Kurat, ma ütlen! Kogu minu lugupidamise juures oma kaasa koolivenna suhtes, on Mart Kalm seekord küll ühe haleda pajatuse kokku kirjutanud:
"Auvõlga ei saa kustutada lepalehtedega. Jõmlust väljendav deklaratiivne megalomaania diskrediteerib eestlust. Üht osa rahvuslikust eliidist, kunstiintelligentsi, on solvanud valitsuse küüniline teerullipoliitika, mis alavääristab Vabadussõja mälestust ja häbistab Eesti riiki diletantliku monumendiga.
/.../
Kui varasemaid võistlusi on võitnud Kunstihoone autor professor Edgar Kuusik, laululava looja Alar Kotli jt, siis praegu auhinnati esmakordselt taidlejaid. Olles käinud võitjatele n-ö järeleaitamistundi andmas, tunnistan kurbusega olukorra lootusetust. Ma eksisin, kui ei tahtnud kohe võistlusele vett peale tõmmata, lausudes, et ehk saab parandada. Need kenad noored inimesed isegi ei saa aru, millest nad aru ei saa.
/.../
Vabadussõja võidusammas ei esinda Lennart Meri ja Mart Laari ehitatud Eestit, pigem kuulub see vaimselt vendade Kaczynskite Poolasse."
Eksole. Ma ei oskaks ka peale pikka järelemõtlemisest oma arvamust selle möla kohta paremini sõnastada kui Pronto seda juba tegi:
"Tõstes ennast kõrgemale teistest inimestest, nimetades neid sisuliselt harimata matsideks kellel ei ole vähimati õigust oma arvamusele, solvavad taolised tegelased kogu vabadussamba kontseptsiooni. Sellal, kui "kunstiintelligendid" hordide viisi välismaale pagesid, et seal tikuvõileibu mugides "Eesti asja" ajada, läksid needamad noored, keda nad matsideks sõimavad otse koolipingist sõtta iseseisvuse, vabaduse ja rahvuse eest. Paljud neist ei olnud tegeliku elu näinud, paljud neist ei näinudki. Aga tänu neile on meil oma riik, õigus ilma repressioone kartmata poolt ja vastu argumenteerida -- ning õigupoolest ka võimalus taoliseid nihilistlike avaldusi ajakirjanduses avaldada."
Kalm tõi oma kirjutises küll ka ühe ja ainsa sisulise vastuargumendi samba praeguse kavandi vastu aga see ei tulene mitte sambast endast vaid selle asukohast. Samas teab Kalm ju imehästi, et kuna Saarineni Suur-Tallinnast ei saanud asja, siis meil lihtsalt pole südalinnas selliseid avaraid vaateid nagu Riias või Berliinis. Muide, needki Mardi toodud välismaised paralleelid on osaliselt kaheldava väärtusega argumendid, sest 1873. aastal valminud Siegessäule asus algselt ju mitte keset Großer Stern'i vaid see püstitati justnimelt "varju", Riigipäevahoone ette. See oli Hitler, kes lasi selle alles 1939. aastal praegusesse asupaika ringi tõsta.
Päeva küsimus on aga, et kui praegu oleks aasta 1944, huvitav, kas kodanik Kalm tungleks sadamas paadisabas või (eeldusel, et teda poleks Siberisse saadetud või maha lastud) elegantse kannapöörde teinuna laulaks hosiannat uuele ilmakorrale, mis on tulnud Eestit uueks looma? Kolmas variant oleks muidugi kah, selleks on end lihtsalt surnuks juua.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar