Stereotüüpide dekonstruktsioon

Üleeile ja täna lõhkusin stereotüüpe. Käisin sõbrantsile meie ultramoodsas ja intiimses (loe: ka peale kapitaalremonti ja laiendamist vastikult kitsas) kaubanduskeskuses nõunikuks kaasas ning äkki mingid kaks 15-17-aastast kutti sosistasid kõrvalriiulite juures omavahel. Üks tutvustas teisele siis mind sõnadega "Vaata, pede!" ning teine ei saanud kuidagi aru, kuskohas see jube elukas on. Vaene poiss vaatas üsna nõutult ringi aga kuna kedagi teist tõesti läheduses polnud, siis jäi üle ainult üks variant. Et ka siuke karvane, väljakasvanud juustega, lääpas tossude, plekiliste teksade ning kunagi vähem kui kakssada krooni maksnud ja nüüdseks juba üsna kulunud moega jopega, pidevalt tütarlapsega kudrutav ülekaaluline tegelane võib homo olla. Ülejärgmine päev (st täna) juhtusin samade poistega teises poes kokku, ainult et seekord olid mul jalas ülikonnapüksid ning korralikud kingad, seljas pintsak ja pikk mantel ning vestluspartneriks üks kohalik prominent. See juba eelmine kord hämmingus olnud noormees unustas täna jõllitades isegi oma suu lahti. Mnjah, eks sellised metamorfoosid ajaksid mind ennastki segadusse kui ma nendega juba harjunud poleks.

Aga tegelikult ma oleks ikka pidanud esimese noormehe käest seal Kaubamaja riiulite vahel küsima, et mis ajal me siis temaga koos magasime? Mina küll oma voodist sellist tegelinskit ei mäleta aga arvatavasti on mul lihtsalt mäluprobleemid, sest midagi peab meie vahel ikka olnud olema, muidu ei saaks noormees oma väites ju nii kindel olla...