Ricky Martin ja Attitude

Attitude'i kahesajandast (juubel!) numbrist saab ilmselt üsna kiiresti nõutud kogumisobjekt. Eelkõige muidugi tänu kaksikute üksikisale Ricky Martin'ile. :)

Ahvid, banaanid ja organisatsioon

Korraldati kord katse, kus kõrgesse ruumi pandi kinni seitse ahvi. Keset lage oli riputatud kimp banaane ja nende alla treppredel. Teatud kõrgusest alates aktiveerisid trepiastmed aga lüliti, nii et kui mõni ahvidest püüdis üles ronida, pritsiti terve tuba üle jääkülma veega.

Ahvid said peagi aru, et parem on redel ja banaanid rahule jätta ja hakkasid muude asjadega tegelema.

Nüüd aga viidi üks ahvidest minema ja tema asemele toodi uus. Uustulnukas märkas kohe banaane ja tahtis neile järele minna. Teised ahvid tirisid ta redelist eemale ja klohmisid natuke, nii et uus ahv sai ka aru, et targem on banaane mitte puutuda.

Nüüd vahetati välja keegi teine. Järgmise ahviga läks samamoodi: tuli, nägi banaane, sai tappa. Tähelepanuväärne on aga see, et kõige rohkem klobis viimast ahvi eelmine uustulnukas, kes polnud üldse veega pritsida saanud.

Nõnda vahetati järk-järgult välja kõik ahvid, kuni esialgsest seitsmest polnud enam kedagi järel. Keegi ei teadnud külmast veest midagi (pealegi oli see juba ammu välja lülitatud), aga kõik teadsid, et banaane ei tohi võtta ja kõigile uutele tehti see ka kohe selgeks.

Sellisel viisil kujunevadki välja organisatsioonikultuurid...

(via Mihkel Karu)

1. detsember

Raamatud. Stalin. Viin.

1951. aasta suvi provintsilinnas. Üks noor mees on saanud ühe... eee... no ütleme, et väikese parteilise erialaraamatukogu direktor-bibliograaf-koristajaks ning veedab oma tööaega peamiselt raamatufondi kümnendsüsteemis riiulitele sorteerimisega. Ühel kenal hetkel astub sisse kohaliku tähtsusega prominent, otsib taskust raha ning saadab noormehe viina järele. Ja viin peab tingimata olema see sinise sildiga, viiekümnekraadine. No ega raamatukoguhoidjal suurt muud üle jää kui suure nina käsku täitma minna ja nii ta varsti viinaga linna pealt ka naaseb.

Hoolimata lahkest pakkumisest ta koos prominendiga viina võtma ei hakka ja ka teine mees võtab vaid paar pitsi. Mis tähendab, et enamus viinast jääb pudelisse alles ja kuna prominent seda kaasa võtta ka ei taha, siis tuleks see pudel kuhugi ära panna. Otsivalt ringi vaadates jääb mehe pilk lõpuks ühes riiulis uhkelt eputavatele pruunidele köidetele, milledel seljal suur kuldne kiri "J. STALIN" ja nii ta selle pooliku pudeli nende raamatute taha riiulisse peidabki, lugedes noorele bibliograafile veel sõnad peale, et see neid raamatuid ringi ei tõstaks. Lugejate pärast ta ei tundnud üldse muret, sest nagu ta ütles: "neid Stalini teoseid ei võta siit lugemiseks niikuinii mitte keegi."

Tal oli õigus, sest tasapisi käis ta seda pudelit seal ka edaspidi tühjendamas ning keegi peale ta enda neid raamatuid tõesti ei puudutanud.

Vana asi

Eile tuletati mulle taaskord meelde, et juba mitu kuud on mul üks mokaotsast antud lubadus täitmata. Nimelt olevat mul mõned toonases seltskonnas elegantselt esitatud arvamusavaldused jäänud võrguavaruste kaudu surematuteks tsitaatideks tegemata. Niisiis. Ma ei saa ju ometi enam lasta seda veel kord endale meelde tuletada.

"Lind ei ole kole! Lind EI OLE kole!!! LIND EI OLE KOLE!!!"
"Jaapanlase näoga lõuna-korealane."
"Ingliviin."
"Ja see kõik on sulatõsi!!!"

Kommentaare ei viitsi kirjutada, kes teab, see teab ja võib soovi korral ise kommenteerida.

Gay-test

Muidugi oleks võinud vasakpoolsel fotol veel kaks kaablit ära jätta (ehk siis piirduda vaid ühe, s.o. toitekaabliga) ja kasutada nüüd iMac'i standardvarustuses olevat juhtmevaba klaviatuuri ning hiirt. :)

Inimesed on nagu sitasitikad

"Inimesed on nagu sitasitikad, tassivad tervet hulka sõnnikut kaasa, veeretavad järjest suurenevat palli, kuigi see on vahel üle mõistuse raske. Aga veel raskem on kasvõi osast sellest loobuda. Mul jäi isegi see pall praegu maha, kusagile keset teed, see tuleb ka tagasi saada – lisaks lihtsalt kogunenud sitale on tegemist äärmiselt hea barrikaadiga, mille taha varjuda. Ei saa uue laadungiga otse pihta."

via Wild - kuna ta on vahepeal taaskord oma blogi ära kustutanud - või vähemalt avalikkusele nähtamatuks muutnud - siis linkida ei saa. :)

Vikerkaarelipp ja Eesti kaart (Rainbow flag & map of Estonia)

Hiljuti kaeveldi, et kusagilt ei ole võtta vikerkaarevärvides Eesti kaarti. Noh sellist, nagu pea igast riigist olemas on. Ma ei viitsinud väga pikalt googles kaevata (lühike kaevamine tõepoolest tulemust ei toonud) ja tegin käepäraste vahenditega ise kaks versiooni valmis. GIF-failid suuruses 4000x2656 pikselit. Vektoriseerima ei viitsinud hakata ja samuti ei viitsinud kandilisi pikseleid ümardama hakata. Tavalise veebikvaliteedi jaoks on piisav. Kasutage vabalt, kes iganes aga tahtma peaks. :)

(The following images are self-made "graphic art", feel free to use how, when and where you may wish.)

Piibellik moraal?

Kultuurne meelelahutus

Hommikusel postiringil selgus, et mu teele on ööga ehitatud paarisajameetrine takistusriba. Nutikad ehitusmeistrid olid selleks kasutanud kolme katkist viinapudelit (erinevaid marke ühendas see, et need kuulusid kõik alumisse hinnadetsiili), ühte tervena tunduvat apelsinimahlapakki (tonksasin jalaga, ei olnud tühi aga sama kurat teab, mis vedelik sinna sisse tekkinud oli...) ja ühte laiaks astutud poolikut tomatimahlapakki, mis nägi välja päris mõjusa minimõrvapaigana. Siis olid seal veel tuules lendlevad Hesburgeri topsid ja burksipaberid, kaks okseloiku ning üks -rada ja üks lombakas kass.

Samas on isegi hea, et ma teisi marsruute ei kasutanud, ühel neist oleks pidanud ju hakkama soomlaste autovrakist üle ronima, millega nad öösel puid maha niita üritasid. Kuuldavasti oli auto targem ja andis puudele järele.

Igatahes oli tore näha, et ralli on kultuurne meelelahutus ja inimesed oskavad seda hinnata ning nautida.

Huvitav, kas need inimesed,...

...kes arvavad, et oma võsukeselt igasuguse, sh. rahalise ja psühholoogilise toetuse äravõtmisega (või ka ainult sellega ähvardamisega) nende laps tagasi "korralikuks heteroks" muutub, ka siiralt selle meetme tõhususse usuvad?

Ning kui jah, siis viib see kohe edasi teise küsimuseni, et milline peaks olema see summa, mille eest nemad täievereliste heterotena ise samasoolist inimest armastama hakkaks?

"Money makes the world go round."

Really?

Aurupungi mängupoiss

Veebist leitud, minule seni tundmatuks jäänud autori töö.

Väike prints polaarplaneedil

Jacob Sutton'i poolt tehtud fotol on taani päritolu modell Lasse Pedersen, keda tuunisid Bruce Pask ja karvastikuspetsialist James Pecis ning fotoks vajaliku keskkonna lõi Gary Card. Fotosessioon koodnimega "Cold Play" võeti ette New York Times Magazine'i sügisese moelisa "T" tellimusel.

Maailm on ikka tõesti lolliks läinud

Nädalalõpust eilseni ringles veebis (YouTubes ja ühe firma kodulehel) video sellest, kuidas kaks töömeest ronisid 1600 millegagi jalga (see on kusagil 500 meetri ringis - igatahes on see mast kõrgem kui Chicagos asuv ilmakuulus Willis Tower, mis vanasti oli rohkem tuntud küll Sears Tower'i nime all) kõrge raadiomasti tippu seal olevat tehnikat parandama. Veidi vähem kui 8 minutit pikk video oli üles võetud esimese ronija kiivri külge kinnitatud kaameraga ja näitas akrofoobi õudusunenägu. Tõsi, tuleb tunnitada, et vaade ümbritsevale (nähtavus oli umbes 55 miili raadiuses) oli sealt ülevalt tõesti kaunikesti ilus. :)

(Foto on pärit siit.)

Jagasin oma FB lehel samuti seda videot ja täna hommikuks oli video läinud. Natuke tuhlamist netis viis mind video algse postitaja blogini, kus ta selgitab, mis juhtus. Lühidalt kokku võttes sai põhiprobleemiks see, et video muutus liiga populaarseks ning tekkis reaalne oht, et video ülesvõtja saab töölt kinga, sest ei täitnud seal maa ja taeva vahel kõlkudes sajaprotsendiliselt kusagil kabinetisügavuses väljatöötatud ohutusnõudeid ega kinnitanud enda ohutusköit iga astme järel karabiiniga masti külge. Videos öeldi välja üks põhjus ja selleks on liikumise tuntav aeglustumine. Olukorras, kus sa tilbendad poole kilomeetri kõrgusel mingi metallkonstruktsiooni küljes, kust allaronimine võtab niigi ilmatu aja ja su ümber tiirutavad samal ajal tormi- ning äikesepilved, võib iga minut olla otsustava tähtsusega. Teist põhjust võis videost aga igaüks ise näha, sest masti (ja eriti veel selle tipus asuva antenni) konstruktsioonis ei olegi sellist asja ette nähtud, ainus võimalus karabiini "kinnitada" oleks olnud see moepärast visata antenniga paralleelselt jooksva metallridva külge risti keevitatud, umbes paarisentimeetrise läbimõõduga ja paarkümmend sentimeetrit pikkade metallist ronimispulkade külge, mille pealt oleks võimaliku kukkumise korral karabiin ilusasti maha jooksnud ning sellest poleks ikkagi mitte mingit tolku olnud. (Selgituseks foto juurde: antenn on fotol see oranž pulk, millele mehe jalad toetuvad, ronimiseks mõeldud peenike metallritv, mille läbimõõt on heal juhul kuuendik antenni läbimõõdust, fotol näha pole, see jääb täpselt antenni taha varju.)

Ma saan aru video postitaja murest sõbra töökoha pärast aga ma ei saa jätkuvalt aru neist "pintsakutest", kes selle asemel, et peale ohutusnõuete väljatöötamist teeksid võimalikuks ka nende täitmise (mis peaks ju niigi elementaarne olema aga masti arhitektuuri jälgides pole see lihtsalt võimalik), hakkavad korraldama näidishukkamisi ning lasevad pigem sõnumitooja maha kui teevad muudatusi oma alluvate töökorralduses. Vana hea "käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi".

Muide, sarnane situatsioon oli mõned päevad tagasi ka meie kodumaises blogimeedias, kus Ruhnu blogis avaldati 48 sekundit pikk videoklipp paadis aerutavast mehest, mis võeti sealt blogi administraatorite poolt kiiresti maha, sest mehel polnud seljas päästevesti. Video autor lahendas tobeda olukorra vaimukalt ja tegi loo veidi pikemaks, lisades sellele jupikese algse video "tegemisest", mis näitab, milliseid ettevaatusabinõusid video filmimisel kasutati ning kuidas ohutusnõuded siiski olid täidetud. Uut versiooni sellest peaks nägema siit.

Millest järeldub, et oled jõudnud keskikka...

Wild leidis kusagilt foorumist ja kuna päris mitu teemat tulid tuttavad ette (õnneks siiski veel mitte kõik :D ), siis panen selle ka endale meeldetuletuseks kirja.

Millest järeldub, et oled jõudnud keskikka:

* Töö on aina harvem lõbu ja lõbu üha sagedamini raske töö.
* Väljend “kaks korda öö jooksul” seostub sulle vetsuskäimisega.
* Sulle tundub, et sõbrad vananevad kahtlaselt kiiresti.
* Klassikaaslased on paksud, kortsus ja kiilakad ega tunne sind enam ära.
* Trepist alla minnes võtad käsipuust kinni.
* Sa ei jäta kunagi kasutamata võimalust anda head nõu.
* Karaokebaaris esitad mõnuga laule, mida vihkasid, kui need veel hitid olid.
* Tahaksid minna “teistele mesinädalatele”, aga ei suuda otsustada, kas peaks abikaasa kaasa võtma.
* Öösel kell 3 koju jõudes avastad, et oled esimene.
* Arvad, et mingi tõsine jama on juhtunud, kui su telefon peale kl. 21 heliseb.
* Sa ei mäleta, millal olid viimati peale kl. 23. ärkvel.(Välja arvatud unetuse tõttu!)
* Kui uni ei tule, võid lammaste asemel loendada lahkunud tuttavaid.
* Kõik kohad valutavad ja mis ei valuta, see ei tööta.
* Vajad prille, et otsida oma prille.
* Olles leidnud otsitava asja, oled unustanud, miks sa seda otsisid.
* Teed kolme asja korraga, aga kipud unustama, mis need kaks olid.
* Oled piisavalt vana, et teha rumalusi, aga enam ei taha!
* Raha kulub rohkem nädala sees kui nädala lõpus.
* Istud laupäeva õhtul kodus ja julged seda avalikult tunnistada.
* Lähed peolt aegsasti koju, öeldes: “Homme ka päev…”

Keskpunkar Trubetsky peksmisest

Ekspressis kirjutab Askur Alas hiljutisest Rock Café's toimunud "punkrocki" kontserdist, kiites taevani Juku-Kalle järjekordset särgidisaini ning pekstes Vennaskonna liidrit selle eest, et see ilmselt isiklike hüvede nimel Keskerakonda astus.

Hää küll, kena keik, nagu öeldakse ja ma mõistan suurepäraselt, miks õukonnameedia halastamatult materdab kõike ja kõiki, mida/keda kuidagimoodigi Savisaarega siduda annab, aga ma ei taipa, miks keegi ei viitsi rääkida nendest lugematutest kultuuriinimestest, kes täpselt samamoodi ning samadel põhjustel teistesse erakondadesse astunud on? Mille poolest erinevad Tauno Kangro Tallinna linnalt saadud tellimused Mati Karmini Tartusse kerkinud skulptuuridest? Miks üks on õukonnameedias automaatselt paaria ja teine suurepärane kunstnik?

(Hea küll, pole vaja vastata, see oli retooriline küsimus ning olgu ka ära õiendatud, et mulle isiklikult meeldivad mõlema mehe tööd, poolenisti labase maitsega nagu ma olen. :))

Kommentaarides sõnastab keegi seniil hästi ka pajude inimeste hala, et "Eestis pole punki ollagi. Kui vaadata neid täissöönud nägudega n.n. punkareid, siis tahaks rarjuda:"TULE TAEVAS APPI!!!" See ju puhas poosetamine."

Osaliselt nõus. Artiklis räägitud bändidest Propeller pole tõesti kunagi punk olnud, vaid oli ja on pigem vaimukas ning absoluutselt hambutu pungiparoodia. Vennaskond... noh, päris algusaegadel ehk veel kuidagi aga kui nad juba tuntumaks said ning nende kontserdid sumbusid mugava äraelamise roosamannasse, sai ka nende jaoks see periood läbi.

Jon Savage ütles kunagi midagi sellist, et punk on haaknõeltega omavahel kinnitatud lappidest tehtud lapitekk, kus on tükikesi peaaegu igast noortekultuurist, mis Läänes peale teist maailmasõda on eksisteerinud. On ka selge, et punk ei surnud koos Sex Pistolsiga, vaid on edasi arenenud, haarates praeguseks endasse juba ka haaknõelaaugukestega tükikesi viimase 30+ aasta subkultuuridest. Nii et kui te otsite seda tänasest muusikamaailmast, vaadake veidi kaugemale kunagisest Seksipüstolite "God save the queen'ist".

Mulle lasti kunagi ühte puhtalt süntide ja sekventseritega arvutis tehtud muusikat, mis minu meelest oli küll kõige ehedam punk (muidugi olen ma suutnud selle bändi nime lootusetult ära unustada... :( , samas ei tähenda see elektroonika pealetung, et sedasamust punki ei saaks endiselt paari kidra, trummikomplekti ning ühe eskalteeritult karjuva vokalistita teha.

Eestis on punk ka praegu täiesti olemas, kuigi ilmselt on selle (elu)stiili harrastajaid tõesti tublisti vähemaks jäänud kui paarikümne aasta eest ning nad on suuresti poolpõrandaalusteks muutunud. Nad ei ole tänavapildis ka enam nii silmatorkavad, harjad on peas madalamaks muutunud või üldse longu vajunud ja vähemalt ühes provintsilinnas, mis kunagi kippus Tallinna kõrval vägisi Eesti pungipealinnaks, pole uute noorte punkarite massilist pealetulekut küll enam märgata. Aga samas on lugu muidugi ka selles, et ehe punk sünnib seaduse ja seadusetuse piirimail ning mina oma mugavas mullis ilmselt ei taju enam neid risti-rästi liikuvaid hoovusi, mis noortekultuuri pealtnäha rahuliku pealispinna all pulbitsevad. Sest õiged punkbändid ei anna kunagi kontserte suurtes ning mugavates kontsertsaalides nagu ei käi nad ka suvest suvesse mingitel kuradi süldituuridel. Kui mõni punkbänd juba selleni jõuab, siis on ta oma algsest mässulisusest lootusetult kaugenenud. Ja see ei ole enam tõesti punk.

Chris Colfer geikarude keskel

Chris Colfer on 20-aastane näitleja ja laulja, kelle on vähemalt teleseriaali "Glee" fännide jaoks kõrgele staariorbiidile lennutanud ta sealne tegelaskuju Kurt Hummel. Nii Kurt kui ka Chris ise on geid ja sestap pole imekspandav, et kui ajakiri "Rolling Stone" poisiga intervjuud tegi, lavastati artiklit illustreerimaks intrigeeriv foto, kus Kurt on sattunud geikarude baari. :)


Intervjuus avaldas Chris ka "saladuse", et uuel hooajal, mis algab USA-s 21. septembril, saab Kurt endale boyfriend'i ning ilmselt Piiblivööndi usuhullude suureks kahetsuseks näidatakse ekraanil ka kahte kutti suudlemas.

(Mitte et see kõik mulle endale nüüd väga korda läheks, Glee fenomen pole minule veel kohale jõudnud aga foto on tõega lahe.)

Vana hea Martin Helme ja homoabielude teema

Üleeilne, 9. septembri "Kolmeraudne". TV3 stuudios on saatejuhi Mihkel Raua juhtimisel arutlemas kaks meest: jurist Reimo Mets ja konservatiivsest rahvuslasest kunagine ebaõnnestunud kohvikupidaja Martin Helme. Teemaks homoabielud.

Kuna saataeg on piiratud, algab debatt kohe tempokate süüdistustega, kus tänuväärselt universaalse vaenlase leidnud Helme süüdistab soojenduseks homosid selles, et nood olevat süüdi asjaolus, et Eesti Vabariigis sünnib 59% lastest väljaspool abielu. See olevat otsene "homopropaganda" tulemus, mis lõhkuvat "tuhandeid aastaid vana, traditsioonilist peremudelit". Mis iganes see viimane siis ka ei oleks.

Teine süüdistus tuleb sellele absurdsusele kohe otsa, nimelt põrutab Helme, et Reimo lahmivat. Võimalik (on tõsi, et herr Mets oleks võinud tunduvalt tõsisemalt eeltööd teha ja Helme mulale vastuväiteid esitades neid konkreetsete faktidega toetada), samas on see taas klassikaline silmast välja turritava pinnu ja palgi lugu.

Selle numbri (59%) avaldas paar päeva varem Eurostat ning seda refereeris põgusalt ka meie meedia, nt. kasvõi Delfi. Refereeringust palju huvitavam on aga vaadata kogu tabelit, mida praegusel hetkel saab siit PDF-failina alla laadida.

Mida see tabel meile siis näitab? Esiteks on andmed pärit 2008. a. statistikast.

Selgituseks peab osutama, et see on umbes 3-4 aastat pärast seda, kui vähegi laiem avalik debatt homoteemadel Eestis üldse algas (2004. a. suvel toimus Tallinnas esimene Pride, sama aasta sügisel avati Angel jne; kogu varasem teemakäsitlus jäi üksikute karjatuste tasemele) ning oma osa debati laienemises oli kahtlemata ka selles, et umbes samal ajal toimus "kogu maa internetiseerimine" ja laiemad rahvamassid alles hakkasid avastama veebikommentaariumi kui enda väljaelamiseks sobiliku koha võlusid.

Helme väitis saates raudpoltkindlalt, et just "homoagenda" on süüdi abieluväliste laste nii suures arvus Eestis. Suurde poliitikasse pürgijana ning selles järjekindlalt ebaõnnestununa ei peaks ta ehk oma rahvast alahindama, uskudes, et sisuliselt kolme aastaga on võimalik rahvamassidega niimoodi manipuleerida, et need oma aastatuhandeid vanad traditsioonid nurka viskavad ning dekadentlikult käituma hakkavad. Ehk on just selline usk süüdi ka selles, miks Martin senini oma poliitikaihaluses alati näppe kõrvetanud on, jõudmata suurest trummitagumisest hoolimata kuhugi mujale kui meediarubriiki "Kurioosumid".

Kui nüüd jälle seda tabelit vaadata, siis näeme sealt, et juba aastal 1998 oli Eestis abieluväliselt sündinud laste arv 52,5%, 1990. a. oli see 27,2%, olles isegi siis praeguse EL riikide üks suurimaid. Üldine trend kogu tabelis näitab aga selgelt, et enamasti on vaadeldud kaheksateistkümne aasta jooksul see number pea igal pool kasvanud. Ainuke riik, kus see näitaja on 2008. a. väiksem kui 1990. a., on... üllatus-üllatus... Taani, kus tsiviilpartnerlus (mis Taani seaduste järgi on abieluga praktiliselt võrdne, erinevus on vaid kahes imetillukeses juriidilises nüansis) on olnud seaduslik aastast... taaskord üllatus-üllatus... 1989.

Kui kasutada Martin Helme tervet talupojaloogikat, siis selle näite põhjal võiks väita, et samasooliste kooselu registreerimise lubamine aitas Taanis hoopis kaasa abieluväliste laste sünni vähenemisele. :)

Muidugi ei ole asjad nii lihtsad aga faktiks jääb, et juba aastal 1998, mil Eesti ühiskonnas ei olnud veel mingit debatti homoabielude või partnerlusseaduse üle, sündis rohkem kui pool lastest väljaspool abielu. Kui nüüd Helme ja ta kaasvõitlejad nende faktide valguses endiselt tõsimeeli süüdistavad suures statistikanumbris homosid, siis on nad ilmselt veidi kõva peaga. Ja kui nad teadlikult hämavad, siis tegelevad nad just sellesamase lahmimisega, milles neile nii meeldib teisi süüdistada.

Aga lahmimisest veel. Teine teema, mis põgusalt üles kerkis, oli homoabielud USA-s. Helme väitis, et see tagurlik nähtus eksisteerib USA-s vaid kolmes osariigis: "California, Massachusets ja vist oli veel üks." Tegelikult on seis selline, et samasooliste vahelised abielud on tänase seisuga seaduslikud Connecticutis, District Columbias, Iowas, Massachusetsis, New Hampshires ja Vermontis (see on kuus osariiki), lisaks veel ka Coquille'i indiaanihõimu (elavad traditsiooniliselt Oregon'i lõunarannikul) seadusandluses. Pluss eriolukorras olev California, millest allpool veidi pikemalt.

Tsiviilpartnerlus, mis üksikute eranditega annab paaridele enamasti praktiliselt sama juriidilise kaitse, mis on abielus paaridel, on USA osariikidest täna legaalne Californias, Colorados, Havail, Maine's, New Jerseys, Nevadas, Oregonis, Washingtonis ja Wisconsinis. Ning kolmandaks on registreerimata kooselu puhul teatud seaduslik kaitse samasoolistel paaridel olemas ka Marylandis ja Rhode Islandis. Kokku teeb see ühel või teisel kujul kokku 16 osariiki + DC + üks indiaanihõim.

Selgituseks peab veel mainima, et California on üsna unikaalses staatuses. Nimelt oli seal homoabielude registreerimine legaalne 2008. a. juunist novembrini, siis toimunud referendumil suruti napi häältenamusega (52% poolt, 48% vastu) läbi nn. Proposition 8 (mis tühistas varem lubatud homoabielude registreemise ja mis on padukristlaste poolt omamoodi saavutus, sest Californias on juba ajalooliselt olnud väga tugev toetus samasooliste liitude tunnustamisele, näiteks seitsmekümnendate aastate lõpus tehtud küsitluses pooldas seda sic! kaks kolmandikku sealsest rahvast), sellele järgnes tänavu augustis peale kaheksa kuud kestnud kohtuprotsessi piirkonnakohtu otsus, et selline tulemus on vastuolus USA konstitutsiooniga ning seega õigustühine ja hetkeseis on selline, et kohtu otsuse täitmine on peatatud kuni detsembris toimuva uue istungini. Suurema huvi korral guugeldage kohtuprotsessi Kristin M. Perry v. Arnold Schwarzenegger .

Muide, kõik kuni 5. novembrini 2008. a. sõlmitud homoabielud on Californias jätkuvalt kehtivad, samuti tunnustab osariik ka teistes osariikides kuni selle päevani sõlmitud samasooliste abielusi abieludena. Hiljem sõlmitud samasooliste abielud on hetkeseisuga sääl tunnustatavad kui registreeritud partnerlus (Domestic partnership).

Veel üks Martin Helme väide oli, et igal pool USA-s, kus samasooliste abielu on legaalne, on see läbi surutud referendumitel oma tahet avaldanud rahva soovide vastaselt kohtu jõuga. Ja pole enam üllatav, et seegi on järjekordne vale.

Üheski osariigis, kus homoabielud hetkel kehtivad, ei ole kunagi ses küsimuses referendumit korraldatud (California on erandlik nähtus), küll on korduvalt tehtud laiapõhjalisi küsitlusi, mis ühe erandiga (Iowa) kinnitavad valijate enamiku toetust seadusandjate tegevusele ses vallas. Näiteks Connecticutis toetas 56% vastanutest osariigi senati tegevust ja 37% olid sellele vastu, New Hampshire's eelmisel aastal tehtud küsitluses toetas homoabielusid 55 protsenti ja vastustas 39 protsenti.

Ainus erand selges trendis, et homoabielude pooldajaid on rohkem kui pool küsitletutest, on Iowa, kus viimatine küsitlus näitas toetusprotsendiks 44, samal ajal leidsid aga rohkem kui 60 protsenti iowalastest, et nüüd, mil samasooliste abielud on seaduslikud, poleks osariigi seadusandjatel enam vaja selle teemaga tegeleda ning abielu oponentide katsed praegust status quo'd muuta pole mõistlikud. Ning tervelt 92% Iowa osariigi elanikest leidis, et "gei- ja lesbipaaridele abieluõiguste andmine ei ole kuidagi nende [küsitlusel vastajate] elu muutnud." Niipalju siis Helme soigumisest teemal "lõhutud traditsiooniline peremudel".

Enne saatelõigu lõppu jõudsid mehed natuke targutada veel ka teemal "võimude lahususe printsiip ja kohtuvõim kui üks demokraatia alustalasid" ning see, kuidas Helme teatas Reimole kurvalt otsa vaadates, et olukord, kus kohus otsustab teistmoodi kui talle meeldiks, ei ole enam demokraatia, oli juba lausa halenaljakas.

Cloudy with a chance of meatballs (2009)

Cloudy with a chance of meatballs
Lavastaja: Phil Lord & Chris Miller
2009
http://imdb.com/title/tt0844471/

Raamatut ma lugenud pole aga idee hullust leiutajast noormehest, kes muudab toore kala järgi haisva linna gurmaanide paradiisiks, tundus intrigeeriv. Algus natuke ehk venis aga sellest kohast alates, kus üks nohik teisele nohikule suure kollase tarretisega muljet üritab avaldada, läks asi lõbusaks. Seiklused lõkse täis ehitatud lihapallis ja juustupurjedega röstsaialaevukesed (rääkimata röstkanadest moodustunud ninjatiimist) on aga juba momentaalne klassika. Ma pean selle ketta ostma kui see ükskord eestikeelsena ilmuma peaks ning vennapojale ette söötma. Piisavalt vägivallatu, ulmeline ja ka üksjagu õpetlik film.

8/10

Open season 2 (2008)

Open season 2
Lavastaja: Matthew O'Callaghan & Todd Wilderman
2008
http://imdb.com/title/tt1107365/

Ilmselt ei meeldi mulle see, kuidas tegelased sirgeldatud on. Ei meeldinud esimene osa ja ega seegi suurem asi pole. Kuigi lugu sellest, mismoodi kitsekesed abielluma hakkavad aga veel enne seda peavad koos kogu metsarahva kambaga päästma vapra taksikoera ning ta tagasi loodusesse aitama, oli kohati üsna hüsteeriliselt naljakas. Arvatavasti jään ma re-make'i ootama, kus nad ringi joonistatakse.

Muide, saatuse irooniana on mul vist kõigi nende tegelaste plastkujud raamaturiiuli serval. Nimelt leidis kaasa kunagi Keskturult ühe putkakese, kus selle multika seeria üllatusmune odavalt müüdi ja nii ta neid sealt paar restitäit ostis. Jagasime neid laiali ja lõpuks sõime ka ise ning sealt need elukad kogunesid. Kuigi nad mulle ei meeldi, olen ma nende ära viskamiseks liiga hull ja pealegi saab need kunagi ilmselt kollektsionääridele mitu raha tükk maha müüa. :)

5/10

Up (2009)

Up
Lavastaja: Pete Docter & Bob Peterson
2009
http://imdb.com/title/tt1049413/

Kui ma seda eelmise aasta suvel (filmi ise veel tervikuna mitte näinuna) tuttavatele reklaamisin, siis ma kahtlesin natuke ise kah, kas see ikka neid kiidusõnu väärt on. Aga on! Imearmsalt jutustatud eepiline lugu kunagisest rõõmsameelsest õhupallimüüjast vanaks torisejaks (lisaks on ta veel Walter 'Grumpy old man' Matthau pealt maha joonistatud!) muutunud mehest ja sellest, kuidas ta peale naise surma tänu ühele visale skaudipoisile ja asjaolude kokkusattumisele uuesti oma elule mõtte leiab. Päris kindlasti vaatasin ma seda filmi praegu teistmoodi kui näiteks mu vennapoeg seda teeks aga mulle tundubki, et siin on leitud väga hea tasakaal pööraste seikluste ja tõsisemate (vanamehe ja ta naise tragöödia näitel isegi VÄGA tõsiste) teemade vahel, lisaks veel kapaga ilusaid loodusvaateid. Vastuvaidlematult oleks seda 3D-s veelgi uhkem olnud vaadata.

Praeguses pedofiiliahüsteerias ei tohi vist ka märkimata jätta, et vanamees pluss skaudipoiss ei võrdu tingimata sellega, mida nõiajahi mahitajad sellest loost loota leiaksid.

10/10

Unstable fables: 3 pigs & a baby (2008)

Unstable fables: 3 pigs & a baby
Lavastaja: Howard E. Baker & Arish Fyzee
2008
http://imdb.com/title/tt1086797/

Variatsioon klassikalisele muinasjutule, kus seekord püüab kamp kurjae hunte kolme põrsast venda kätte saada aga peale kahe vennakse õlest ning puidust majade ärapuhumist jääb nende kirstunaelaks ikka ja jälle kolmanda põrsavenna kindlast kivist maja. Ja siinkohal tuleb mängu hull huntteadlane, kes soovitab kasutada ajaloos juba ära proovitud trooja hobuse trikki. Niisiis smugeldavadki hundid põrsaste lävepakule punutud korvi väikese beebiga ning loomulikult ärkab igas põssas isainstinkt ja nad asuvad rõõmsalt oma veidi ebatavaliselt pikkade hammaste, tiheda karvkatte ning teravate küünistega pojukest üles kasvatama. Kui poiss on jõudnud juba teismeikka, saab kannatliku hundikamba ootus lõpuks tasutud ning põrsakesed on potti pistmiseks juba valmis aga nagu ühes heas filmis ikka, tuleb siingi ootamatu pööre. Et mitte öelda Deus ex machina...

Nojah, ma ei tea isegi, miks ma seda just heaks filmiks tituleerisin, nagu ma ka ei tea, miks ma seda üldse lõpuni vaatasin. Ilmselt geniaalse kadunukese (s.o. Jim Hensoni) nime mõju, kelle kompanii peale vanameistri surma on hakanud igasugu kummalistes projektides osalema. Ei, film on ju enam-vähem kenasti joonistatud ja vahel on isegi mingit äktšionit ning mõni huumoriminutki on sinna ära peidetud (koguni ühe muusikalinumbri on nad sinna sisse pressinud...), pisarakiskujalikest hardatest õpetussõnadest rääkimata. Samal ajal aga film ka venib nagu kummipael ja on suures osas lihtsalt tüütu.

3/10

Tallinna linnamüür + kunstnik Kanadast = USA kindlustusfirma

Koperdasin ühel disainilehel väga tuttava kujundi otsa. Üks Kanadast pärit disainer, keegi Elisha Leo, on USA Texase osariigi linnas Rockwallis asuva kindlustusfirma logo disainimisel ammutanud inspiratsiooni ühest Tallinna linnamüüri tuntuimast vaatest. Või noh, mis inspiratsiooni, tegelikult on ta ju selle vaate üks ühele maha sirgeldanud. :)




(Alumine foto pärineb Vikipeediast.)

Raamatupoes on kongid ja neid saab peksta

Ei, mind ei hämmasta ammu enam fakt, et ajakirjandus levitab täiesti süüdimatult kurat teab mis keelefinesse. Lõppude lõpuks on ju hea hulk "ajakirjanikke" sõna otseses mõttes kirjaoskamatud. Täna suutis mind aga hämmastada see, et aastakümneid ajakirjanduses tegutsenud inimene, kes on kirjutanud sadu (kui mitte tuhandeid...) artikleid ja kellel nagu pole senini keelekasutusega probleeme olnud, sellise idiootsusega hakkama saab. Või on see mõne isehakanud "korrektori" kätetöö?

Tron (1982)

Tron
Lavastaja: Steven Lisberger
1982
http://imdb.com/title/tt0084827/

Ma arvan, et aasta oli kas 1982 või 1983, kui mu vanamees ajas kusagilt välja ühe imeliku rohelise kasti, mida telekaga ühendades sai mängida vist viite erinevat konsoolimängu. Kõige suurem hitt oli muidugi "Tennis" (sisuliselt siis ilmakuulsa Pong'i kloon) aga ka neid teisi sai mitu nädalat vennase ning klassivendadega mängitud. Kuni see kast meid lõpuks ära tüütas ja vanamees selle uuesti kellegile maha parseldas. Selle üle, mis iga mängu ajal selle kasti sees toimus, ei tulnud meil tollal pähe juureldagi kuni veel mõni aeg hiljem sattus kätte videokassett, millel ilmselt soome telekanalilt lindistatud film "Tron". Film, mis just seda näitabki, kuidas arvutitele kirjutatud programmid elavad ja hingavad. Ning võitlevad elu ja surma peale. :)

Et varsti hakkab kinodesse jõudma omaaegse kultusfilmi järjelugu ("Tron legacy", mille tegemiseks kulus "ainult" 28 aastat), siis pidi uuesti ka vana klassika üle vaatama. Kõige suurem üllatus oli see, et maailma üks esimesi suuresti arvutigraafikal põhinevaid filme, mille efektid toodeti arvutil, millel oli "tervelt" 2MB mälu ning 330 megabaidine kõvaketas, on ajale vapralt vastu pannud. Disney otsus kasutada arvuti sees toimuva kujutamisel võimalikult skemaatilist pindade markeerimist ning selle kõige üles võtmiseks monokroomset filmi, mis siis hiljem suuresti arvutite ning usinate Taiwani maalermeistrite poolt üle võõbati, oli ilmselt ainuõige. Mõnus nostalgialaks.

8/10

Veel. Esiteks, kui kellelgi on padjapüüri peidetud natuke üleliigset raha, siis 35 tuhande USA dollari eest sai veel vähemalt eelmisel kuul tellida endale viimase peal Tron'i motikas. Eriti limiteeritud tiraažis ja peaaegu täielikult käsitööna toodetud rattad saavad olema täiesti sõidukõlbulikud ning pilkupüüdvad on need niikuinii.


Ja teiseks saab siin ka näidata kui palju meie elu vahepealsete aastatega odavamaks on läinud. Omal ajal pidid inimesed koju videokassetti ostes selle eest välja käima 85 dollarit, mis inflatsiooni arvestades oleks umbes 250-300 tänase dollari ringis. Praegu saab filmi ikka tunduvalt odavamalt kätte. :)

Ku Klux Klan ja helenduvad dildod. Muidugi meie raha eest.

Ilmselt ei ole võimalik enam suuremat fopaad korraldada.

Reklaami tegijad pole arvatavasti seksuaalhariduse algastetki läbinud, sest muidu nad teaksid, et õli lubrikandina ja turvaseksi vahendid (isegi kui need helenduvad või on saladuslikud) ei ole tavaliselt just parimad sõbrad.

Kui see pidi kellegi arvates lahe ja kelmikas olema, siis pange need arvajad hullumajja. Ja kui see surematu reklaamiteos sündis kellegi teadmatusest, siis ma tõesti tahaks teada, kui palju sellele onule või tädile eduka reklaamikampaania eest tulemuspalka ja preemiat maksti.



(via Lisette via Elin.)

Cop out (2010)

Cop out
Lavastaja: Kevin Smith
2010
http://imdb.com/title/tt1385867/

Bruce Willis on tõesti vanaks jäänud. Siin mängib ta NYPD võmmi, kes koos oma kauaaegse neegrist partneriga saavad ühe käest ära läinud juhtumiga tegelemise eest kuuajase sunniviisilise ja palgata puhkuse. Muidu polekski asi ehk väga hull aga tal on seda raha vaja, et tütre unistuste pulma eest tasuda. Või no õigupoolest on tal kohe palju rohkem raha vaja, sest ega nende võmmide igakuine palk nüüd just sinna 50 tuhande dollari kanti ei kisu, just niipalju aga maksavad pulmad.

Seega ei jää Willise tegelasel midagi muud üle kui tuua turule isa käest päranduseks saadud üliharuldane pesapallikaart ning selle müügist saadud rahaga tütre uue elu algust finantseerida. Niisiis läheb ta kaarti diileri kätte viima, jättes oma partneri, keda on vallanud paranoia teda petvast abikaasast, telefoniga asju ajama. Ja just siis sajavad diileri juurde sisse röövlid, kes peale taseriga siia ja sinna sutsamist ajavad lisaks rahale kotti ka umbes 80 tuhat dollarit maksva kaardi. Kui nüüd juba selle endine omanik taserisutsakatest toibunud on, asub ta koos partneriga väärtusliku kraami vargaid loomulikult taga ajama ja enne kui nad arugi saavad, on nad kistud otsapidi mehhiko narkokaupmeeste peamiselt omavahelisse arveteklaarimisse.

Ilmselt ei ole üheski teises kunstilises mängufilmis kasutatud niipalju sõna-sõnalisi tsitaate teistest filmidest ja suuresti laenamiseks see film jääbki. Mis režissööri arvestades pole küll ka mingi ime, ime oleks pigem see, kui ta ei teeks pidevalt vihjeid ja kummardusi juba olemasoleva popkultuuri suunas. Ja ega ei saa ka öelda, et Willise ja Tracy Morgani (see mustanahaline politseinik) omavaheline nägelemine ning koostöö ei oleks vaadatav. On küll, ja hoolimata sellest, et 23 aastat tagasi panid Mel Gibson ja Danny Glover SELLE lati väga kõrgele ning siinne film jookseb puhtalt sealt alt läbi.

6/10

Grown ups (2010)

Grown ups
Lavastaja: Dennis Dugan
2010
http://imdb.com/title/tt1375670/

Mõnikümmend aastat tagasi. Ühe kooli parajatest pätakatest koosnev kossumeeskond võidab turniiri ja toob endile ning oma treenerile esimese meistritiitli. Treenerile see viimaseks jääbki ja ega poistestki ei saa kellestki korvpallimängijat, vaid igaüks leiab elus edasiminemiseks oma tee. Kellest saab jõukas ärimees teenijatüdruku ja ärahellitatud poisijõmpsikatega, kes peab pidevalt taluma oma naise ning ämma tänitamist ja kes abiellub endast poole vanema naisega ning on üldse natuke kummaline kuju. Siis juhtub aga nende vana treener ära surema ning matusetseremoonial saavad viis meest taaskord kokku ning peale kurba sündmust suunduvad nad kõik koos oma peredega ühte järveäärsesse majja Iseseisvuspäeva nädalavahetust pidama. Samasse majja, kus nad aastate eest oma tšempioniks saamist tähistasid.

Siit oleks film võinud pöörata mitmes suunas, näiteks oleks treeneri vaim võinud neid kummitama hakata või kossujumal oleks võinud neid reetmise eest kiusama hakata või midagi sellist. Selle asemel tõestatakse meile lihtsalt seda, et vanemaks saamine ei tähenda ilmtingimata suuremaks (i.e. igavaks täiskasvanuks) saamist. Mõte, millega ma olen igati päri. Naised flirdivad ühe eputrillast musklimäega, mehed sõidavad veekeskuse liutorudest ja muudest atraktsioonidest alla ning lapsed tegelevad vastavalt oma eale neid huvitavate tegevustega. Kes otsib, kuskohast piima saaks ja kes vahib silmad punnis supelkostüümides noori naisi. Neljakümnendates eluaastates mehed teevad aga üksjagu samu lollusi, mida ka nende järeltulijad iga kell oleks valmis tegema ja lõpuks on kõigil lõbus ning mitmetes peredes käärinud "olukorradki" saavad oma lahenduse. Muidugi on siia-sinna pikitud ka veidi koomilisepoolset dramaatikat aga mingit erilist sügavmõttelisust siit just otsida ei maksaks.

Ühe pisikese sutsaka teeb ka Steve Buscemi ja peaaegu et varastab sellega kogu show.

6/10

Disorderlies (1987)

Disorderlies
Lavastaja: Michael Schultz
1987
http://imdb.com/title/tt0092897/

On üks kummaline kuju, kelle hasartmänguvõlad ulatuvad otsapidi juba kosmosesse ning kes kuidagi ei jõua ära oodata oma übersupermegarikka onu surma. Niisiis otsustab ta seda pisut kiirendada ning algatuseks vallandab oma tööd suure kohusetundega tegevad põetajad ning palkab teises Ameerika otsas asuvast vanadekodust nende asemele kolm kõigi aegade kõige hullemat noormeest, kes olid oma eelmisest kohast pideva tortide söömise eest just kinga saanud.

Vahepala. See tortide lugu oli nii nunnu, sest kui ma kunagi eelmisel aastatuhandel olin suutnud end meie suurt ja laia kodumaad teenides lõpuks soojale kohale toidulattu nihverdada, siis sai ka minu komistuskiviks kaks kreemitorti, mis minu teada olid sõdurite pühadeaegsest õhtusöögist lihtsalt üle jäänud ning kippusid vägisi käest ära minema. Ma mõtlesin, et miks heal kraamil lasta raisku minna ja nii me need kahe teise eesti kutiga ühel kenal õhtul ka pintsli pistsime. Siis aga selgus, et laoülemaks olnud prappor oli need lihtlabaselt sõdurite tagant tuuri pannud ning need olid mõeldud ta tütre sünnipäevatortideks. (Omaette lugu on, et miks ta tütreke just hapnemise piiril olevaid torte oma sünnipäeval pakkuma peab.) Nii ta seal siis hambaid kiristas, sest ega ta ju seda juhtumit ei saanud suure kella külge panna, küll aga puksiti mind laost veidi hiljem minema, tuues põhjenduseks puudujäägi rosinate laoseisus. Noh, peale paari peotäie seal minu käed küll mängus ei olnud aga ta ise müüs neid (ja palju muudki, sest 1988. aasta sügisel oli isegi NA lennuväes enamik kraami defitsiit) seal hõlma alt küll lenduriteköögi kokkadele ja kindlasti ka kõigile teistele, kes temaga suhteid olid osanud tekitada. Niipalju siis sest tortide vahepalast.

Kolme peale kokku oma 450 kilogrammi kaaluvad noormehed (ma ütlen, NII suurt tagumikku - ja veel meesterahva tagumikku - nagu Darren Robinsoni, kes 1995.a. 28-aastaselt varakult surres kaalus muljetavaldavad 204 kilo, oma, pole ei enne ega varem Hollywoodi filmides näidatud) osutusid tõepoolest lootusetult kohmakateks aga sellest hoolimata ei kippunud asjad sugugi minema rahahädas vennapoja plaanide järgi ning kõigile ootamatult hakkas vanahärra hoopis paranema. Mis tähendas, et kasutusele tuli võtta radikaalsemad abinõud.

Tegemist peaks olema esimese filmiga, mis tehtud ühe räpipundi (The Fat Boys - õnneks nad filmis väga palju ei "laula") karjääri toetamiseks ja kui kohutav stsenaarium ning kahemõõtmelised naljad kõrvale jätta, siis ei jäägi palju muud üle. Samuti topiti filmi sisse ka "paha, kurikaval ja stiilne gay-lilleke" vs. "veidi lihtsameelne ja paks aga heasüdamlik hetero" vastandamist aga see kõik on ilmumisajale tüüpiliselt nii sordiini all peidetud, et tänapäevaselt avatud filmikeelega harjunud vaataja ei pruugi neist vihjetest enam arugi saada. Aga mis on kõige selle juures kummaline, on asjaolu, et ühel öösel, peale tundidepikkust istumist arvuti taga, oli seda farssi täiesti lõbus üle aastate taas vaadata.

6/10

Big Momma's house 2 (2006)

Big Momma's house
Lavastaja: John Whitesell
2006
http://imdb.com/title/tt0421729/



Martin Lawrence ei saa kuidagi oma sõna otseses mõttes suurimast rollist üle ega ümber. Seekord on tal vaja infiltreeruda üliohtliku arvutiprogrammi (sellise, mis muugib momentaalselt lahti kogu USA riikliku julgeoleku- ja turvasüsteemide arvutivõrgu) tootja pereringi ning kes saaks selleks parem olla kui FBI töötaja juba äraproovitult lollikindel alter ego Suur Emme.

Igatahes saab ta endale seatud ülesandega ilusasti hakkama ning suudab möödaminnes veel ka oma hoolealuste üksjagu kaootiliseks kiskunud pereelu korda seada. Ja lisaks iseendagi salatsemisest kiiva kiskunud elu. Seega selline toreda positiivse sõnumiga filmike, eksole.

Lahedad kohad. No näiteks kasvõi see, millise elegantsiga Suur Emme elimineerib teised lapsehoidja kohale kandideerijad, sealhulgas ka FBI ametliku spiooni. Ja siis teenis paar hüsteerilisepoolset naerupahvakut ära "jalaga-tagumikku-naljastseen" SPA-s, FBI süsteemidesse sissehäkkinud üliohtliku küberkurjategija presenteerimine ning veel ühes kohas, mille ma tänaseks, nädalapäevad ning üks pikk pidu hiljem, olen juba unustanud.

Kui võtta seda sellise süüdimatu meelelahutusena (mida see ilmselgelt ka on), siis ei saa väga kurta. Mõned loogikaapsud ja paar jaburdust käivad lihtsalt asja juurde. Ja nagu filmi viimane lause juba hoiatas, ei ole ka kolmas osa enam kaugel. Praegu filmitakse ning järgmisel aastal peaks kinodesse jõudma.

5/10

Niimoodi saate oma vanast läpakast teha MacBook'i

Fourth of July. Tervitustega Emandale.

Votukrahv Paul Farrell on ajakirja 125 suvenumbrisse pildistanud seeria tänase päeva temaatikaga hästi sobivaid fotosid. Modellideks olid Pete Bolton ja Lewis Collins.

Nende poiste patriootiliste piltidega ongi nüüd nii elegantne edastada tänase päeva puhul tervitused eelkõige pooljuubilarile ja siis kõigile, kes Meerikamaaga seotud või end seotuna tunnevad. :)

Weird science (1985)

Weird science
Lavastaja: John Hughes
1985
http://imdb.com/title/tt0090305/



Kaks nohikust koolipoissi vajavad hädasti midagi, et oma sisemisest ebakindlusest jagu saada ja no loomulikult vajavad nad ka tüdrukut. Nii nad otsustavadki lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ning loovad moodsat tehnoloogiat kasutades oma koduarvuti abil ühe Tõelise Naise. Noorte Frankensteinide mõningaseks üllatuseks ärkabki nende Lisa-nimeline looming ellu ja asub poiste elu otsustavalt ringi korraldama, hoides neil silma peal ning samal ajal pannes neid pidevalt olukordadesse, millest nad peavad omaenese tarkusega välja tulema. Tädi on poistele ühesõnaga selline kasvatusrobot, kes teeb senise tegemata töö ära kiirkorras.

Lisaks juba iseenesest ulmelisele arvutinaisele (teema, mida on üksjagu ekspluateeritud) virutab Hughes mõnuga ka teistest tolleaegsetest menuulmekatest, kasvõi vanemate äraolekul korraldatud suure peo ajal maja laiali lammutav Mad Maxi motogäng või sitapeast vanema venna (Bill Paxton) ootamatu alter ego, Star Wars'i äbarik ja laialivalguv elukas.

Ilmselt väärib küll märkimist ka asjaolu, et tegu on Robert Downey Jr. ühe esimese suurema ülesastumisega filmilinal, peaosalisteks olid aga hoopis Ilan Mitchell-Smith, kelle filmikarjäär jäi küll kahetsusväärselt lühikeseks ja kes on viimased paarkümmend aastat õpetanud erinevates Texase ülikoolides ajalugu ja inglise keelt, ning tuntud lapsalkohoolik Anthony Michael Hall (alustas padujoomist 13-aastaselt ja oli viis aastat hiljem nii põhjas kui olla saab, jättis siis aga joomise maha - väidetavalt on ta olnud kaine alates 1991. aastast), kes pärast segasevõitu aegu on kenasti tele- ja filmiparnassusele tagasi roninud. Lisa osatäitjaks on praegu viiekümne aastane omaaegne supermodell Kelly LeBrock, kelle filmikarjäär küll eriti suurt hoogu sisse ei saanud (kuigi ta üht-teist on aastate jooksul teinud), kuid kelle piltidega ajakirjade (ta on eelkõige Eileen Fordi esikaunitarina moode demonstreerinud vähemalt sajas ajakirjas) eest makstakse vahel oksjonitel kaunis ilusaid summasid. Muide, Kelly teine abikaasa, kellega tal on kolm last ja kellest ta praeguseks lahutatud on, oli Steven Seagal.

Võimalik, et see on kõige tobedam film üldse, mis noortekomöödiate kadunud vanameister iial ekraanile on toonud, samas oli seda isegi praegu üle vaadata täitsa mõnus ja itsitamaajav. Tähevarte Jabba halekoomilise paroodia selles olin ma aga üldse ära unustanud.

6/10

Hot tub time machine (2010)

Hot tub time machine
Lavastaja: Steve Pink
2010
http://imdb.com/title/tt1231587/

Mida teha siis, kui sa oled keskmises keskeas mees, kelle kunagised unistused on kõik lörri läinud? Kui su naine sind petab ja su soov tuntud muusikuks saada on taandunud rikkurite koerte tagumikest sinna sattunud võõrkehade eemaldamisele? Või kui su girlfriend sind maha jätab ja välja kolides poole su elamisest kaasa viib ning lisaks istub sul keldris üle kahekümnene õepoeg, kelle elu sisuks paistab olevat Second Life'is vangis istuda? Või kui sa oled nii ebaõnnestunud padualkohoolikust tegelane, et isegi su uhke enesetapukatse kukub haledalt läbi?

Sellisel juhul ei aita muu kui tuleb kogu see kamp kokku koguda ning saata talvespordikuurordisse vanu häid aegu meenutama. Ainult et kogu asula tundub üsna inimtühi ja räämas ning seda fiili, mis veerand sajandit varem, ei paista vähemalt esimesel õhtul kusagilt tulemas. Mis tähendab, et ainus loogiline käik on meestel end mullivannis pildituks juua.

Hommikul selgub, et asi ei ole siiski nii trööstitu kui see algul tundus, rahvast on mägedel liuglemas ja après ski kontsertidel aga meestele hakkab kogu asi kahtlaselt imelik ja deja vu'lik tunduma. Ja kui lõpuks on kahtlustele vaja kinnitust saada, siis mida teha, et kindlaks teha, ega nad viimati ometi tagasi kaheksakümnendatesse aastatesse sattunud pole? Muidugi, esimeselt ettejuhtuvalt tšikilt tuleb küsida, mis värvi on Michael Jackson. Ja et vastus on "Loomulikult must! Millest selline rumal küsimus?", siis on asi klaar, et tegu on aastaga 1986 ja mehed peavad uuesti oma toonaseid seiklusi läbi elama hakkama. Variatsioonidega teemale.

Ilmselt oli mul seda filmi vaadates puudu üks komponent, see on purjusolek. Või siis vähemalt eelmise õhtu purjusoleku järel vahel tekkiv õrn olemine ja väga palju naerda ei saanud. Muiata vahel küll. Aga muidu oli see selline laisa pühapäeva pärastlõuna veetmise film.

Ahjaa, Chevy Chase teenis oma filmist läbijalutamisega siia ühe lisapunkti. Ja Mötley Crüe "Home sweet home" on ka 25 aastat hiljem igati tegija moosirokiballaad.

6/10

Great planes. 747

Great planes: 747
Lavastaja: John Honey
?
IMDB - ?

Hiiglaslik Seven Forty Seven, olles esimene wide-body reaktiivmootoritega kommertslennuk, on kahtlemata üks maailma tsiviillennundust enim mõjutanud lennumasin ja tänu oma iseloomulikule kühmule ka üks äratuntavamaid. Pika ja põhjaliku ülevaate lennuki saamisloost annab oma intervjuus Malcolm Stamper, tolleaegne Boeingu aseboss, kes oli 747-projekti eest vastutav. Ta räägib sellest, kuidas lennuki projekteerimine sai 1964.a. alguse sõjatööstuse tellimusest uuele hiiglaslikule transpordilennukile, mille aga suutis nende hea konkurent aasta hiljem neilt madalama hinnapakkumisega üle lüüa ja kuidas pooleli olevat arendustööd otsustati ikkagi jätkata, orienteerides selle ringi tsiviillennundusele. Ja räägib sellestki, et kui poleks olnud 1965. a. käesurumisega kinnitatud aumeeste kokkulepet Boeingu presidendi William Allen'i ja Pan American'i juhi Juan Trippe'i vahel, millega viimane lubas osta esimese partii selleks ajaks veel vaid paberil eksisteerivaid 747-id, oleks Boeing ilmselt pankrotistunud.

Filmis näeb ka omaaegsete dokumentaalkaadritega illustreeritud kiirülevaadet Boeingu firma ajaloost alates selle asutamisest 1916. aastal, samuti näidatakse põgusalt Teise maailmasõja järel taevalaotuses uljalt seiklevate Boeingu lennukite suurimaid konkurente, andmaks ülevaadet 747 projekteerimise eel maailma lennunudusturul valitsevast olukorrast. Ning siis muidugi kuulus lennuk ise, alates peamiselt käsitsi tehtud joonistest kuni rohkem kui neljast ja poolest miljonist detailist koosneva pusle kokkupanekuni.

Projekteerimisel ja tuuletunnelikatsetustel kaaluti vahepeal ka tervenisti kahekorruselise reisijatesalongiga lennuki ehitamist (see oli siis pea 40 aastat enne A-380 turuletulekut!) aga lõpuks sellest loobuti ning jäädi praegu kasutusel oleva esiosa juurde. Kuigi aja jooksul pikendati ka ülemise teki pikkust märkimisväärselt, täielikult kahekorruseliseks see ikkagi ei muutunud.

Vahelduseks History Channeli ja National Geographicu juba ammu kommertsjuraks kätte ära läinud dokkidele on see üllatavalt asjalik, informatiivne ja ei tüüta vaatajat lõputute kordustega jutust või pildist. Ilmselt valminud kusagil 1990-ndate alguses ja arvatavasti suuresti Austraalia osalusel (kahtlaselt palju on Qantase lennukid kaadris ning lavastajagi on tasmaanlane) aga IMDB seda ei kajasta (tegu ei ole sääl andmebaasis figureeriva samanimelise sarjaga, mis keskendub sõjalennukitele) ja ma ei viitsinud väga põhjalikult veebis kaevata.

10/10

Jackass: The lost tapes (2009)

Lost worlds: Life in the balance (2001)
Lavastaja: -
2009 (salvestatud varem)
http://imdb.com/title/tt1600413/

Kunagiselt MTV Jackass'i box-set'ilt välja jäänud sketšid, millest enam-vähem ainus, mis suutis mind muigama panna, oli inimparve lugu. Aga mitte midagi poleks juhtunud ka siis, kui ma seda näinud poleks. Puhas jura ja totaalne ajaraisk.

1/10

Going postal (2010)

Going postal
Lavastaja: Jon Jones
2010
http://imdb.com/title/tt1219817/

Niiske von Lipwig on suurejoonelise haardega suli, kes ühel ilusal päeval leiab end võllas rippumas. Surmaga kohtumise asemel leiab ta end toibudes aga hoopistükkis Ankh-Morporki patriitsi juurest, kes annab talle valida kahe võimaluse vahel. Kas ta hakkab kõrge ülemusena taaselustama linna postkontorit (mis kättejõudnud klakside ajastul tundub pea kõigile väga rumala ideena) või läheb seekord juba lõplikult surma. Niiskel ei kulu just palju aega õige otsuse tegemiseks.

Raamatu (eesti keeles "Postiteenistus", Varrak 2009) teksti on jällegi tublisti muudetud aga kuna vanameister ise oli asja juures (muidugi teeb ta ka kohustusliku ekraanikülastuse, mängides filmi lõpupoole ühte postiljonidest), siis oli see kindlasti kooskõlastatud. Kuigi sarnaselt paljudele nurisejatele ei saa ka mina aru, miks Pratchett ühe oma vahimeeste-minisarja peategelase, libahundist seersant Angua kuju niimoodi ära lörtsida lasi. Seda enam, et antud loo puhul polnuks teda ka selleks paariks minutiks üldse vaja olnud ekraanile tarida.

Peategelaste valik on see-eest aga super. Hea küll, peaaegu. Rohkem monsensjöör Poirot'na tuntud David Suchet oli Niiske von Lipwig'i ohtliku vastase rollis koomiliselt naeruväärne ja närvihaiget vampiiri mänginu ajas oma karikatuursusega juba laginal naerma. Aga näiteks Lord Vetinari rollis on nüüd küll juba raske ette kujutada kedagi teist kui Charles Dance'i, täpselt sama lugu on ka Niiske ja ta südamedaami Adora Belle Dearheart'i (vastavalt siis Richard Coyle ja Claire Foy) ning veel paljude osatäitjatega.

Kolmanda (koos animatsioonidega küll juba kuuenda) Pratchetti adaptsiooni vaatamise järel võin mina küll öelda, et nad võiks sama tiimiga juba "Rahategu" filmima hakata. "Going postal" muide võeti suuresti üles Budapestis ja nagu tegijad ise on naernud, hoidsid nad selle kõigega kohutavalt raha kokku, sest paljude dekoratsioonide ehitamine jäi ära, kuna nad leidsid juba olemasolevatest, sajanditevanustest hoonetest vajalikud ruumid, keldrid ja koridorid. Nii et väike stardikapital peaks olemas olema.

Jah. See oli nüüd küll üks mõnusalt veedetud kolm tundi. Igatahes.

9/10

Erektsiooniprobleemid? Momentaalne abi banaaniviagralt.

Viagra tootjal Pfizeril on taaskord lihtne lahendus erektsiooniprobleemidele. Pista aga sõrm august läbi ja voila! ongi olemas.

Hää küll, tegelikult on lugu selline, et kuna otsene retseptiravimite reklaam on Korea massimeedias (TV jne) keelatud, siis tuli arstirohugigant seal välja selliste kelmikate lehvikutega.

Banaaniks on nad juba seega läinud, nüüd jääme huviga ootama, mida nad pähklitega ette võtavad.

Krull (1983)

Krull (1983)
Lavastaja: Peter Yates
21983
http://imdb.com/title/tt0085811/

On üks planeet, mida tasapisi vallutab oma basaldirahnu kujulises tähelaevas resideeruv satika sugulasest koletis. On kaks vaenutsevat kuningriiki. On üks kuningatütar, kes tahab abielluda selle teise kuninga troonipärijaga ning ühendada jõud, et ühiselt tulnuka vastu võitlusesse astuda. Mis muidugi noorte kuningatest isadele mitte üks põrm ei meeldi. Ja lisaks on ka üks iidne ettekuulutus.

Pulmad tulevad vanade torisejate kiuste ja prints ning printsess elaksid õnnelikult siiani ning arvatavasti ka aegade lõpuni kui need va pahad tegelased pulmatseremoonia ajal lossi sisse ei murraks ning peale printsessi röövimist (satika sugulane on otsustanud naisest hoopis enda kuninganna teha) kõiki peale printsi maha ei koksaks. Ja nagu lõpuks ikka selgub, oli see nokauti löödud printsi suunas kontrolllasu tegemata jätmine suur viga, sest loomulikult saab mees endale ravitseja, mentori ja guru (kõik ühes isikus), kes hakkab värsket kuningat tolle kättemaksuteel juhendama.

Muidugi satuvad nad oma raskel teekonnal jälle satika sugulase alluvate peale, kes hakkavad taas möllama oma (ilmselt) laserpüsside ning piikide ristsugutisega, mängu tuuakse kükloobid, röövlid (ei, kellegi nimi ei olnud Ali Baba), pimedad oraaklid, äpardunud võlurid, kujumuutjad, Jõuluvana punaninaliste põhjapõtrade moodi üle taeva kihutavad, sõna otseses mõttes tulised ratsanikud ning vahepeal isegi keset hiiglaslikku ja surmavat ämblikuvõrku Rapuntslina elav Lesk. Kui nad oleks siia mahutanud veel ükssarved, lohed, basiliski ja paar haldjat, olekski pea kõik fantasy rassid esindatud olnud.

Veel üks omaaegne hittfilm, mis on ajale alla andnud. Plusspunktid lähevad tegijatele mõne ilusa maastikuvõtte (seekord filmitud veel mitte Uus-Meremaal vaid Itaalia Alpides ning Kanaaride Lanzarotel) ja "kosmoselaeva" ajuvabalt sürreaalse sisekujunduse eest. Kui veel lisada asjaolu, et mitmele hilisemale tuntud nimele (nt. Todd Carty, Liam Neeson, Robbie Coltrane) oli see kas päris esimene või vähemalt üks esimesi osalemisi Hollywoodi suurprojektis, siis saabki kiitmist vääriv otsa.

3/10

Lost worlds: Life in the balance (2001)

Lost worlds: Life in the balance (2001)
Lavastaja: Bayley Silleck
2001
http://imdb.com/title/tt0264809/

Pea kümme aastat tagasi IMAX-kinode jaoks üles võetud dokumentaal, mis alguses üritab arutleda ajaloole tuginedes (konkreetselt siis Ladina-Ameerika kunagiste indiaanilinnade näitel) teemal "kas meie tänased metropolid on püsivamad kui kasvõi näiteks Macchu Picchu" ja lõpuks viiakse vaataja Venetsueela tepui'dele ("lauamägedele"), sealhulgas ka neist ehk kuulsaimale, Auyantepui'le, mis on tuntud eelkõige maailma kõrgeima, Angeli joa "kodukohana." Et mul selle viimase suhtes on mingi seletamatu sõltuvus, siis lootsin ma ka filmist leida rohkem infot platoo kohta aga võta näpust. Peale ehk kokku mõni minut kestnud kaadrite helikopterilennust, teist sama palju kestnud pildist pilvedesse mattunud platool telgi püstitamisest ning veidi ka sealse fauna ja floora esitamisest ei olnud siin midagi põnevat. No ja üks Angeli joa poole ja suunas tehtud kaamerasõit oli küll ju kah.

Ei aidanud ka Harrison Fordi palkamine kaadritaguseks jutuvestjaks, tegu on ikka kaunis mõttetu filmitükiga, mis esiteks ei suutnud otsustada, mis asi ta täpselt nüüd olla tahab ja teiseks oli formaadijärgsed minutid suurest täidetud sõna otseses mõttes igavate kaadritega. Eriti veel tänapäeval, mil meid on ära hellitanud kasvõi BBC "Planet Earth" aga ilmselt kehtis see juba ka 2001. a., mil isegi IMAX-kinodes jooksis ikka palju asisemaid loodusfilme. Lisaks kõigele on tavaformaati muundamisel jäänud siia sisse ka Imax'ilt DVD-le liikuva pildi tüüphäda. Kumeraks kiskuvad pildiservad. Fuih!

2/10

Stephen Fry on Wagner (BBC Four, 2010)

Stephen Fry on Wagner
Lavastaja: Patrick McGrady
2010
http://imdb.com/title/tt1662545/


Seekord on Stephen Fry ette võtnud sissevaate iseenda maailma. Koolipoisina pooljuhuslikult Wagneri muusikat kuulama sattunud ning sellesse lootusetult armunud fänn on pidanud kogu oma edasise elu üritama ühitada enda lemmikmuusikat ning selle autorit, kaunis vastuolulist heliloojat.

Fry käib läbi kogu tavapärase negatiivsuse, milles Wagnerit ikka ja jälle süüdistatakse. Peamiselt siis Hitleri lemmikheliloojaks olemine (milles Wagnerit, kes suri kuus aastat enne füüreri sündi, nüüd küll kuidagi süüdistada ei saa) ja siis ta omaaegsed tugevalt antisemiitlikud üleskutsed (mis üsna ühtse veendumuse järgi olid suuresti tingitud ta rivaliteedist temast edukamate, juutidest heliloojate Felix Mendelssoh'in ja Giacomo Meyerbeer'iga ja mis Fry'le, kelle ema oli juut ning kelle emapoolne tädi ning veel mõned sugulased surid Auschwitzis, on veel eriti keeruline teema), mida on lausa peetud natside ideoloogia alustaladeks. Põgusalt peatutakse ka Wagneri ärialasel saamatusel, kus ta mitu korda (nt. Köningsbergis ja Riias) suudab enda kätte usaldatud teatrid pankrotti ajada ning on sunnitud põgenema ja sisuliselt maapaos elama. Kuni värskelt võimule saanud baieri muinasjutukuningas Ludwig II (jah, seesama, kes ehitas Neuschwansteini lossi ning veel enne selle lõplikku valmimist senini segastel asjaoludel järve uppus) Wagneri enda eestkoste alla võttis ning talle lõpuks "päris omaenda" teatri loomiseks Bayreuth'is võimalused loob.

Fry käib muuses loomulikult ka palverännakul Bayreuth'is Wagneri festivalil, külastab Peterburi Maria teatrit, et vaadata modernset versiooni Wagneri ooperist ning lõpuks läheb istub ja mõtiskleb elu keerkäikude üle Nürnbergis samal tribüünil, kus Hitler omal ajal hiidparaade vastu võttis.

Vahepeal mängitakse ka Wagneri muusikat. Küll näidatakse prooviperioodi enne Wagneri festivali, küll organiseeritakse Fry (ja BBC vaatajate) jaoks ühe teose esmaettekande reproduktsioon, küll saab Fry ise veidi mängida Steinway poolt spetsiaalselt Wagneri jaoks loodud klaveril. Või no õigupoolest võtab ta sellel küll vaid kuulsa "Tristani akordi" ning kui professionaalne pianist on terve "Tristani ja Isolde" ette klõbistanud, lööb ka viimase noodi. Kuigi ta on oma muusikalise ebajumala aura juuresolekust ilmselt nii erutatud, et lööb esimese hooga selle viimase noodigi valesti. :) Üldse on ta eriti Bayreuthis viibides täpselt nagu väike laps kommipoes. Tõeline fänn!

Sümpaatne, huvitav ja informatiivne dokumentaal ja olles nüüdseks ära vaadanud päris mitut dokki, kus Fry tegev on olnud, peab ütlema, et minu jaoks kipub selle mehe juuresolek ka selles vallas küll juba omamoodi kvaliteedimärgiks kujunema.

9/10

Poisid ja maod

Londonis baseeruv (peamiselt moe-) fotograaf Jean-Francois Carly on valmis saanud seeria poistest, kelle ihukateteks ja aksessuaarideks on roomavad elukad.