Bob Allen - järjekordne konservatiivne kapihomo

Veidi aega tagasi jõudis avalikkuse ette järjekordne lugu briljantse pereelu võltsfassaadi taha peituvast tulihingelisest "konservatiivsete väärtuste" esindajast, kapihomost Bob Allen'ist. Florida osariigi vabariiklasest poliitik tegi juuli keskel "George Michael'it" ehk siis jäi ühes Titusville'i avalikus tualetis vahele erariides politseinikule raha ja oraalseksi pakkumisega. 48-aastane mees arreteeriti ning lasti vabaks alles pärast kautsjoni ära maksmist.

Salvestatud ülekuulamisel väitis abielus ja ühe tütre isa Allen, et teda meelitati seksiostu pakkuma. "Ma polnud seal kindlasti mitte selleks, et kellegagi seksida ja kindlasti polnud ma seal selleks, et seksi eest kellegile raha pakkuda," tsiteeris teda meedia. Tema sõnul olevat lugu olnud niimoodi, et "seal oli see üsna kogukas must kutt ja ümberringi pargis polnud samuti kedagi peale mustanahaliste meeste" ning Allen ütles, et ta kartis vägivalda.

Mehe kinnipidanud politsei jutt on natuke teine. Titusville'i ohvitser rääkis ajakirjandusele, et nad olid ümbruskonnas uurimas üht teist kuritegu kui nad märkasid ühte veidi kasimata välimusega meest kolm korda järjest pargis asuvasse avalikku tualetti sisenemast ning uuesti väljumast. Politsei otsustas asja uurima saata ohvitser Danny Kavanaugh.

Oma tunnistuses ütleb Kavanaugh, et ta kuivatas parajasti käsi kui Allen kiikas mitu korda ruumi sisse ning siis ühines Kavanaugh'ga. "See on avalik paik, kas pole?" tsiteeris politseinik Allen'it, kes seejärel pakkus ohvitserile välja, et "läheme üle silla, seal on rahulikum".

Kui Allen patrullautosse topiti, küsis ta tunnistuse kohaselt veel, et "kas sellest oleks abi", et ta on osariigi tipp-poliitik. Politsei vastus oli "Ei."

President Bushi parteisse kuuluv Bob Allen on varem korduvalt hakkama saanud geide ja lesbide õigusi piiravate seaduste läbisurumise katsetega, hääletades truu parteisõdurina vabariiklaste poliitilist joont mööda (näiteks 2001. aastal oli ta üks 21-st saadikust, kes toetas kuberner Jeb Bush'i sõda osariigis geidele laste adopteerimise keelustamise teemal) ning tänavu kevadel isegi spondeerides isiklikult vähemalt ühte diskrimineerivat seaduseelnõu.
---
(Jah, tõesti jääb vahel selline mulje, et vähemalt osa neist konservatiividest on ilmselgelt seestunud ning ei tea ise kah, et Saatan on nende üle võimust võtnud... /iroonia off)

Provokatsioonile allumine ehk Rooma impeeriumi langus

Jah, oponentide rõõmuks lasin end jälle provotseerida. Lugu sai alguse TMS-is avaldatud kirjutisest Samasooliste partnerlusseadus on Saatanast, mille kommentaariumi ma poollõõpimisi kirjutasin:

"Ah et õppigem ajaloost? Noh, lähiajaloost on meil teada ka üks suur ja võimas riik, kus "pederastia" ning igasugune "homopropaganda" oli seadusega keelatud ning me peaksime vist kõik mäletama, mis sellest "kõikide rahvaste kodumaast" vaid veidi rohkem kui poole sajandiga (alates homoseksuaalsuse kriminaliseerimisest) sai :)"

Selle peale aktiveerus Tõnu Kalvet:

Ancientboy-le: igas halvas on midagi head. LÄBINISTI halba riigikorda pole olemas. Ja on TÄIESTI KINDEL, et see "suur ja võimas riik" lagunes HOOPIS TEISEL PÕHJUSEL kui homoseksuaalsuse kuritegelikuks kuulutamise tõttu.

mille peale mina jällegi vastasin niimoodi:

Tõnu Kalvetile: Ja samamoodi on TÄIESTI KINDEL, et ka Andrese poolt hirmuks toodud Rooma riigiusu muutumine ning hilisem impeeriumi lagunemine sai teoks HOOPIS TEISTEL PÕHJUSTEL kui artiklis vihjatud. Dekadents, kui sel üldse mingit mõju oli, oli neist vähim. Ja mis halvas olevasse heasse puutub, no Jumala eest, eks otsige siis see hea sellest, mida te halvaks peate, üles. :)

Sellele tuli juba kaks vastureaktsiooni:

ajaloolane:
Nõukogude Liit lagunes majanduslikel põhjustel, mis ei olnud seotud homodega. Rooma kristianiseerus demograafilistel põhjustel, mis olid seotud homodega.

Martin
Muide, Vana-Rooma riik lagunes just dekadentsi tõttu. Seesmise roiskumise ja allakäigu tõttu. Riigi kriis saabus, kui lodevad ja pervertidest keisrid oma võimu kindlustamiseks hakkasid rahva toetust ostma lõbustustega. lõbustused läksid aga aina ropumaks ja labasemaks, moraal langes enneolematule tasemetele, lokkas prostitutsioon, abort ja lahutused muutusid üldlevinuks, lokkas ringi aelemine ning sellega kaasas käivad suguhaigused.

traditsioonilise perekonna lagunemisega saabus demograafiline kriis ning vajadus võtta riiki vastu barbareid (immigrante). tulemuseks oli armee võitlusvõime langus ja soovimatus sõdida barbarite armeedega, mis sundis riiki tegema järjest suuremaid järeleandmisi välisvaenlasele. see nõrgestas aga riiki veelgi rohkem. Kõige selle taustal tundsid tavalised inimesed lootusetust ja mure tuleviku pärast, mis väljendus sisemigratsioonis ja veelgi suurenevas demograafilises kriisis.

Lõpuks oli ainus moraalselt kindel ja praktiliselt teovõimeline organisatsioon kristlik kirik ja kristlikud kogudused, kus liikmed üksteise eest hoolitsesid.

Kui nüüd seda pilti tänapäevaga võrrelda, siis sarnasused on hämmastavalt suured. Ainult ühe suure vahega - kristlik kogukond ja kirik ei ole moraalselt kindel ja praktikas teovõimeline. aastakümneid vasakpoolset sekulaarradikaalset lõhkumustööd on oma tulemuse andnud.

seetõttu on meie (Euroopa) olukord võrreldes Vana-Roomaga veel tükk maad troostitum.

Niipalju siis eelloost.

Eks see Rooma riigi kokkukukkumine on muidugi üks ajaloolaste lemmikteemasid ja kindel on vaid see, et keegi ei ole milleski väga kindel. Isegi impeeriumi lagunemise ajas pole suudetud kokku leppida ning väljapakutud daatumid kõiguvad Hadrianopolise lahingust (378 m.a.j.) pea üksteist sajandit hilisema Konstantinoopoli languseni 1453. aastal. No hää küll, enamasti mainitakse ses kontekstis siiski Romulus Augustuse ümber toimunud sündmusi 476. aastal.

Põhjuste kohta on tõsiseltvõetavaid teooriaid täna ehk paarikümne ringis, Vegetius'est Goldsworthy'ni ja neid hüpoteese võib igaüks tarkadest raamatutest või kasvõi internetist lugeda. Erinevalt Martinist (Helmest?) enamus uurijaid siiski dekadentsist ei räägi, paaril juhul küll mööndakse lisaks muudele teguritele ka inimfaktori võimalikku rolli ning näiteks 18. sajandi tuntud ajaloolane Edward Gibbon rõhutas muuhulgas ka just kristluse osa selles languses. Surmajärgset paradiisi jutlustav kristlus ei pakkunud tema arvates just erilist stiimulit siinses elus riiki tungivate barbarite vastu võitlusesse astuda. Kristlikele roomlastele oli ühesõnaga oma maapealse riigi saatus ükskõik, sest neid ootas peale surma niikuinii ees uus ja uhke aujärg taevaste vägede seas.

Enamus ajaloolasi on ometigi enam-vähem ühel meelel selles küsimuses, et väga oluline osa impeeriumi kollapsil oli selle suurusel ning kujunenud majanduslikul situatsioonil. Roomal lihtsalt puudus adekvaatne ülevaade kaugemates provintsides toimuvast, ka ei olnud keskusel usaldusväärseid vahelülisid nende piirkondade haldamiseks ning edasiseks laiendamiseks. Lisaks veel pidevast võimuvõitlusest kurnatud ning lihtsalt nõrgad kroonitud isikud, kes ei suutnud omaenda lähikondagi kontrollida, rääkimata siis kasvõi riigikassa täitumisel silma peal hoidmisest. Õieti polegi seal kristianiseerumis-eelses Roomas peale Hadrianust - okei, ehk ka Marcus Aureliust (kes aga mõlemad valitsesid muide väga edukalt hulk aega PÄRAST traditsiooniliselt "lodevateks ja pervertideks" peetavatest imperaatoritest nagu Caligula või iseenesest tugev aga oma aega sobimatu valitseja Nero) - tõsiseltvõetavat keisrit olnud. Toonases situatsioonis muutus riik lihtsalt juhitamatuks ja kukkus omaenese raskuse all lihtsalt kokku. Täpselt sama, mis juhtus ka N.Liiduga. Nii et eelkõige lagunes ka Rooma riik majanduslikel põhjustel, mis, nagu ajaloolane ka eespool kenasti juba mainis, ei ole kuidagi seotud homodega.

Mis praegusesse islami pealetungi puutub (just seda analoogiat peab Andres oma artiklis silmas, kui ta kirjutab ristiusu levimisest Vana-Roomas), siis toimub see kogu maailmas ega ole ainult "hedonistliku" Euroopa probleem. Või on äkki homod süüdi ka näiteks Kaug-Ida või Aafrika islamiseerumises? Kas "demograafilised põhjused" (need, mis olevat eelkõnelejate väitel seotud homodega) ongi põhjustanud ka kogu Ameerikat (Alaskast Tulemaani) haaranud moslemimisjonäride edukad värbamiskampaaniad? Või on sellel kõigel ikka natuke teistsugused põhjused?

Ma ei ole muide kunagi aru saanud, miks ühe seltskonna jaoks näiteks seesama paljuräägitud, suuresti majanduslikku lepingut tähendav partnerlusseadus ilmtingimata vastandub "traditsioonilistele väärtustele"? Miks isegi ei vaevuta kaaluma võimalust, et üks täiendab teist? Eeldan, et TMS-i seltskond peab nende "väärtuste" all silmas Andrese poolt nii sageli mainitud "judeo-kristlikku" maailmavaadet ning õigupoolest ma olen alati tahtnud täpsustada, et millise konkreetse versiooniga siis ikkagi tegemist on? Vana Testament propageerib kasvõi näiteks orjapidamist, "sõnakuulmatu" poja kividega surnuksloopimist (5 Ms. 21:18-21), käsib oma kuuele teha neli tutti (5 Ms. 22:12) ning keelab juuste ja habeme lõikamise (3 Ms. 19:27).

Ma pole küll kindel aga ma siiski kaldun arvama, et ka kõige veendunumad konservatiivid siin Maarjamaal ei pea nendest ja ka veel lugematutest muudest kunagi judeo-kristlikku kultuuriruumi valitsenud kuid tänaseks päevaks parimal juhul kummalisteks anakronismideks muutunud seadustest kinni. Miks austet oponendid siis ometigi nii raudkindlad on selles, et just Moosese või Pauluse väidetavad kirjakohad homoseksualismist on need igavesest ajast igavesti õiged seisukohad?

Uues Testamendis kirjutab seesama artiklis tsiteeritud Paulus vaid mõned read edasi niimoodi: "Seepärast, oh kohut mõistev inimene, ole sa kes tahes: sa ei saa ennast vabandada, sest milles sa teise üle kohut mõistad, selles mõistad sa süüdi iseenese!" (Rm. 2:1). Just sellel, kristlikul põhimõttel seisab tänane liberaalne Euroopa ja on naljakas, et tegelikult kristlikul baasil põhinevat ühiskonnakorraldust siunav seltskond süüdistab sedasama ühiskonda väheses kristluses. Kas tänane Euroopa peaks siis konservatiivide arvates tõesti olema lihtsalt üks suur Tomas de Torquemada märg inkvisitsiooniunenägu?

Martin oma kommentaaris taaskord sisuliselt võrdustab homoseksualismi ja lodevuse. Ma palun mind vabandada aga tuntud lõbustusasutuste rajoonis, seksbutiigiga ühes majas hilisõhtuni avatud ajaveetmiskohta pidav härrasmees peaks ju oma kogemustestki ülihästi teadma, et enamus Tallinnas ringi patseerivaid lõbujanuseid (nagu ka tänavust Pride'i marssi pealt vaadanud ja telekaamerasse nilbitsenud britid - huvitav, et Eesti Rahvuslik Liikumine veel nende Eestisse lubamist keelama pole tõtanud) on ikkagi heterod. Ometi ei suuda mina küll meenutada, et keegi oleks kippunud tõmbama võrdusmärki heteroseksuaalsuse ning lodevuse vahele.

Üks peamisi Jumala "käske" ütleb umbes niimoodi: "Kui sa ei taha, et sinu üle kohut mõistetaks, ära mõista ka ise teiste üle kohut." Selle meelespidamine ei tohiks ju isegi ühel kristlikku maailmavaadet hindaval seltskonnal väga raske olla?

Imede põld

No lahe. Tähelepanelik linnakodanik tuli ütlema, et keegi sitapea on majalt tänavasildi ära varastanud. Ja oligi läinud... Otse tänavalaterna valgusvihust ning pea kahe ja poole meetri kõrguselt muide. Huvitav kas varsti virutatakse näiteks raekoja portaal või keskväljak kah ära?

Pride'i kommentaare lugedes

Jah, aeg on edasi läinud. Kui nelja aasta eest kogusid homoparaadi-teemalised kirjutised ainuüksi Delfis kiiresti üle kahe tuhande kommentaari, siis tänavu venis esimese viiesaja täissaaminegi nagu kummipael ning viimastel nädalatel ilmunud teised sarnased artiklid ei saanud vahel oma kommentaariumi sadatki arvamust kokku. Ja sealjuures on selle nelja aastaga internetikasutajate arv Eestis oluliselt kasvanud.

Silma torkas ühtede ja samade kommentaaride ristkasutamine (ilmselge copy-paste) erinevate väljaannete (nt. Delfi, EPL, Postimees) foorumites, lisaks ka ühe ja sama väljaande kommentaariumis mõneminutiliste vahedega postitatud räuskamised, kus on muudetud pealkirja ning paari sõna tekstis, vahel ka lõike ringi tõstetud. Jällegi, ilmselgelt ühest ja samast allikast pärit arvamusavaldused. Täiesti põnev oleks teada lihtsat statistikat, et kui mitmest erinevast arvutist neid kommentaare siis ikkagi kirjutati? Kas end Eesti üldsuse ühtse ja monoliitse arvamuse esindajateks pidavaid tegelasi on viiskümmend või vähem?

Igatahes jäi mulje, et eilses ürituses pettusid kõige rohkem võrdsete õiguste vastased. Muidugi on põhjus ka selles, et elukutselistel veebis räuskajatel on tegelikult elu üsna raskeks läinud, polegi nagu enam midagi kommenteerida ja niimoodi siis kipubki hea hulk kisakõrisid parema puudumisel interneti virtuaalsetel veergudel välja elama oma salajasi fekaalseid unistusi.

Tänavusel Pride'i marsil oli umbes kolmesaja osalise seas näha vaid ühte jänesekõrvadega suleboad ning ühte tiivulist. Rohkem ekstravagantsemaid kostüüme õieti polnudki ning on täiesti selge, et eilsega võrreldes on linnapilt oluliselt värvikirevam kasvõi tudengipäevade või isegi kevadiste tutipidude toimumise ajal. Ka kollase meedia jaoks oli eilne päev väga tänamatu ja mingeid "skandaalseid" kaadreid lihtsalt ei olnudki võimalik saada. Eks näis, kas nad edaspidi kasutavad Pride'i-teemaliste nupukeste juures varasemate aastate kirevate paabulindude (keda eelmisel aastal oli tänavusest ikka tervelt oma kolm korda rohkem ehk siis umbes neljasajast osalisest viis-kuus) pilte ning teevad näo, et 2007 midagi polnudki?

Aga noh, inimene on loomulikult leidlik. Kehval ajal on kärbes kah kotkas ning nii said siis isegi marsil palavust trotsinud ülikonnastatud ja lipsustatud mehed internetikommentaatorite käest vastu päid ja jalgu. Hehe, huvitav, kas sellega sai nüüd alguse ka uus hüsteeria, kus mingi mitte kõige nutikam seltskond hakkab kõiki ülikonnakandjaid homodeks pidama? :)

Eilse päeva vast parim kommentaar tuli Villu vahendusel ühe marssi pealt vaadanud heteronoormehe suust: “Selline pisike armas eesti asi. Ja vastuliikumine on halenaljakas”.

The Simpsons movie (Simpsonite film) (2007)

The Simpsons movie (Simpsonite film)
Lavastaja: David Silverman
2007
http://imdb.com/title/tt0462538/
http://www.forumcinemas.ee/movie/33246


"Uskumatu on saanud tõeks. Äsja oma 20ndat sünnipäeva tähistanud maailmakuulus Simpsonite perekond saabub esimest korda suurele kinoekraanile. Seekord peavad Springfieldi linnakeses elav kirju seltskond seisma silmitsi suuremat sorti katastroofiga, mille on käima lükanud ei keegi muu, kui üle kõige sõõrikutest lugu pidav Homer.

Nüüd peab mees, kes varem on harjunud üksnes sohval lebama ja Moe kõrtsis õlut kulistama, end tõsiselt kätte võtma, et ära hoida kõiki linnaelanikke ähvardav katastroof ja päästa ka oma perekond."

---

Kui ma viimaste nädalate jooksul olen siit-sealt blogidest lugenud põgusaid arvustusi perekonna Kollase filmile, siis lausa kargas silma, kuidas filmist rääkimise asemel kipub jutulõng veerema hoopis muudele teemadele. Nagu näiteks teiste kinokülastajate käitumine, paugumaisi tuutu kahetsusväärselt väike mahutavus, säästupelmeenide eelis suitsuvorsti ees või midagi veelgi põnevamat.

Ja tõesti, olles nüüd kauaoodatud kaunikese ka ise ära näinud, olen täpselt samasuguse lõhkise küna ees. Et film või? Noh, materjali oli seal ehk ühe pikaks venitatud topeltseeria jagu aga miks seda pidi pea poolteist tundi vaatama, on arusaamatu. Ei, film iseenesest polnud ju paha aga see oli täpselt selline, et vaatad ära, itsitad paari kohustusliku koha peal ja kaks tundi hiljem ei tule enam meeldegi, et sai just viimas(t)e aasta(te) üht suurimat hype'i vaadatud.

4/10

Foobia ja rastia ehk hirm võrdsuse ees

Juba pikemat aega on geiteemaliste artiklite netikommentaariumist silma hakanud tendents, et needsamad inimesed, kes kirjutavad karjatusi stiilis "Mis kuradi gayd ja homod? Nimetame ikka asju õigete nimedega - PEDERASTID!!" lähevad täpselt samamoodi leili kui keegi neid homofoobideks tituleerib. Ainult et siis on kisa teistsugune: "Mis kuradi foobia?? Foobia tähendab hirmu ja me ometigi ei karda ju neid!!"

Nojah. Et tuletaks siis lihtsalt veelkord meelde, et mõlemad terminid pärinevad algselt ju kreeka keelest. Pederastia tähendas (ning tähendab kaasaegsetes akadeemilistes ringkondades endiselt) täiskasvanud mehe ja teismelise poisi vahelist suhet. Asjaolu, et nõukogude ajupesu läbi teinud internetikommentaatorid seostavad selle sõna ENSV kriminaalkoodeksis kasutatud terminiga, on rohkem nende probleem.

Muide, see oli seesama kriminaalkoodeks, mille järgi oli näiteks ka välisvaluuta omamine kuritegu (karistuse rangus "valuutaoperatsioonide eeskirjade rikkumise" eest küündis surmanuhtluseni välja, sh. koos kogu vara konfiskeerimisega), eraettevõtjaliku tegevuse eest sai kuni viis aastat vanglat koos kogu vara konfiskeerimisega ning kaubandusvõrgust ostetud teraviljasaaduste (leib, tangud jne) söötmise eest loomadele või lindudele nägi koodeks ette kuni kolm aastat vanglat. Sealjuures sätestas koodeksi paragrahv 118 "Pederastia" nimetet tegevuse eest (sõna nõukaaegses tähenduses muidugi) maksimaalseks karistuseks "vaid" kaks aastat vabadusekaotust. Niipalju siis lühikese ja/või selektiivse mäluga inimestele meeldetuletuseks nõukogude seadusandluse hinnangutest erinevate "kuritegude" ühiskonnaohtlikuse kohta.

Praegu nii populaarne sõna homofoobia pärineb samuti kreeka keelest ja kõige lihtsam ning levinuim tõlgendus on ehk tõesti "hirm geide ja lesbide ees". Ometi ei ole see samuti päris korrektne. Liitsõna esimene pool võib ju olla lühend homoseksuaalsusest aga see viimane sõna omakorda koosneb kah kahest osast, kus kreekakeelne eesliide homo on täiesti üheselt tõlgitav kui "sama". See tähendab ka ühesugusust, võrdsust (vrdl. homogeenne, homoloogia jne) ning "homofoobia" teine tähendus on hirm võrdsuse, samasugususe ees. Siit edasi on üsna lihtne järeldada, et homofoobid pole mitte inimesed, kes otseselt kardaksid LGBT-rahvast vaid nad on inimesed, kes kardavad, et nende praeguse seaduse silmis eksisteeriv eelistatum positsioon võib ühel hetkel kaduda ning inimesed muutuvadki võrdseteks, sõltumata nende seksuaalsest orientatsioonist. Nad, sageli end "kaitset vajavaks valgeks heteroseksuaalseks keskealiseks meheks" tituleerivad persoonid, kardavad lihtlabaselt kaotada järjekordset bastioni oma eelisseisundi kantsist. Iseeenesest muidugi nii inimlik ja arusaadav hirm, eriti kui arvestada kui palju selliseid bastione need möirapullidest macho-patriarhid viimase paarisaja aasta jooksul juba kaotanud on.

Aga kui nüüd tagasi tulla alguse juurde, siis sellega, armsad oponendid, on niimoodi, et kui te tahate hirmsasti kasutada oma lemmiksõna "pederast" homoseksuaalse inimese sünonüümina, apelleerides nõukaaegsetele traditsioonidele ning ignoreerides sõna algset tähendust, siis ei tohiks teil ju ka midagi olla selle vastu, et teid tituleeritakse homofoobideks. Vastasel korral on tegu lihtsalt taaskord ühe toreda näitega teiepoolsetest topeltstandarditest. :)

Geniaalset arhitektuuri

Sel suvel, kaks aastat hiljem kui algselt plaanitud, valmis üks selle aastatuhande IMO ilusamaid uusehitisi maailmas, tuntud prantsuse arhitekti Paul Andreu loodud "Muna" (National Grand Theatre) Pekingis. "Keelatud linna" lähedale ehitatud Hiina uusimas hiiglaslikus esindushoones on 2416-kohaline ooperiteater, 2017-kohaline kontserdisaal ja 1040-kohaline teatrisaal.

212 meetrit pikk, 144 meetrit lai ning 46 meetrit kõrge (millele lisandub veel veidi rohkem kui 32-meetri sügavusele ulatuv maa-alune osa) ehitis on kaetud titaanist plaatidega, vaid keskmine osa, mis sümboliseerib avanevat eesriiet, on eritöötlusega klaasist. Maja kerkib nagu saar otse inimkäte poolt loodud järvest (milles peegeldudes moodustubki hoonele hüüdnime andnud muna kujutis), selle kallastele omakorda istutatakse kõrghaljastus ja kõik sissepääsud igast küljest veega ümbritsetud hoonesse lähevad basseini alt, sealjuures on näiteks peasissepääsu tunnelil pikkust 80 meetrit.

Kui kunagi eelmisel sajandil avastas keegi, et piisab vaid paberile õigesti tõmmata kolm-neli joont ning enamus inimesi üle maailma saab kohe aru, et tegu on Eiffeli torni ja Pariisiga, siis samamoodi piisab ühest sirgest kriipsust ning kolmest kaarjast joonest, et eksimatult ära tunda Pekingisse kerkinud moodsa arhitektuuri tähtteos. Absoluutselt geniaalne!

Augustikuine homoteema

Igasuvisel ajakirjanduslikul hapukurgihooajal on juba traditsiooniks saanud arutleda homoteemade üle. Riburada pidi on ilmunud artikleid ja seisukohavõtte sellistelt tuntud arvamusliidritelt nagu Liis Lass, Farmi-Gabriel, Peeter Võsu, Aarne Ruben või Märt Sults. Üks seni viimaseid selles rivis on samuti igal aastal homoteemal südant valutava Martin Helme artikkel tänases Delfis ning viimase kommentaarides ka antud teema vastu ootamatult suurt huvi tundma hakanud Harri Kingo.

On lausa koomiline, et kogu selle rünnakutelaviini juures süüdistate teie meid homoteema päevakorral hoidmises...

Te väidate, et sõnavabadus tähendab õigust valimatult räusata? Ei, sõnavabadus ei tähenda, et kellegil oleks õigus kutsuda üles kaaskodanikke vihkama või koguni füüsiliselt hävitama. Samuti ei tähenda sõnavabadus, et kellegil oleks õigus õhutada vihkamisesuunalist hüsteeriat.

Te räägite tsivilisatsiooni mandumisest? Teie, kes te purjus metslastena ründate (või vähemalt kiidate selle kas vaikides või koguni valjuhäälselt poolehoidu avaldades heaks) tänaval rahumeelset üritust läbi viivaid inimesi?

Te ütlete, et liberalism on oma aja ära elanud ning ainus tee edasi on "kõva käe" poliitika? Teil pole ilmselgelt mingit tegelikku ettekujutust, milline nägi välja elu "isakese Stalini", teatud seltskonna poolt Jumalaks ülistatud Hitleri või ükskõik millise teise hullu despoodi ajal. Kes siis täna teie arvates peaks selleks ülimaks saama, kelle uitmõtteid kõik täitma peaks hakkama? Kes saaks tulevase range režiimiga politseiriigi peainkvisiitoriks? Ja mis peamine, miks te ometi nii veendunud olete, et just teie ei ole nende esimeste seas, kes "hea uue ilma" hammasrataste vahele jäävad???

Kui te tunnete end vaba inimesena ebamugavalt ja teie stiiliks ongi rohkem orjalik mentaliteet, siis palun, kehtestage endale ise sobilikud piirangud ning järgige neid kui see teie elu lihtsamaks teeb. Aga püüdke mitte ära unustada, et nagu teie igaüks olete siin maailmas unikaalne indiviid, nii on seda ka teised. Pole kahte samasugust inimest ning see elumudel, mis sobib ühele, ei pruugi teisele vastuvõetav olla.

Ning lõpetuseks ma tuletaks ikka ja jälle meelde vana ning paljudele nii ebamugavat tõde, et ideaalis ei ole inimene mitte abstraktse riigi (keda end konservatiivideks kutsuva seltskonna jaoks kipub kahetsusväärselt sageli esindama käputäis diktaatorlike kalduvustega persoone) jaoks vaid riik on inimese jaoks.

Eesti Vabariigis on olemas täiesti toimiv seadusandlus. Jah, seda saaks kindlasti veelgi paremaks teha ning samamoodi on kindel ka see, et sellega meie parlament ka tegeleb ja iga kodaniku ettepanekud on usutavasti enam kui teretulnud. Selge on ka see, et isegi demokraatlikus riigis käib elu olemasolevate ja antud ajahetkel kehtivate reeglite (ehk siis sellesama seadusandluse) järgi ning minu teada ei ole Eesti Vabariigis kunagi olnud aktsepteeritud rahulike ja seaduskuulekate kaaskodanike vastu suunatud verbaalne või füüsiline vägivald. Nii nagu Pride'i rongkäik on Eestis alati olnud igati seaduslik üritus, on ka selle vastastel võimalik olnud oma seaduslikke vastuüritusi läi viia. Martin Helme möödunud aastal lubatud pereparaadist pole küll midagi kuulda aga tänavu on siis lõpuks üks kristlik vabakogudus sellest mõttest vist ometigi kinni võtnud ning korraldamas mingit omapoolset rahumeelset, Pride'le osaliselt vastanduvat üritust. Seda saab ainult tervitada, sest see annab alust loota, et lõpuks ometi oleme me senisest konfrontatsioonist liikumas konstruktiivse dialoogi poole.

Homolõvi - Veneetsia filmifestivali uusim auhind

Nagu teatas Reuters, tutvustati nädalapäevad tagasi ametlikult Veneetsia filmifestivali Kuldlõvi nooremat venda Queer Lion'it ehk siis Homolõvi. Pärast pikaajalisi spekulatsioone ning neli aastat kestnud läbirääkimisi asutatud auhind antakse parimale täispikale filmile, mis on kas homoteemaline või kus on homotegelasi. Kandideerida saavad kõik festivalil osalevad filmid ning sealjuures ei ole oluline, kas homoteema on linatöös peamine või ainult väike kõrvalliin.

"Me ei otsi uut "Brokeback mountain'i""*, kinnitas festivali organisaator Daniel Casagrande. "Me lihtsalt otsime filme, mis tõetruult portreteerivad gay-karaktereid või -teemasid."

29. augustist 8. septembrini Veneetsias toimuval maailma vanimal (alates 1932. aastast), tänavu 64. korda peetaval filmifestivalil astub võistlustulle 22 filmi, millele lisandub veel umbes kolm tosinat festivali raames näidatavat linateost ning neist kõigist peaks Casagrande hinnangul uuele auhinnale kandideerima kümme kuni kaksteist filmi.

Auhinna saab film, mille valib välja rahvusvaheline žürii ning võitja saab kuldse plaadi, millel on Veneetsia Kuldlõvi kujutis, kelle tiivad on vikerkaarelipu värvides.

Analoogilisi auhindu, Teddy'sid, on näiteks Berliini filmifestivalil välja antud juba 21 aastat. Viimati võitsid Kuldkaru noorema sugulase tänavu veebruaris "Ci qing (Spider lilies)" mängufilmi kategoorias ning "A walk into the sea: Danny Williams and the Warhol Factory" dokumentaalfilmide kategoorias.
________________
* "Brokeback mountain" võitis Leone d'Oro (Kuldlõvi) 2005. aastal.

Porin

Vahel on küll selline tunne, et inimestel ei ole aega muude tähtsate tegemiste kõrvalt enam üldse mõelda. No kirjutas näiteks üks kodanik oma blogisse pikalt sellest, kuidas ta hiljuti ühe teatud tegevuse juures vormistatavate dokumentide juures vähemalt ühes punktis väärandmeid andis. Et mitte öelda suisa valetas. Ma küll arvan inimest isiklikult tundmata siiski parimat, välistan teadlikult pahatahtliku tegevuse ning kahtlustan, et tegemist oli lihtsalt noore inimese tuisupäisusega ja et "see kinnitus" sai antud ilma paberimajandust korralikult läbi lugemata aga seegi pole mingisugune vabandus. Ning kui nüüd juhtub lisaks veel üks sündmus, millele nimetet blogija ka põgusalt vihjas ja sellele kõigele peaks lisanduma veel veidi tippmatemaatikat stiilis "kaks pluss kaks võrdub neli aga vahel ka viis", siis ongi meil olemas järjekordne hapukurgihooaega täitev skandaal. Nii sobivalt ajastatud pealegi...

(Ei mingeid täpsemaid detaile, lootuses, et äkki läheb õnneks ja räuskav kisakoor jääb ära :) )