Kadedus

Inimesed on ikka igavesti kadedad. Läks viis minti tagasi mööda tänavat üks tädike, lükates käekõrval kriiksuvat jalgratast (aus eestiaegne ratas oli veel), mille lenkstangi ja sadula peale oli kombineeritud vineeritahvel, millel omakorda lesis hiigelsuur kringel. Vähemalt viiekilone, ma pakuks. Kaetud šokolaadi, pähklipuru ning suurte kreemiroosidega. Ja otse minu parasjagu lahtise köögiakna all jäi tädike äkki seisma ning kukkus oma näppe limpsima. Eks ta pistis need kogemata kreemi sisse, sellest hoolimata, et kringlile oli kergelt ka mingi kile peale visatud. No ja lakkus siis tädike sõrmi ning äkki märkas, et temast vähem kui meetri kaugusel seisan parajasti sinki lõikudes mina ning vahin irvitades akna all toimuvat. Tädike küll kohmetus kergelt aga tegi oma keeletööd vapralt edasi ning alles siis kui ma hõikasin talle, et äkki saaks minagi tükikese kringlit kui see nii maitsev on, veeretas oma tranduletti edasi. Kringlitükki ma muidugi ei saanud ja ta ei vaevunud isegi vastama. Nojah, eks suu oli kreemist paks kah juba...