Ars longa?

Maailmas on lugematu hulk inimesi, kes kõik tegelevad kaunite kunstidega ja keda saab nimetada loojaks. Keda vähemal, keda suuremal määral. On neid, kelle loomingust ei tea peale nende endi keegi midagi ja on rahvusvaheliselt tuntud superstaare. Hoolimata nii erinevast kaliibrist ühendab suuremat osa neist kunstnikest aga kaks asja: soov oma loomingut võimalikult laialt tutvustada ning soov selle eest väärilist, tavaliselt võimalikult maksimaalset tasu saada.

Selle soovide kokteili (mille põhikomponentideks on inimlik edevus ning oma vaatenurga levitamine) koostisosade vahekord on igal inimesel muidugi erinev aga isegi traditsiooniliselt (ja ekslikult) ebapraktilisteks peetud kunstiinimesed on reeglina aru saanud enda müümise vajadusest. Niinimetatud "kunstiline kvaliteet" (mis on ju niikuinii nonsenss, tasub vaid vaadata kuidas kunstiteoste hinnangulised väärtused ajas ja ruumis muutunud on) ei ole siin üldse oluline, loeb see, et sa oled nähtav, et sinust pidevalt räägitakse (soovitatavalt muidugi positiivselt aga ka siin kehtib tegelikult reklaamimaailma põhilause "any publicity is good publicity") ja siis tulevad ka teoste müügid, tuleb raha ning tööd ja nende autori tuntus levivad. Ja see omakorda paneb ratta veel hoogsamalt pöörlema. Kus on, sinna antakse.

Paljudele vähetuntud, unustusehõlma vajuvate või suisa tundmatutele kunstnikele saab peamiseks probleemiks tavaliselt see, et mismoodi "oma" rattale algtõuge anda, kuidas see karussell keerlema lükata? Ja siin ei aita miski paremini kui üks korralik rammus skandaal.

Skandaale on teatavasti muidugi mitmesuguseid. On neid kus keegi endal ise püksid jalast kisub ja siis kiljuma kukub, et ahistatakse. Kui intsident selletüübilise ettevõtmisega piirdub, siis tavaliselt kaob publiku huvi kiiremini kui see tekkida oleks jõudnud. Samas on ka näiteks selliseid lugusid, kus alles hiljem selgub, et üldiselt lugupeetud ning teadaolevalt erapooletu arvamusliidri kunagine jõuline ja positiivne sõnavõtt mõne laiadele massidele tundmatu kunstniku tööde kohta tagati lihtlabase altkäemaksuga. Selleks ajaks on tundmatust tegijast saanud seltskonnaajakirjanike ning üksteisele järgi kaagutavate "kriitikute" töö tulemusena prominent ja selline skandaal tuleb tema positsiooni tugevusele vaid kasuks.

Ning veel üks võimalus, mida laia avalikkuse tähelepanu ihkaval kunstnikul tasub silmas pidada, on oma kunstiteose suhestamine mõne aktuaalse traagilise sündmusega. Traagilisega muidugi seetõttu, et veri, vägivald ja surm on ju alati millegipärast tunduvalt paremini müünud kui helged ja positiivsed teemad. Mis on tänapäeval aktuaalne? Sõda.

Mõned nädalad tagasi täitus viis aastat WTC tornide kokkuvarisemisest ja Bushi ristisõja algusest ning umbes samal ajal kerkis laiema avalikkuse ette uus "briljantne", "paljutõotav", "renessanssi-ajastu meistrite traditsioone edasi kandev" ja "täielikult pühendunud ning tehniliselt ülinõudlik" (vaid mõned superlatiivid erinevatest arvamustest) maalikunstnik Graydon Parrish oma suuremõõtmelise (8 korda 18 jalga) maaliga "The Cycle of Terror and Tragedy: September 11th 2001-2006". Maaliga, mis Parrish'i enda sõnul "väljendab inimliku nõrkuse lõputut tsüklit; kui pimedad me oleme traagiliste sündmuste suhtes, hoolimata sellest, millises vormis ja millisel hulgal me neid juba varem näinud oleme."

Piisas ühest pildist ja 1970. aastal sündinud mehest on saanud üleöö staar ning kriitikute lemmiklaps. Ja ka rahajõgi hakkas voolama, nimetatud maali ostis kohe enda kollektsiooni New Britain Museum of American Art ning kuuldavasti kiristavad mitme teise USA tippmuuseumi inimesed hambaid, et nad oma pakkumistega hiljaks jäid. Kunstniku tulevik paistab hetkel igati helge.

Ometi jääb õhku küsimus, kas Parrish'i maal on surematu kunstiteos või lihtsalt üks osav kitshimaiguline manipuleerimine publiku, meedia ja galeriidega? Kas me teaks Picasso "Guernica'st" täna üldse midagi kui sellega ei kaasneks legendi vaprast kunstnikust ja pahast militaristist? Lugu ("Kas see on teie töö?" - "Ei, teie."), mis arvatavasti on lihtsalt üks osav PR-trikk. Või kui kodule lähemale tulla, siis kas näiteks ühe teatud kunstniku aastatetagune roppustega kaetud Eesti lipu kujuliste "piltide" seeria oli kunst või küüniliselt kavandatud skandaal enda nime tõstmiseks ja sellega ka oma toodangu hindade kergitamiseks ning läbimüügi suurendamiseks? Kas see kõik ongi lihtsalt ja ainult üks nahaalne reklaamikampaania? Ning kui peakski olema, siis kas see ikka üldse on negatiivne nähtus?

Kus jookseb see piir, mida ületades saab nutikast kunstnikust, lähimineviku traagiliste sündmuste dokumenteerijast ja mõtestajast nende sündmuste julm ja omakasupüüdlik ärakasutaja?


Graydon Parrish: "The Cycle of Terror and Tragedy: September 11th 2001-2006."