Leeches (2003)

Leeches (Kaanid)
Lavastaja: David DeCoteau
2003
http://imdb.com/title/tt0339288/

"Iga ameerika kolledž on oma spordivõistkonna üle uhke. Et oma fännidele pettumust mitte valmistada, võtab grupp ujujaid pihuga steroide ja veedavad enamuse ajast basseinis, teadmata, et äravoolus on mõnda aega juba elutsenud väikesed verekaanid. Märkamatult sportlaste kehale imendudes imevad nad jõu- ja kasvuhormoone. Ja kui meditsiinilise kontrolli ajal visatakse kanalisatsiooni suur hulk steroide, võtavad kaanid uue kuju. Linn ei kahtlusta, et kui nad ärkavad, on gigantsed mutandid selle vallutanud ja siis ei saa õnnetud ohvrid neist pelgalt verelaskmisega lahti."

Mingi aeg tagasi ma porisesin Trash'i juures, et pole nüüd see DeCoteau kaanifilm nii jube midagi ja siis jäin mõtlema, et võiks ju sellest siis ka ise paar sõna midagi arvata. Seda enam, et kaasaegse B-kategooria õudus-rämpsu staarlavastaja filmidest kirjutamiseks olen ma hoogu võtnud juba mitu aastat.

Kodumaise väljaande ("Leeches" on esimene DeCoteau film, mille ma Eestist olen ostnud) puhul tuleb loomulikult alustada karbil olevast, stiilselt valeinfot jagavast sisututvustusest, mida ma ülalpool ka tervikuna tsiteerisin. Õieti oleks vist raske nii umbmäärase jutu juures teha veel rohkem faktivigu aga olgu pääle. Pealegi, vähemalt ujumistiimi ja verd imevate kaanide teema on õige.

Mis iseenesest ei ole muidugi midagi uut. Ehk üks suuremaid "kaanifilmide" hitte tehti 1959. aastal kui valmis "Attack of the giant leeches" (millest peaks järgmisel aastal täiesti arusaamatutel põhjustel valmima ka remake, tõenäoliselt tuleb see sama jabur kui originaal) aga kui tookord käisid kõik ameeriklased oma drive-in kinodes (ja tänapäeval DVD-lt) vahtimas pesuväel ringi silkavat Yvette Wickers'it, siis DeCoteau filmis on aluspükstes ringi silkavateks tegelaskujudeks loomulikult noored mehed. Mehed, kes tavaliselt on juba ekraanile ilmudes särgitud või siis vähemalt vabanevad sellest võimalikult kiiresti, samal ajal küll pükse kiivalt jalas hoides. Koguni duši all pesemas käiakse pükstes ja kui mu mälu nüüd väga alt ei vea, siis oli see just ühes DeCoteau varasemas filmis, kus isegi tema jaoks niigi haruldase seksistseeni ajal olid tegelastel selle nühkleva tegevuse jaoks küll kombekad, kuid sellegipoolest äärmiselt segavad riietusesemed seljas... Poolpaljad noormehed on aga midagi, mis on muutunud lavastaja kaubamärgiks ning ta edu tagatiseks (kujutlege vaid ette neid miljoneid noori kiimaseid tüdrukuid, keskeas rahuldamata pereemasid ning suurt osa gay-kommuunist, kes kõik ta DVD-sid ostavad...) ning seda niivõrd kindlalt, et üks leer sarkastilisemaid kriitikuid soovitas Calvin Klein'il juba ammu mehe käest täiendav tshekk sisse kasseerida ning teine leer jälle arvas, et hoopis Klein peaks filmitegijale reklaami eest maksma.

Paljad poisid on aga vaid üks osa DeCoteau filmide võlust. Teine ja mitte väiksem osa kuulub reeglina äärmiselt tobedale sisule ning ehtsale no budget (mis on küll juba ammu tegelikult muutunud low budget'iks) stiilis kinematograafiale, mis kubiseb apsudest ja abivahenditest samamoodi kui kokkulepitult "maailma parimaks halvaks filmiks" peetav "Plan 9 from outer space"

Paar näidet? Minugipärast. Kaamera ees ülipüüdlikult oma repliike ettelugevad poisid on stsenaariumi järgi üksinda duširuumis ning ajavad salajuttu kuid ometigi kostab kaadri tagant hirmsat kolinat ja jutuvada. Kui esimene hiidkaan kanalisatsioonist välja ronima hakkab, on selgelt näha tamiil, millega äravoolukanali ava luuki eemale tiritakse (muide, see luuk oli lahti veel ka ülejärgmisel päeval kuigi koristaja oli vahepeal käinud vere- ja limajutte põrandalt ära pühkimas), samuti on nööri otsas järelveetavad ka vibraatoriga kalossi meenutavad, muskleid kasvatanud kummilimukad. Noh umbes samamoodi nagu kunagine Kingpooli mänguhiir. Sellistest apsakatest, et peale dušikabiinis kaanidele fööniga elektriravi tegemist pistab tütarlaps enne fööni elektrivõrgust lahti ühendamata rahumeeli käe sinna voolava vee ja voolu segu sisse või et väga surnud laibad suud maigutavad ning silmi pilgutavad, ei tasu rääkidagi. Kuue päevaga üles võetud filmi magus võlu...

Täiendava annuse nice crap'i annab muidugi ka DVD tootja ehk siis tuntud sõnnikutootja DVD Liider, kes on otsustanud, et ainus õige keel, mida tiitrites kasutada kõlbab, on vene keel. Nii eesti, inglise, läti kui leedukeelsed menüüd on "tühjad", s.t. et klikitavad kastikesed on küll olemas aga mis mingile kastikesele klikkides juhtub, saab teada ainult katse-eksituse meetodil. Venekeelsele menüül on aga ka selgitav tekst lisatud mis muidugi jätab firma suhtumisest oma klientidesse kaks võimalust: kas ei peeta teistes keeltes rääkijatele seda infot vajalikuks jagada või on DVD Liidri arvates vene keelt rääkivad õudukafännid lihtsalt nii rumalad, et neile peab kõik olema puust ja punaselt ette tehtud?

7/10*
------
* tavaskaala järgi oleks hinne küll arvatavasti kusagil 1 ja 2 vahel aga tublid lisapunktid tulevad - nagu DeCoteau filmides tavaks - erilise tobeduse ja tugeva beefcake factor'i eest. :)