27 november 2010

Raamatud. Stalin. Viin.

1951. aasta suvi provintsilinnas. Üks noor mees on saanud ühe... eee... no ütleme, et väikese parteilise erialaraamatukogu direktor-bibliograaf-koristajaks ning veedab oma tööaega peamiselt raamatufondi kümnendsüsteemis riiulitele sorteerimisega. Ühel kenal hetkel astub sisse kohaliku tähtsusega prominent, otsib taskust raha ning saadab noormehe viina järele. Ja viin peab tingimata olema see sinise sildiga, viiekümnekraadine. No ega raamatukoguhoidjal suurt muud üle jää kui suure nina käsku täitma minna ja nii ta varsti viinaga linna pealt ka naaseb.

Hoolimata lahkest pakkumisest ta koos prominendiga viina võtma ei hakka ja ka teine mees võtab vaid paar pitsi. Mis tähendab, et enamus viinast jääb pudelisse alles ja kuna prominent seda kaasa võtta ka ei taha, siis tuleks see pudel kuhugi ära panna. Otsivalt ringi vaadates jääb mehe pilk lõpuks ühes riiulis uhkelt eputavatele pruunidele köidetele, milledel seljal suur kuldne kiri "J. STALIN" ja nii ta selle pooliku pudeli nende raamatute taha riiulisse peidabki, lugedes noorele bibliograafile veel sõnad peale, et see neid raamatuid ringi ei tõstaks. Lugejate pärast ta ei tundnud üldse muret, sest nagu ta ütles: "neid Stalini teoseid ei võta siit lugemiseks niikuinii mitte keegi."

Tal oli õigus, sest tasapisi käis ta seda pudelit seal ka edaspidi tühjendamas ning keegi peale ta enda neid raamatuid tõesti ei puudutanud.

Kommentaare ei ole: