Kunst or smth

Lase siis veel noorkunstnikud oma fotoka kallale, pärast ei tea kohe, mida nende miljonite taiestega kõik peale hakata...
(Foto: Muffinman)

Keelebarjäärist

Mis juhtub kui kusagil Soomes saavad ühes voodis kokku Eestist pärit vandersell ja Türgist pärit arst ning üritavad omavahel suhelda mingis kolmandas keeles? Nagu tänane messerivestlus tõestas, võib näiteks juhtuda niimoodi:

"ma ytlesin talle, et kui ma norskan, siis ta peab mind keerama....tema aga proovis mulle taha keerata..."

Kaduv kunst ehk Easter eggs

Veidi hilinenud stiilinäide mu ema tänavuaastasest koores tibuhakatiste dekoreerimisest. Õnnetuseks ei anna pilt edasi pooltki sellest värvide pillerkaarest, mis tegelikkuses olemas oli. Me ise oleme kaasaga liiga laisad, et midagi sellist ette võtta ning ma kahtlustan, et kui me ka võtaks, siis tulemus jääks ema saavutustele selgelt alla. Niisiis, milleks üldse pingutada? :)

Rattahoidja

Ühe mulle pidevalt oma saastameile ja tellisena paksu paberkataloogi saatva firma tänases saadetises hakkas silma suurepärane toode. Lõpuks ometi on olemas pikisilmi oodatud võimalus osta midagi oma kvaliteetse ratta hellitamiseks. Reklaam väidab, et sellesse hoidjasse on võimalik koguni maastikurattaid parkida. On lausa enneolematu kui kiiresti tootjad on aru saanud moodsa aja vajadustest ning oma kliente kuulda võtnud! Õnneks on tootjad mõistnud vihjeid ka oma sihtgrupi glamuuriihalusest ning kaasanud tooteprotsessi küll anonüümseks jääda soovivaid kuid sedavõrra rohkemgi tunnustatud disainereid (võimalik, et lausa sõltumatust Šveitsi instituudist) ning geniaalse konstruktorite ja kujundustiimi ennastsalgava koostöö tulemusena näeme me suisa uskumatult silmapaitavat tulemust: nimelt on "ratta sisse- ja väljasõitmise põrkekaitse punane"! No sellise iluduse eest pole ju 7625 krooni üldsegi palju. Ainsa tõrvatilgana rikub meepoti magusat sisu asjaolu, et pole võimalik tellida paigaldusega täisteenust ning nimetet suurepärane toode saabub pakituna mingisse labasesse kartongkarpi, kaasas kruvid ja kokkupanemisjuhend. No küsinud siis paar tuhandekest veel juurde, kindlasti oleks stiili hindavad tarbijad praegusest veelgi tänulikumad. Ja üleüldse, kust kuradi koha pealt peaksin ma veel kruvikeeraja leidma kui seda pakendis ei ole?

Huvitav kui palju on neid raha mittelugevaid tibisid kusagil firmade varustusosakondades, kes süüdimatult jõledate hindadega kataloogi ette tarivad ning siis oma meetriste võltsküüntega maadeldes sealt firmasse vajalikku ja mitte nii vajalikku kraami tellivad? Nojah, ega see nende raha pole, mida nad raiskavad.

Ahjaa, kellel kvaliteetset ratast pole, need võivad endale ka mittekvaliteetsete rataste jaoks hoidja soetada. Samas pikkuses versioon vaid 1999 krooni. Tõeline säästupakkumine, kas pole?
--
edit: Nagu mulle meelde tuletati, on ülalmainitud hinnad antud loomulikult ilma käibemaksuta ja 18 protsenti lisandub sellele ilule otsa. Ega siis meie eliitfirmad pole nagu mingid labased lennukompaniid, kes peavad tarbijale näitama lõpphinda koos kõigi maksudega.

Vahepealsed uudisnupud

1. Kümmekond päeva tagasi saatis Norra valitsus parlamenti uue abieluseaduse eelnõu, mis annaks muuhulgas ka gay-paaridele täpselt samad õigused, mida seni on saanud nautida vaid heteropaarid, sealhulgas õiguse kiriklikule laulatusele (kuid - oluline punkt! - ei sunni ühtegi vaimulikku tseremooniat läbi viima), laste adopteerimisele, lesbipaaride assisted pregnancies'ele (ma kohe kuidagi ei suuda seda väljendit täna hommikul eesti keelde ümber panna...) ja muule sellisele. Eelnõu arutamine on toonud välja mitmeid vastuolusid nii Norra parlamendis kui ka kolmest osalisest koosnevas valitsuskoalitsioonis. Praegu kehtiva seaduse järgi on Norra gei- ja lesbipaaridel võimalus enda kooselu registreerida tsiviilliiduna (partnerlusena).

2. Ka Iisraelis on oodata uusi seadusetuuli. Veebruari keskel tuli sealse valitsuse pressiteade, et lähitulevikus on oodata muudatusi seadusandlikes aktides, mis reguleerivad lapsendamist. Kui praegu saavad Iisraeli geid ja lesbid lapsendada vaid oma elukaaslase bioloogilist järeltulijat (ehk siis nn. suhtesisene lapsendamine), siis uue seaduseversiooniga võrdsustuvad heteropaaride ja gei- ning lesbipaaride õigused. "Ma tervitan seda otsust," ütles juudiriigi tervishoiuminister Isaac Herzog. "Pole olemas mingit põhjust, miks samasoolised paarid, kes vastavad lapsendamise kriteeriumitele, ei tohiks ühineda lapsendamise protsessis ning oma vanemlike kohuste täitmisel."

3. Märtsi algul katoliiklikus Hispaanias toimunud valimised näitasid, et hoolimata Roomast juhitava kiriku kõvast tööst valitsuse saboteerimisel on rahvas senise peaministri Zapatero valitsemisajaga rohkem kui rahul. Sotsialistid kindlustasid oma edu parlamendis varasemaga võrreldes viie lisakohaga ning said oma peamisest rivaalist peaaegu miljon häält rohkem. See oli muide riigi valimiste ajaloos suurim valijate hulga toetus üleüldse, mille sotsid seekord tasku panid. Zapatero sai omal ajal võimule tulles tuntuks sellega, et ta täitis kompromissitult oma valimiseelseid lubadusi, mis muuhulgas seisnes vägede väljatoomises USA naftasõja piirkonnast ning geide ja lesbide seadusandliku diskrimineerimise lõpetamises. Alates 2005. aastast on Hispaanias geidel ja lesbidel täpselt samad õigused, mis heterodel.

4. Eelmise aasta 21. aprillil allkirjastas USA Washingtoni osariigi kuberner osariigi partnerlusseaduse (sel puhul peetud kõne ning vaid mõningaid põhjendusi, miks selline jube asi ikkagi vajalik on, saab lugeda näiteks siit) ja tänavu 12. märtsil signeeris ta nimetatud seaduse täienduse, mis lisab juba varem seadusesse kirja pandutele veel terve portsu (rohkem kui 160!) õigusi ja kohustusi. On huvitav märkida, et isegi kõikvõimalikesse advokaatidesse/juristidesse/jne uppuvas Ameerikas ei lahendatud sellist situatsiooni notariaalsete lepingutega aga see muidugi ei sega meie kodumaistel partnerlusseaduse vastastel edasi seletamast, et oh, minge aga notari juurde ja tehke üks pisike leping, milleks teile nüüd seda seadusemuudatust veel vaja on...

5. Sellest, et Berliinis avati esimene vanadekodu LGBT-rahvale, oli ka meie meedias juttu, mulle ei hakanud aga silma uudis, et oleks räägitud ka Axel hotelliketi laienemisest. See Buenos Airesest alguse saanud, Axel Corp.'i alla kuuluv hotellifirma on juba praeguseks avanud edukaid kõrgema klassi majutusasutusi oma kodulinnas ning Barcelonas ja nagu teatab austerlaste gay-portaal, avatakse järgmised hotellid Berliinis (2009. aasta alguses) ning Londonis. Ja kuigi Axel Hotels on eelkõige suunatud gei-publikule, on loomulikult tegemist heterosõbralike asutustega.

Keelekisma

Käib ulmelistis parajasti keelekisma (no OK, arutelu) ja kuigi ma ka vist kunagi teadsin (aga olen lootusetult ära unustanud), mis nende küünalde ja mänguga ikkagi oli (ehk miks "igra ne stoit svetš"), siis mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Lihtsalt tuletas sealt üks õpetlik fragment meelde meie paari aasta tagust Kreeka-sõitu.

> Montenegro-Tšernogooria-Mustamäe

Tegelikult hoopis Tšrnahora/Tšernahora! Mida keegi keelevaegur Välisministeeriumist olevat riigi iseseisvumisel blokeerinud - ikka see eesti keeles seniste reeglite järgi välistatud (!!!) võõra geograafilise nime tõlkimine, pealegi itaalia keelde (!!!) ja siis EESTI terminina käikulaskmine.

Võiks loomulikult jatkata ka tolle Tsernogooriaga, mis aastakümneid käigus olnud (mida mõned vaimuvaesed "vene keeleks" pidavat?!) ja mida Keeleinstituudi ametlikeil andmeil ka praegu mitte keegi (!) ei keelavat, kõik toimetajad ja korrektorid aga usinalt kõikjal itaaliakeelsega asendavad.

Aga mis seal imestada, kui eesti lehtedeski vahel Black Forestis juhtunust lugeda võib, loomulikult Saksamaal!

Nu vot. Seiklesime siis parajasti koos kaasaga ringi Ateena linna peal ning õhtul enne hotelli minemist astusime läbi ühest toredast kohvikust ning ma ostsin kaasa järjekordset kohalikud koogimoodi asjad. Et sealse kandi magus kraam on teatavasti ikka tõsiselt MAGUS (tavaliselt ujub meest ja suhkrust), siis ma otsustasin seekord midagi vähemkleepuvat soetada. Ja ennäe, paistiski letis üks üsna tahkena tunduv biskviitpõhjal ning kirsside ja suhteliselt vähese kreemiga kook, nimeks kah tavapäraste keeruliste nimede asemel ladina tähtedes kribatud Black Forest. Hiljem hotellis siis sõime neid kooke ning targutasime, et vaat kus ikka oskavad teha ka mõnusalt keelepärast kraami ning et need kondiitrisaavutused tuletavad üsna tublisti meelde meie oma Schwarzwaldi kooki. Kuni ühel hetkel tabas meid lõpuks äratundmine, me väga lollide nägudega üksteisele otsa jõllitama jäime ning naerma hakkasime...

Gay-kirjanduse tipud. Seal ja siin.

OK, pealkiri on provokatsioon ja seda tuleb võtta mööndustega. Tõsi on aga see, et mõne päeva eest kuulutati välja Lambda Literary Awards'i finalistid. Maailma suurim omalaadne ning tänavu ka juubelihõnguline (toimub juba kahekümnendat aastat) üritus koos võitjate väljakuulutamise ning austamisega toimub 29. mail West Hollywoodis, Kalifornias. Muide, auhinna kandidaatide eelsõelumisele saatis 190 kirjastajat kokku 463 raamatut, millest eelžürii valis välja 107 teost, mis jagunevad 27 auhinnalise kategooria vahel.

Et ma ei riski hakata neid pealkirju ja isegi kategooriaid maakeelde ümber panema, siis on siin nimekiri ingliskeelsena:

LGBT ANTHOLOGIES
Juicy Mother 2, edited by Jennifer Camper (Manic D Press)
Vital Signs, edited by Richard Canning (Carroll & Graf)
First Person Queer, edited by Richard Labonte and Lawrence Schimel (Arsenal Pulp)
Men of Mystery: Homoerotic Tales of Intrigue and Suspense, edited by Sean Meriwether and Greg Wharton (Haworth)
Baby Remember My Name, edited by Michelle Tea (Carroll & Graf)

LGBT ARTS CULTURE
MQ (Media/Queered), Kevin Barnhurst (Peter Lang)
Art That Dares, Kittredge Cherry (AndroGyne)
The View From Here, Matthew Hays (Arsenal Pulp)
Feeling Backward, Heather Love (Harvard University)
Other Men's Sons, Michael Rowe (Cormorant)

LGBT CHILDRENS/YOUNG ADULT
Someday This Pain Will Be Useful to You, Peter Cameron (Farrar, Straus and Giroux)
Freak Show, James St. James (Dutton Children's/Penguin)
Hero, Perry Moore (Hyperion)
Saints of Augustine, P.E. Ryan (HarperTeen)
Parrotfish, Ellen Wittlinger (Simon & Schuster)

LGBT DRAMA/THEATER
Dose: Plays Monologues, Dan Bernitt (Sawyer House)
Niagara Falls, Victor Bumbalo (Broadway Play Publishing)
Return of the Caffe Cino, edited by Steve Susoyev and George Birimisa (Moving Finger)

LGBT EROTICA
The Golden Age of Lesbian Erotica, Victoria Brownworth and Judith M. Redding (Magic Carpet)
Red Light, JD Glass (Bold Strokes)
Ardennian Boy, William Maltese Wayne Gunn (MLR)
The Mammoth Book of New Gay Erotica, edited by Lawrence Schimel (Carroll & Graf)
Homosex, Simon Sheppard (Running Press)
Every Dark Desire, Fiona Zedde (Kensington)

LGBT NONFICTION
Between Women, Sharon Marcus (Princeton University)
Pink Harvest, Toni Morosevich (Mid-List)
Other Men's Sons, Michael Rowe (Cormorant)
Gay Artists in Modern American Culture, Michael S. Sherry (University of North Carolina)
Imagining Transgender, David Valentine (Duke University)

LGBT POETRY
Blackbird and Wolf, Henri Cole (Farrar, Straus and Giroux)
A Gathering of Matter/A Matter of Gathering, Dawn Lundy Martin (University of Georgia)
Otherwise Obedient, Carol Potter (Red Hen)
Fata Morgana, Reginald Shepherd (University of Pittsburgh)
The Second Person, C. Dale Young (Four Way)
Human Resources, Rachel Zolf (Coach House)

LGBT SCI-FI/FANTASY/HORROR
Wicked Gentlemen, Ginn Hale (Blind Eye)
A Companion to Wolves, Sarah Monette and Elizabeth Bear (Tor)
Spaceman Blues: A Love Song, Brian Francis Slattery (Tor)
The Dust of Wonderland, Lee Thomas (Alyson)
Ha'penny, Jo Walton (Tor)

LGBT STUDIES
Writing Desire, Bertram J. Cohler (University of Wisconsin)
The First Man-Made Man, Pagan Kennedy (Bloomsbury)
Between Women, Sharon Marcus (Princeton University)
Caribbean Pleasure Industry, Mark Padilla (University of Chicago)
Once You Go Black: Choice, Desire, the Black American Intellectual, Robert Reid-Pharr (NYU)

BISEXUAL
Look Both Ways, Jennifer Baumgardner (Farrar, Strauss and Giroux)
Becoming Visible, edited by Beth A. Firestein (Columbia University)
Split Screen, Brett Hartinger (Harper Collins Children's)
The Tourists, Jeff Hobbs (Simon & Schuster)
Stray, Sheri Joseph (MacAdam/Cage)

TRANSGENDER
Transparent, Cris Beam (Harcourt)
Male Bodies, Women's Souls, LeeRay M. Costa and Andrew Matzner (Haworth)
The Marrow's Telling, Eli Clare (Homofactus)
What Becomes You, Aaron Raz Link and Hilda Raz (University of Nebraska)
Nobody Passes, edited by Mattilda, a.k.a. Matt Bernstein Sycamore (Seal)

LESBIAN DEBUT FICTION
Lockjaw, Holly Farris (Gival)
Dahlia Season, Myriam Gurba (Manic D Press)
Among Other Things, I've Taken Up Smoking, Aoibheann Sweeney (The Penguin Press)
Breathing Underwater, Lu Vickers (Alyson)
O Street, Corrina Wycoff (OV Books)

GAY DEBUT FICTION
Tales from the Town of Widows, James Canon (HarperCollins)
A Push and a Shove, Christopher Kelly (Alyson)
That Was Then, Michael Quadland (Red Hen)
SoMa, Kemble Scott (Kensington)
Freak Show, James St. James (Dutton Children's/Penguin)

WOMEN'S FICTION
Biting the Apple, Lucy Jane Bledsoe (Carroll & Graf)
The IHOP Papers, Ali Liebegott (Carroll & Graf)
Greetings From Jamaica, Mari SanGiovanni (Bywater)
The Child, Sarah Schulman (Carroll & Graf)
The Kind of Girl I Am, Julia Watts (Spinsters Ink)
The Mandrake Broom, Jess Wells (Firebrand)

WOMEN'S ROMANCE
Sheridan's Fate, Gun Brooke (Bold Strokes)
The Road Home, Frankie J. Jones (Bella)
Out of Love, KG MacGregor (Bella)
For Now, for Always, Marianne K. Martin (Bywater)
When Dreams Tremble, Radclyffe (Bold Strokes)

WOMEN'S MYSTERY
Wall of Silence, 2nd edition, Gabrielle Goldsby (Bold Strokes)
Mortal Groove, Ellen Hart (St. Martin's)
In the Name of the Father, Gerri Hill (Bella)
Selective Memory, Jennifer L. Jordan (Spinsters Ink)
Laura's War, Ursula Steck (Bella)

WOMEN'S MEMOIR/BIOGRAPHY
Comfort Food for Breakups, Marusya Bociurkiw (Arsenal Pulp)
And Now We Are Going to Have a Party, Nicola Griffith (Payseur Schmidt)
An Army of Ex-Lovers, Amy Hoffman (University of Massachusetts)
Two Lives: Gertrude and Alice, Janet Malcolm (Yale University)
Waiting for the Call, Jaqueline Taylor (University of Michigan)

MEN'S FICTION
Call Me By Your Name, André Aciman (Farrar, Straus and Giroux)
First Person Plural, Andrew W.M. Beierle (Kensington)
Dark Reflections, Samuel R. Delany (Carroll & Graf)
Fellow Travelers, Thomas Mallon (Pantheon)
The Faith Healer of Olive Avenue, Manuel Muñoz (Algonquin)

MEN's ROMANCE
Changing Tides, Michael Thomas Ford (Kensington)
A Secret Edge, Robin Reardon (Kensington)
Right Side of the Wrong Bed, Frederick Smith (Kensington)
Broadway Nights, Seth Rudetsky (Alyson)
A Few Hints and Clews, Robert Taylor (Haworth)

MEN's MYSTERY
Double Abduction, Chris Beakey (J. Boylston/iBooks)
Stain of the Berry, Anthony Bidulka (Insomniac)
Pierce, Roberto Ferrari (Haworth)
Murder in the Rue Chartres, Greg Herren (Alyson)
Mahu Surfer, Neil S. Plakcy (Alyson)
Drag Queen in the Court of Death, Caro Soles (Haworth)

MEN'S MEMOIR/BIOGRAPHY
Forgiving Troy, Thom Bierdz (Hudson House)
Dog Years, Mark Doty (HarperCollins)
The Worlds of Lincoln Kirstein, Martin Duberman (Knopf)
The History of My Shoes and the Evolution of Darwin's Theory, Kenny Fries (Perseus)
What Becomes You, Aaron Raz Link and Hilda Raz (University of Nebraska)
Mississippi Sissy, Kevin Sessums (St. Martin's)

---

See oli jutu "seal"-osa. "Siin" toimus samuti järjekordne gay-teemaliste juttude kirjutamise "võistlus" GayTale 2008. Tänavune saak oli 7 jutukest ning muu maailma tasemeni on meil veel päris pikk maa. Kes aga eestikeelset homopornot (OK, peamiselt pornot) lugeda tahab, siis siin need nimetet tekstid on.

Joseph Radoccia uus näitus

"Aastaajad" on neljast pildist koosnev, 1999. aastal valminud maaliseeria nii USA-s kui Madagaskaril ateljeesid omava Joseph Radoccia loomingust. Nädalapäevad tagasi avati New Yorgi mainekas Leslie Lohman Gallery's mehe järjekordne näitus, mis jääb avatuks aprilli keskpaigani.

Arthur C. Clarke - suure visionääri lahkumine

Täiesti ebaoriginaalselt pean minagi avaldama kahetsust taaskord ühe suurmehe lahkumise üle. Ilmakuulus kirjanik Arthur C. Clarke, viimane Suurest Kolmikust (lisaks Clarke'le kuulusid sinna ka Heinlein ja Asimov) suri eile hommikul 90-aastasena Colombos, Sri Lankas, kus ta oli elanud 1956. aastast alates. Mees, kes lisaks ulme kirjutamisele oli tuntud ka suure sukeldumishuvilisena ning samuti oma prohvetlike kirjutiste poolest, kirjeldas ta näiteks sidepidamist satelliitide abil ammu enne selle reaalsuseks saamist (maapinna suhtes fikseeritud asukohas paiknevate satelliitide orbiit kannab koguni Clarke'i nime) ja sõnastas oma väidetava ülbusega "tõsiste" teadusemeeste seas üksjagu pahameelt tekitanud "Clarke'i kolm seadust".

Et vanameister ise aga soovis enda mäletamist eelkõige kirjanikuna, siis olgu nii. Eesti keeles on seni eraldi raamatuna ilmunud kuus tema teost, kõik väärt ka korduvat ülelugemist:

- Linn ja tähed (sari "Mirabilia") - 1981
- Kohtumine Ramaga : Sri Lankale, kus kõndisin Jumalate astmeil - 1993
- Lapsepõlve lõpp (sari "Tempus fugit") - 1999
- 2001: Kosmoseodüsseia - 1999
- 2010: Teine odüsseia - 1999
- 2061: Kolmas odüsseia - 2000

Lühikokkuvõte

Reede - poole lõunani ringi tormamine, siis viis tundi teel punktist B punkti A (sealjuures umbes poole ajast kõrvuti ühe "asjaoluga" - Professori termin tänaval ringi saalivate sülekoerte kohta, keda me Viinis pidevalt peaaegu ära tallama pidime) ning seejärel intiimne sushiuputus veini ja kaasaga.

Laupäev - kohvikuhommik tee, porgandipiruka ja eilse kohupiimakoogiga, seejärel pea viis tundi vahelduva eduga käetõstmist, kirjatööd ja raharaiskamist-investeerimist (selle aja sisse jäi ka üks eriti glamuurne veepudeli plahvatus), siis pudel cava't, paar tunnikest lesimist ning oligi aeg võtta suund Tohtrihärra ja ta kaasa juurde eksklusiivset räimerooga sööma. Mis muundus küll kõigi osaliste jaoks veidi ootamatult virsikukoogiks, sest kõik Revali pisiheeringad olid end lihtsalt kivide alla ära peitnud või muul moel kättesaamatuks teinud. Kooki täiendasid pudelid Odessa vahuveini ning Leyda ja Furia chardonnay'ga. Viimane osutus muide üllatavalt portveiniseks.

Pühapäev - eelmise päeva kook oli tegelikult niivõrd hea, et me nõudsime lahkudes järelejäänud tükid endale veel häbematult kaasa, seega algas hingamisepäev koogiorgia fataalse ning nukrapoolse lõpuga, siis järgnes väike sõit Õismäele. Ma ei teadnudki, et sellised vanaraudsed trollid on veel võimelised liikuma. Rooste, hallitus ja seintes ning laes paiknevatest huvitavalt ebakorrapärase kujuga avaustest sisse vuhisev värskendav lörts olid malbeks taustaks hirmsale kolinale, lõgisemisele, kriiskamisele ja vilistamisele kui see sarviline mõnemeetriste hüpetega oma marsruuti läbis. Sihtpunktis suutsin ma oma rahakoti sisu vähem kui tunniga laiali jagada ning keskpäeva paiku olime Kaubamaja juures tagasi. Selleks, et teha pisuke nostalgiatrip Energia kohvikusse. Käik, mis on ikka ja alati natuke naljakas kogemus. Siis mõned tunnid asjalikku olemist (selle juurde kuulus pea pudel Martini Rossot) ja kella viie paiku kohtusime tütarlapsega koodnimega Professor ning suundusime veinlema. Ülejäänud õhtu möödus teiste klientide eemalepeletamise (no kui me kolmekesi ikka lõkerdama hakkame...), lendavate makaronide ning muu põnevaga. Sealjuures suutsime Clazz'i meie selleõhtusest veinist (Spier Classic Pinotage 2004) tühjaks juua, nii et viimase pudeli pidime juba mingit minu jaoks täiesti tundmatut hispaanlast võtma, mis aga maitses vägagi hea. Nime ei mäleta, lõppude lõpuks oli see ju viimane pudel.*

Esmaspäev - veerand viiest kuueni unetus, siis veidi libisevaid seiklusi Tallinna tänavatel ning järgnesid igavad tunnid viimseni täis transpordivahendis. Ja oligi aeg maanduda tavarutiini. Tänase päeva aktiva-poolele saab kanda millalgi vahepeal mu heki alla tekkinud tühja Asuniku-pudeli ning alati hariva ja muheda vestluse ühe linnavolinikust härrasmehega.
---
*edit: provokatsioonidele alludes uurisin ma selle hispaanlase nime ikkagi välja, selleks oli Conde de Siruela Barrica 2004.

Dollari mikroskoopiline väärtus

Lahe. Maailma esivaluuta on saavutanud uue põhja ning kukkunud meie toredates pankades alla 10 krooni. Ootame põnevusega uusi teateid selle kohta, et nimetatud põhi on tegelikult valepõhi ja suund allapoole jätkub. Igatahes on kaheksa aastat taimeriigi esindajaid suutnud USA au ja uhkuse pea poole võrra odavamaks teha (näiteks 26. oktoobril 2000 oli Eesti Panga kurss 18.85 krooni dollari eest ning okei, päris kõike ei saa vist küll ka parima tahtmise juures Bushi kaela ajada aga suurt osa jamast küll) ning kui see kunagi (näiteks Jõuluks) viie kroonini jõuab, siis hakkame lombi tagant massiliselt kaupu ostma.

(Selgituseks. Arvestades, et mul on mõningane huvi dollari võimalikult kõrge kursi vastu, siis oli see siin sapine iroonia. Tänan tähelepanu eest!)

Marillioni 15. album sai nime

Bändi eilne board meeting otsustas siis lõpuks ära nende järjekorras viieteistkümnenda stuudioalbumi nime ja selleks sai "Happiness is the road". Teatavasti on tegemist duubelalbumiga ning see tähendas, et mehed pidid veidi veel pead murdma ning selle tulemusena on nüüdseks siis ka teada, et esimene CD kannab alapealkirja "Essence" ning teine ketas tituleeriti lisaks veel nimega "The hard shoulder".

Album ilmub eeldatavasti tänavu septembris ning sellele saab endiselt teha ka ettetellimusi (periood, mil varajaste ettetellijate vahel loositi välja ihaldusväärseid auhindu, lõppes küll paraku eelmise kuu viimase päevaga), lähemalt vaata kõige selle kohta nende ametlikult kodulehelt:
http://www.marillion.com/preorder/index.htm.

Neile, kes ei usu, et mehed ka veerand sajandit peale geniaalse esimese plaadi ilmumist suurepärast muusikat teha suudavad, olgu siin seni viimase albumi nimilugu möödunudaastase tuuri Londoni kontserdilt: Marillion ja nende "Somewhere else"

Täitsa asjatu kapist välja tulek

Tänasest Delfis kommenteeris üks vaimukas tegelane uudist Austraaliast pärit näitleja Jaason Simmons'i coming out'ist:

"mina ka tulin ükspäev kapist välja, ja olin ikka hetero... mõttetu käik kappi oli :("

Siit moraal: Vahet pole, oled sa kapis või kapist väljas, ikka oled seesama isik, kes sa just parajasti oled. Aga milleks siis pimedas kapinurgas istuda kui väljas on kõvasti mõnusam? ;)

VÄGA sassis

Jumal küll mis segaduse sisse ma sattunud (või ise end mänginud?) olen. Mitu kuud kestnud loramine on kuidagi ootamatult ja täiesti äkiliselt viinud nii kaugele, et eile õhtust saadik olen ma ühe kuti juures üritanud leida kõikvõimalikke negatiivseid jooni, et leida mingitki põhjust temast mitte liiga sisse võetud olla. Pagana tänamatu ettevõtmine, peab ütlema. Eriti näiteks juhul kui seitsmeks minutiks teed jooma tulemine venib järjekordselt viis tundi kestnud ettevõtmiseks täis lõputut pläkutamist ja ma tunnen end kõik see aeg sigahästi...

Samal ajal käib üks teine kutt mulle pinda konkreetsete armuavaldustega ning sooviga sisse kolida (ma olen juba kaks korda öelnud, et "sorry" aga "no way!") ning mu homme fatale saadab postkaarte, mille viltu kleebitud mark kannab ühemõttelist sõnumit "A kiss" või äärmisel juhul "Forget me not!" (see, et ta ise sellest saja aasta tagusest tähendusest suurima tõenäosusega midagi ei tea, ei lähe absoluutselt arvesse :) ) ning loomulikult on kusagil seal paarisaja kilomeetri kaugusel ka mu armas kaasa. Kurat küll, miks ei võiks elu lihtne olla, kasvõi vahelduseks. Ma lähen hakkan nüüd ennast veel paksemaks sööma ("Oravakese" ja "Snickersi" kommid) ning jooma (Lõuna-Aafrika Kleine Paarl, Chenin blanc) . Niipalju siis katsest olla kuu aega karske...

(Taustaks ketrab loomulikult kahelooline "kogumik" Jethro Tull'ilt: "Too old for rock'n'roll, too young to die" ja "Skating away on the thin ice of a new day".)

Kadedus

Inimesed on ikka igavesti kadedad. Läks viis minti tagasi mööda tänavat üks tädike, lükates käekõrval kriiksuvat jalgratast (aus eestiaegne ratas oli veel), mille lenkstangi ja sadula peale oli kombineeritud vineeritahvel, millel omakorda lesis hiigelsuur kringel. Vähemalt viiekilone, ma pakuks. Kaetud šokolaadi, pähklipuru ning suurte kreemiroosidega. Ja otse minu parasjagu lahtise köögiakna all jäi tädike äkki seisma ning kukkus oma näppe limpsima. Eks ta pistis need kogemata kreemi sisse, sellest hoolimata, et kringlile oli kergelt ka mingi kile peale visatud. No ja lakkus siis tädike sõrmi ning äkki märkas, et temast vähem kui meetri kaugusel seisan parajasti sinki lõikudes mina ning vahin irvitades akna all toimuvat. Tädike küll kohmetus kergelt aga tegi oma keeletööd vapralt edasi ning alles siis kui ma hõikasin talle, et äkki saaks minagi tükikese kringlit kui see nii maitsev on, veeretas oma tranduletti edasi. Kringlitükki ma muidugi ei saanud ja ta ei vaevunud isegi vastama. Nojah, eks suu oli kreemist paks kah juba...

Tsitaate kodanik Mart Kalmu kirjutisest, Pronto omast kah

Kurat, ma ütlen! Kogu minu lugupidamise juures oma kaasa koolivenna suhtes, on Mart Kalm seekord küll ühe haleda pajatuse kokku kirjutanud:

"Auvõlga ei saa kustutada lepalehtedega. Jõmlust väljendav deklaratiivne megalomaania diskrediteerib eestlust. Üht osa rahvuslikust eliidist, kunstiintelligentsi, on solvanud valitsuse küüniline teerullipoliitika, mis alavääristab Vabadussõja mälestust ja häbistab Eesti riiki diletantliku monumendiga.
/.../
Kui varasemaid võistlusi on võitnud Kunstihoone autor professor Edgar Kuusik, laululava looja Alar Kotli jt, siis praegu auhinnati esmakordselt taidlejaid. Olles käinud võitjatele n-ö järeleaitamistundi andmas, tunnistan kurbusega olukorra lootusetust. Ma eksisin, kui ei tahtnud kohe võistlusele vett peale tõmmata, lausudes, et ehk saab parandada. Need kenad noored inimesed isegi ei saa aru, millest nad aru ei saa.
/.../
Vabadussõja võidusammas ei esinda Lennart Meri ja Mart Laari ehitatud Eestit, pigem kuulub see vaimselt vendade Kaczynskite Poolasse."

Eksole. Ma ei oskaks ka peale pikka järelemõtlemisest oma arvamust selle möla kohta paremini sõnastada kui Pronto seda juba tegi:

"Tõstes ennast kõrgemale teistest inimestest, nimetades neid sisuliselt harimata matsideks kellel ei ole vähimati õigust oma arvamusele, solvavad taolised tegelased kogu vabadussamba kontseptsiooni. Sellal, kui "kunstiintelligendid" hordide viisi välismaale pagesid, et seal tikuvõileibu mugides "Eesti asja" ajada, läksid needamad noored, keda nad matsideks sõimavad otse koolipingist sõtta iseseisvuse, vabaduse ja rahvuse eest. Paljud neist ei olnud tegeliku elu näinud, paljud neist ei näinudki. Aga tänu neile on meil oma riik, õigus ilma repressioone kartmata poolt ja vastu argumenteerida -- ning õigupoolest ka võimalus taoliseid nihilistlike avaldusi ajakirjanduses avaldada."

Kalm tõi oma kirjutises küll ka ühe ja ainsa sisulise vastuargumendi samba praeguse kavandi vastu aga see ei tulene mitte sambast endast vaid selle asukohast. Samas teab Kalm ju imehästi, et kuna Saarineni Suur-Tallinnast ei saanud asja, siis meil lihtsalt pole südalinnas selliseid avaraid vaateid nagu Riias või Berliinis. Muide, needki Mardi toodud välismaised paralleelid on osaliselt kaheldava väärtusega argumendid, sest 1873. aastal valminud Siegessäule asus algselt ju mitte keset Großer Stern'i vaid see püstitati justnimelt "varju", Riigipäevahoone ette. See oli Hitler, kes lasi selle alles 1939. aastal praegusesse asupaika ringi tõsta.

Päeva küsimus on aga, et kui praegu oleks aasta 1944, huvitav, kas kodanik Kalm tungleks sadamas paadisabas või (eeldusel, et teda poleks Siberisse saadetud või maha lastud) elegantse kannapöörde teinuna laulaks hosiannat uuele ilmakorrale, mis on tulnud Eestit uueks looma? Kolmas variant oleks muidugi kah, selleks on end lihtsalt surnuks juua.

Ellen DeGeneres rääkis Larry King'i tapmisest

Mõni päev tagasi, oma neljapäevases show's, võttis Ellen teemaks ka hiljutise California koolitulistamise, kus 14-aastane nagamann tappis endast aasta vanema koolikaaslase. Pisaratega võitlev Ellen ütles muuhulgas: "Larry ei olnud teise kategooria kodanik. Mina ei ole teise kategooria kodanik. On okei olla gei."

12. veebruari hommikul veerand üheksa paiku tulistas E.O. Green Junior High School'is, Oxnard'is toimunud tunni ajal 14-aastane Brandon McInerney oma klassikaaslast, 15-aastast Lawrence "Larry" Fobes King'i pähe. Larry suri haiglas.

Arvutiklassis toimunud mõrva motiivideks on nimetatud asjaolu, et Larry oli gay ning ta olevat varem küsinud oma tapjalt, kas see ei sooviks olla Valentinipäeva peol tema kaaslaseks.

Kui praegu eeluurimisvanglas istuva mõrvari (keda lisaks külmavereliselt ettekavatsetud mõrvale ja tulirelva ebaseaduslikule kasutamisele süüdistatakse ka hate crime'is) üle otsustatakse kohut pidada täiskasvanute reeglite järele (s.t. täie rangusega), siis ootab teda 50 aastast eluaegseni kestev vanglakaristus.

Peaaegu kümme aastat pärast Matthew Shepard'i elajalikku surnukspiinamist toimunud tapmine on Ameerikas taas tekitanud ägeda poleemika erinevatel teemadel alates koolivägivallast kuni gay'de diskrimineerimiseni ja teiste seas on sinna jõuliselt sõna sekka öelnud ka demokraatide peamised kandidaadid järgmistel presidendivalimistel (nii Hillary Clinton kui Barack Obama on intsidendi tingimusteta hukka mõistnud), samas on muidugi sümptomaatiline, et vabariiklaste poolelt mingeid tõsiseid avaldusi tulnud ei ole.

Saja miljoni sambast

Sambasõda käib uue hooga. Eks inimestel on igav kah ja et mingeid valimisi pole kah lähitulevikus tulemas, saab siis niimoodi oma agressiivsust välja elada.

Tegelikult on need igatmasti kultuurisõjad igavesti naljakad asjad. Nagu kasvõi ka hiljutine Sakala-möll, saavad need reeglina alguse kadedate konkurentide ässitamisest (Sakala puhul oli selleks siis konkursi kaotanud tibin, kelle äriplaan nägi Sakala asemele tuhandekordse hotellikompleksi rajamise ning nüüd Vabadussamba puhul olid selleks rammusast autoritasust ilma jäänud, end ise oma lõputus tarkuses Kõige Suuremateks Kunstnikeks kuulutanud tegelinskid), kes ei suuda taluda, et nad ei suutnud või osanud tükki ühest järjekordsest suurest pirukast endale sebida. Järgneb lumepalliefekt, sest alati on mingi selts, ühendus või organisatsioon (erakondadest rääkimata), kes haistab sellises kismas võimalust oma järjekordseks kuulsuse veerandtunniks. Ja alati on võimalik kaasata teatud osa massidest, kes panevad paremad riided selga ning tulevad skandeerides ja loosungite lehvides end rõõmsalt näitama. Eksole, vahest peaks just neile mõeldes taastama igakevadised ja -sügisesed rongkäigud? Kuigi neil oleks võimalus oma ülejäävat energiat ka Gay Pride'i marsi kaudu kanaliseerida, pole nad seda võimalust enda jaoks igatahes veel avastanud.

Samas, eks sedasorti kambaga on alati ka mingid probleemid õhus. Viimatine suurem jama sai teatavasti alguse oma kaheksakümne aasta eest kui teutoonide järeltulijad mingi pisikese vuntsiga onkli kisa ja vehkimise peale rõõmust ogaraks läksid ja vaata, miukse suure segadusega see kõik lõppes...

Kui eksperdid teatavad riigikogujate uusi toredaid palganumbreid kommenteerides, et ega see ju tegelikult riigi rahakoti jaoks mingi eriline koorem polegi, siis kui varsti summa summarum sinna saja tuhande alla ulatuv väljaminek korrutada 101 raskelt rabava härrase ja prouase ninade arvuga teeb see kokku kümne miljoni ringis. Igas kuus. Millele lisanduvad seda aadliseltskonda teenivate tavainimeste palgad ning muud kulutused. Ehk siis saja miljoni eest ei suuda aktsiaselts "Eesti Vabariik" ühes aastas miski ime läbi neid oma juhatusse kuuluvaid porimente ära poputada. See raha kaob mutiauku iga aasta, sammas seevastu on midagi silmaga nähtavat ja käega katsutavat, mis jääb alles.

Muidugi on sellised väljaminekud meie eliidi peale ka igati õigustatud, mõelge ise, mis maksavad ainuüksi valijatega kohtumisele minnes ostetud kingid. Ja rõõm valijate tänulikkusest säravate silmade üle, kui nad oma majoneesipurgi kätte on saanud, on rahas mõõdetamatu. See on ju lihtsalt hindamatu. Headus, ligimesearmastus ning kaastunne, neil kolmel vaalal ju kogu Eesti riik püsibki!? Häh, think again.

Keegi kirjutas hiljuti kusagil:

Kujutage ette, et oleks lihtsalt üks tagasihoidlik mälestustahvel, millele oleks kirjutataud: “Vaba Eesti inimesed olid seekord arukad ja otsustasid monumendile planeeritud raha investeerida tervishoidu ja haridusse.”

Teate, kui see pagana sammas ka püstitamata jääks, kas keegi siis tõesti tõsimeeli usub, et selleks planeeritud raha millegi tõeliselt hädavajaliku jaoks kasutataks? Võimalik muidugi, et asi on ainult minus aga nii naiivne ma olin viimati teises klassis.

Ja sammas tulgu. Just selline. Lisaks sellele, et see mulle meeldib, on Vabadussõda ja Vabadusrist väga konkreetsed omariikluse sümbolid. Ning oma riik on ühe väikese rahvuse jaoks üheks olulisimaks vabaduse märgiks. Vabaduse väljaku tunnelit õhutavad torud (ühe praeguse kisakõri Lapini surematu "kunst", mida on mingil arusaamatul põhjusel vahel hellitavalt nimetatud ka "Vabaduse kellaks") meil seal juba on, saagu siis ükskord ka midagi sellist, mille tähendusest isegi minusugune tumba aru saaks.

edit: Tegelikult olen ma kunagi varemgi sel sambateemal kirjutanud: "Vabadusrist ja Raudrist - leia kümme sarnasust"

Kaks kaarti

Tänane postituvi tõi korraga kaks postkaarti. Mõlemad saadetud ühest ja samast kohast ühe ja sama inimese poolt. Ainult et nende postitamiste vahe oli praktiliselt nädal. Samas, ega mul kahju pole, et postitöötajad kusagil kümme päeva kaardi pealt paljast poissi piilusid. Bel Ami modelli varustus ei näidanud pildilt vaadates küll mingeid kulumisemärke välja. :)

Teisel (st. fotol esimesel) kaardil on fragment hiljutisest kurikuulsast Tartu Kaubamaja ärakeelatud vaateakna kujundusest, kus stiliseeritud Eros valmistub kommipritsiga taevast maa poole magusasadu vallandama. Eks kardeti, et Gräzin ja eriti militaarhullust Riisalu võivad pireke solvunud olla, et neil relvamoodi asjaga mängida ei lastud (samas, kas keegi on iialgi näinud teletupse vägivaldses aktsioonis?) ning takkapihta oleks nad ka neist paugukommidest ilma jäänud. Riigikogulased (OK, enamus neist) on ju küll nihverdamise maailmameistrid aga vahel võib sellest ikkagi väheks jääda. Nagu ka seekord.