***

On kummaline, kuidas inimesed vahel suudavad asju ette aimata. Pikemas ja lühemas perspektiivis. Võimalik muidugi, et tagantjärele vaadates ja mõeldes me lihtsalt võimendame ühte või teist seika tublisti üle ning omistame neile tähendusi, mida asjade teistsuguse kulgemise puhul poleks meile pähegi tulnud aga täna nende viimaste aegade peale mõeldes paistab eriti selgelt, kuidas ettevalmistused selleks viimaseks pikaks retkeks tasapisi aga Sulle nii omase süstemaatilisusega tehtud said. Ja sel viimasel mere ääres käigul eile enne haiglasse minekut Sa nagu teadsid, et see jääbki viimaseks korraks.

Nagu ikka, jäi Sulle palju asju ütlemata. Osa seepärast, et ma teadsin niigi, mis Sa neist arvad, osa seepärast, et ma ei tahtnud ebamugavaid teemasid veel üles tõsta ning lükkasin neid edasi kaugemasse tulevikku. Ja osa seepärast, et ma arvatavasti lihtsalt ei julgenud mõnest asjast rääkida. Nüüd teisel pool olles tead Sa ka seda ütlemata jäänut aga ma tunneks end palju paremini kui me oleks neist asjust varem rääkinud. Õnnetuseks on see võimalus nüüd igaveseks kadunud.

Võitlus on lõppenud. See oli uskumatu elu, täis vaprust, visadust ja heas mõttes jonni. Puhka rahus, kus iganes Sa ka ei oleks.