Jalge vahelt täispuhutav Wolverine...

...on "kristlaste" võltsing.

Hiljuti tekitas furoori "kristlaste" veebilehelt christwire.org alguse saanud lugu saatanlikust firmast nimega "Marvel", kes olevat uue, 1. mail Eestiski esilinastuva X-meeste filmi X-Men Origins: Wolverine toel toonud turule seeria mänguasju, millest ühte (nagu ka allolevalt fotolt näha) tuleks täis puhuda strateegilisest asukohast.

Jõleduse "avastanud" kirjatsura sülgas tuld ja tõrva ning nimetas sellist mänguasja otseseks homopropagandaks, mille eesmärk olevat noori poisse julgustada oma suud kasutama mittepühaks (non holy) otstarbeks.

"Me võiksime sama hästi oma lapsed üles rivistada ja nad ise ära põletada! Kui me aktsepteerime sellist laadi, saatanale heameelt valmistavaid ettevõtmisi [nagu täispuhutav Wolverine], siis põlevad nad tulejärvedes niikuinii," teatas vihane "kristlane" tatti pritsides.

Nüüdseks on paraku selgunud, et Mattel ei ole kunagi sellist mänguasja tootnud. Lihtsalt "kristlased" keerasid seekord oma vihkamisega vindi veidi üle ning jäid omavalmistatud võltsinguga haledalt vahele.

Muidugi ei ole see ajaloos esimene ega kindlasti mitte ka viimane kord kui end kristlasteks nimetavad tegelased käituvad risti vastupidi oma armastatud Jeesuse õpetustele. Mu armsad variserid, podisevad tulejärved Saatana aujärje ees ootavad teid! Aamen!

Ammu

Vahel plumpsavad kusagil mälu allhoovustest pinnale ammuunustatud lood. Eile käis vennapoeg mulle ja mu kaasale oma uut ratast (mis on küll hetkel ta jaoks ehk isegi veidi suurevõitu aga poiss kasvab ka üsna kiiresti) näitamas ja äkki tuli mulle meelde stseen 1982. aasta suvest.

Siis tähistasime "tädi" (jutumärkides seepärast, et tegelikult oli ta vanaema tädi ja mulle seega vanavanatädi aga me olime juba ammu leidnud, et pideva generatsioonidevahelise segaduse ärahoidmiseks oli tema see üks ja ainus "tädi" ning kõik nooremad isikud, sealhulgas ka näiteks mu päristädi, said vajadusel pigem nimepidi ära mainitud) 75. sünnipäeva ja ühel hetkel oli aeg niikaugel, et kell oli palju. Kuna peopaigas oli niigi pool suguvõsa koos ja seega seal magamispaikadega rohkem kui kitsas, pidime meie vennaga minema ööbima umbes neli kilomeetrit eemal asuvasse vanaema metsatallu. Niisiis ajasin ma oma jalgratta (ma ei mäletagi enam, oli see veel mu vana "Ereliukas" või oli siis mul juba kena roheline meestekas) kuuri alt välja, panin pakiraami peale tavaliselt tädi tugitoolis asunud ja ta enda poolt kunagi ammu imetihedas ristpistes välja õmmeldud karudega padja pehmenduseks ning siis sättisime tookord hiljuti neljaseks saanud poisi sinna istuma. Õues oli juba sügav suveöö kui me lõpuks minema saime ja ma mäletan, et ma üritasin kogu tee lasta vennasel midagi rääkida, et ta seal taga pakiraamil kõlkudes magama ei jääks, jalgu kodaratesse ei laseks või lihtsalt maha ei kukuks.

Igatahes oli poiss tubli ja me jõudsime õnnelikult kohale ning siis oli nii, et me olime kahekesi hiigelsuures tsaariaegses majas. Minu päralt oli terve maja teine korrus (kõik sealsed viis tuba) ning vennas oli tookord suviti maal olles harjunud magama vanaema alumise korruse toas aga kuna vanaema oli veel pidus, siis uurisin ma, kas poiss ikka on kindel, et ta jääb üksinda alla ega ei taha tulla üles minu tuppa. Ta arvas, et tema küll ei jaksa trepist üles ronida ja minut hiljem juba nohises.

Hää küll, panin siis tuled kustu ning marssisin läbi köögi, tagumise esiku ja koridori trepihalli ning asutasin end trepist üles minema. See oli 90-kraadise pööruga paremale keerav trepp, kokku oma neli meetrit kõrge. Ning kui ma olin just pöörukohas, nägin ma ülal mademel seisvat ühte vana meest. Miskipärast teadsin ma kohe, kes see on. Vanaonu, kes selle maja (mille algul sinna majutatud vene ohvitserid ära lagastasid - nad põletasid ahjus ära isegi paksud vaibad ning valge tiibklaveri, niipalju kui seal klaveris seda põlevat materjali oli - ja millel vahepealsetel segastel aegadel ning asjaoludel selle omanikuks saanud kaugem sugulane vaid mõne aasta eest lihtsalt ära laguneda lasi...) ehitas, kes oli sõjaeelsel ajal aktiivne nii ühiskonnaelus kui ka kaugelt üle keskmise edukas majanduslikult ning kelle tiblad Siberisse viisid, kus ta Sverdlovski oblasti vangilaagris 1942. a. kevadel surma mõisteti ja mõrvati. Ma polnud küll vist kunagi teda ka mitte pildi pealt näinud aga kui ma aastaid hiljem sellest loost lõpuks vanaemale rääkisin, siis ta ütles, et jah, ta teab, see on tõesti Mihkel, kes vahel oma majas ringi käib...

Igatahes astus ta mul trepi pealt eest ära ja lasi mind sõnatult läbi. Tagantjärele mõeldes ei saa ma siiani aru, miks ma röökides majast välja ei jooksnud vaid läksin trepist ikkagi üles, möödusin varjukujust, tatsasin oma magamistuppa, panin ukse kõvasti kinni, ronisin voodisse ja tõmbasin teki üle pea. Ning jäin magama.

Mingil ajal öösel oli lõpuks ka vanaema laekunud ja kui ma hommikul veidi kõhevil ning silmanurgast pidevalt kahtlustavalt ringi piiludes alumisele korrusele läksin, oli kõik nagu alati. Vennas mässas seal midagi puuokstest "ehitada" ning pannkoogid olid just valmis saanud.

Meelde tuli see lugu vist eelkõige seepärast, et mängus oli samuti jalgratas ning et vennas oli tookord umbes-täpselt sama vana kui ta poeg praegu.

Märtsifragmendid

Heal hulgal pealinna toitlustusasutustel läheb ilmselgelt liiga hästi. Pühapäeva õhtupoolikul osutus Tallinna vanalinnas sobiliku ja samal ajal külastajaid ootava söögikoha leidmine üllatavalt keeruliseks. Mis ei tohiks ju meie teenindustaset arvestades teoreetiliselt väga üllatav olla aga pani siiski veidi kulmu kergitama.

***

Eile koju sõites oli pooltühjas bussis teiste seas ka kolm last. Kaks poissi ja üks tüdruk. Lapsed reisisid omapäi (Tallinnas saatis emme nad teele ja provintsis oli vist tädi neile ilusti vastu tulnud) ning suurema osa ajast suutsid end üllatavalt hästi ülal pidada. Vanem poiss võis olla ehk 10-11-aastane, tüdruk paar aastat noorem ja noorim laps oli arvatavasti 5-6-aastane poisiklutt. Alguses möödus nende aeg Sony PSP-ga rallit mängides aga kui masina akud otsa said, siis umbes 70 kilomeetrit enne sihtpunkti läks asi käest ära.

Ma juhtun ähmaselt mäletama, et kui mul kunagi ammu pätakana igav oli, siis üheks lahenduseks oli minna koos sõbrapoisiga hoovis olevatele kiikedele kiikuma ning mängida mängu, kus iga järjekordse ettetuhisemise peal tuli kordamööda öelda kas mõne linna nimi või hoopis mingil etteantud teemal sõna, mis algaks sama tähega millega eelmine öeldud sõna lõppes. Ning sõnad ei tohtinud ühe mängu piires korduda. Reegel, mis muidugi tõi sageli kaasa pikemaid vaidlusi teemal "ise oled loll, seda sõna pole täna öeldud, see oli eile!"

Nojah, nüüd ma sain siis teada, et tänapäeva noortel inimestel on samasugused mängud, ainult et riikide, linnade või sõnastikust leitud sõnade asemel räägitakse sellest, mismoodi oleks kõige parem üksteist ära tappa. Kui ma poleks seda ise kuulnud, siis ma poleks tõesti uskunud, et kõige mahlakamad ning võikamad tapmisviisid käib välja just see pisike, koolis veel mitte käiv, heleda häälega poisijuntsu. Oma õelt (kes, kui ta parajasti ei rääkinud kellegi mõõgaga läbi torkamisest või politsei käest varastatud püssiga inimeste suunas kõmmutamisest, kogu selle tsirkuse ajal hüsteeriliselt itsitas) silmade äralõikamine või ta elektriliinidele viskamine olid neist meetoditest ühed leebemad...

Kindlasti oleks selline jõmpsikas tõeline leid mõnele fantaasiavaesele gore-filmide lavastajale aga ma ei kujuta hästi ette, mismoodi see poiss oma videomängumaailmas elamist päriseluga siduda suudab ning ma ei tahagi teada, millal ja mismoodi ta hetkelises pahameeletujus kellegi tõeliselt maha koksab. Sest sellest pole ometi midagi, peale restarti on too tapetu ju jälle elus.

Kuidas ilma raha kulutamata raamatut osta

Niisiis, teil on kange soov ja tahtmine saada ühest üpris haruldasest ja kallist raamatust (õigemini küll umbes poolest sellest) koopiat aga te muidugi ei viitsi raamatukokku minna. Pealegi peab seal ju koopia tegemise eest maksma ja milleks endale üleüldse liigset tüli tekitada. Te avastate, et seda raamatut müüb imekombel parajasti ka üks internetipood ja te kontakteerute sellega ning nõuate, et see teile vajalikud koopiad teeks. Paraku vastab pood viisakalt, et kahjuks tal ei ole koopiamasinatki. Autorikaitseteemalised probleemid veel peale selle. Niisiis mõtlete te välja geniaalse plaani ja asute seda ellu viima. Te ostate sealt internetipoest selle raamatu aga nutikas olles maksate loomulikult krediitkaardiga (millega maksmisel laienevad müüjale kaardifirmade üsna karmid nõuded) ja... hõõrute juba ette rahulolevalt käsi.

Raamat pannakse posti, te saate selle kätte, avate paki ja teete endale vajalikest lehtedest kusagil (näiteks mõne tuttava töö juures oleva masinaga) koopiad ära, maksmata selle eest sentigi. Siis lähete koju, rebite seni ideaalses seisus olnud kuid nüüdseks teile ebavajalikuks muutunud raamatu selja umbes poole raamatu ulatuses julmalt lõhki, väänate esikaane kõveraks ja saadate teile sellise kaltsu müünud poele nördimusest nõretava e-maili, lisades fotod raamatu nüüdsest seisukorrast ning ähvardate teda kõigi nende surmapattude eest, millega see pood hakkama on saanud, igavese needusega ning rohkem kui suviselt palava tulevikuga Lutsiferi keevas tõrvakatlas.

Ja poel ei jäägi muud üle kui viisakalt vabandada ning pakkuda full refund'i. Eriti heal juhul jääb teile lisaks veel ka raamat ise kuigi selle lõhkise nartsu võite te nüüd rahulikult juba ka prügikasti visata.
---
Sarnasused igasuguse pärismaailmas oleva reaalsusega on selle ulmelaastu juures loomulikult puhtjuhuslikud. Ja nimetatud skeemi tulevikus kasutavad inimesed ei pea mulle selle eest isegi kümmet protsenti kokkuhoitud rahast üle kandma.

Ja ma vist pean varsti veel ühe tag'i lisama. Midagi stiilis "jõuetu sarkasm" vms.

Palju raha ja palju nulle

Viimaste aegade devalveerimispaanikas (mis hetkel küll jälle mõnevõrra vaibunud on) on pidevalt olnud juttu ka inflatsioonist ja sellest, kuidas asjad vanasti olid. Ma olen mitmel korral pidanud vastama uudishimulike inimeste küsimustele, et milline siis on kõige suurema nominaalväärtusega raha, mis iial välja on antud. Vastus on tegelikult lihtne ja võimalik, et paljude jaoks veidi ootamatu. Nimelt on selleks hõimurahva isamaal Ungaris sõjajärgses hüperinflatsioonis 1946.a. suvel trükitud raha, mille nominaaliks oli üks miljard b.-pengő't. Ah et tundub vähevõitu?

Hüperinflatsiooniga on teatavasti selline lugu, et lõpuks muutub nullide kokkulugemine juba puhtfüüsiliselt keeruliseks (eksole, katsuge hetkega vahet teha rahadel, mille nominaalid on näiteks 500000000000 ja 50000000000, ometi on vahe kümnekordne), seega võtsid nutikad ungarlased algul kasutusele lühendid m.-pengő (või milpengő), mis oli 1'000'000 pengő't ja veidi hiljem juba b.-pengő (ehk bilpengő), mis oli juba miljon m.-pengő't ehk 1'000'000'000'000 pengő't. Sellel kenal rohelisel pabertükil, mis siiani hoiab enda käes suurima denominatsiooniga raha tiitlit, on niisiis nominaalväärtuseks 1'000'000'000'000'000'000'000 pengő't. Üks ja kakskümmend üks nulli või kui ma kaugest kooliajast õigesti mäletan, siis täpselt üks sekstiljon pengő't. Tõsi, see raha trükiti küll valmis kuid reaalsesse käibesse see ei jõudnudki, igapäevaselt kasutuses olnud rahadest oli suurim kümme korda väiksema nominaaliga (ehk siis sada miljonit bilpengő't) sedel. Kui 1946. aasta augustis läbi viidud rahareformiga suudeti inflatsioonikõver lõpuks murda, siis vahetuskursiks kehtestati 1 forint = 400 oktiljonit (see on number 4, mille järel tuleb 29 nulli) pengő't. Reformieelset inflatsiooni kiirust (vahepeal oli seal olukord, kus kaupade hinnad kahekordistusid keskmiselt iga 15 tunni järel...) iseloomustab hästi võrdlus USA dollari vahetuskursiga. Kui 31. detsembril 1945 sai ühe dollari eest 128'000 pengő't, siis täpselt seitse kuud hiljem maksis üks dollar juba 460'000'000'000'000'000'000'000'000'000 pengő't. Rahareformini oli sel hetkel jäänud veel 18 päeva.

Hea küll, ma tean üsna hästi, et inimestele avaldavad nullid rahade peal hoopis rohkem muljet kui mingid sõnad või tähelühendid. Veel üks megamaksisuperinflatsioonikolle oli 1980-ndate lõpu ja 1990-ndate alguse Jugoslaavia ning just siis ja seal trükiti mulle teadaolevalt kõige enamate nullidega rahatäht. 500'000'000'000 ehk viissada miljardit dinaari. Ja kui kusagil peakski mõni rohkemate trükitud nullidega sedel eksisteerima, siis igal juhul jääb ka see raha auväärselt selle "nullitabeli" tipuossa püsima.

Ning lõppu veel üks ikooniks muutunud foto 1946. aasta Ungari suvest. Raha oli nii väärtusetu, et inimesed loopisid seda tänavale hunnikutesse ning vaesed kojamehed pidid siis rentslist selle rämpsu kokku pühkima.

Kondoomimood

Et kindlasti on ka sellesinase blogi lugejate seas moegurude wannabe'sid, siis väike näpunäide intiimelu valdkonnast, mis muidu ehk võib kahe silma vahele jääda. Nimelt kannab moekas inimene tänavu selliseid, peaaegu juba haute coutoure kondoome:

Kui kellelgi peaks nüüd tekkima tahtmine ka voodimängudes viimase peal olla (või kui äkki täiesti juhtumisi kellegi nabaalune füsiognoomia peaks vastama pildil nähtule), siis siit saab.

Surnud ja täiesti ootamatult

See maavillane arvutikeel on jätkuvalt naljakas. Hiljuti, peale Ubuntu versiooniuuendusega mässamist, sain muusikamängijat restartides alguses ette ülaltsiteeritud veateate ja mitte väga ammu jäi miskise programmijupi eestikeelses abifailis ette fraas "Kuidas tappa protsessi". Ingliskeelne originaal "How to kill the process" tundub miskipärast igatahes oluliselt vähem vägivaldne.

Kolm pühaduserüvetust ühes

Mida teha siis kui sa oled täiesti arusaamatult kusagilt külma saanud, kõri on paks nagu tünn tavotti ja pool päeva on maha magatud? Muidugi on alati abiks kokkamine aga et ma olen natuke (rõõmus elevus saalis) laisk, siis võiks see kõik veel ka kiiresti valmiv olla.

Niisiis. vaadates kriitilise pilguga üle oma kodused tagavarad, sai otsustatud kokku keerata pasta singi ja kastmega à la Café de Paris.

Maailmas on terve hulk igasuguseid gastronoomilisi ahvatlusi, mille kohta paistavad absoluutselt kõik teadvat, mismoodi seda valmistada tuleb ja samas ei oska õigeid komponente ja/või nende vahekordi keegi peale roa väljamõtleja (või nende pärijate) öelda ning sealt juba seda infot ei saa. Nii on kasvõi Sacheri tordiga (mille proovimiseni ma hoolimata mitmetest varasematest visiitidest Viini ja Salzburgi - ainsad kohad, kus originaali pakutakse - jõudsin alles eelmise aasta jaanuaris ning sedagi vaid tänu sellele, et lõpuks ostsin Viini lennujaamast Sacheri esinduslavkalt kaks torti kaasa kuna linnas asuvasse kohvikusse oli ilma tunde sabas seismata absoluutselt võimatu sisse saada) ja nii on ka selle Genfis asuva ajaloolise kohviku leiutisega. Mis tähendab samas, et ega erilist vahet pole, kas üritada seda oletatavatest algkomponentidest ise kokku keeta või minna lihtsama vastupanu teed ning valmistada kaste umbes viie minutiga, kasutades kastmepulbrit. Viimasel juhul saab lisaks odavamale hinnale boonuseks veel ka tasuta umbes veerandi Mendeljejevi tabelist. Tõsi, see Hemköpi firma pulber, mille ma hiljuti Stockholmist ostsin, sisaldab muude koostisosade kõrval väidetavalt vaid seitset erinevat E-d (millest ükski isegi ei viita kanamaksale...), nii et kõige hullem ei olegi.

See oli siis esimene pühaduserüvetus. Teiseks oli loomulikult asjaolu, et hea mahlase antrekoodi juurde mõeldud kastet kasutasin mina julmalt hoopis pasta juures. Seekord läks potti Voiello firma canneroni't n. 160 (cannelloni alamõõduline väikevend), mida mu kaasa eelmisel aastal Tallinnas Laial tänaval asunud itaalia kohvitoa ja müügipunkti lõpumüügist kokku ostis ja kuna kaste lihtsalt nõudis mingit lihaollust, siis sai selleks kergelt pannilt üle lastud Saaremaa Lihatööstuse pizzakate. Muidugi oleks ahjust läbi käinud loomaliha olnud oluliselt parem valik aga viimast mul ju kapis lihtsalt ei olnud.

[[[ Ootamatu vahepala. Helistas tööle ruttav homme fatale ja kui me lõpuks veerand-tunnise kõne jooksul olime jõudnud selleni, et ma raporteerisin hiljutise vanade fotode sorteerimismaratoni käigus tehtud avastusest, milline laps ("laps, aga muidugi selline nunnu laps") ta ikka veel viis aastat tagasi oli, suutsin ma ta peaaegu välja vihastada. Ja mul endal on nii kuradima lõbus. Arvatavasti pasta kõrvale tarbitud sauvignon blanc'i mõju... :D ]]]

See viimane (s.t. loomaliha asemel sigase pizzakatte kasutamine) oligi kolmas pühaduserüvetus. Ning kuna pastat on suhteliselt keeruline ilma veinita tarbida, siis tuli sinna kõrvale muidugi avada pudel, mis pärit Miguel Torres'e Uue Maailma põhjatutest veinikeldritest, konkreetsemalt siis San Medín'i sauvignon blanc 2005. Vein, mida me oleme viimase poole aasta jooksul joonud niipalju, et eile teatati mulle, et Eesti on sellest veinist tilgatumaks joodud. Mul on veel umbes pool kasti alles ja mu lemmiktoitlustusfirmas samuti mõned pudelid. Kõik. :(

Ja eriline hitt oleks kui nüüd keegi viitsiks veel ka need äramäkerdatud nõud ära pesta...

Ainult filmis...

...juhtuvad sellised asjad nagu viimase veerand tunni jooksul. Vähemalt tavaliselt. Lösutasin mina oma teekruusiga köögiakna all ning vahtisin unest alles poolkinniste silmadega õue. Aeg-ajalt sõitis mööda mõni auto, siis kiirustasid mingid inimesed kuhugi. Nagu tavaliselt ikka. Ja siis tõttas diagonaalis üle platsi, kus kunagi oli ilus 18. sajandist pärit maja, mille muinsuskaitsjad tosina aasta eest nii ära kaitsesid, et nüüd pole enam vundamentigi, kaks õrnas eas preilit. Ilmselt gümnaasiumi lõpuklasside usinad õppurid. Neist üks oli hommikul riietumisel arvestanud meie klimaatiliste iseärasustega ning sai oma ilmselt soojade ja mugavate saabastega kenasti edasi, teine oli aga jalga tirinud poolde põlve ulatuvad udupeened ning hiidkõrge tikk-kontsaga jalanõud, millega ta siis sel krobelisel jäisel maastikul sõna otseses mõttes ukerdas nagu lehm libedal jääl. Tüdrukutel paistis natuke kiire ka olevat ning lõpuks astus pikakontsaline otsustavalt sissetallatud rajalt kõrvale lume sisse ja peale mõnda sammu murdis krõksti oma vasaku saapa kontsa alt ära. Šokipaus. Peale mida neiud veidi vadistasid omavahel, vaatasid kella ning läksid eri suunades lahku. Üks arvatavasti edasi kooli, teine, liibates oma parajasti mituteist sentimeetrit erineva pikkusega koibadel, tõenäoliselt kodu poole tagasi.

Kui ta oli kõnniteeni jõudnud, kohtus ta sõbranna või lihtsalt tuttavaga, nad ajasid paar sõna juttu, vangutasid päid ning liikusid-liipasid oma sihtpunktide poole edasi. Ja kümnekonna sammu pärast, mitte kaugel sellest kohast, kus konts murdus, lendas lavale tulnud uus tegelane sirgelt selili. Nagu lestakala oli lapiti maas, üleõlakotist välja lennanud asjad maitsekalt talviselt valget ümbrust dekoreerimas. Muidu võiks ju arvata, et tütarlapsel tuli vastupandamatu soov lumeinglit teha aga mis sa seal jää peal ikka nende kätega vehid. Õnneks ei juhtunud sest prantsatusest küll miskit suuremat jama, sest peale esimest ehmatust ajas kannatanu end püsti, korjas oma varanduse kokku ning marssis edasi, nüüd küll juba mõnevõrra ettevaatlikumalt ja väiksema uljusega.

Igatahes saab siit õpetlikust loost teha kaks järeldust. Lisaks ilmastikuoludele vastavale sõidukiirusele tasub valida ka vastavad jalanõud ning oma varandust sisaldava märsi lukud-nööbid-klapid tasub igaks juhuks alati kinni hoida. Isegi siis kui seal parajasti batoon sees peaks olema.

No Heroics - The complete first season (2008)

No Heroics (The complete first season)
Lavastaja: Ben Gregor
2008
http://www.imdb.com/title/tt1086788/

Tänane London, mis erineb meile tuntud reaalsusest vaid ühe pisiasja poolest: kõikjal kubiseb superkangelastest. Aga selle asemel, et meile näidata järjekordset suurejoonelist kaklust supersupersuperkangelaste vahel (näiteks rannavolleturniir Superman & Batman vs. Spiderman & Wolverine), keskendub seriaal peamiselt viiele vähemtuntud tegelasele, kes enamasti istuvad ja joovad ohjeldamatult kusagil SoHo's asuvas superkangelaste kodupubis "The Fortress".

Peamise neliku moodustavad Alex aka The Hotness - kergelt ülekaaluline ("talvekaalus", nagu ta ise ütleb) pidev ebaõnnestuja, kelle supervõimeks on kuumust kontrollida. Ükskord otsustas ta vana rahvatarkust ("fight fire with fire") sõna-sõnalt võtta ning tekitas tulekahju tulega kustutada üritades igavese piraka segaduse. Põhimõtteliselt on ta mees, kellel enam-vähem plaanitult tuleb välja vaid peopesal toidu soojendamine. "Ding" peab ta muidugi sinna juurde ise ütlema kui toit valmis on.

Sarah aka Electroclash. Kahe omaaegse ülipopulaarse superkangelase tütar, kes suudab igasugused masinad panna oma tahtmist mööda käituma. Ta lihtsalt räägib nendega paar sõna porgandihäälel ja voila! saabki näiteks sularahaautomaadist portsu raha. Või sigaretiautomaadist paki suitsu. Ühesõnaga selline kergelt huligaansete kommetega tütarlaps, kes on kunagi minevikus Alex'iga semminud ja peab ütlema, et see suhe, kuigi tänaseks muutunud tüüpiliseks kassi-koera suhteks, ei ole veel kaugeltki lõppenud.

Don aka Timebomb. Hispaaniast pärit alkohoolikust geikutt, kelle võimeks on näha tulevikku ette täpselt 60 sekundi ulatuses ja kes on juba pikemat aega jaganud oma öid ja päevi ohjeldamatu joomise ning juhuseksi vahel. Muu hulgas on ta ka endine piinamisspetsialist, kes suudab ühe saladuse paljastamisest keelduva superpahaga teha üsna uskumatuid asju, kasutades vaid taldrikutäit tikuvõileibu.

Ning neljandana on selles sõpruskonnas Jenny aka She-Force, maailma tugevuselt kolmas naine, kes aga parema meelega tahaks olla tavaline tüdruk ning elada tavalise inimese elu. Milles ta (erinevalt näiteks Pipi Pikksukast) hoolimata oma tõsistest püüdlustest muidugi pidevalt ebaõnnestub.

Ja loomulikult on siin ka selle ringkonna kõige tuntum ja kõige suuremate võimetega (lendab ja puha...) mees Devlin aka Excelsor, keda keegi jõudis kusagil juba tituleerida superkangelaste maailma Brad Pitt'iks. Ainult et erinevalt mister Pitt'ist on Devlin juhtumisi ka väga tõsine kandidaat maailma suurima sitapea tiitlile.

Veel üks tegelane, keda on raske mainimata jätta, on pubi uksehoidja/turvamees Simon aka Thundermonkey, kelle supervõimeks on oskus kutsuda kokku terve ahvikari aga selle kõige juures on üks pisikene konks. Nimelt võtab ahvide saabumine aega terve igaviku (ka peale olulist muudatust logistikas, mis lühendas ooteaega drastiliselt, jäi see ikkagi kusagile kahe tunni kanti) ja enne kui need kohale jõuavad, on igasugune vajadus nende abi järele juba kadunud. Osaliselt just seetõttu on Simon pidevalt melanhoolne kuni ta lõpuks otsustab teistele näidata, et ka tema oma ahvidega on millekski suureks suuteline. Kõik see värk lõpeb viimases seerias paraku aga Simoni ja ta ahvide matusega...

Esimese hooaja kuus seeriat olid esmakordselt eetris eelmise aasta septembris ja oktoobris ning on tekitanud üsna erinevat vastukaja. Kui enamik vaatajaid ja kriitikuid kiitis ITV2 algupärast sitcom'd pea taevani ja see sai Best New Comedy-kategoorias ka British Comedy Awards'i nominatsiooni, siis mitmed teised pidasid seda surmigavaks. Ja üleüldse olevat enamik "nalju" iidvanad ning vööpiirkonnast allapoole kiskuvad. Ma ei teadnudki varem, et puritaanid on igavusest hakanud ka komöödiaseriaale hindama.

Mina kaldun igatahes pigem nende esimeste poole. Kui ma täiesti juhuslikult sattusin mõne päeva eest esimese osa peale, siis ma lihtsalt jonnisin ja trampisin niikaua jalgu kuni ka ülejäänud viis seeriat kätte sain. Selle tulemusena võin nüüd aga väita, et kui on vaja nii umbes kahe tunni ringis (kes see ikka neid tiitreid vaadata viitsib, eks ole) aega surnuks lüüa, siis selleks sobib "No Heroics" küll väga hästi.

8/10

Madagascar (Madagaskar) (2005)

Madagascar (Madagaskar)
Lavastaja: Eric Darnell, Tom McGrath
2005
http://www.imdb.com/title/tt0351283/

Lõvi Alex on linnadžungli kuningas, New Yorgi loomaaia põhiline vaatamisväärsus. Tema ja ta parimad sõbrad, sebra Marty, kaelkirjak Melman ja jõehobu Gloria on elanud alati õndsas vangistuses, nautides korrapäraseid eineid, sooja eluaset ja publiku imetlust.

Ühel õhtul aga kasutab keskeakriisis ja samas uudishimulik Marty pingviinide abi ning läheb linna peale hulkuma. Muretesevad sõbrad järgnevad talle, mille tulemusel võetakse nad kõik kinni ja laaditakse laevale, mil sihiks Aafrika.

Kui hullumeelsed pingviinid laeva juhtimise üle võtavad, et sellega Antarktikasse sõita, satuvad Alex, Marty, Melman ja Gloria lõpuks hoopis eksootilisele saarele nimega Madagaskar. Seal peavad hellitatud linnaloomad kõvasti pingutama, et tõelises dzhunglis toime tulla.

Muidugi oli mul vaja enne teise osa vaatamist taas üle tšekata ka kolm aastat varem valminud esimene osa. Aastatega ei olnud midagi muutunud, asjad olid just nii nagu mäletasin. Peategelaste nelik on lahe küll ja nendega saab sageli üksjagu nalja aga show tegelikud kangelased on vaieldamatult hullud pingviinid. Punkt.

Kõik on miskipärast võtnud üksmeelselt õhata, et muidu kenad filmid need madagaskarlased ju küll aga vat ei saa see Dreamworks ikka kuidagi Pixari vastu. Aga miks nad peakski? Mu meelest on palju parem variant see, et meil on Hollywoodis kaks igati tipptasemel multikafirmat kui et me peaks vaid ühega leppima.

Et pingviine siiski suht vähe näha on, siis maksikumpunkte ei saa.

7/10

Madagascar: Escape 2 Africa (Madagaskar 2) (2008)

Madagascar: Escape 2 Arica (Madagaskar 2)
Lavastaja: Eric Darnell, Tom McGrath
2008
http://www.imdb.com/title/tt0479952/

Lõvi Alex, sebra Marty, kaelkirjak Melman ja jõehobu Gloria on ikka veel Madagaskaril, kuid vahepealse aja jooksul on sündinud sedavõrd hullumeelne plaan, et see võib isegi toimida. Nimelt on suutnud ettevõtlikud pingviinid seada töökorda vana lennukivraki ning nüüd kavatsevad sõbrad sellega tagasi koju lennata. Paraku püsib sõiduk õhus ainult natuke aega, millele järgneb hädamaandumine Aafrika südames. Seal kohtavad nad esmakordselt elus liigikaaslasi ning tutvuvad oma juurtega.

Taasleitud sugulased, romantilised rivaalid, salakavalad kütid ja uudishimulikud turistid on vaid mõned tegurid, mis muudavad Aafrika üheks erakordseks paigaks. Ent kas see on ikka parem kui nende kallis kodu, Central Park'i loomaaed?

Täiesti kindlasti on suutnud Dreamworksi mehed ja naised luua terve plejaadi unustamatuid karaktereid, kellede seas peategelaste nelik on vaat et kõige igavamad. Jätkuvalt on aktsioonis hullud pingviinid (nende etteaste algab juba tükk aega enne filmi avatiitreid), peast veelgi rohkem sassis leemurite "kuningas" ja lisaks loomariigi elukatele saab seekord kõvasti ekraaniaega ka üks New Yorgi linnadžunglis karastunud pensionärimammi, kellel on iga asja kohta oma arvamus, vajadus seda välja öelda ja kes oma südikuses ei kohku tagasi millegi ega kellegi ees.

Võrreldes esimese osaga oli kohati möllu rohkemgi aga samas tundusid tulevat sisse puhtalt millega iganes täidetud ajaaugud, kus mõttetu joonis venis ekraanil aeg-luubis ning midagi ei juhtunud. Kindlasti oleks abi olnud filmi lühendamisest vähemalt veerand tunni võrra.

Mina jään igatahes ootama pingviinide edasisi seiklusi. Välja on kuulutatud 26-osaline (!) spin-off seriaal "The Penguins of Madagascar", mille avaosa oli ka novembris kusagil juba eetris ja ülejäänud sari peaks kuuldavasti teles hakkama jooksma järgmisel kuul. Tahaks loota, et pingviinid vahepeal normaalseks ei ole hakanud ning et ka sari tervikuna ikka teoks saab. Midagi on tegelikult Dreamworks pakkunud juba ka spetsiaalses 2-diskilises komplektis (vt. pildiriba kõige parempoolsemat ümbrist) aga seal peaks olema vaid kaks jupikest, kokku vähem kui poole tunni jagu. Tervet multikasarja ei ole seal kindlasti mitte.

Ahjaa, see ka veel. Nagu tavaliselt ikka, ei saanud Piiblivööndi usuperverdid ka ilma seda filmi torkimata elada. Taaskord olevat tegu häbematu pedepropagandaga, sest pingviinide pealik on ju teatavasti sisse võetud nukust ning teeb filmi teise osa lõpus oma kaaslasega koguni pulmad! Kuigi nukk näeb mu meelest küll vägagi naissoost välja, leidsid miskid pea peale kukkunud baptistid, et see on ikkagi jube pühaduserüvetus. Ausalt, selliste (s.t. baptistide) kõrval tundub isegi leemurite boss täiesti normaalne tegelane olevat.

6/10

Mida teevad Karupoeg Puhh ja Imedemaa Alice vabal ajal?

Külitavad koos Kärbi, Jeekimi ja mõne loomult loomaga rohelisel laual ning loodavad naiivselt, et neid täna väga palju ei pekstaks.

Inimeste leidlikkus on muidugi piiritus. Ma ei olnudki varem selle peale tulnud, et pinksilaua võrgu asemel võib kasutada raamatuid. Ruhnlased on nutikamad, nemad tulid. Pilt Ruhnu päevikust.

Eelis

Ma tegin täna õhtul avastuse. Nimelt, et naiseks olemises võib olla mõningaid eeliseid. Vähemalt ses osas, mis puudutab nende (peaaegu) kohustuslikku aksessuaari. Selgusehetk tabas mind siis kui sõprade juurest tähtpäevale ning pingviinide paraadile (mis oli üllatavalt igav) pühendatud õhtusöögilt ja veinijoomiselt koju minema hakates pisteti mulle ootamatult pihku "Kirde sai" (mis tegelikult muidugi ei olnud mingi Kirde sai vaid täiesti korralik provintsis toodetud saiabatoon), millest ma saan nüüd kodus vale-bruschetta'sid tegema hakata. Ikka kolm tükki korraga ja kindlasti sooja tomatiga... :) *

Aga kui nüüd teema juurde tagasi tulla, siis teine samasugune batoon pisteti pihku ühele naissoost külalisele, kes mahutas selle osavalt oma ridiküli. Mul seevastu polnud enda saia kuhugi peita ja nii pidin ma seda käes hoides läbi kodulinna marssima ning see võis olla üsna koomiline vaatepilt, kuidas ma lõpuks südalinna tänavanurgal, kus meie koduteed lahknesid, prouaga emmeldes saiaga vehkisin.

Mnjah. Kõigest hoolimata ei ole ridiküli ostmine nüüd küll see asi, mida ma homme hommikul esimesena tegema hakkan.
---
* Vihjed viimase paari päeva lõõbile teemal "Päevalehe anonüümsed "toidukriitikud"", kelle kirjutatud peenest jutust ei saanud õigupoolest sedagi aru, kas see pidi olema negatiivne või positiivne. Rääkimata siis kirjatsurade tõsisest maadlemisest faktidega ning selles lootusetus võitluses ilmselgelt kaotajaks jäämisest.

Kaotatud süütus

Wild on süüdi selles (tõsi, mõningase abiga teistelt staarblogijatelt), et nüüdseks on minu süütus selle müstilise lass24-lehe koha pealt kadunud nigut nalja. Ning nagu sageli, sain ma jälle targemaks.

Rõõm on näha, et ka kõigi eestlaste poolt palavalt armastatud ning väga mitmekesise eluga tippstaar on leidnud sekundi ning andnud oma panuse emakeele rikastamiseks. Mind on alati huvitanud sõnaloome ja seekord õppisin ma juurde mitu põnevat sõna. Näiteks "glauur" ja "kambrioletid".

Nüüd jääb mul üle vaid oodata ära LLSSS'i (s.o. Liis Lassi suure seletava sõnaraamatu) ilmumine. Lihtsalt seepärast, et ilma sellise põhjaliku suurteoseta ei ole minusugune maakas kahjuks võimeline täielikult mõistma keeleuuendaja kõrgeimat filoloogilist pilotaaži...

Kirjaoskamatud koolitajad

On ju nii tore, et linn on täis kleebitud haridust väärtustavaid plakateid ja veel toredam on asjaolu, et foto selle jaoks on tehtud tuntud ajaveetmiskoha aknalaual. Ning kohe kõige toredam on fakt, et inimesed, kes pakuvad sellisel kõrgtasemel koolitust, ei ole ise vaevanud end väga sagedaste külaskäikudega eesti keele tundidesse. See, et nende koduleht ja blogi, mida kirjutavad noored vahvad eesti nimedega inimesed, kubiseb kirjavigadest, on veel väike asi. Kes see tänapäeva kiires maailmas teksti produtseerides seda ikka jälgima vaevub, eks ole.

See, et nad ei suuda enda tutvustamiseks (loe: kergeusklikelt raha välja pumpamiseks) mõeldud reklaamis ühteainumastki lühemat sorti lauset ilma mitme kirjaveata ära trükkida, on juba kraad kangem koomika. Muide, ka nende pikemad reklaamtekstid on keeleuuenduslikud. Küll "komposeerib" Londonis muusikat õppiv noormees oma loomingut, küll suudab Pariisis õppiv Helen teha "oma jutus" nii palju vigu, et neid on vist rohkem kui sõnu ta tekstis ja küll lubab allpool kujutet plakat lahkelt rahvale osalust uudses kraadiõppes ehk siis "bakalaurus'e" programmis,

Pildi pätsasin Ago juurest.

Konstanteering

On muidugi tähelepanuväärne, et just siis kui ma olen otsustanud teha alkoholivaba päeva, ajab algatuseks nälg restorani päevapastat sööma (ja kuidas sa seda kanapastat ikka sööd kui mitte koos klaasikese Torrese San Medin'i sauvignon blanc'iga) ja õhtul, kui sa oled end lõpuks üle mitme päeva ja öö suutnud käsile võtta ning suundunud juba ammu üle pea kasvanud raamatuhunnikuid sorteerima, helistab Emand ning teatab, et ta on kohe jookidega ukse taga. Mis tähendab, et paberihunnikud jäävad kus see ja teine ning kella poole kahe paiku (ehk viis ja pool tundi ja mitu pudelit õlut ja veini ning kröömikene Bacardi Apple't hiljem) avastad, et nüüd ongi tagumine aeg magama minna. Enne seda saadad veel Emanda manitsussõnadega kodu poole, korjad tühja taara kokku, logid end Emanda nime alt Orkutist välja ja mõtiskled veidi elu püsiväärtuste üle. Rihm on maas ja elu kui tasane kulgemine täies hoos.

Google teab, et eesti = soome. Või vastupidi

Tegelikult olen ma juba mitu päeva erinevates keskkondades selle va Google uudse tõlketeenuse üle ilkunud aga siia polegi mõnda jaburdust viitsinud kirjutada. Noh, nüüd saab siis ka see viga parandatud. Tänane avastus oli, et Google näiteks teab, et "soome" ja "eesti" tähendavad tegelikult täpselt ühte ja sama ning loomulikult saab selle ingliskeelseks vasteks olla vaid "Finnish".

Korjasin ühest foorumist üles sinna saadetud fraasi (pildil kõige ülemine) ning mängisin veidi sel teemal. Tulemused said sellised:

Muidugi on tegelikult äärmiselt tore ja vahva, et selline asi olemas on, ükskõik kui vigane ta siis hetkel ka poleks, sest Google vidinad kipuvad olema arenemisvõimelised ja ka selle tõlketeenuse juures saab igaüks kaasa aidata. Nii et ses mõttes olen ma praeguste tõlketulemuste koomikast hoolimata OV'ga täiesti nõus. See avab Eestit ja eestikeelset veebi maailmale tunduvalt rohkem kui me esialgu arvatagi oskaksime. Ning jah, ma ise olen sinna juba mitmeid parandusi teinud. Asi on vajalik (pealegi ju tasuta) ning mõne aasta pärast ei pruugi te enam arugi saada, kuidas varasematel aastatel ilma selleta elada osati. :)

Veel kolm nuppu

Pariis teatavasti kubiseb igasugu saia- ja koogipoodidest ning nende tuhandete sekka mahub rõõmsalt oma kolme müügikohaga (hetkel kahe boulangerie ja ühe sandwicherie'ga) ära ka "Legay Choc / Victor 1920", kelle üheks spetsialiteediks on... eee... mõnevõrra kelmikama kujuga saiad. Näiteks sellised "maagilised baguette'd":

---

Küll juba üle kuu vana lugu aga sellegipoolest nii lootust kui lohutust pakkuv neile miljonitele kohalikele Dima Bilan'i meessoost fännidele, kes oma messiase peagi toimuma saavat tulemist Eestisse juba küüsi närides ootavad. Nüüd jääb neil üle ainult välja mõelda, mismoodi Dimaga ühte tuppa pääseda, sest kui mees laseb juba avalikkuse ees (ühe populaarse teleshow afterparty'l) end teisel mehel lahti riietada, siis mida kõike ta veel intiimsemas õhkkonnas ette võtta võib? :P

Fotod pärit life.ru lehelt.

---

New Yorgis pannakse 29. märtsil lõplikult kinni maailma vanimaks tituleeritud gay-raamatupood "Oscar Wilde Bookshop". Juba 1967. aastal (s.t. kaks aastat enne Stonewall'i!) asutatud kaupluse sulgemise peamiseks põhjuseks on lihtsalt rahapuudus. Üleilmne kriis ei jätnud ka neid puutumata. Teine põhjus on kahtlemata aga ka muutunud maailm. Viimase kümnekonna aastaga on tegelikult kadunud vajadus spetsialiseeritud gei- ja lesbiteemaliste raamatupoodide järele, sest kogu seda kraami (mida tundub iga aastaga üha rohkem ja rohkem ilmuvat) saab tänapäeval osta isegi suvalisest leheputkast, internetipoodide röögatust valikust ning sealjuures ka madalamatest hindadest rääkimata. Raamatukauplused on muidugi alati olnud ka omamoodi kultuurikeskused aga samamoodi ei ole täna enam ka vajadust ühe ja ainsa füüsilise kooskäimiskoha järele, kus ilmaasju arutada. Seda kõike saab teha internetis, klubides ja kasvõi kirjanduskohvikutes. Kardetavasti on vaid aja küsimus, millal lähevad kinni ka küll veidi lühema ajalooga kuid sellegipoolest USA geiliikumises olulist rolli mänginud Kalifornia ADL Books, Washingtoni Lambda Rising või Philadelphia Giovanni's Room. Lihtsalt üks ajastu on läbi saamas.

Vikerkaareloomad - midagi homofoobidele

Rootsi Loodusloomuuseumis (Naturhistoriska Riksmuseet) on jätkuvalt avatud põhjalik ja (seda peab ju alati selliste asjade juures rõhutama) teaduslik ülevaade homoseksuaalsusest loomariigis. Dokumenteeritud on rohkem kui 1500 (tuhande viiesaja) liigi (luiged, delfiinid, kaelkirjakud, kesiganes...) juures leitud homoseksuaalseid suhteid, mis sageli kestavad kogu elu ja ei ole juhuslikku laadi seksuaalkontaktid, mis on ette võetud lihtsalt vastassoost paarilise puudumise tõttu.

Näitust "Rainbow animals : Homosexuality in the animal world" saab Stockholmis vaadata kuni 3. maini 2009.a. ja veidi lähemat infot selle kohta saab ka muuseumi kodulehelt.

Trendiheterodest

Ah, see on lihtsalt liiga hea, et seda tsiteerimata jätta. Ramloff on kirja pannud täpselt selle, mida ma olen juba tükk aega plaaninud teha. Vaid selle erinevusega, et ta tegi seda oluliselt paremini kui mul iial oleks õnnestunud.

Ah, need trendiheterod
Ramloff, 3. veebruar 2009

Eestis on levimas uus termin: “trendihomod”. Parandage mind, kui valesti aru olen saanud, aga selle all mõistetakse seda, kui inimene, kel on vaba valik valida vastassoo ja oma soo armastamise vahel, valib oma soo. Paraku unustavad selle termini kasutajad ära, et sellisest terminist nähtub otsekohe ka teine pool, nimelt “trendiheterod”.

Süvenegem nüüd asja sisusse. Enamasti väidetakse, et vaid väike protsent homodest on tegelikult homod, ülejäänud olevat selleks hakanud, sest see on populaarne. Kui me vaatame seda mõtet, siis nähtub, et neil inimestel on vaba valik otsustada kumba sugu seksuaalsuhetes eelistada. Aga kui on vaba valik, siis ei ole tegu ju heteroseksuaalsusega algusest peale, vaid sellised inimesed on biseksuaalsed. Seega “trendipeded” oleksid need biseksuaalsed inimesed, kes (sõprade, populaarsuse vms - pange siis mida tahate) mõjul on valinud oma bi-loomuse homoseksuaalse poole. Just sellest loogikast tuleneb aga ka see, et vastupidise poole valinuid võib nimetada “trendiheterodeks”. Seega, valides kas siis maailmavaate, enamuse tahte, patriotismi vms motiivide alusel oma bi-loomuse heteroseksuaalse poole, saab inimesest trendihetero. Seega on nii trendihomode kui trendiheterode tegelik seksuaalne orientatsioon biseksuaalsus.

Enamus homode vastu sõnavõtjaid ütlevad, et trendihomosid on palju, lausa enamik homode massist. Aga siit tuleneks kohe ka see, et trendiheterosi peab siis olema veelgi rohkem. Sest kumb surve on ühiskonnas tugevam ja kui palju tugevam, kas surve saada heteroseksuaalseks või surve saada homoseksuaalseks. Viimane surve võib inimesele osaks saada vaid mõnes suurlinnas mingisse säravasse, trendikasse või boheemlaslikku seltskonda sattudes, aga kogu muu Eestimaa, näiteks maakohad on ikka sedavõrd paduhetero suhtumisega, et seal domineerib selgelt heteroseksuaalne surve. Seega võib ütelda, et trendiheterosi on tegelikult kordades rohkem kui paljukirutud trendihomosid.

Ma muidugi saan aru osade kirjutajate loogikast: kui uskuda, et seksuaalne orientatsioon, on miski, mida vabalt valitakse, saab ju kas siis sundida inimesi “õigesti” valima või siis uskuda, et “minu naiselikud võlud on nii suured, et mitte ükski homo ei suuda nende ees homoks edasi jääda”. Mulle tundub, et osadele inimestele ei mahu mõte homoseksuaalsest orientatsioonist sel määral pähe, et nad üritavad selle üldse olematuks mõtelda ning siis tulebki konstruktsioon “homod, kes ise ei tea, et nad tegelikult ei olegi homod”. Aga sellele võib kohe vastata “heterod, kes ise ei tea, et nad tegelikult ei olegi heterod” /.../

Seega, kui räägitakse trendihomodest, tuleb samas rääkida ka trendiheterodest, sest need on ühe ja sellesama mündi kaks eri külge.

Refereeritud teksti täisversioon loomulikult Ramloffi blogis.

Sõnaloome

Mingi aeg tagasi oli tegija sõna "uusrikkad", nüüd on seoses kerjuste (ja "kerjuste") sattumisega meedia tähelepanu alla leiutatud järjekordne geniaalne sõna: "uusabitud" (vt. Delfi kommentaari, kell 22.30)

Majanduskriis pornotööstuses

Eile sattusin võrgus ringi klõpsides pealt "kuulama" huvitavat vestlust ühel tasuliste webcam'ide lehel. Või õigupoolest küll tasulise lehe tasuta versioonis, kus poisid on veel kombekad ja oma varustusega ei lehvita. Selle viimase jaoks peaks nimelt raha maksma, mida mina küll teha ei raatsiks. Aga see selleks. :)

Vedeles niisiis ühel punasel voodil kusagil Venemaal üks tudengipoiss, kes vestles ühe teise venelasega kusagilt Ameerikast ja kui võiks arvata, et pornosuunitlusega veebilehel käib jutt intiimsetest kehaosadest ning üritatakse kaamera ees olevat kutti ära moosida, et see ilma raha maksmata püksid jalast võtaks, siis tegelikkus oli hoopis proosalisem.

Ma olen igatahes päris kindel, et mitte sedalaadi vestlus ei ole see, mis lehe omanikest pornotöösturitele saiti luues meeles mõlkus. :)

Saatanlik veinikoolitus

Isegi majanduskriisis ei saa tumedad jõud meid rahule jätta ja järjekordne tõestus selle kohta on saadaval Harku valla kodulehel. Saatan on sirutanud oma küünised uue portsu lambukeste järele siin Neitsi Maarjale pühitsetud maalapil ning mesijuttu ajades üritab ikka rohkem vaeseid patuseid viinakuradi küüsi ajada. Õnneks reetis põrguvürst end oma salakavala plaani reklaamimisel hoolimatu Metsalise märgi kasutamisega ja nüüd teavad kõik ristiinimesed, et sellele provokatsioonile on parem mitte alluda!

Rent - Filmed live on Broadway (2008)

Rent: Filmed live on Broadway
Lavastaja: Michael John Warren
2008
http://www.imdb.com/title/tt1273675/

Umbes kaks aastat tagasi kirjutasin ma oma geiteemaliste filmide lehel (mis on tõepoolest juba liiga kauaks unarusse jäänud aga ma igaks juhuks ei hakka siin mingeid suurejoonelisi lubadusi nüüd kah jagama) hittmuusikali "Rent" järgi tehtud filmist, ei arvanud sellest suuremat ning mõtisklesin, et arvatavasti oleks lihtsalt lavastuse filmimine parema tulemuse andnud. Nüüd, kus kaksteist aastat kestnud show on Broadwayl läbi saanud, viimastel etendustel tervikuna high definition'isse üles võetud, sügisel USA kinodes ringelnud ning 3. veebruaril DVD ja Blu-Ray ketastena müüki tulemas, võin ma mõningase hämminguga oma prohvetlikkust nentida. Lavastuse ülesvõte ongi parem kui film. Asjad, mis mind filmi juures tõsiselt häirisid, muutuvad teatrilaval täiesti loomulikuks ning sulanduvad orgaaniliselt loo arengusse. Ma ei usu, et küsimus on ainult filmi lavastaja Chris "Home Alone" Columbus'e mässamises laulude järjekorraga, pigem on siin ikkagi tegu teatri- ja filmimaailmade erisustega.

Kui filmis olid enamik peategelasi needsamad, kes ka omal ajal lavastusega alustasid, siis nende viimaste etenduste seltskonnast seondub filmiga vaid üks isik ja minu heameeleks on see Tracie Thoms, kes siin ikka Joanne'i osa mängib-laulab. Ka on "Tango Maureen" ka siin versioonis äärmiselt efektne. Mis siis, et ta tantsib seda Anthony Rapp'i asemel hoopis Adam Kantor'iga, kellele sobivad Rapp'i kingad kui valatult. Omamoodi irooniline on, et kui Anthony Rapp on tänaseks päevaks ilmselgelt liiga vanaks jäänud, et paarikümneaastast kutti mängida, teeb lavaversiooni Roger'i rolli Anthonyst rohkem kui aasta vanem Will Chase ja ma pean ütlema, et ta on selles tunduvalt parem kui filmiversiooni Adam Pascal.

Nende muusikalidega on muidugi alati igavene häda. Kui sa oled näinud mitut erinevat koosseisu ühte tükki esitamas, siis hakkad paratamatult panema kokku oma Dream Team'i. Ideaalis peab selle juures veel arvestama ka muutustega ajas. Näiteks selleks ajaks kui mina kunagi ammu esimest korda Londonisse "Mamma Mia!" etendusele jõudsin, oli Donna rolli endale võtnud sama näitlejanna, kes avaetendustel Donna tütart Sophie't mängis...

"Rent'i" kahe versiooni vahel manööverdades saaks igatahes väga hea tuumikkoosseisu. Filmiversioonist Anthony Rapp (tõsi, valik tema ja Adam Pascal'i vahel on neetult keeruline), Jesse L. Martin, Wilson Jermaine Heredia ja Idina Menzel ning lavaversioonist Will Chase ja Renee Goldsberry. Võluv Tracie Thoms on niigi mõlemis. Mis sellest järeldub? Muidugi see, et ülehomme lähevad kõik vutt-vutt parematest plaadipoodidest ketast ostma. :)

Kui peale filmi äravaatamist jäi mind päevadeks kummitama "Seasons of love", siis seekordse paugu pani nimilaul. Läbi Mark'i suu ja tegemiste, kui ta jätab kõik kus see ja teine ning tormab ülepeakaela appi oma eksile või veelgi täpsemalt oma eksi uuele tüdrukule:

"How do you leave the past behind
When it keeps finding ways to get to your heart
It reaches way down deep and tears you inside out
Till you're torn apart..."

Palju õnne, mu homme fatale, Sa leidsid just praegu taaskord äramainimist.

10/10