Lühikokkuvõte

Reede - poole lõunani ringi tormamine, siis viis tundi teel punktist B punkti A (sealjuures umbes poole ajast kõrvuti ühe "asjaoluga" - Professori termin tänaval ringi saalivate sülekoerte kohta, keda me Viinis pidevalt peaaegu ära tallama pidime) ning seejärel intiimne sushiuputus veini ja kaasaga.

Laupäev - kohvikuhommik tee, porgandipiruka ja eilse kohupiimakoogiga, seejärel pea viis tundi vahelduva eduga käetõstmist, kirjatööd ja raharaiskamist-investeerimist (selle aja sisse jäi ka üks eriti glamuurne veepudeli plahvatus), siis pudel cava't, paar tunnikest lesimist ning oligi aeg võtta suund Tohtrihärra ja ta kaasa juurde eksklusiivset räimerooga sööma. Mis muundus küll kõigi osaliste jaoks veidi ootamatult virsikukoogiks, sest kõik Revali pisiheeringad olid end lihtsalt kivide alla ära peitnud või muul moel kättesaamatuks teinud. Kooki täiendasid pudelid Odessa vahuveini ning Leyda ja Furia chardonnay'ga. Viimane osutus muide üllatavalt portveiniseks.

Pühapäev - eelmise päeva kook oli tegelikult niivõrd hea, et me nõudsime lahkudes järelejäänud tükid endale veel häbematult kaasa, seega algas hingamisepäev koogiorgia fataalse ning nukrapoolse lõpuga, siis järgnes väike sõit Õismäele. Ma ei teadnudki, et sellised vanaraudsed trollid on veel võimelised liikuma. Rooste, hallitus ja seintes ning laes paiknevatest huvitavalt ebakorrapärase kujuga avaustest sisse vuhisev värskendav lörts olid malbeks taustaks hirmsale kolinale, lõgisemisele, kriiskamisele ja vilistamisele kui see sarviline mõnemeetriste hüpetega oma marsruuti läbis. Sihtpunktis suutsin ma oma rahakoti sisu vähem kui tunniga laiali jagada ning keskpäeva paiku olime Kaubamaja juures tagasi. Selleks, et teha pisuke nostalgiatrip Energia kohvikusse. Käik, mis on ikka ja alati natuke naljakas kogemus. Siis mõned tunnid asjalikku olemist (selle juurde kuulus pea pudel Martini Rossot) ja kella viie paiku kohtusime tütarlapsega koodnimega Professor ning suundusime veinlema. Ülejäänud õhtu möödus teiste klientide eemalepeletamise (no kui me kolmekesi ikka lõkerdama hakkame...), lendavate makaronide ning muu põnevaga. Sealjuures suutsime Clazz'i meie selleõhtusest veinist (Spier Classic Pinotage 2004) tühjaks juua, nii et viimase pudeli pidime juba mingit minu jaoks täiesti tundmatut hispaanlast võtma, mis aga maitses vägagi hea. Nime ei mäleta, lõppude lõpuks oli see ju viimane pudel.*

Esmaspäev - veerand viiest kuueni unetus, siis veidi libisevaid seiklusi Tallinna tänavatel ning järgnesid igavad tunnid viimseni täis transpordivahendis. Ja oligi aeg maanduda tavarutiini. Tänase päeva aktiva-poolele saab kanda millalgi vahepeal mu heki alla tekkinud tühja Asuniku-pudeli ning alati hariva ja muheda vestluse ühe linnavolinikust härrasmehega.
---
*edit: provokatsioonidele alludes uurisin ma selle hispaanlase nime ikkagi välja, selleks oli Conde de Siruela Barrica 2004.