Laisk pühapäev

Et ma polevat ammu midagi isiklikku kribanud? Keda see ikka nii väga huvitaks? Aga olgu siis. Kogu päev algas sellega, et hommikul kaheksa paiku kadus internetiühendus. Ja kuigi mina sain selle paar tundi hiljem tagasi, on vennas näiteks siiani ilma nii internetist kui televisioonist. Kui arvestada, et sama jama oli tal ka eelmisel nädalavahetusel ning lausa mitu päeva jutti, siis võiks Elion lisaks vabandamistele ka midagi oma liinidega ette võtta.

Tegelikult oli sellest offline olemisest ka natuke kasu, kasisin veidi arvutit, lasin mõned asjad ketastele ning käisin isegi kompuutri eksterjööri tolmulapiga üle :D

Siis tuletasin kaugeid aegu meelde ning vaatasin vist üle paarikümne aasta taaskord "The Wizard of Oz'i". Ja pean tunnistama, et nii mõnedki laulu- ja tantsunumbrid lasin kiirkäigul edasi. Niipalju siis selle filmi absoluutseks gei-ikooniks olemisest...

Poole filmi pealt helistas vennanaine ja uuris, et kas mul on aega, et nendega seenenäitusele minna, leppisime siis kokku, et kuskil nelja paiku kohtume. Seened olid juba kergelt tohletanud ja üks roheline kärbseseen laushallituses aga näituse viimase päeva kohta siiski üsna talutavas seisus. Mõni tütarlaps tegi näitusel muuseas avastuse, et üks seen, mida nende pere aastaid tarbinud on, tituleeritakse tänapäeval mittesöödavaks (õnneks küll mitte mürgiseks) ning ei osanud selle uue teadmise koha pealt ausalt öelda mingit seisukohta võtta. Vennapoeg rallis seenestendide ja paest tugipiilarite vahel ringi joosta ning oli lõpuks täitsa väsinud ja lahkesti nõus laskma end tagasi koju kärutada. Nende koduvärava ees aga avastasime, et poiss on oma parema jala tossu osavalt kusagile ära sokutanud ning lehvitab rõõmsalt oma sokkis varvastega. Eks me pöörasime siis kärul otsa ringi ja marssisime kogu tee uuesti tagasi lossi. Üles leidsime!

Igatahes oli siis selge, et on aeg midagi hamba alla pista. Ja et ma olin pliidi hommikul ajutiselt täis lappinud sorteerimist ootavaid raamatuhunnikuid ning ei viitsinud hakata tegelema ei sorteerimise ega hunnikute ringitõstmisega aga kuhugi välja õhtustama minna nagu kah ei kiskunud, siis oli lihtsaim söögitegemise viis "La Perlast" pitsa koju kaasa osta. Õieti ma ei mäletagi millal ma viimati kodus pitsat tarbisin. Ikka mitu head aastat tagasi.

Ja peale pitsat oli järg ühe uhiuue filmi käes, mis kandis nime "The Covenant" aga sellest juba järgmises postituses.