Keelekisma

Käib ulmelistis parajasti keelekisma (no OK, arutelu) ja kuigi ma ka vist kunagi teadsin (aga olen lootusetult ära unustanud), mis nende küünalde ja mänguga ikkagi oli (ehk miks "igra ne stoit svetš"), siis mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Lihtsalt tuletas sealt üks õpetlik fragment meelde meie paari aasta tagust Kreeka-sõitu.

> Montenegro-Tšernogooria-Mustamäe

Tegelikult hoopis Tšrnahora/Tšernahora! Mida keegi keelevaegur Välisministeeriumist olevat riigi iseseisvumisel blokeerinud - ikka see eesti keeles seniste reeglite järgi välistatud (!!!) võõra geograafilise nime tõlkimine, pealegi itaalia keelde (!!!) ja siis EESTI terminina käikulaskmine.

Võiks loomulikult jatkata ka tolle Tsernogooriaga, mis aastakümneid käigus olnud (mida mõned vaimuvaesed "vene keeleks" pidavat?!) ja mida Keeleinstituudi ametlikeil andmeil ka praegu mitte keegi (!) ei keelavat, kõik toimetajad ja korrektorid aga usinalt kõikjal itaaliakeelsega asendavad.

Aga mis seal imestada, kui eesti lehtedeski vahel Black Forestis juhtunust lugeda võib, loomulikult Saksamaal!

Nu vot. Seiklesime siis parajasti koos kaasaga ringi Ateena linna peal ning õhtul enne hotelli minemist astusime läbi ühest toredast kohvikust ning ma ostsin kaasa järjekordset kohalikud koogimoodi asjad. Et sealse kandi magus kraam on teatavasti ikka tõsiselt MAGUS (tavaliselt ujub meest ja suhkrust), siis ma otsustasin seekord midagi vähemkleepuvat soetada. Ja ennäe, paistiski letis üks üsna tahkena tunduv biskviitpõhjal ning kirsside ja suhteliselt vähese kreemiga kook, nimeks kah tavapäraste keeruliste nimede asemel ladina tähtedes kribatud Black Forest. Hiljem hotellis siis sõime neid kooke ning targutasime, et vaat kus ikka oskavad teha ka mõnusalt keelepärast kraami ning et need kondiitrisaavutused tuletavad üsna tublisti meelde meie oma Schwarzwaldi kooki. Kuni ühel hetkel tabas meid lõpuks äratundmine, me väga lollide nägudega üksteisele otsa jõllitama jäime ning naerma hakkasime...