Majandussurutis Kanaaridel

Kui aastaid on eksikombel Inglite rannaks (Playa del Inglés tähendab ikkagi inglaste randa) nimetatud gay-mekas Yumbo alumise tasandi nurgaboksis vastu pidanud erinevate baaride väga napis rõivastuses ettekandjad olnud reeglina meessoost, siis nüüd annab majandustõusu mõningane aeglustumine (copyright by Ansip) ka seal tunda. Ilmselt klientuuri suurendamise huvides on Fiction rikkunud väljakujunenud traditsioone ning hakanud tööle võtma ka tütarlapsi. See maailm läheb veel niimoodi hukka, ma ütlen!




Esimesed kaks pilti on minu tehtud, 2006. aasta detsembris (ma ei viitsinud hakata 2000. aasta fotosid välja otsima aga võin kinnitada, et ka siis ei olnud seal ühtegi naissoost teenindajat :) ), kolmanda pildi klõpsas Lex Thoonen kaks aastat hiljem.

Merlin and the War of Dragons (2008)

Merlin and the War of Dragons
Lavastaja: Mark Atkins
2008
http://www.imdb.com/title/tt1294699/

Möödunud aasta lõpus oli üks selline tore nädalakene, mil ma öösiti aitasin oma hambal valutada ja päeval ronisin ehtsa zombina ringi (kui mõni töötav kaamera oleks ligiduses olnud, oleks üsna vähese vaevaga saanud sellise lihtsama no budget zombika üles võtta). Ehk siis sisuliselt oli võimatu rohkem kui veerand tundi ühes asendis olla ja valuvaigistitest polnud kah miskit tolku. Muidugi ei saanud ma ju ka kohe hambaarsti juurde minna, sest ikka on väike lootus, et ehk jääb see jama järele. Kõrvalepõikena tuleb muidugi nentida, et ei jäänud ja hambahaldjate kolleegid said oma raha lõpuks ikkagi kätte. Aga asjal oli üks hea külg kah. Nende ööde jooksul sai nimelt ikka igasugu jäledaid filme ära vaadatud, mis oleks tavaolukorras hiljemalt peale poolt tundi prügikasti lennanud. Nüüd ma aga põrnitsesin klaasistunud silmadega liikuvate piltidega ekraani, tegin iga viieteistkümne minuti järel toas tiiru ja umbes iga tunni tagant uue kannutäie teed ning vahel surfasin niisama netis.

Just sellesse perioodi jäi ka selle šedöövriga tutvumine. Ja ma mäletan veel, et ma juurdlesin süngelt omaette, et kui näiteks Trash'il on spetsiaalsed filmid pohmellipäevadeks, siis mina võiksin selle jubeduse vabalt üheks hambavalufilmiks tituleerida. Sest tavaoludes poleks ma seda iialgi lõpuni vaadanud.

See on lugu õrnas eas tulevasest võlur Merlinist ja ta õpetajast. Samuti ka vana hea lugu rivaalitsevatest noortest, valge ja tumeda poole võitlusest ning muust sellisest. Lisame siia näpuotsaga müüte Excaliburist, Järveemandast (hmm.. mismoodi Lady of the Lake eesti keelde tõlgitakse?), lisaks veel teema uskmatust "kuningast", kelle rahvast ründab paha poisi lohearmee ja kelle õilis kangelane lõpuks minema peletab. Tuhandeid kordi ekspluateeritud teema, mis on seekord nii ambitsioonikat eesmärki arvestades võetud üles üsna olematute rahadega. Mnjah, mitte et need kolmekümne aasta taguseid filmilohesid meenutavad peletised ja füüsikakatsete särisevat kaarleeki meelde tuletavad võlujõupursked iseenesest kõige hullemad asjad siin filmikeses oleks olnud.

Täielik ajaraiskamine. Ühe punkti saab usin vanur Jürgen Prochnow (Merlini õpetaja Maag) mineviku eest ja teise punkti ilus poiss Simon Lloyd Roberts (Merlin) tuleviku eest. Mitte et ma usuks, et tal näitlejana erilist tulevikku oleks. Kokkuvõttes niisiis täielik thumbs down!

2/10

Lilla patrull

Selline tore ametimärk kunagiselt suurelt ja ühiselt kodumaalt. :)

(Meeldetuletuseks neile, kes vene keelt enam nii hästi ei mäleta: slängis tähendab venekeelne "goluboi" sama, mis meil eestikeelne "lilla" ja lääne poole minnes ingliskeelne "pink". Hmmm... peaks veel mõne keelega tutvust tegema, äkki saabki vikerkaarevärvid kokku?)

Majandusanalüüs läbi Saksamaa filatelistide valuuta

Kaasa juhtis tähelepanu järjekordsele lollusele, millega keegi anonüümne "majandusanalüütik" (kes tõenäoliselt küll lihtsalt tõlkis mingit väljamaakeelset artiklit) Delfis maha sai. Nüüd me siis teame, et Saksamaal (nagu arvatavasti ka kunagi ammu Eesti Vabariigis ja veidi vähem aega tagasi Soomes jne) sai poest kaupa osta markide eest.

Et see juhus või näpukas pole, näitab sama vormi kordumine ja kuna Delfi debiilikul on rumal komme oma artikleid vastavalt vajadusele modereerida, siis tegin selguse huvides sellest toredast tarkuseterast ajalooannaalide tarvis ka screenshot'i.

Ning kuigi see võimalus on antud juhul kaduvväike, ei saa samas muidugi ka välistada, et austet eesti normkeele "loojad" on järjekordse sahmaka LSD-d saanud ning uute jaburdustega välja tulnud...

Muide, margid on Saksamaal endiselt alles. Kuigi nende nominaalväärtused on nüüd mitte markades ja pennides vaid eurodes ja sentides

Eesti Geoloogia Selts kui suurim homoporno levitaja

Üsna regulaarselt satuvad siia blogisse inimesed, kes guugeldavad fraasi "Eesti gay-porno". Kindlasti nende suureks pettumuseks nad seda siit pole küll leidnud aga eile õhtul järjekordses mittemidagitegemistujus klõpsisin ma niisama võrgus ringi ja otsustasin vaadata, et kui kõrge ranking mul siis selle fraasiga Googles tuleb.


Noh, TOP-5-s olemine polegi eriti halb tulemus. Tõeliselt üllatav oli aga asjaolu, et kodumaise homoporno lipulaevaks paistab meil olevat Eesti Geoloogia Selts. Käisin asja uudistamas ja tõepoolest, nende foorum lausa kubiseb selleteemalistest kirjutistest: tuhandetest foorumiteemadest rõhuv enamus on spämmirobotite tekitatud mõttetused, milles omakorda domineerivad "küsimused" stiilis "gay play porn video / gay porn sample video / young gay porn video / gay teen porn video / blog gay porn video / gay teen porn video / gay porn video online / gay porn twinks video / video de porn gay gratis / jne".

Tõesti, ma ei viitsinud neid sadu ja sadu lehekülgi kõiki üle kontrollida aga paistab, et viimati on keegi geoloogidest foorumisse kiiganud 2007. aasta suvel, peale seda aega on seal vaid tuhandeid sissekandeid ülaltsiteeritud laadis. Kusjuures saidil endal on uudiseid ka tunduvalt uuemast ajast, viimane lisatud aruanne näiteks pärineb möödunud aasta oktoobrist. Siit siis ka väike soovitus igasuguste veebisaitide omanikele: kui te ei suuda (ei taha/ei viitsi) oma internetis asuval paraaduksel silma peal hoida, siis ei tasu ka selliseid avalikke foorumeid oma lehel hoida. Isegi siis mitte kui selle foorumi leidmine veidi ümbernurga käib. Praeguses seisus võib kergesti jääda mulje, et Eesti peamine homoporno levitaja on austustvääriv teadlaste organisatsioon. Mitte muidugi et sellest midagi oleks või et homoporno juba per se kuidagi negatiivsem oleks kui suvaline muu porno aga lihtsalt teadusühingu veebilehe suunitlus võiks ju olla mõnevõrra teistsugune. :)

Ja kollase meedia valvekoertele: jah, kui tahate, laske käia ning puhuge see lugu suuremaks, ehk avanevad siis ka geoloogide silmad.

Anonüümse alkohooliku aruanne

Tegelikult võiks see sama hästi kanda ka pealkirja "Lokalveränderung ja muud üritused, osa neli" aga et kolmas osa niikuinii vahelt puudu on, siis seekord jääb sedamoodi. Ja ehk ka lühemalt. Miks üldse? Selleks on kaks põhjust. Esiteks, et dokumenteerida natuke oma eksirännakuid Dionysose valdustes (lõppude lõpuks, kes ikka tahaks veinijumala viha alla sattuda, eksole!) ja teiseks selleks, et ümber lükata mingil arusaamatul põhjusel Emandale külge jäänud kinnisidee nagu oleks me korralikuks hakanud...

Niisiis, on kolmapäev, 14. jaanuar ning ees ootab keeruline logistiline operatsioon ühisnimetusega "Jaanuarikuine Suurüritus". Veidi enne keskpäeva täpsustan üle, et ühistranspordifirmad ei ole kollektiivset streiki alustanud ning Professor asub provintsi poole teele. Hetk hiljem lähen toon lillepoest ära vastuvõtubuketi. Tüdrukud on end ületanud ja ma saan igavese vahva ning pea meeter pika kompositsiooni hundinuiadest ja muust kribu-krabust. Samas selgub ka, et nii pikka lillebuketti on üksjagu tülikas tänaval transportida, pidevalt kipub teine maad mööda lohisema. Koju jõudes vaatan seda ning korraks tekib kiusatus kogu see kupatus endale jätta. Kasvatan iseloomu ja loobun sellest rumalast mõttest.

Veerand nelja ajal tuleb nagu tellitult vennas mingit asja tooma ning ma kasutan kohe ka võimalust ja lasen end teise linnaserva sihtpunkti toimetada. Üsna viimasel hetkel, sest kohe laekub ka buss ja seni kuni ma selle kuramuse kompositsiooni ümber oleva paberiga mässan, on tütarlaps juba krapsti kohal ning pagasiruumist oma tagasihoidlikku meigikohvrit haaramas. Siis me vahetame rollid, mina saan kohvri ja tema kunstilise herbaariumi, lisaks veel ka tervitusdringiks Sinebrychoffi Gin-tonic'u, mida me seaduskuulekate kodanikena loomulikult sealsamas kohe avama ei kippunud.

Umbes-täpselt samal ajal hakkas pealinnast ka mu kaasa provintsi poole liikuma. Meie Professoriga võtsime aga suuna broneeritud ühiselamu poole.

Hotelli teisel korrusel olevasse tuppa jõudes selgus, et seal mingit külmikut ega minibaari lihtsalt ei ole. Nagu muidugi mitte ka lillevaasi. Nii sai bukett sätitud seina ja lambi najale joogiklaasi ning kuigi ma soovitasin džinnipurgi loputuskasti jaheda vee sisse ära peita, jäi see vannituppa kraanikausi servale.

Nüüd oli väga viimane aeg saabumisdringiks. Suund (vaid pisukese vahepeatusega i-punktis) ühe "armsa kohviku" (tsitaat kodumaisest kokandusajakirjast, mille korrespondent leidis sealt vastupandamatu kana- ja sellerisalatiga baguette'i ning nüüd enam ilma selleta elada ei oska) poole ja nurgalauda maandudes nõudsime džinn-toonikut. Lahke käega segatud kokteilidest sai kiiresti kaks ja siis veel pudel Tšiilist pärit Torrese cabernet sauvignon'i. Siis oli kell nii palju, et kohvik pandi juba veerand tundi tagasi kinni ning meil oli vaja kiirustada mu kaasale vastu. Ilmselt polnud me ainsad, kellega tal oli deit kokku lepitud, sest parajasti siis kui me lõõtsutades telefoni seletasime, et me juba jookseme ning ta oodaku veidi, pani meist igavese vilega mööda üks päris jooksja. Samas suunas. Et peale sellist kogust alkoholi ja seda eriti veel Professori seltskonnas muutub kõik hüsteeriliselt naljakaks, siis pidime me naeru kätte peaaegu ära surema.

Lõpuks oli kaasa korraks provintsikoju toimetatud ning hetke pärast marssisime me sealt juba edasi restorani, kus järgmisel õhtul Üritus toimuma pidi. Noh selleks, et teha väike proovikas või nii. Ja see kestis oma kuus tundi, mille käigus suutsime me Professorit veenda, et paremat valikut Ürituse toimumispaigaks poleks ta saanud teha. Oma osa võis selles muidugi olla ka heal toidul, veinil ja džinn-toonikutel. :) Nii või naa, arvestades aastatagust Üritust Viinis ning glamuurset õhtusööki sealses Griechenbeisl'is, oli see kodumaistele tegijatele väga kõva tunnustus.

Umbes kahe paiku öösel toimetasime me tütarlapse ta ühiselamusse ning leppisime kokku, et hommikul kell kümme oleme vahuveiniga tal ukse taga. Järgmisel hommikul, veidi enne kella kukkumist, helises telefon ja me leidsime ühise arutelu käigus, et kasulikum on see kohtumine kaks tundi edasi lükata. Ainult, et selleks ajaks oli kaasa suutnud endale räige peavalu hankida ning keeldus kuhugi tulemast. Niisiis pakkisin ma pudeli ja kaks klaasi kotti ning asusin vaprusest värisedes teele.

Hotellis tundus kohutavalt umbne olevat (eks oma osa oli sellel ka meie kergelt läikival olekul) ning et ma kinnitasin õuekliima olulist paremust, siis suundusime me päikeselisse loodusesse. Poole tunni pärast pidin ma asjaolude sunnil küll Professori üksi sinna botaanika, zooloogia ning peagi algava padulume keskele jätma, et natuke varem kokku lepitud asjadega tegeleda. Kell kaks helises mul telefon ja kaasa, kes oli oma peavalust otsustavalt jagu saanud, nõudis aruannet mu asupaigast. Et tütarlapsel olevat tulnud idee minna kuhugi seljankat sööma. Tundub lihtne ettevõtmine? Häh, think again!

Pika otsimise peale leidsin ma lõpuks internetist täpselt ühe hotelli, mille restorani menüüs oli seljanka isegi olemas. Rühkisime läbi lumesaju siis kohale ja seda ainult selleks, et avastada restorani ukselt teade, millest koduleht targu vaikis. Nimelt oli seal silt "Suletud 25. jaanuarini". Palju õnne meile!

Õnneks oli lähedal üks teine hotell ühe teise restoraniga ja kuigi meil oli mõttes seda asutust Professorile lihtsalt veidi lähemalt tutvustada (stiilis "Professor - restoran. Restoran - Professor. Viige restoran ära!") läksime me järjekordselt meeldiva teeninduse ning hea köögi õnge ja veetsime seal õnnelikud paar tundi. Loomulikult koos kerge eine ning pudeli Riesling'uga.

Siis juba hämardus ning meil oli Üritusega kaasnev kohustuslik kultuuriprogramm alles puha läbimata... Algne plaan oli marssida mingi totaka rändrahnu juurde ja seal surematut poeesiat deklameerida aga selleks ajaks kui me lumesajus rühkides umbes poolele teele olime jõudnud, otsustasime me alla anda ja pöördusime tagasi rohkem valgustatud piirkondadesse. Mis õnnestus ka täiesti edukalt, sest üks esimesi kohti kuhu me tsivilisatsiooni rüppe tagasi pöördudes sisenesime, oli korraliku valikuga viinapood, kus kaasa avastas portsu üsna toreda hinnaga Cinzano'sid.

Next stop oli Professori hotelli uue osa lobby-baar, kus ma nõudsin endale Kir Royale'i. Pool seitse teatas kaasa, et temal on nüüd vaja minna koju nina puuderdama ning garderoobi vahetama aga et meie võime ju seni seal edasi tinistada. Professor arvas kah, et ta võib ju riiete vahetamise asemel hoopis näiteks sõrmuseid ja kõrvarõngaid vahetada (mida ta tegigi) ja nii ma tellisin endale siis veel teisegi creme de cassis' ja vahuveini segu.

Kell seitse olime me tagasi seal, kust me 17 tundi varem lahkusime. Ja lahke pererahvas oli meile ette valmistanud üllatusmenüü! Avalöögiks oli võistlusi võitnud roog, mida me oleme kaasaga juba vist kaks aastat nõudnud aga seni mitte saanud ning mis eesti keeles kõlab küll äärmiselt kahtlaselt aga maitseb seda paremini: hapukapsapüreesupp. Teiseks ringiks tuli pardifilee ja ausalt öelda olime me siis juba silmini söögikraami täis ning selleks, et me suudaks veel ka desserti manustada, tuli mitu aega jutu kõrvale lihtsalt veini rüübata. Lahkusime sest asutusest seekord veidi peale kella ühte öösel.

Järgmine hommik oli mul kiirepoolne. Tuhandest tegemist vajavast tegemisest tegin ära umbes viis ja siis vallutasime kõik kolmekesi tormijooksuga ühistranspordi. Suund pealinn. Poole tee peal teatas Professor, et temal on probleem. Et esiteks on ta nüüd meiega nii ära harjunud, et kuidagi kummaline on kohe lahku minna. Teiseks on meil ikka veel ju see pagana seljanka söömata ning kolmandaks tahab tema afterparty't saada. Mis tähendas, et praktiliste inimestena ühendasime me sihtpunktis kõik kolm probleemi ning seadsime saadud puntrale lahenduse leidmiseks sammud Troika poole.

Mnjah. Kehva ja veelkord kehva. OK, kelneripoiss oli asjalik ja püüdis tõesti anda oma parimat aga kõik ülejäänu oli mööda. Ning kuigi viin oli hea ja vein samuti (muidugi, eks katsu neid ära rikkuda...), oli seljanka täiesti ilmetu lurr (ma üldse ei imestaks kui nad seda seal mingist kaubandusvõrgust ostetud supipõhjast vaaritavad), kus ei olnud kõikidest kohustuslikkudest komponentidest isegi mitte mälestust sees ning sõrnikud olid lihtsalt igavad. Lisaks üritati meid ka sõna otseses mõttes surnuks ehmatada. Ma istusin olude sunnil vasaku küljega ühe kõlari poole ja kui sealt tulev niigi vali muusika ühel hetkel hirmsa pauguga veel poole valjemaks keerati ning see mu kõrva ründas, hüppasin ma ootamatusest ülespoole ning pidin äärepealt laua ümber ajama. Ma polnud ainus - mu selja taha jäänud lauas oli veidi varem kohad sisse võtnud üks vanapaar ja nemad said teisest kõlarist samasuguse sahmaka kaela - ning lahkusid momentaalselt kui nad olid end juba piisavalt kogunud, et püsti seista suutsid. Varsti selgus, et see jäle ja kriiskav tümps oli kunstilise tantsunumbri taustamuusika. Tantsunumber ise seisnes aga kolme vene rahvariietesse topitud, pealaest varvasteni üle võõbatud ning peaaegu alaealise tüdruku tülpinud hööritamises baaripukkide vahel ja seda lusti, mida tegelikult keegi vaadatagi ei viitsinud, jagus terveks minutiks. Kindlasti oli see väärt klientide kaotust, sest peale seda kui muusika taas enam-vähem inimlikuks keerati, nõudis Professor oma kõige võimukama häälega arvet ja seda nii kiiresti kui vähegi võimalik.

Nii et sel õhtul saime me vara kotile ja peale Professori kojusaatmist olime me juba kella üheksa paiku apartmendis. Siis ma vaatasin vahelduseks paar tundi veel televiisorit ("Bodyguard", eksole! - ma muide avastasin, et ma olin sellest küll lõputult näinud mingeid juppe aga tervikuna oli see vist nüüd esmakordne vaatamine) ning oligi Üritus läbi.

Järgmisel hommikul ja ennelõunal üritasime me asjalikud olla ja midagi kasulikku teha. Aga keskpäeva paiku laekusid noored ning pakkusid välja variandi minna Ülemiste kreeka söögikohta suppi sööma. Supist sai minu puhul kiiresti souvlaki ja klaas õlut (sest retsina't neil mingil täiesti arusaamatul põhjusel ei olegi...) ning peale veel mõningast sebimist oli aeg nii kaugel, et kella viiest ootas meid üks kodune visiit.

Viis tundi hiljem lahkusin ma ühe härrasmehe korterist mõnevõrra raskemana ja lisaks toidule oli oma osa selles ka kahel (või kolmel?) suurel ja üsna viinarohkel vodkamartiinil, pea pudelil viognier'l ning heal suurel klaasil portveinil. Kaasa portsud ei olnud mitte väiksemad.

Ning siis kutsuti meid ootamatult veel ka Angelisse, mis tähendas, et kui me sealt lõpuks nii ühe paiku apartmendi poole tuterdama hakkasime, oli meie laudkonna kontole lisandunud veel üheksa Cosmopolitan'i ja viis Tom Collins'it. Viimased läksid eksklusiivselt minu arvele.

Järgmine päev (nagu ka ülejärgmine ja üle-ülejärgmine) osutusid üllatuslikul kombel täiesti alkoholivabaks. Aga sellegipoolest, Emand, nüüd sa näed ise, et müüt meie korralikuks hakkamisest on ilmselge liialdus.

Eksistentsiaalne probleem

Just. Selline asi tabas mind hetk tagasi. Peale seda kui ma olin oma külmiku esiuksele kleepinud täpselt viieteistkümnenda kleepsu. Ning lisaks on seal praegu veel ka kolm magnetiga kinnituvat vidinat.

Muidugi, võrreldes näiteks ühel hiljutisel külaskäigul nähtud külmakapi ustega, kus metallpind ei paistnud kõikvõimalike piltide ja kirjade alt enam väljagi, on mul oma sisekujundusega vaja veel kurja vaeva näha. Mu kapp on nimelt suurte eeskujudega võrreldes alles lausa alasti. Aga ikkagi. Mille pagana pärast pealtnäha täiesti normaalsed inimesed võtavad kätte ja kleebivad oma külmkapi täis mingeid värvilisi paberi- või kiletükke? Ja huvitav, kas ma oma dekoreerimisega kuulun ka siin rühmas minoriteetide hulka?

Võimalik on seegi, et ma püüan alateadlikult kappi rohkem isoleerida. Et soe sisse ja külm välja ei pääseks. Toas tundub niigi kaugelt liiga külm olevat ning nüüd tuli mulle veel meelde ka lugu ühe tuttavaga. Õieti siis küll ta hiljutine mure oma külmkapiga, mis lihtsalt keeldus töötamast ja mille kohta teatas garantiiremondi teostaja ülbelt (kuid see-eest targalt!), et need tänapäeva kodumasinad on ju nii targad ning teavad ise, mis hea on ja et tehase spetsifikatsiooni järgi ei peagi need temperatuuril alla pluss 15 kraadi Celsiuse järgi töötama. Igaks juhuks jätan ma muidugi lisamata, et mureliku kapiomaniku katse toast ja köögist temperatuuri tõstmisega saunalaadsed ruumid tekitada ei pannud masinat ikkagi tööle ja remondimees järgmisel korral enam sellist jura ei ajanud.

On ikka eriti koomiline...

...kui elupõline homokutsikas võtab kätte ja hakkab peavoolumeedias (et mitte öelda Metsikust Läänest siiamaile imporditud ajakirjas) valjuhäälselt noorte naiste kehaehitust, riietumisharjumusi ning käimismaneere kritiseerima.

Ahjaa, see, et ta juhtumisi populaarsesse telesaatesse sokutati ning sellega lokaalselt tuntud staarikeseks sai, annab talle kindlasti mitmeid privileege. Ma arvangi, et tal oleks tegelikult tagumine aeg memuaare kirjutama hakata, sest kui ta neid enne Liis Lassi omi turule ei paiska, siis ei ole teda ju olemaski ning lootus ka sealtkaudu miljonit teenida haihtub kaduvväikeseks.

Taevas küll...

...aga Wild'il on eriline anne koomikat ja superjaburdusi üles leida. "Mida teha vana vibraatoriga?"

Soovitan ka Perekooli teemaarendust lugeda.

"Mis suurus sul see on? Kui selline pikem, siis sobib ju mönele toalillele toeks...."
-----
edit: Et täiesti alatult oli keegi siin linkidega mässanud (paranoiateooriaid kõrvale jättes olin see oma hajameelsuses tõenäoliselt siiski mina ise...), siis nüüd on mul hea meel raporteerida, et lingid on parandatud.

Mida teha siis...

...kui sa oled keetnud endale potitäie rosinatega riisiputru ja esimest portsu kaussi tõstes kogu potitäie endale köögipõrandale maha viskad?

Loomulikult kraabid põranda puhtaks, pesed poti ning teed jäärapäiselt uue laari sedasama kraami. Selles esimeses potitäies oligi neid kuivatatud viinamarju kuidagi vähevõitu sees.

O sancta simplicitas!

Ma mõtlesin küll, et kirjutan nüüd sellele jamale vahelduseks paarist filmist aga see elu keerab ikka eriti jaburaks. Tänu Infopartisanile "avastasin" ma enda jaokse ühe toreda blogi, kus kodanik Krister Paris kirjutab Pronksiöö korraldajate kohtuotsusest konkreetselt (minu rõhutus):

"Pealegi, jättes kõrvale juriidilised nüansid, oli õigeksmõistmine ainuvõimalik otsus. Karistada tohib ainult neid, kes reaalselt laamendavad. Minu teada piirdus pronksinelik aga vaid üleskutsete ja organiseerimisega. Mis läheb elementaarse sõnavabaduse alla. Ja mis peab prevalveerima igas olukorras. Kui selle hinnaks ongi mõned purukspekstud aknad ja põletatud autod, siis olgu pigem nii."

Loomulikult, kellele seal kohtus need juriidilised nüansid ikka korda peaks minema? Ja üleüldse, aru ma ei saa, miks meil kiusatakse mõningaid vanureid ja miks neid eestlaste küüditamises süüdistatakse kui karistama peaks ju ainult rongijuhte, kes selle kamba Venemaale sõidutasid. Seltsimees Arnold Meri kasutas ju omal ajal Hiiumaal lihtsalt oma sõnavabadust ja veenis inimesi kodudest lahkuma. Veenis hea sõna ja ümberlükkamatute argumentidega.

Ning aastakümnete tagusest kisendavast ebaõiglusest Nürnbergis ei söanda ju rääkima hakatagi...
---
(edit neile, kes loevad aga ei mõista: viimased kaks lõiku on iroonilise alatooniga.)

Anekdoot nimega "Eesti Vabariik" jätkub

Mina kohe ei tea, mis jama meil nende sotsiaalministritega pidevalt on. Kui kunagi aastate eest üks Eesti Vabariigi kodanik esitas peale kohaliku omavalitsusega peetud pikka piikidemurdmist lõpuks sotsminnile taotluse teatud abi saamiseks, kuulutas tookordne minister kuluaarivestluses bravuurikalt, et kuna tegemist on just selle konkreetse persooniga (kes juhtumisi toonase valitsuskoalitsiooni seisukohalt veel ka väga vale erakonna liige oli), siis ei tule probleemile mingi positiivse lahendus leidmine kõne allagi. Ükskõik kelle teise puhul oleks minister vajaliku paberi muidugi kinnisilmi alla kirjutanud. Ametlikult muide ei suvatsenud selle kodaniku esitatud taotlusele tookord ministeeriumist keegi vastata.

See selleks. Nüüd hoiab majandussurutisest paanikasse sattunud praegune ministrihakatis hammastega toolist nii kõvasti kinni, et polster juba narmendab ja porolooni lendab suunurkadest laias kaares. Eks ta ole, kes sellist ebaõnnestujat ja iseenda suutmatust tunnistavat tegelast ikka nii väga oma tiimi ootab, seda enam, et uues kohas peakski äkki reaalselt tööle hakkama? Mitte küll et ma kahtleks selles, et omad joped talle head sooja kohta ei leiaks ja küll ta kolme-nelja aasta pärast "paksude ülikondade" tavapärase rotatsiooni käigus taas puhta lehena ka päevavalgele ilmuks.

Aga muidu on sellega nüüd küll selline lugu, et austet ministriproua, tõesõna, teil tuleb see glamuursetel üritustel mõnele kapipedele kattevarjuks olemine palju paremini välja kui ministeeriumis järjekordsete debiilsuste väljamõtlemine. Хотелись как по-лучше, но получился как всегда...

Kaks tsitaati

1. «See, mida me nägime möödunud ööl Tallinna kesklinnas, oli rüüstamine, laamendamine, röövimine. See oli kuritegu ja selles osalejad on kurjategijad.
/.../
Rüüstajad tabatakse, nende süü tõendatakse, neid karistatakse kiiresti ja karmilt. Õigusriigi veskid jahvatavad vältimatult.»

(President Toomas Hendrik Ilvese avaldus seoses rahutustega Tallinnas ööl vastu 27. aprilli 2007.a.)
-----
2. «Eesti on õigusriik ja peaminister omapoolseid hinnanguid kohtuotsustele ei anna,» teatas peaminister Andrus Ansip pressiesindaja vahendusel.
(Postimees; 05.01.2009)

Täpselt samamoodi on nüüd, mil 2007. a. aprillirahutuste korraldamises süüdistatud nelik täna kohtus õigeks mõisteti, suu vett täis ka president Ilvesel ja siseminister Pihlil.
-----
Pea kahe aasta jooksul kulutati kogu tralliks kümneid kui mitte sadu miljoneid ja tulemusena saime teada, et midagi nagu ei juhtunudki? Ühesõnaga president ja valitsuskabinet on meil kimp käpiknukke (muidugi jääb küsimus, et kelle kätes need nukud parajasti on), kelle sõna ei maksa ja millesse ei ole kodanikel mingit põhjust uskuda. Ei selles teemas ega ka üheski teises. Parimal juhul vaevub see kõikse päämine minister lõpuks ütlema: "Ei kommentaari." Palju õnne meile!

Ma isegi ei viitsi enam öelda, et see olukord on öökimaajavalt tülgastav. Viitsimine lõppes nimelt lõplikult ära umbes viie-kuue aasta eest. Ja kas keegi suudaks mulle öelda ÜHE põhjuse, mille kuradi pärast peaks Eesti Vabariigi maksumaksja oma "riigi" eliidi ülalpidamiseks makse makstes rahul olema? Ansip juba töötuks ei jää, tal on ju koht Riigikogus olemas...

Guugeldamise kummalisused

Eile õhtul tegi keegi tundmatu kuid see-eest kodumaine kodanik Googles ühe noormehe pildiotsingut ja sattus seda postitust kaunistava foto peale. Vähe sellest, et ei sellel pildil ega ka postitusel pole midagi pistmist nimetet härraga (keda ma küll juhtumisi isegi tunnen), ei tohiks ta siin blogis mu mäletamist mööda küll kuidagimoodi figureerida ja kõige vähem veel nimeliselt. Paistab, et vähemalt kuni eilseni. Sest ju siis Google oma pöörase infokogumiga teab paremini, keda postkaartidel tegelikult kujutatud on...

Nii et L.K., Sa oled paljastatud. Nüüd jääb üle veel ainult selgeks teha, oled Sa inkognito teinud modellitööd Bel Ami stuudiole või käisid Tartu Kaubamaja vaateaknal koos Riisalu ja Gräziniga poseerimas. ;)
---
(Tõele au andes tuleb tunnistada, et kuigi otsingu viie esimese lehe kokku saja viie vaste seas - rohkem ma ei viitsinud enam neid lehti kedrata - on vaid üksainus tõesti selle konkreetse härrasmehega seonduv pilt, oli see kõige esimene. Kribu kontopilt Facebook'ist.)

Kuidas püüda hiiri?

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et tegelikult ei ole mul hiirte kui selliste vastu midagi. Kenad nunnud elukad tegelikult ja kui mõni vahel päevaks või paariks mu majja sisse satubki, siis ei tõtta ma kohe paaniliselt mürki ostma. Tavaliselt hakkab neil paari päeva pärast kiviseinte vahel igav ja nad lähevad põnevamaid territooriume avastama.

Noh, üks selline seiklushimuline tegelane suvatses täpselt aastavahetuseks tuppa sooja tulla. Kui me esimese jaanuari varahommikul (s.o. kusagil üheksa paiku - aga me jõudsime voodisse ju alles kella viie või veerand kuue paiku!) silmad lahti saime, siis selgus, et meid ajas üles mingi hirmus ahjutagune krabin. Tatsasin voodist välja ja tuvastasin lõpuks, et tegemist polnudki suure kulbiga ahjualusega vaid seal oli hoopis miski nördinult piiksuv karvakera, kes üritas ahjutagusesse seinaprakku vedada Snickers'i paberit. Tagajärjetult, kuna see oli kaugelt liiga suur, et sinna niisama mahtuda ja paberi kokkuvoltimist õpetavad tunnid oli hiireke ilmselgelt vahele jätnud.

Igatahes sel hetkel võtsin ma stoilise rahuga lihtsalt teadmiseks, et meil on taaskord vähemalt üks hiir majas. Selline kena pontsakas elukas, tumepruuni seljapealse triibuga ja puha.

Järgmisel päeval mu suhtumine aga muutus radikaalselt. Nimelt avastasin ma, et ühel mitte kõige odavamal raamatul (mis küll asus hoopis teises toas ja takkapihta veel põrandast umbes pooleteist meetri kõrgusel asuval riiulil) on kahel nurgal pisikeste teravate hammaste jäljed. Kuigi see vaevalt et sama karvapalli töö oli, muutus nüüd asi juba isiklikuks. Parafraseerides klassikuid: eellaste patud nuheldakse ikka liigikaaslaste kaela.

Õhtul vaatasin arvutist ühte BBC dokki ja äkki tabasin silmanurgast, et hiir on tulnud kah olukorda tšekkama. Istus teine rahulikult vaibal, mu sussist oma kahekümne sentimeetri kaugusel ning tegeles ringivaatamise vahele süvenenult oma vurrude korrastamisega. Ma pidin kaks korda jalaga põtkima, enne kui ta minema suvatses löntsida. Mitte et ta kauaks oleks viitsinud kapi taha jääda, kümnekonna minuti pärast oli ta keskpõrandal tagasi.

Siis ma otsustasin, et no nüüd küll sellest kõigest juba aitab! Et käepärastest materjalidest eksklusiivsed vahendid on teatavasti juba mitmeid aastaid siinse provintsi trump (et mitte öelda "nokia") ja mul mingeid hiirepüüdmise instrumente ei olnud, lammutasin laiali ühe kümnese CD-torni ning eraldasin sealt kaane. Plaan oli lihtsalt vaikselt istudes oodata kuni isehakanud koduloom uuesti nähtavale ilmub ja siis talle see plastkaan peale visata. Geniaalne, eksole!

Järgmised tunnid mängisime me lolli ja hiirt. Alati jõudis ta veidi varem jalga lasta kui mina oma plastikkaanega vaipa tabasin. Ja hiljemalt veerand tunni pärast oli ta tagasi ning ainult selleks, et taaskord tõestada mu reaktsioonikiiruse olematust. Ja veel. Ja veel ja veel ja veel...

Kella kolmeks oli mul kõrini, lubasin enda tigedale reinkarnatsioonile, et hommikul esimese asjana lähen ja ostan mingit maitsvat hiiremürki ning puistan terve maja seda täis. Aga nii kaugele ma ei jõudnudki, sest kui ma kaheksa paiku hommikul poolkinniste silmadega kempsu poole tuikusin, hakkas õuest kumavate tänavalaternate nõrgas valguses vaibal silma midagi liigset. Okei, mul on seal vahel tõesti mõni tolmurull aga see ei näinud ka sedamoodi välja ja äkki tabas mind teadmine, et tegu on mu värskeima sõbraga, kes on otsustanud keset toapõrandat oma uinakut teha. Hiilisin siis nii vaikselt kui oskasin lauanurgani, kus peal öist tralli mu püügiinstrument vedeles ja seekord jäi pikasabaline tegelinski oma unest ärkamisega sekundi murdosa jagu liiga hiljaks. Hetke pärast põtkis ta juba vihaselt kiiruga improviseeritud puuris ja praeguseks on kindel, et vähemalt see loomake mu raamatuid närima ei tule.

Nüüd ma jään siis nördinud "loomakaitsjate" pikette ootama. Mis sest, et ma hiirekest ei nülginud ja ta nahast endale kasukat ega isegi mitte käpikuid ei teinud. Praegustes klimaatilistes tingimustes võiks see igatahes üsna huvitav vaatepilt olla, kuidas külmast siniseks tõmbunud (pool)alasti inimbroilerid plakatidega ümber kvartali sörgivad.

Aastalõpuga lõpetamine

Või vähemalt peaaegu. Tõtt-öelda on see iga-aastane "jama", sest umbes 2. jaanuari hommikul helistab ema ja kurdab, et hoolimata korduvatest perekondlikest söömaorgiatest on tal aastavahetusest ikka veel järel terve potitäis kapsaid, kausitäis liha ja lademes kõikvõimalikku muud träni ning et ta ei oska sellega midagi tarka pihta hakata ja et kas ta ei võiks natuke seda meile tuua? Et mitte halvaks lasta ning et me kindlasti sööme selle ära ja nii edasi...

Muidugi ei saanud ka tänavu traditsiooni rikkuda aga et mu kallis kaasa lasi seekord juba paari päeva eest jalga, siis jäi selle risti kandmine pea täielikult minu õblukestele õlgadele. Mis tähendab, et ühel kenal lumisel ja päikesepaistelisel hommikul pidin ma külmikusse mahutama mitu liitrist purki hautatud hapukapsast ja vaid veidi väiksema koguse vasikaraguud. Ema teeb mul süüa "nii nagu vanasti", ehk siis paneb sinna, kuhu tarvis, pekki, hapukoort, võid ja muid "päris" asju täpselt niipalju kui vaja. Või veidikene rohkem. Nii et tulemuseks on hääd ja maitsvad maalähedased ning tummised road. Mu kaasa alati naerab, et ämmaga on tal küll vedanud ja seda lootust, et tema toidukoti peal elades mõnda Buchenwaldi-teemat käsitlevasse filmi mingigi rolli saaks, küll ei ole. Mõni nõrgema tervisega kaalujälgija saaks vist ainuüksi ta soustide maitsmisest südame rütmihäired ja kalorimõõdikud teeksid arvatavasti skaalale vähemalt kaks ringi peale. :)

Niih. Ja täna ma siis võtsin selle oma külmiku inspekteerimise põhjalikumalt käsile. Selgus, et sinna oli millalgi veel mingit kraami tekkinud ja muuseas avastasin ma sealt kilesse keeratuna ka arvata 100-grammise tüki head rohelise pipratäidisega valgehallitusjuustu. Kuskohast see - kangesti camembert' moodi kraam - sinna sai, ma ei kujuta ette (OK, tegelikult peab see muidugi kaasa ostetud olema) aga kui ma selle ära viilutasin ja siis ülessoojendatud koorekastmes vasikaraguu peale ladusin, tuli kokkuvõttes välja tänase gurmeeõhtusöögi parim roog. See, et see seni ka ainuke (peale nelja-viie šokolaadiküpsise) oli, pole ju enam märkimistväärt.

Nüüd ma pean veel ainult välja mõtlema, mida ja millal ma selle kapsalaariga peale hakkan...

Kommipoisid

Hmmm... Kui mina siiberdaksin mõnel linnaväljakul päeval ja ööl ringi ning jagaks suvalistele kuttidele komme, siis tituleeritaks mind paremal juhul kommionuks. Suure tõenäosusega teataksid valvsad kodanikud ka sinna kuhu vaja ja peagi kutsuks teatud riiklike jõustruktuuride esindajad mind vestlusele. Kui mitte enamat.

Kui sedasama kommide pihkutoppimist toimetavad aastavahetuseks ühe provintsilinna südame vallutanud noored inimesed, siis peaks võrdsuse huvides neid, umbes 13-15-aastaseid noorukeid, kellest väljanägemise ja käitumise järgi otsustades saavad aastate pärast Angeli-sarnaste asutuste stammkunded, ju kommipoisteks kutsuma. Eriti kui nende sihtgrupiks magusajagamisel ning mesijutu ajamisel on endast oluliselt vanemad meesterahvad ja isegi siis (või pigem seda enam?) kui nende kommid on Sõnumiga! :)