Seksist ja sõprusest saksmanni näitel

Wild'i tsitaat "Let’s skip that sex part and be just friends from the beginning." tõi mulle automaatselt meelde paari aasta taguse tutvuse, mil meie provintsi oli üpriski segastel põhjustel (luhtaläinud eraeluline afäär Costa Ricas jms) sattunud maailmarändurist sakslane. Ütleme, et ta nimi on... eee... Steffi.

Suve lõpus mingi rahvusvahelise lepinguga siinset kultuurimaastikku rikastama saabunud mehel hakkas oma külas õhtuti konutades kiiresti igav ja kui ta oli koos oma pealinnas resideeruva latiinost boyfriend'iga nende kaugjuhtimisel mesinädalatega ühele poole saanud, komistas ta oktoobris minu otsa. Lõpuks istuski ta järgnenud kuudel pea iga nädalavahetus mu juures, tegi süüa ja rääkis veini kõrvale lõputuid lugusid oma seikluslikust minevikust, trööstitust olevikust ning seksikast tulevikust.

See lugu, mille Wild'i tsitaat meelde tuletas, oli aga selline. Steffi parim sõber elab nimelt kodusel Baierimaal ja kuigi nad kohtusid esimest korda mingis tüüpilises takeaway lantimispaigas ja suundusidki sealt edasi mõttega kibekähku koos voodisse jõuda, oli neil kiiresti tekkinud nii hea klapp, et voodisse nad küll jõudsid aga enne seda jõudsid ka kokku leppida, et nad hakkavad parem sõpradeks. Et pole vaja seda sõprust seksiga rüvetama hakata (ma küll õelutsesin selle koha peal irvitades, et ju nad siis selleks ajaks olid aru saanud oma selle õhtu valikute miinustest aga Steffi tegi näo, et ma ei öelnud midagi) ja nii nad siis olidki seal voodis lihtsalt õlut joonud, itsitanud ja lõpuks norsanud.

Lugusid oli muidugi kõvasti rohkem (kasvõi näiteks meie veider Riias käik) aga las need praegu jäävad. Kulinaarse poole pealt tuleb ometigi veel mainida, et see oli just Steffi, kes tutvustas mulle itaalia ürdilikööride Averna ja Ramazzotti olemasolu, ka on Steffi süüdi selles, et ma oskasin samal sügisel koos kaasaga Berliinis käies pöörata pilgud baieri weisswurst'i poole. Õieti tegime me talle tol korral Saksamaalt tagasi jõudes ka pisukese baieri menüüga üllatushommiku: seesama weisswurst, spetsiaalne baieri teraline sinep (otse KaDeWe'st) ning hiiglasuured pehmed pretzel'id (Alexanderplatz'i jõuluturult) selle kõrvale. Õlut ei hakanud sealt vedama, niisiis pidi ta leppima Saku Valgega, mis oli tol korral ainus weissbier, mida siinse provintsi kaubandusasutustes saada oli. Ma pean tunnistama, et kõik see kokku maitses üllatavalt hästi. Eriti veel kui arvestada kogu selle kraami väljanägemist. :)

Mina omalt poolt rääkisin talle muude asjade seas ka nõukaaja klassikaliselt salakavalast kokteilist "Vana Tallinn" vahuveiniga ning kuigi teda sai ka korduvalt hoiatatud selle joogiga liialdamise eest, veendus ta omal nahal, mismoodi täpselt see järgmine päev tunda annab kui kõva kraadiga "limonaadi" liitrite kaupa juua. Minu SMS-ile "Hallo Deutschland! Ich hoffe dass das Getränk war nicht sehr hinterlistig und der Morgen ankommt ohne nachwirkungen :)" tuli pool päeva hiljem vastus, milles ta mõmises midagi nõrkusest jalgades, sepapoiste orkestrist peas ning karussellist kõhus. Hiljem ta tunnistas, et see olevat olnud neile mõlemile uudne kogemus. Istuvad mehed sohval, limpsivad oma jooki, ei ole purjus ega midagi, naeravad veel minu üle, et mis hirmutavat jura ma sellest ajasin ja kõik on väga okei aga piisas neil vaid püsti tõusta kui maailm pea peale pöördus ja vertikaalis püsimine enam kuidagi välja tulla ei tahtnud. Järgmisest hommikust ei tahtnud ta aga enam üldse rääkida. :)

Mitu kuud kestnud tormiline suhtlus (NB! mitte segi ajada suhtega!) lõppes veel äkilisemalt kui see oli alanud. Ta oli juba pikemat aega virisenud kui tüütu ja igav ning mõttetu see Eesti-afäär on ja kuidas ta tahab siit vastikust külmast kliimast kuhugi soojemasse kohta, näiteks kasvõi tagasi Costa Ricasse. Viimast korda nägin Steffit siis, kui ta kodumaalt (sellesama parima sõbraga) aastavahetust veetmast tulles mu hoovist oma autot ära võttes entusiastlikult teatas, et ta vist saab Eestist juba veebruaris lahkuda (algselt pidi ta lepingu järgi olema paigas vähemalt suve alguseni) ning ta räägib sellest lähipäevadel messeris pikemalt. Peale seda valitseb suur ja sügav vaikus. Ta mitte lihtsalt ei kadunud oma senise aadressiga messengerist (ei, ta ei blokkinud mind ära), ta kustutas süstemaatiliselt ka oma senised kontod radarist ja teistest samalaadsetest suhtlusportaalidest. Nagu poleks teda kunagi olemas olnudki. Ainus, mida ma ei ole viitsinud kontrollida, on ta Saksamaa telefoninumbrid. :)

Mnjah, hästi kummaline kuju oli. Aga noh (nagu mu kaasa siiani vahel poriseb), mida sa ikka tahad saada mehest, kes magab sokkides! :D