VÄGA sassis

Jumal küll mis segaduse sisse ma sattunud (või ise end mänginud?) olen. Mitu kuud kestnud loramine on kuidagi ootamatult ja täiesti äkiliselt viinud nii kaugele, et eile õhtust saadik olen ma ühe kuti juures üritanud leida kõikvõimalikke negatiivseid jooni, et leida mingitki põhjust temast mitte liiga sisse võetud olla. Pagana tänamatu ettevõtmine, peab ütlema. Eriti näiteks juhul kui seitsmeks minutiks teed jooma tulemine venib järjekordselt viis tundi kestnud ettevõtmiseks täis lõputut pläkutamist ja ma tunnen end kõik see aeg sigahästi...

Samal ajal käib üks teine kutt mulle pinda konkreetsete armuavaldustega ning sooviga sisse kolida (ma olen juba kaks korda öelnud, et "sorry" aga "no way!") ning mu homme fatale saadab postkaarte, mille viltu kleebitud mark kannab ühemõttelist sõnumit "A kiss" või äärmisel juhul "Forget me not!" (see, et ta ise sellest saja aasta tagusest tähendusest suurima tõenäosusega midagi ei tea, ei lähe absoluutselt arvesse :) ) ning loomulikult on kusagil seal paarisaja kilomeetri kaugusel ka mu armas kaasa. Kurat küll, miks ei võiks elu lihtne olla, kasvõi vahelduseks. Ma lähen hakkan nüüd ennast veel paksemaks sööma ("Oravakese" ja "Snickersi" kommid) ning jooma (Lõuna-Aafrika Kleine Paarl, Chenin blanc) . Niipalju siis katsest olla kuu aega karske...

(Taustaks ketrab loomulikult kahelooline "kogumik" Jethro Tull'ilt: "Too old for rock'n'roll, too young to die" ja "Skating away on the thin ice of a new day".)