niivõrd halvad ja totakad, et muutuvad juba heaks (sellele aitavad muidugi kaasa ka pidevalt ekraanil ringi silkavad poolpaljad kutid) ja seega ma väikest viisi fännan neid, siis samamoodi on ka käesoleva Renny Harlin'i filmiga. Üks kord vaatamist ei tohiks küll kellegile liiga teha aga väga palju ei tasu sellest nüüd ka oodata, kunagistest hittidest nagu "Die hard 2" või "Cliffhanger" on asi ikka penikoormate kaugusel :)

Treilerit vaata näiteks siit.

Laisk pühapäev

Et ma polevat ammu midagi isiklikku kribanud? Keda see ikka nii väga huvitaks? Aga olgu siis. Kogu päev algas sellega, et hommikul kaheksa paiku kadus internetiühendus. Ja kuigi mina sain selle paar tundi hiljem tagasi, on vennas näiteks siiani ilma nii internetist kui televisioonist. Kui arvestada, et sama jama oli tal ka eelmisel nädalavahetusel ning lausa mitu päeva jutti, siis võiks Elion lisaks vabandamistele ka midagi oma liinidega ette võtta.

Tegelikult oli sellest offline olemisest ka natuke kasu, kasisin veidi arvutit, lasin mõned asjad ketastele ning käisin isegi kompuutri eksterjööri tolmulapiga üle :D

Siis tuletasin kaugeid aegu meelde ning vaatasin vist üle paarikümne aasta taaskord "The Wizard of Oz'i". Ja pean tunnistama, et nii mõnedki laulu- ja tantsunumbrid lasin kiirkäigul edasi. Niipalju siis selle filmi absoluutseks gei-ikooniks olemisest...

Poole filmi pealt helistas vennanaine ja uuris, et kas mul on aega, et nendega seenenäitusele minna, leppisime siis kokku, et kuskil nelja paiku kohtume. Seened olid juba kergelt tohletanud ja üks roheline kärbseseen laushallituses aga näituse viimase päeva kohta siiski üsna talutavas seisus. Mõni tütarlaps tegi näitusel muuseas avastuse, et üks seen, mida nende pere aastaid tarbinud on, tituleeritakse tänapäeval mittesöödavaks (õnneks küll mitte mürgiseks) ning ei osanud selle uue teadmise koha pealt ausalt öelda mingit seisukohta võtta. Vennapoeg rallis seenestendide ja paest tugipiilarite vahel ringi joosta ning oli lõpuks täitsa väsinud ja lahkesti nõus laskma end tagasi koju kärutada. Nende koduvärava ees aga avastasime, et poiss on oma parema jala tossu osavalt kusagile ära sokutanud ning lehvitab rõõmsalt oma sokkis varvastega. Eks me pöörasime siis kärul otsa ringi ja marssisime kogu tee uuesti tagasi lossi. Üles leidsime!

Igatahes oli siis selge, et on aeg midagi hamba alla pista. Ja et ma olin pliidi hommikul ajutiselt täis lappinud sorteerimist ootavaid raamatuhunnikuid ning ei viitsinud hakata tegelema ei sorteerimise ega hunnikute ringitõstmisega aga kuhugi välja õhtustama minna nagu kah ei kiskunud, siis oli lihtsaim söögitegemise viis "La Perlast" pitsa koju kaasa osta. Õieti ma ei mäletagi millal ma viimati kodus pitsat tarbisin. Ikka mitu head aastat tagasi.

Ja peale pitsat oli järg ühe uhiuue filmi käes, mis kandis nime "The Covenant" aga sellest juba järgmises postituses.

Reklaamid tulevad kapist välja

NB! Alljärgnev reklaam on aastast 2003, aegunud ja see pakkumine ei kehti. Seda firmatki pole enam olemas. See kõik tähendab, et sellel telefoninumbril ei tasu helistada :)



Eestis hakkab tasapisi tekkima ka nõndanimetatud gay-related reklaamindus. Ehk siis reklaamid mis on kas otseselt suunatud homoseksuaalsetele inimestele või mis kasutavad tähelepanuäratajana lihtsalt homoteemat ära. Ja ma ei räägi praegu väga spetsiifilistest kogukonnasisestest (geiklubide jne) reklaamidest vaid selliste firmade kampaaniatest, millede tooted on tegelikult mõeldud laiale tarbijaskonnale, sõltumata nende seksuaalsetest eelistustest. Üks esimesi (kui mitte kõige esimene?) otseselt gay'dele suunatud reklaambänner eestikeelses veebis oli 2003. aasta alguses nüüdseks pankrotistunud reisifirmal Wris Tours. Tõsi, siin oli tegu veel puhtakujulise nishimeedia reklaamiga, st. see bänner ilmus vist vaid Sven Vaher Gay Web'i lehel. Mujal reklaamis Wris end teistsuguste tekstidega.

Vist üsna samal ajaperioodil ilmusid Tallinna tänavatele ühte kohalikku finantsvahendusega tegelevat firmat reklaamivad hiiglaslikud kuulutused, milledest osad (näiteks Järve Selveri lähedal asunud) teatasid, et "Sinu poeg käib homoklubis, sinu raha mitte". Muidugi juhul kui sa oma raha nende kätte hoiule viisid. See, et mina isiklikult antud reklaamlause teise poole tõesuse koha pealt küll väga kindel ei oleks (eeldusel, et me räägime sinna firmasse investeeritud rahast), see on juba teine jutt.

Üks viimastest nutikalt läbi viidud geitemaatikaga flirtivast ja väga laiale publikule meelde jäänud reklaamidest oli kahtlemata Postimehe humoorikalt sümpaatne (ja nii mõndagi inimest ärritav) kampaania "Lähme kõik paraadile!" 2005. aasta suvest-sügisest.

Nii nad tasapisi on tulnud ja lisaks kodumaistele kommertsteadaannetele ulatuvad tänases päevas meieni muidugi ka paljude firmade ülemaailmsed kampaaniad. Paari päeva eest avastas aga mu kaasa, et internetti on vallutamas ka järjekordne kodumaine, sõna otseses mõttes lilla reklaam. Seekord on siis vähemalt www.neti.ee avalehe oma bänneriga hõivanud üks kodusisustamisega seotud kompanii.

Trellitatud poolpaljas tibi

Ma ei tea, mismoodi nende inimeste kõrvadevaheline mõttemasin töötab, kes leiavad, et selline "reklaam" on ilus, tore ja kasulik. Valuutavahetust reklaamima trellitatud ja ketistatud poolpaljas plasttibi? Möh??

Oliver 60

Uh kuidas aeg lendab. Oliver Stone sai täna juba 60 aastaseks. Mees, kelle lavastajakontosse kuuluvad sellised filmimaailma lähiajaloo tippteosed nagu "Platoon", "Wall Street", "Born on the Fourth of July", "The Doors", "JFK", "Natural born killers" (film, mis mulle tegelikult endiselt oma jabura vägivalla pärast ei meeldi) ja minugipärast kasvõi viimaste aastate tööd "Alexander" ning "World Trade Center". Pluss produtsenditöö, siin-seal näitlemine ning kindlasti ei saa mainimata jätta ka ta tööd käsikirjameistrina, lisaks paljudele enda lavastatud linateostele on ta kirjutanud stsenaariumid näiteks ka sellistele filmidele nagu Alan Parker'i "Midnight express või Brian de Palma "Scarface". Õieti polegi siia midagi lisada, see aukartustäratav nimekiri võtab sõnatuks ning räägib ise enda eest...

Kusagil on Oliver öelnud: "The Indians once told me that stones are the most revered and ancient of recording devices. And that perhaps I am here on this Earth to write of these mute histories - just another stone, an 'Oliver' stone."
---
Muide, täpselt sama vanaks sai täna ka Tommy Lee Jones kes muuseas on lisaks Oliveri filmis mängimisele ("JFK") kuuldavasti ka ta väga hea sõber.

Geist patrioot

Mark Bingham. Mees, kes ametliku versiooni kohaselt oli 9/11 sündmuste ajal "neljandas" lennukis (United Airlines Flight 93 ehk siis seesama, mille väidetav rünnak Valgele Majale tänu vaprate lennureisijate ettevõtlikusele nurjus) patriootide eestvedajaks ning kelle kuvand muutub aasta-aastalt üha enam pühakule sobivaks. Arvatavasti paluks viie aasta pärast mõni USA piiskop paavstilt ta erandkorras õndsaks kuulutamist kui seal üht väikest probleemi poleks. Nimelt seda, et Mark juhtumisi ka gay oli.

Ei, tegelikult see ei ole iroonia. Ma olen täiesti valmis uskuma, et ta oligi igati tore ja vahva inimene ja üleüldse ei tohiks ma miskipidi viriseda kui geisid ülipositiivses valguses näidatakse aga miskipärast on mul üha enam selline tunne, et teda (või siis õieti küll mälestust temast) kasutatakse ametliku propagandamasina poolt julmalt ära. Tänavusel "juubeliaastal" igatahes tõrjuti juba aastaid vastamata küsimusi endiselt kõmiseva ja moosise mulaga Ameerika rahva patriotismist, edusammudest võitluses terrorismi vastu ja muu sellisega. Tõstes loomulikult eeskujudena esile ka üksikuid eriti suuri sangareid ja ka Mark Binghami teiste seas. Gay-Ameerika päris oma role model!

Lesbi Alanis Morissette

Sellest oli siis veel vähe, et Nip/Tuck niigi oma aeg-ajalt ekraanilt läbivilksatava homotemaatikaga padukristlikke televaatajaid vihastab, nüüd võetakse ka järjest kõvemaid prominente ette. Uuel, praegu vändataval hooajal hakkab muusikataeva hiidtäht Alanis Morissette lesbit mängima ja seda vähemalt kolmes seerias. Sellest, et kogu seep on niikuinii ühe openly gay mehe poolt kirjutatud, ei maksa enam rääkidagi. Lõppude lõpuks, kes siis Ameerika filmitööstuses seda ei oleks? :)

Infopartisan vs. ancientboy v.2

Tõtt-öelda lugesin ma selle järjekordse seebiooperi osa läbi ja olin üsna nõutu. Peaaegu kõigest sellest on ju juba räägitud ja mõnest asjast lausa mitu korda. Aga olgu. Kuna mulle tuli pähe, et ehk on Infopartisan (kelle järjekindlus antud teemal on muidugi tähelepanuväärne - ja ei, minul ei ole küll mitte midagi selle vastu kui see kestaks kasvõi järgmiste valimisteni ning sealt veel edasigi :) ) hakanud oma õiguste eest seista üritavate homoseksuaalsete inimeste seas nägema koondumist järjekordseks poliitiliseks jõuks (?) ning et segastel asjaoludel olen mina (kes ma pole küll iial kuulunud ühtegi parteisse ega isegi mitte homoorganisatsiooni) kuidagi sattunud selles arvamuste vahetuses eesliinile, siis, vastupidiselt oma elukaaslase antud nõule, kriban ikkagi paar sõna :)

Sildistamisest. Andestust muidugi aga ma tõesti ei teadnud, et ma peaks igale sõnale reageerima :) Ma ei vaeva juba ammu oma pead sellega, mida keegi minust arvab või kuidas keegi mind tituleerib ('homoekstremist' või 'Infosiss' - heh, need on lihtsalt kombinatsioonid kokkuleppelistest märkidest mida me tähtedeks kutsume aga ma jään muidugi põnevusega ootama järjekordset omadussõna) ja nende inimeste arvu, kelle arvamus mulle tõsiselt korda läheb, on võimalik ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Isand Laiapea pole kogu minu lugupidamise juures suutnud end vähemalt seni veel nende sekka võidelda.

Jah, kristdemmid on kindlasti paljudel teemadel sõna võtnud ja ma täiesti usun, et internetist on võimalik nende kohta nii mõndagi lugeda aga reaalsus on siiski see, et viimasel kolmel aastal satuvad nad tavainimese maailmapilti ehk nädalaks, tehes oma avalduse vahetult enne Pride'i. Kui me hakkaks siin vaidlema usuteemade üle, siis läheks see väga pikaks, igavaks ning lõppkokkuvõttes kindlasti ka mõttetuks ja hetkel ma eelistaks seda puhtpragmaatilistel kaalutlustel mitte teha. Miks meedia nende usujüngrite teisi toredaid seisukohti ei vaevu avaldama, seda mina ei tea. Need vähesed ajakirjanikud keda mul on au isiklikult tunda, pole vist küll kunagi ühtegi homo- või usuteemaga seostuvat artiklit kirjutanud nii et ma ei saa ka nende käest küsida.

Kuigi Jyrka muidugi liialdab (tavaliselt lapsed vanuses alates kuuendast eluaastast enam lasteaias ei käi), siis ometigi, mis on selles halba kui ka lasteaialaste küsimustele on vanemad/kasvatajad/õpetajad suutelised adekvaatselt vastama? Veebis on piisavalt homovastaste hala stiilis "Aga mida ma oma lapsele ütlen kui see küsib, et miks need kaks onu musitavad?" ja kui siis keegi annab neutraalse tooniga vastused neile ette, siis jälle ei olda rahul... Ma tahaks neilt inimestelt küsida, et kas te näiteks oma laste teatud beebiteemalistele küsimustele vastates räägite neile ikka veel traditsioonilisi muinasjutte kurgedest ja kapsalehtedest? Mida te vastate oma lapsele kui ta küsib, et miks vastutulnud onul on mustjaspruun nahk ning miks trammi ootaval tädil on naljakalt pilukil silmad? Või et miks teised lapsed lasteaias võtavad pudrulusika paremasse kätte kui tema ometi hoiab oma lusikat õige, see tähendab vasaku käega?

Muide, Jyrkal (nagu ka Infopartisanil) jäi mainimata, et need pagana lesbid selle Belgia infomaterjali peal on ju veel ka eri rassidest mis kahtlemata teeb asja veel palju hullemaks. Mõelda vaid, valge naine armastab neegrinaist! Täiesti kohutav ju, eksole?

Ja "et nad [lapsed] lasteaias homosi ei peksaks?"??? Vabandust, aga see on juba ülitotter küsimus. Minu meelest peaks olema iseenesestmõistetav, et jah, juba lasteaiast peale tuleks lastele õpetada austavat ning vägivallatut suhtumist seaduskuulekatesse kaaskodanikesse.

Lapsendamine. Niipalju kui ma seda temaatikat jälginud olen, on vist küll kogu aeg räägitud lapsendamisest kui ühtsest mõistest. Ja vastuseks oponentide küsimusele "Miks seda vaja on?", on toodud ülimalt elulisi ja konkreetseid näiteid sellest, miks eelkõige oleks seda võimalust vaja kooselavatel samasoolistel peredel ühe või teise partneri bioloogilis(t)ele järeltulija(te)le sotsiaalsete, majanduslike jne garantiide andmiseks. Sellised lastega pered oma igapäevaste olmeprobleemidega on tänases Eestis reaalsus, nad elavad siinsamas meie kõigi kõrval ja jutt ei ole siin kümnekonnast perekonnast. Aga kui ka oleks, siis isegi neile kümnekonnale perele peaks riik tagama teiste peredega võrdsed tingimused. Mis aga nn. lastekodust lapsendamisse puutub, siis sellel teemal on paanika minu meelest küll asjatu, sest see sõel, millega lapsendada sooviv pere läbi sõelutakse, on ikka väga tihe. Ja asjaolu, kas pere puhul on tegemist sama- või erisooliste inimeste liiduga, ei oma sel juhul ju mingit tähtsust, "sõelumine" oleks ikka ühesugune. Või ei, pigem saaks homoperel "tänu" otsustajate eelarvamusele selline lastekodust lapsendamine olema ikka oluliselt keerulisem.

Ning lõpuks veel ühe küsimuse parafraseering. Infopartisan, kas näiteks ka laulupidusid korraldatakse "üksnes iseenese tähelepanuvajaduse rahuldamiseks, meediasse pääsemiseks ja rahvale meelde jäämiseks"? Ok, see on mõneti provokatiivne ning paljusid ärritusest tagajalgadele ajav võrdlus aga küsimuste analoogia on silmnähtav.
---
Hilisem edit: Et Infopartisan on oma blogi varasemad sissekanded ära kustutanud, siis paraku ülaltoodud link enam ei toimi. Kahju.

Aktiivne müük po-japonski

Tasub ainult korraks kodust ära minna kui japsid kasutavad võimalust ning ujutavad postkasti üle omakeelse spämmiga. Nädalalõpu uudseviljaks oli sadakond e-maili millega mu Thunderbird ei osanud midagi muud pihta hakata kui neid hieroglüüfe esitada lugematute küsimärkide ja ruudukestena. Kahju muidugi, sest nüüd ma ei saanudki teada, et kindlasti on ka Jaapanis saada suurepäraseid medikamente rindade suurendamiseks ning et nende ülisoodsa hinnaga Rolexid on maailma parimad. Milline raiskamine!

Poliitiliselt ebakorrektne

Ivar kirjutas nädalapäevad tagasi oma blogis arvamise Presidendi- või preskuralli ning täna leidsin Pronto lehelt ka seda illustreeriva materjali.

Tõesti võimalik, et see on psühhoterror nagu Arnold seda nimetab aga viimastel nädalatel Eesti poliitikas toimunu on see-eest täielik pornograafiline sadism.

Härra Lõbus Euroopa 2006

Augusti lõpus peeti maailma "homopealinnas" Amsterdamis järjekordne temaatiline üritus, seekord siis Mr. Gay Europe 2006. Seitsmeteistkümne osavõtja seast jõudsid finaalikolmikusse (vasakpoolsel pildil vasakult paremale) kaunismehed Rootsist, Ungarist ja Iirimaalt, võitjaks krooniti neist keskmine, 29-aastane Nándor Gyöngyösi.

Et Eestist seal kedagi polnud (samas padukatoliiklikust Leedust oli...) siis seetõttu sai patriotismi kõrvale jätta ning isiklikuks lemmikuks tunnistada hoopis nunnu bulgaarlase, rahvahääletuse kolmanda koha mehe ja parempoolsel pildil poseeriva Vassil Nikolov'i :)

WTF

Jumal hoidku! Eestimaad, meid kõiki ja nii edasi. See verbaalne okse mida Reiljani Villu suust välja ajab, on nüüd küll juba üle igasuguste piiride läinud. Ehk parafraseerides üht anonüümseks jääda soovivat välisministeeriumi töötajat: "Kui mul enne oli temast veel mingisugunegi (ja üsna halb) arvamus, siis nüüd ei ole mul tast enam üldse mingit arvamust."

Villu Reiljan intervjuus "Postimehele": "Ühiskonna ühendajana on Rüütel teinud tööd, mida Lennart Meri ei olnud iial võimeline tegema ja Ilvesel pole lootustki."

WTF? Mis kuradi ühiskonna ühendaja see Villukese käpiknukk, kellele veel suhteliselt hiljuti "ei tulnud pähegi" iseseisvunud Eestit "sotsialistlikult arenguteelt kõrvale kallutada" (allikas: hästi peidus olnud videokaadrid Moskvast), veel on???

Tegelikult peaks sobilike kandidaatide puudusel järgmiseks perioodiks presidendi koha üldse vakantseks jätma. Sellest ei juhtuks siin täielises ja rippuvas aktsiaseltsis "Eesti Vabariik" mitte midagi, enamus nimetet firmale kuuluvaid orje ei paneks ühe deklaratiivse riigionukese puudumist isegi tähele.