Needsamad "sisekujundajad", kes on üritanud aastaid kultiveerida suhtumist, et ühes majapidamises võib olla maksimaalselt kaks raamatut ja needki täpselt väljamõõdetud lohakusega visatud diivanilauale ("coffee-table book") ning igasugused raamaturiiulid on saatanast (tuletage meelde meie sisustusajakirjade klantspilte viimasest kümnest aastast, kui paljudes interjöörides on näha sellist tüütust nagu raamat?), need on aru saanud, et eestlase raamatuhaigust ei suuda isegi nemad murda ning on oma seisukohti vastavalt sellele kohendanud. Nii hakkavad ka eestlaste elamistesse taastekkima raamaturiiulid. Mis on ju tegelikult tore. Lõppude lõpuks tuleb kuhugi ka need "Eesti Päevalehe" sarja raamatud panna. Needsamad raamatud, mille varasemad väljaanded (EPL sarjades on senini küll ilmunud reeglina ainult kordustrükid, enamik neist vanadest originaalidest on muide ka näiteks antikvariaatides saadaval ning isegi väga heas seisukorras saab neid sageli tunduvalt odavamalt osta kui "üliodavaid" uusväljaandeid) inimesed nendesamade sisekujundajate soovitusel rõõmsalt minema viskasid.
Aga üks selle toredusega kaasnevatest hädadest on see, et eriti radikaalsed idioodid, kes ka end "sisekujundajaks" tituleerivad, on lõplikult ja lootusetult lolliks läinud. Nimelt nad soovitavad oma klientidele nonde "moodsa elamu" (loe: kipsplaadist ja saepurust majakujulise onnikese, mis ähvardab esimese suurema tormiga ära laguneda) interjööri täiendamiseks ning sellele unikaalse aktsendi andmiseks täita riiulid ajahambast puretud köidetega. Uus versus vana. Üks alati populaarne raamatusari on meil olnud kultuslik "Seiklusjutte maalt ja merelt" ning täna paistab siis olevat tekkinud situatsioon, kus ühelt poolt "kujundusspetsialistide" soovitused, teisalt teadmine, et iga asi maksab midagi ja mida vanem (loe: mida rasvasem, lagunenum ja sopasem), seda kallim ning kolmandast küljest ilmselge rahaahnus on tekitanud olukorra, kus müüakse sellises seisus raamatuid (õieti küll kurba mälestust raamatust) nagu juuresolevalt pildilt näha*. Kusjuures müüja reklaamib seda sõnadega: "Keskmises seisukorras või parem" ja "Lugemiseks ideaalne...". Hinnaks küsitakse tagasihoidlikult "ainult" 399 krooni!
Kui see lagunenud ja puuduvate lehtedega narts on "keskmises seisukorras või parem", huvitav, milline näeb siis välja selle hinnangu andja arvates "kehvas seisukorras" raamat? Kas siis kui on alles neli poolikut lehte ja needki võidunud ning servadest kutsika poolt näritud? Ja et see on lugemiseks ideaalne? No taevas halasta, ma ei võtaks seda isegi kätte, veelgi vähem julgeks ma sellist kõntsa (ma ei räägi sisust!) soovitada selle raamatu sihtgrupile, noortele inimestele. Lugupeetud ja austatud! See, vaevalt 50 aastat vana ja kahekümne tuhandeses tiraažis ilmunud eksemplar ei ole enam raamat, see ei kõlba õieti isegi enam makulatuuriks, selle koht on prügimäel. Või äärmisel juhul muuseumis hoiatava näitena sellest, mismoodi ei tohi raamatuga ümber käia. Rohkem alternatiive ei ole. Punkt.
Mitte küll et see eriti minu asi oleks, mis teised inimesed oma raha ja elamisega teevad aga ma julgeks siiski üles kutsuma natukenegi mõtlema, et kas nad sellest hoolimata, et keegi kusagil peab ka sitajunni purgis kunstiks, ikka kaunistaksid oma riiulit sellega? Eriti kui sellel purgil veel kaant ka peal pole.
_______________________
* - kahjuks ei ole see erandlik näide, ma olen mitmel korral sattunud peale juhustele, kus meie erinevates internetikeskkondades sarnases ja isegi veel hullemas seisukorras "asju" müüakse või vähemalt üritatakse müüa.
13 aprill 2007
Seiklusjuttudest, sisekujundajatest ja sitajunnidest
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
5 kommentaari:
Mind on alati riiulid mis täidetud raamatutega ümbritsenud. Pööning majal ka lademetes neid täis mis vanem põlvkond on suutnud oma pika eluea jooksul kokku osta ja heategevuseks on neid saadetud minema. Aga see selleks.
Aga selle juures oleva raamatu hind 399.- WTF kas tõesti on mingi tõusev trend see nüüd ja vanade raamatute poed püüavad võimalikult head raha teenida?
Ma ise küll ostan harva sellistest poodidest raamtuid kuna ma millegi pärast ei satu nendesse kolama aga need mis ma ostnud olen olid korralikud ja hea hinnaga. Hemingway "Hüvasti relvad" sai vist seotatud 40.-
Kui need ajad on möödas siis ...
Ei, ma ei usu, et ükski endast lugupidav antikvariaat Eestis sellises seisukorras "asja" oma riiulisse paneks, saati siis selle eest veel 399 krooni küsiks. See konkreetne eksemplar ei ole antikvariaadist ja hinnamüsteeriumgi pärineb ühe raamatutega igapäevaselt mitte kaupleva kaupmehe ajudest.
Nii et raamatu-antikvariaatidesse tasub ka edaspidi kindlasti sisse astuda ja reeglina on neis ka hinnad ning kauba kvaliteet oluliselt mõistlikumad kui sel konkreetsel näitel.
Oehh, pean ka mingi hetk elutuppa raamaturiiuli tellima. Vana korteri mõõtude järgi valmistatud riiulid uude loomulikult ei sobinud ja kruvisin need keldriseinale. Raamatud ja dvd-d ongi praegu keldris riiulites. Tegelikult panin keldrisse veel vaiba ka maha ja nüüd on tunne justkui kellegi töökabinet.
Samas on tunne, et elutoa uude riulisse tulevad vaid oma väljanägemiselt viisakamad raamatud ja teised jäävadki keldri. Kahju aga pole mul raske ka 80 sammu keldrini astuda kui midagi vaja läheb.
Nujah, kui keldriruumid on enam-vähem sama mikrokliimaga mis eluruumidki, siis polegi ju erilist vahet. See, kas nimetada ühte ruumi elutoaks ja teist keldriks, on ju puhtalt meelevaldne ning kokkuleppeline :) Jamaks (ja trükiste tervise seisukohalt ebasoovitavaks) kisub siis kui raamatud ning kettad niiskesse ja/või väga kõikuva temperatuuriga keskkonda satuvad.
Kelder on OK!, ela või ise sees. : )
Postita kommentaar