Ainult filmis...

...juhtuvad sellised asjad nagu viimase veerand tunni jooksul. Vähemalt tavaliselt. Lösutasin mina oma teekruusiga köögiakna all ning vahtisin unest alles poolkinniste silmadega õue. Aeg-ajalt sõitis mööda mõni auto, siis kiirustasid mingid inimesed kuhugi. Nagu tavaliselt ikka. Ja siis tõttas diagonaalis üle platsi, kus kunagi oli ilus 18. sajandist pärit maja, mille muinsuskaitsjad tosina aasta eest nii ära kaitsesid, et nüüd pole enam vundamentigi, kaks õrnas eas preilit. Ilmselt gümnaasiumi lõpuklasside usinad õppurid. Neist üks oli hommikul riietumisel arvestanud meie klimaatiliste iseärasustega ning sai oma ilmselt soojade ja mugavate saabastega kenasti edasi, teine oli aga jalga tirinud poolde põlve ulatuvad udupeened ning hiidkõrge tikk-kontsaga jalanõud, millega ta siis sel krobelisel jäisel maastikul sõna otseses mõttes ukerdas nagu lehm libedal jääl. Tüdrukutel paistis natuke kiire ka olevat ning lõpuks astus pikakontsaline otsustavalt sissetallatud rajalt kõrvale lume sisse ja peale mõnda sammu murdis krõksti oma vasaku saapa kontsa alt ära. Šokipaus. Peale mida neiud veidi vadistasid omavahel, vaatasid kella ning läksid eri suunades lahku. Üks arvatavasti edasi kooli, teine, liibates oma parajasti mituteist sentimeetrit erineva pikkusega koibadel, tõenäoliselt kodu poole tagasi.

Kui ta oli kõnniteeni jõudnud, kohtus ta sõbranna või lihtsalt tuttavaga, nad ajasid paar sõna juttu, vangutasid päid ning liikusid-liipasid oma sihtpunktide poole edasi. Ja kümnekonna sammu pärast, mitte kaugel sellest kohast, kus konts murdus, lendas lavale tulnud uus tegelane sirgelt selili. Nagu lestakala oli lapiti maas, üleõlakotist välja lennanud asjad maitsekalt talviselt valget ümbrust dekoreerimas. Muidu võiks ju arvata, et tütarlapsel tuli vastupandamatu soov lumeinglit teha aga mis sa seal jää peal ikka nende kätega vehid. Õnneks ei juhtunud sest prantsatusest küll miskit suuremat jama, sest peale esimest ehmatust ajas kannatanu end püsti, korjas oma varanduse kokku ning marssis edasi, nüüd küll juba mõnevõrra ettevaatlikumalt ja väiksema uljusega.

Igatahes saab siit õpetlikust loost teha kaks järeldust. Lisaks ilmastikuoludele vastavale sõidukiirusele tasub valida ka vastavad jalanõud ning oma varandust sisaldava märsi lukud-nööbid-klapid tasub igaks juhuks alati kinni hoida. Isegi siis kui seal parajasti batoon sees peaks olema.