Jumala rotveileri homod

Oktoobri alguses jäi ühe itaalia eratelekanali poolt piilukaameraga tehtud videole Vatikanis kõrget positsiooni omanud katoliku kiriku liiderlik vaimulik Tommaso Stenico, kes endale järjekordset seksipartnerit otsides kinnitas ühele noorele mehele, et gay-seks on igati OK ja et sel pole patuga midagi pistmist. Vatikani ametlik seisukoht on teatavasti sellest väitest veidi erinev.

Kuigi eetrisse lastud videolindil oli mehe nägu ruudustatud, tundsid ta ülemused ta ära (video oli tehtud Stenico enda kabinetis Vatikanis) ning lasid lahti. Seepeale teatas Stenico, et talle tehti liiga ning tegelikult polevat ta üldse gay ja et ta pidevad kohtumised noorte gay-meestega kannavad puhtalt teaduslikku iseloomu. Nimelt tegevat ta psühhoanalüütilist uurimust ning koguvat ka informatsiooni nende kohta, "kes oma homoseksuaalse tegevusega kahjustavad kiriku imagot". Jah muidugi, väike ähvardus ka teised patused paljastada on alati stiilselt sobilik ning üleüldse on tegelikult ka Saatan vaid halloweenikostüümis Jumal, kes teaduslikust huvist maa peal oma miljardite lastega vahel vestlemas käib...

Eriti pikantseks ning enneolematuks teeb selle haleda vahelejäämiseloo Tommaso Stenico kõrge positsioon, nimelt juhtis ta kontorit Congregatio pro Clericis, mis tegeleb katoliku preestrite tegevuse jälgimisega kogu maailmas.

Tony Kushner'i uus näidend

Eelmisel nädalal teatas Minneapolises asuv Guthrie Theater, et 2009. aasta kevadel esilavastub seal Pulitzeri auhinna võitja Tony Kushner'i uus näidend, mille praegune pealkiri on intrigeeriv "The Intelligent Homosexual's Guide to Capitalism and Socialism With a Key to the Scriptures".

Tony Kushner'i seni tuntuim töö on kahtlemata kõrgelt koteeritud "Angels in America" (1992), mille filmiversiooni on pärjatud mitmekümne auhinnaga, sealhulgas viie Kuldgloobusega. Samuti on Kusher lisaks rohkem kui kahekümne näidendi loomisele olnud tegev vähemalt ühe muusikali ("Caroline, or Change") juures ning kirjutanud ka stsenaariume Steven Spielbergi filmidele (nt. "Munich" ja alles töös olev "Lincoln").

Vanavanemate pulmapilt ja seaduserikkumine

Praegu Riigikogus menetletav "Kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse" eelnõu ütles oma algses redaktsioonis muuhulgas niimoodi:

"§ 2. Kultuuriväärtus

(1) Käesoleva seaduse mõistes on kultuuriväärtused järgmised asjad:
/---/
8) Eesti filateelia ja fotograafia (sealhulgas negatiivid) kollektsioonid või nende osad;

Arutelul Riigikogu Kultuurikomisjonis (09. oktoober 2007) hargnes selline vestlus:

Paul-Eerik Rummo: /---/ Teine ettepanek puudutab samuti § 2 lg 1 punkti 7: "Eesti filateelia ja fotograafia (sealhulgas negatiivid) kollektsioonid või nende osad, mis on vanemad kui 50 aastat." Mida loetakse kollektsiooniks? Kas üksik kirjamark on käsitatav filateelse kollektsiooni osana? Kui keegi tahab üle piiri viia K. Pätsi pildiga Eesti-aegset kirjamarki, mida on massiliselt olemas, kas see läheb siis deklareerimisnõude alla?
Siiri Pelisaar (Kultuuriministeeriumi juriidilise oakonna nõunik): See on hea küsimus ja ma ei oska sellele kohe vastata.
Lauri Vahtre: Kas see on tingimata seotud kollektsiooniga või on mõeldud siin ka juhumarki ja -fotot, mis ei ole kollektsioonist pärit?
Siiri Pelisaar : Teksti lugedes võib mõista, et siin mõeldakse ikkagi ka üksikesemeid.
Lauri Vahtre : Sellisel juhul oleks vajalik see ikkagi ümber sõnastada. Minul käesoleva eelnõu suhtes kauge inimesena torkas esimese asjana pähe postmark. Olen kunagi neid kogunud. Kas ma teen midagi seadusevastast, kui mul on natukene hinnalisem mark, pistan selle taskusse ja müün selle välismaal maha? Ma ei ole seda kunagi teinud ega kavatsegi teha, aga see küsimus võib olla küllalti eluline.
Paul-Eerik Rummo: See eeldab, et kollektsioon peaks olema üks selge mõiste, siis saab defineerida ka kollektsiooni osa.
Siiri Pelisaar: Arvan, et eelnõu tekstis on mõeldud kollektsioone ja üksikeksemplare. K. Pätsu aegse margi puhul tuleb sellisel juhul taotleda luba. Palume järelemõtlemise aega.

Ma ei tea, mulle küll kohutavalt meeldib, et seaduseelnõu ettevalmistanud ministeeriumi tegelane, kes tuleb Riigikogu komisjoni ette seadust selgitama, arvab, mida eelnõu tekstis on mõeldud. Inimene, kes eelmisel aastal oli Kultuuriministeeriumi palgapüramiidi tippmehest sissetulekute poolest vaid tosina koha kaugusel, võiks äkki midagi ka teada? Sest kui juba tema ei tea, mida siis peale seaduse vastuvõtmist selle täitmise eest vastutavad inimesed tegema peaksid? Samuti arvama? Minu "maalt ja hobusega" loogika ütleb küll niimoodi, et kui seadusekirjutaja oleks mõelnud üksikesemeid, siis poleks ta ju vaevunud rääkima kollektsioonidest või nende osadest (olekski kirjutanud: fotod, negatiivid, postmargid ja punkt) aga ega siis minu loogika ei saagi ju ühtida kõrgepalgalise ja -lennulise riigiametniku omaga.

P.S. Tänaseks, enne eelnõu teist lugemist, on sisse viidud väike täiendus, mis sätestab:

"§ 2. Kultuuriväärtus

(1) Käesoleva seaduse mõistes on kultuuriväärtused järgmised asjad:
/---/
8) Eesti filateelia ja fotograafia (sealhulgas negatiivid) kollektsioonid või nende osad, samuti alla 200 000 tiraažiga üksikmargid, mis on vanemad kui 50 aastat;"

Ehk siis enamikke (aga mitte kõiki!) Pätsu pildiga postmarke võite te nüüd ilma luba taotlemata riigist välja viia, kui aga võtate välismaal elavatele sugulastele külla minnes kaasa oma vanavanemate pulmafoto ning ei taotle selleks luba, siis rikute ametnik Pelisaare tõlgenduses seadust. Palju õnne!

Ratatouille (2007)

Ratatouille
Lavastaja: Brad Bird, Jan Binkava
2007
http://imdb.com/title/tt0382932/
http://www.forumcinemas.ee/movie/33251/

"Rémy ei ole sugugi mitte tavaline rotipoiss - nimelt on teda õnnistatud ülitundliku maitsmismeelega ja seetõttu keeldub ta kategooriliselt suhu toppimast kõiksugu prügi, mis muidu rottide söögitabelis auväärsel kohal figureerivad. Rémy iseäralikud (vähemalt rottide maailmas) maitse-eelistused tekitavad omajagu kummastust ka tema pereliikmete seast, sest nemad (ning eriti Rémy õgardist ja laiskvorstist vend Émile) on harjunud endale suhu pistma enam-vähem kõike, mida nad leiavad... Seetõttu ei saa nad üldse aru ka Rémy suurest unistuseks - saada ühel ilusal päeval kokaks. Teda innustavad teel oma eesmärgi poole ka meisterkokk Gusteau sõnad: kõik oskavad süüa teha.

Saatuse tahtel satub Rémy ühel päeval Pariisi tipprestorani kööki, kus algavad peatselt pöörased seiklused. Gurmaanist Rémy tunneks end säärases kohas otsekui seitsmendas taevas, kui mitte arvestada asjaolu, et restorani köögis askeldavatele kokkadele ei meeldi sugugi, et nende valdustes sibab ringi kokakunsti kiindunud rotipoiss.

Rémy peab tõestama, et rott restoranis ei pea ilmtingimata tähendama katastroofi, kuid selleks vajab ta kohmaka köögiabilise Linguini abi."

Seda, et mul on nõrkus söögi vastu, pole juba ammu enam võimalik eitada. Ja kui arvestada, et peaaegu samasugune nõrkus on mul ka multikate vastu, siis on täiesti loogiline, et kui esimesed kaadrid ning teaser'id Pixar/Disney võlurite uuest rott-kokaga tööst liikvele läksid, olin ma momentaalselt vägagi maha müüdud.

Filmimaailmaga nii sobivat pealkirja kandvas filmis (juurviljahautis, mida maailm ratatouille'ks kutsub, on pärit samast Provence'i piirkonnast, kus asub ka Cannes) algavad seiklused muidugi ammu enne seda, kui Rémy restorani jõuab, nii et ses suhtes meie limonaadinimelise kobarkino kodulehelt pärit tutvustav jutt luiskab. Toiduga on aga film seotud algusest lõpuni: alates korstna otsas gurmeeroa grillimisest kuni päriselu tippkoka Thomas Keller'i poolt spetsiaalselt filmi finaali jaoks loodud ratatouille'i joonisversioonini, mille ekraanilt vaatamine tal ta enda väitel suu vett jooksma ajas. (Vahemärkusena tuleb muidugi tunnistada, et nii efektset väljanägemist kui filmis, ei saa komponente ja valmistusviisi arvestades selle roa puhul päriselus vist küll iialgi.) Keller lubas filmitiimil paar päeva ka oma ilmakuulsa "The French Laundry" restorani köögis gurmeemaailma absoluutset tipptaset jälgida ning andis lisaks oma hääle ka ühele kõrvaltegelasele. Muide, Suurbritannia versioonis oli mängus veel vähemalt üks tippkokk, Jamie Oliver (viimasel ajal tuntud ka kui koolilastele korraliku toidu pakkumise ristisõja eestvedaja), kes helindas depressiivse tervisekaitseinspektori väheseid sõnavõtte. Noh ja kuuldavasti tegi ka meie oma pisike kokandusstaar Imre Kose eestikeelses variandis mingi sutsaka.

Selle helindamisega on tegelikult igavesti lahe ka see, et tegelastele häält andma on valitud teiste seas terve ports juba kergelt unustusehõlma vajuma hakkavaid vanema põlvkonna staare ja staarikesi. Näiteks kasvõi Brian Dennehy, Ian Holm ja muidugi elav klassik Peter O'Toole, kelle suu läbi rääkiva restoranikriitiku Anton Ego puhul ma kahtlustasin oma veiniklaasi kõrval peaaegu lõpustseenideni, et hoopis Ian McKellen on taaskord oma ülitihedas graafikus augu leidnud ning lihtsalt mängib oma häälega veidi. Viimati juhtus see ju alles eelmisel aastal, kui üks "Flushed away" tegelasi äkki Gandalfi häälega rääkima kukkus aga jah, seekord saab kogu au Ego kõnepruugi eest O'Toole. Vat selliseid eksitusi juhtub siis kui enne filmi vaatama hakkamist kodutööd ei viitsi teha. :)
Kui Bird 2005. aastal lavastajatooli Binkava'lt üle võttis (miks Pixar sundis Binkava't loobuma, on siiani segaseks jäänud), olid filmi struktuur ja tegelaste karakterid juba enam-vähem paigas. Nii et raisakulliliku olemisega vampiiri meenutav Ego oma kirstukujulises kabinetis ja Gusteau' restorani juhtima sattunud rahaahne napoleoni-kompleksis Skinner, kes oleks nagu mõnest Louis de Funes'i filmist välja astunud, rääkimata siis juba peamisematest tegelastest, lähevad just 1997. aastal Oscari võitnud Jan Binkava arvele ja ses mõttes ei ole Pixarist just kõige kenam, et tšehhi imemehe panus väärib filmi tiitrites äramärkimist vaid vaevumärgatava tekstiga.

Asjaolu, et USA-s olid kassatulud leebelt öeldes oodatust kesisemad (kõige kehvem Pixari filmi avanädalavahetus alates "The bug's life'st" aga see põrnikafilm oligi tõeline saast), näitab vaid suuresti rämpstoidule orienteeritud kultuuriruumi suhtumist ja probleeme. Võimalik ka, et alateadvuses tundis suur osa sealseid potentsiaalseid vaatajaid end ära rämpsus nuhkiva rotikarja liikmetes ning erinevalt filmi rottidest ei kavatsenud nad jätta ühtegi võimalust, et oma söögikultuuri parandada. Niisiis oli ohutum kinno mitte minna. Nojah, misiganes. See-eest näiteks Prantsusmaal lõi film uue rekordi (kõigi aegade edukaim joonisfilmi debüüt) ning arvestades prantslaste automaatset vastuseisu kõigele Ameerikast pärinevale (ja eriti veel kui see lombi tagant tulev puudutab nende kultuuri üht alustala), on see juba üsna suur ime. Tänaseks päevaks ongi "Ratatouille" mujalt maailma kinodest kogunud suurema kassatulu kui Põhja-Ameerikast (enamasti kipub sedasorti filmide puhul see ikka vastupidi olema) aga sellegipoolest ei ole filmistuudiotel mingit põhjust oma finantseeringute pärast muretseda: peaaegu 500 miljonit dollarit on juba kassatulu real koos ning sellele tiksub usinalt lisa kõikvõimaliku nänni ning 6. novembril ilmuvate DVD ja Blu-Ray Disc'ide pealt.

Siinkirjutaja juurdleb nüüd, kuskohast saaks sellise ketta, kus oleks peal kõikvõimalikud lisad ning ka kolm heliriba: originaal, briti ja eesti. :)

9/10

Ocean's Thirteen (Oceani kolmteist) (2007)

Ocean's Thirteen (Oceani kolmteist)
Lavastaja: Steven Soderbergh
2007
http://imdb.com/title/tt0496806/
http://www.forumcinemas.ee/movie/33238/

"Danny Ocean (George Clooney) ja tema kamp on nõus Las Vegases ette võtma oma seni kõige riskantsema operatsiooni vaid ühel põhjusel – et kaitsta üht omade seast. Kui halastamatu kasiinoomanik Willy Bank (Al Pacino) Reuben Tishkoffi (Elliott Gould) haiglasse saadab, tulevad Danny ja poisid jälle kokku, et näha, kas neil õnnestub pank lõhki ajada. Põhimõttel "vaenlase vaenlane on sõber" saavad nad liitlaseks ka oma kunagise vihavaenlase Terry Benedicti (Andy Garcia) ning eriti kõrgete panustega mäng võib alata."

Kelmikomöödiad on ikka ja jälle rahvast kinodesse ja telekate ette meelitanud ja nii sai sellega loomulikult hakkama ka superstaaridest kubiseva frantšiisi kolmas osa aga olgem ausad, hoolimata pirakast reklaamimullist ning ajupesust, on see linatöö juba natuke väsitav ning seda tüüpi filmi kohta lausa hirmutavalt ettearvatav. Muidugi on alati efektne näidata kasiinode sädelevat võltssära koos tavainimese mõistusele hoomamatu koguse rahaga ning kui siis mõned stiilsed kelmid otsustavad karistuseks omaniku pahategude eest seda patupesa veidi tühjemaks raputada, on selge, kelle poolele kadeda vaataja sümpaatia kaldub. Kui aga kogu film kipubki vaid sellel emotsioonil mängima, on asi niru.

Al Pacino kaasamine projekti oli kahtlemata kaval käik, ometi tundus ta tegelaskuju kuidagi käpiknukuna. Sellist tunnet, et just see mees ongi kõige kurja juur, kes halastamatult sõpru ja vaenlasi koorib, ei olnud, pigem jättis ta rohkem tankisti mulje, kes ei tea vahel ise kah, miks ta sellist karmi kutti mängib. Aga olgu, lisapunkti see film saab Pacino eest ja teise lisapunkti Brad Pitti eest, kes on vist ka 80-aastaselt absoluutselt üks nunnumaid mehi maailmas. :D

Selle valdkonna parim film on aga loomulikult senini ületamatuks jäänud superstiilne kelmikas "The sting" (1973) Robert Redfordi ja Paul Newman'iga peaosades ning enne järgmise Ocean'i osa filmima hakkamist võiks Soderbergh oma kangelased 1930-ndate aastate Chicagosse õppereisile saata.

5/10

Transformers (Transformerid) (2007)

Transformers (Transformerid)
Lavastaja: Michael Bay
2007
http://imdb.com/title/tt0418279/
http://www.forumcinemas.ee/movie/33249/


"Meie koduplaneet on suures hädaohus, sest kaks vaenutsevat tulnukaleeri on valinud Maa oma lahinguväljaks. Ajal, mil kurjuse jõud otsivad piiritu energia allikat, sõltub kogu inimsoo ellujäämine täiesti tavalisest teismelisest nimega Sam Witwicky (Shia LaBeouf), kel endal pole asjast veel aimugi."

Okei, see on ilmselgelt just suure ekraani film. Ja teiseks on see ilmselgelt eelkõige film eelteismelistele auto- ja robotifännidest poistele, ideaalis veel sellistele, kellel endal kodus riiuliserval mitu transformerit pingsalt inimeste elu ja tegemisi jälgimas. Ja hoolimata sellest, et ma ei vaadanud seda kinos ning pole ma ka filmi otsene sihtgrupp, mulle igatahes täitsa meeldis. Omaette podisev paha metallsatikas oli lahe leid ja pääosalised niisama nunnud vaadata. Öelda, et eriefektid just ennenägematud ning unikaalsed oleks (tegijate jutt arvutis loodud robotite kümnetest tuhandetest detailidest ja lugematutest tundidest, mis pildi renderdamiseks kulus, on isegi selle kõige tõelevastamise korral lihtsalt üks reklaamimüra) ma ei riski aga kena puhas ja pretensioonitu meelelahutus on see küll. Iga kell parem kui täielikuks ämbriks osutunud paari aasta tagune Spielbergi remake poole sajandi tagusest klassikast "The war of the worlds".

Kunagi paarikümne aasta eest videost mingit autode mõlkimise filmi vaadates (paraku pole mul õrna aimu, mis selle pealkiri võis olla aga see oli üsna sisutu pidev kimamise ja teiste teelt välja surumise film) kommenteeris mu vanamees, et no see oli nüüd küll alles üks vägev plekikolin ja edaspidi saigi sellest terminist igasugu võidukimamise filmide sünonüüm. "Transformers" laseb selles punktis kõigile varasematele tükkidele muidugi laia kaarega peale ning seda võiks rahulikult nimetada kõigi plekikolinate kuningaks.

8/10

Pühapäevaõhtune menüü

14. oktoobri õhtul toimunud ürituse menüü:

Vana hea tomati-mozzarella-basiiliku salat maitsestatud röstsaia ja balsaamikukastmega.
Vein: Montes Classic Serie Chardonnay 2005

Röstitud pardirind karamelliseeritud sibula, Savoy kartuli ja suvikõrvitsarulliga
Vein: Michel Leon Riesling (loomulikult otse Alsace'st :) )

Juustukook marja coulis'ga (mõningad persoonid sõid selle asemel küll hoopis tiramisu't)
Vein: Rothschild'i valge Mouton Cadet Bordeaux 2006

(Ma tean küll et see meie veinivalik on sageli ... eee ... veidi ebatraditsiooniline :) )

Homoromaan on parim jõulukink!

Tagantjärele kodumaist meediat sirvides leidsin, et möödunud nädalavahetusel on "Postimees" võtnud tutvustada väikest osa sügisel ilmunud/ilmuvatest väärt raamatutest, mis sobivat kindlasti ka Jõuluvana kingikotti. Ning auväärselt neljandalt positsioonilt leiab toodud nimekirjas Rebekka Lotmani mõtteid Ivari esikromaanist.

"Mis võiks olla parem jõulukink kui üks korralik homoromaan. Eesti esimene korralik, ses mõttes, et autori sõnul ainulaadselt «labane» omasooiharate meeste keha- ja hingeelust jutustav romaan on ilmumas.

Kui professor Rein Veidemann mõni aasta tagasi Tõnu Õnnepalu intervjueeris, nimetas ta oma küsimuses autori teoste kandejõuks «haavatud homoseksuaali eneseteadvust». Kuid seni luuletajana tuntust kogunud Ivar Silla kirjutatud ja läbielatud romaan «Tantsiv linn» on miskit muud. Nagu kirjastus Tuum lubab, on see midagi täiesti uut – Sild kirjeldab Tallinna geikogukonna elu ja tegemisi vahetutest isiklikest kogemustest lähtudes, seetõttu on tegemist autentse ja senikasutamata materjaliga.

«Erilisust lisab vast see, et seni pole keegi nii avameelselt ja «labaselt» lähenenud homoseksuaalsusele seksi või seksuaalsuse küljest. Usutavasti õnnestus mul kardin õigel ajal stseenidele ette tõmmata...,» täiendab autor Sild ise. Kuid loo mõte pole kehaline, vaid puhas tunne. Armastus. Sild üle piiride."

Detsembris siis kirjastuselt "Tuum" (just, seesama kirjastus, mis nüüd juba pea viisteist aastat tagasi tekitas skandaali Emil Tode "Piiririigi" välja andmisega) ilmumas Ivar Silla "Tantsiv linn". Niisiis, olge hoiatatud! :)

Eksperimendid alkoholiga

Mida teha vihmasel õhtupoolikul üksinda kodus istudes? Õige! Muidugi vaadata "Jeeves & Wooster'it" ning katsetada erinevate sügiseste kokteilidega! Kuigi ma pean tunnistama, et peale kolmandat suurt klaasi apple martini versiooni (ja seda tühja kõhu peale) ei suuda nagu enam suurt midagi tuvastada. Aga nende esimese kolme kohta arvan natuke küll:

-----

4 cl "Viru Valge Vanilla"
4 cl "Klassikaline õunaliköör" ("Remedia")
4 cl õunamahla

Ilmselgelt käib viin üle. Vanilje nüanss on muidugi huvitav aga ikkagi peaks seda proovima rohelise õuna viinaga (mille ma täna lihtlabaselt unustasin ostmata) ja likööri kogust veidi suurendama. Nojah, õigupoolest peaks seda üldse "De Kuyper'i" õunakleepsuga tegema kuigi tuleb tunnistada, et seekord on ka "Remedia" ühe väga korraliku ja mõnusa napsuga hakkama saanud.

-----

2 cl "Viru Valge Vanilla"
2 cl calvados ("Busnel")
4 cl "Klassikaline õunaliköör" ("Remedia")
4 cl õunamahla

See ei lähe kohe mitte. Teoreetiliselt võiks vist kasutada küll maitsestamata viina (või siis juba mainitud õunaviina?) ning mahla asemel ehk mõnda head Normandiast pärit siidrit aga edasised inimkatsed seda tüüpi kombinatsioonidega lükkuvad edasi teadmata tulevikku. Pealegi on see lihtsalt üks calvados'i raiskamine.

-----

2 cl "Viru Valge Vanilla"
2 cl "Cointreau"
4 cl "Klassikaline õunaliköör" ("Remedia")
4 cl õunamahla

Hmmm... Selle kombinatsiooniga võiks vist "Apple pie" päris huvitav olla. Et lisaks kogu kremplile veel ka veidi vahukoort ning puistaks sortsu kaneeligi peale?

Tänaseks igatahes katsetustest alkoholiga aitab küll, käed on šeikimisest kah juba täitsa külmunud ning üleüldse peaks ükskord ikkagi korralikud martiiniklaasid ostma. Kuigi ma ei kujuta endiselt ette, kuskohas neid nende harvade tarvitamisekordade vahel hoidma hakatakse...

Ahjaa, ja siis veel see, et huvitav, kas on olemas mõni kokteil (peale igasugu punšide, glögide ja kuumade teejookide), kuhu ma ka oma absoluutset lemmikut kardemoni saaks sisse surada? :)

Eelmisele lisaks

Et mis päevikust ja mis piltidest selles esimeses meilis siis ikkagi juttu oli? "Päevikuks" oli mu tookord xoom.com'i tasuta serveris asunud veebilehe rubriik "Weekly notes", mis sisuliselt oligi päevikuvormis ülestähendused nädala jooksul juhtunust ning piltideks "Ancient galleries" rubriiki kuulunud vanade fotode elektronreprod. Näiteks sellised:

Kaheksa

Subject: Huvi

"I resist everything.....except temptation"
Oscar Wilde

Tere,
ma pole küll eriti harjunud kirjutama kirju inimestele, keda ma ei tunne (kui see pole tööalane kiri, siis küll). Aga kiusatus on suur. Eriti, kui olen lugenud Sinu (kas tohin nii pöörduda?) päevikut ja lausa seda igal esmaspäeval ootama hakanud ja vaadanud pilte, mis Sulle meeldivad.

...

Niimoodi algas täpselt kaheksa aastat tagasi mu postkasti potsatanud e-mail ja sel hetkel ei olnud ka meie kõige metsikumates unistustes (no eks ürita see "in wildest dreams" korrektselt eesti keelde tõlkida...) kohta mõttel, et asjad lähevad nii nagu nad läksid. Igavesti hästi läksid muide. :)

Õieti oli sellega mitu aastat pisuke segadus, et millal see ikka täpselt juhtus. Kuna mu vennas nõuab igal aastal sel puhul väikest veinijoomist, siis ükskord tekkis meil tõsine arutelu õige päeva suhtes. Erinevate allikate järgi oli nimelt valida kahe daatumi, neljanda ja viienda oktoobri vahel ja meil kulus tükk aega, enne kui suutsime segaduse põhjuse tagantjärgi tuvastada. Selleks osutus lihtlabane ajavahe meie ja Ameerika vahel, nimelt läks e-mail Eestist teele 5. oktoobri hommikul aga jõudis Geocities'e serverisse (kus mul tookord meiliboks oli) ning sealt ümbersuunatuna mu arvutisse veel 4. oktoobri õhtuse kellaajaga ja nii oligi, et kaasa outbox'is oli ta dateeritud päev hilisemaks kui minu inbox'is

Nii et jah. Juba kaheksa aastat on kaasa suutnud mind välja kannatada ja see ei ole kindlasti mitte lihtne olnud. Aitäh Sulle, musi oled!

***

On kummaline, kuidas inimesed vahel suudavad asju ette aimata. Pikemas ja lühemas perspektiivis. Võimalik muidugi, et tagantjärele vaadates ja mõeldes me lihtsalt võimendame ühte või teist seika tublisti üle ning omistame neile tähendusi, mida asjade teistsuguse kulgemise puhul poleks meile pähegi tulnud aga täna nende viimaste aegade peale mõeldes paistab eriti selgelt, kuidas ettevalmistused selleks viimaseks pikaks retkeks tasapisi aga Sulle nii omase süstemaatilisusega tehtud said. Ja sel viimasel mere ääres käigul eile enne haiglasse minekut Sa nagu teadsid, et see jääbki viimaseks korraks.

Nagu ikka, jäi Sulle palju asju ütlemata. Osa seepärast, et ma teadsin niigi, mis Sa neist arvad, osa seepärast, et ma ei tahtnud ebamugavaid teemasid veel üles tõsta ning lükkasin neid edasi kaugemasse tulevikku. Ja osa seepärast, et ma arvatavasti lihtsalt ei julgenud mõnest asjast rääkida. Nüüd teisel pool olles tead Sa ka seda ütlemata jäänut aga ma tunneks end palju paremini kui me oleks neist asjust varem rääkinud. Õnnetuseks on see võimalus nüüd igaveseks kadunud.

Võitlus on lõppenud. See oli uskumatu elu, täis vaprust, visadust ja heas mõttes jonni. Puhka rahus, kus iganes Sa ka ei oleks.

Sigur Rós

Sigur Rós'i "Viðrar Vel Til Loftárása"
Albumilt "Ágætis byrjun" (1999).