Kümme aastat varem - 24/05/99 - 30/05/99

ancientboy's weekly notes. 24/05/99 - 30/05/99.

It started with problems. As I bought few weeks ago a small house in old town area and as this building is in horrible condition, I thought that some renovating would be nice for the house and for the city. Well, so I went, happy and carefree, to the officials to get some licences and talk about the whole situation. It was a mistake. Entering their well-guarded bureaucratic wombs is something I don't suggest anyone. One sends to another, then back, nobody knows a thing except that I definitely will need a lot of paper but how to get at least some, remained a great mystery because people who were responsible, said they are not and so on and so on... Circle closed and I felt myself as on the Vanity Fair.

Thieves paid a visit to my friend's apartment when he was away from home. A lot of things, including some of my CD-s, were stolen. They'd took even the plastic bag with a pair of old, dirty and worn out jeans, who could imagine that?

My car surprised me in the middle of week and left me suddenly without brakes, oh boy was I then a bit busy with gear lever and wheel. Thank heaven, it was a lucky accident even if it wasn't that lucky for my purse at last.

I found out that I have a lot of intriguing questions to answer for my Asked questions page. And however I had to make a selection from the questions, which ones I will answer in public (some of the questions I won't upload, were actually answered earlier and some too assaulting), I will answer to every questions you will ever ask, with my private mail. So keep on asking!

Hundreds of millions were prisoners of TV on Saturday night which means that Eurovision Song Contest was "in" again. And as in every good soap opera, last year's scandals (with and about Diva International, the winner of 1998) got a precious follow-up when that same Diva decided to fall when awarding a prize to the new winner. Well, I can understand that lying on the floor is more comfortable for a weak woman (who Diva definitely is - a devil's grin!) than standing but still...

But yes, I am satisfied with the results of the contest. 25 years after ABBA's "Waterloo" is Sweden again on top with the nostalgic clone of classic hit. There was a lot of good songs, mostly excellent artists, funny "postcards" between the songs and best computer graphics in the history of Eurovision.

Mamma Muu perekond

Jumal küll, see on nii hea, et ma pean selle üles kirjutama enne kui ära unustan...

Kunagi aegade eest tekitasid Professor ja mu kaasa Tallinnas šokolaterii terrassil oma kakaotasside ning likööriklaaside taga istudes möödakäijates elevust sellega, et lugesid telefoni kaudu mulle valjul häälel ette värskelt soetatud kultusraamatut "Mamma Muu kiigub". Hea küll, lugesid sedavõrd, kuidas see neil naeruturtsatuste vahel üle kivide ja kändude õnnestus.

(Hiljuti muide avastasin ühes Rootsi pealinna raamatupoes, et samast tegelasest on veelgi jutte kirjutatud aga need olid kahjuks kõik väga vales keeles.)

Nojah. Möödunud talvel kui me enne järjekordset Lokalveränderung'i Viru keskuses kokku pidime saama, leidsin ma Professorit oodates eskalaatori kõrvalt mingilt riiulilt komme täistopitud, sarvede ja seljakotirihmadega pudulojuse, kellel hinnasildil oli nimeks Pull Peeter. Me kõõksusime naeru kätte lämbudes (ning müüja suureks pahameeleks) seal vist oma viis minutit ning kui see poleks nii jaburalt kallis olnud, oleks äragi ostnud. Ja kuigi Pull Peeter on praeguseks läinud sealt Nipernaadina kuhugi ilma peale rändama, on meil nüüd väga lihtne Viru keskuses konkreetset kokkusaamiskohta määrata. "Pull Peetri juures" ja kõik teavad, millise posti juures seisma peab. :)

Aga kui nüüd olevikku naasta, siis täna sai ootamatult vastuse meid juba pea pool aastat vaevanud küsimus, et kas Peeter ja Muu võiksid ka omavahel tuttavad olla? On küll! Sissekanne Maalehe veebis paljastab tõsiasja, et oma maailmarännakul on Pull Peeter möödaminnes ka Mamma Muu juurest läbi astunud ning järelkasvu eest hoolt kandnud. Lehes on nimelt kena olukirjeldus sellest, miks Mullikas Mia'l pole aega magada. Tühja nüüd sellest magamisejutust aga on täiesti selge, et nii geniaalse nime saavad panna oma võsukesele ainult sama geniaalsete nimedega vanemad.

Lugu sellest, kuidas jäätisest supp sai

Juhtus täna niimoodi, et tiirutasin pärastlõunal niisama rattaga linna peal. No ja kui vennase elamisest mööda sõitsin, mõtlesin, et astun läbi ja vaatan, millega nad tegelevad ning et kui suureks kutsikas juba kasvanud on. Täiesti alatult selgus aga, et lisaks vennasele, kes praegu seilates uusi maailmu avastab, olid ka kõik teised kodust ära läinud. Kõik peale kutsika, kes muidugi kuulis mu ukse taga sebimise ära ning kohe põrgulärmi lahti lõi.

Hea küll, helistasin siis vennanaisele ning suutsin ta asukoha välja selgitada. Oli teine koos lastega läinud ilusa ilma puhul kah jalutama ning ma keerasin oma tranduleti sarved samuti selles suunas. No ja kui lõpuks kohale jõudsin, siis mõni hetk hiljem teatas vennapoeg otsustavalt, et nüüd on küll väga tagumine aeg jäätisesöömisega alustada. Muidu läheb veel enne pimedaks kah.

Kuna me just ei plaaninud maiuse otsingul tervet linna katvat takistusriba läbida, siis ega valikuid eriti palju polnud. Õigupoolest oli tervelt kahe koha vahel valida, Nii et kui ma siis poisi käest uurisin, et kummas kohas ta tahab oma jäätist süüa, siis näitas ta ilmeksimatult "Bermuuda kolmnurga" kõige kaugema tipu suunas. Nojah, mõtlesin mina ohates, ütle siis veel, et reklaam ning eeskuju ei avalda mingit mõju...

Niisiis vänderdasime oma ratastega sihtpunkti suunas. Iseenesest tuleb poisil see sõitmine peaaegu juba välja küll ja põhiline asi, millega peab veel tööd tegema, on vaatamine, kuhu ratas läheb. Tal on vaja ju miljonisse muusse kohta vahtida, ainult mitte sinna, kuhu ta sõidab. Tulemuseks oli see, et äärepealt pidi ta ühel pingil istuval soome vanapaaril üle varvaste sõitma (need jõudsid küll jalad eest ära tõmmata ja olid ka peale seda ootamatult sportlikku vahejuhtumit veel suhteliselt leebes meeleolus kui ma ette ja taha vabandasin) ning siis veidi maad hiljem suutis ta kõnniteelt kogemata maha põrutada ning muidugi mulle külje pealt sisse. Napilt jäi puudu, et oleks üks suur rattapundar seal asfaldil olnud.

Hea küll, see selleks. Igatahes jõudsime me õnnelikult sihtpunkti ning selleks ajaks oli poiss täpselt välja mõelnud, milline see jäätis olema peab. Selle juures oli ainult üks pisike häda, sellist punast pulgajäätist, mida ta nõudis, pole selles toitlustusasutuses kunagi müüdud. Tõtt-öelda ma isegi ei tea, kus seda müüakse. Võimalik, et Rimis või Selveris aga need olid meie toonasest asukohast ikka päris mitme kilomeetri kaugusel.

Nii et poiss jäi üsna nukraks kui selgus, et SEDA jäätist ei ole ning kuigi ta on seal palju kordi tarbinud ka sealset jäätisevalikut (ning sellega väga rahul olnud), ei olnud täna ilmselgelt SEE päev. Aga kus häda kõige suurem, seal ka abi kõige lähem ning lõpuks tuli mulle meelde, et lisaks jäätisele on poiss seal korduvalt söönud ka imehead kartulipüreesuppi krevettidega (mida tema küll veendunult lihtsalt teistsugusteks - ja muidugi palju paremateks kui kodused tuhlid seda kunagi on - kartuliteks peab) ja ma lihtsalt igaks juhuks viskasin selle idee välja. Ennäe, poisi nägu hakkas uuesti särama ning ta oli rõõmsalt supiga nõus. Ning nagu veidi hiljem selgus, mitte ainult nõus, vaid sõi selle ka peaaegu kõik ise ära, lõpuks meie järel kohale jõudnud emmele ja õeraasule jäi sellest üsna vähe.

Seejärel käisime me natuke veel suurte kivide peal jalutamas ning siis teatas noorsand, et tema on nüüd nii väsinud küll, et võib koju minema hakata. Väsimus muidugi läks koju jõudes üle, sest siis oli vaja koeraga mässata, ühest liivakastist teise liiva vedada ning autodega mööda õuet põristada. Mina tulin igatahes enne ära kui tema seal oma tegemistega ühele poole sai.

Selline õhtupoolik siis.

Vihmamaksust, Ansip Ainsast ja vikerkaarelistest vene relvajõududest

Kodumaiseid veebiuudiseid.

1. Nagu näha, on lõpuks kätte jõudmas see aeg, millest ikka irvitades räägiti kui millestki absurdsest ja ilmvõimatust. Uue seaduseelnõu projekti on kuuldavasti sõnaselgelt sisse kirjutatud vihmamaks. Vt. ka Veefirmad võivad hakata sademevee eest tasu võtma.

Aga milleks seal peatuda ning arvutada kulusid mingi ebamäärase pindala järgi? Järgmine samm oleks loomulikult kodanikke seadusega kohustada monteerida vihmapilvedele veemõõtjad, et siis nende näitude alusel saaks veefirmad reaalsest kulust kaks korda kõrgemat hinda sisse kasseerida. Vt. ka Tallinna veemonopol paigaldab mõõtureid, mis petavad.

---

2. Delfi toob meieni šokeerivad kaadrid Venemaa pealinnast, kus häbematud homoaktivistid kasutasid kurjasti ära asjaolu, et linnavõimudel on raskes majandusolukorras vaja kiiresti lahendada palju pakilisi probleeme ning et peale Eurovisiooni ja samal ajal läbi viidud ajakirjanike paraadil (mida mingi arusaamatu infohälbe tõttu ka geiparaadiks kiputi tituleerima) toimunud intsidente uskusid nad sinisilmselt, nagu oleks probleemid selleks aastaks lõppenud. Aga võta varbast! Vaenlane ei maga ja eile kubiseski Gorki park poolpaljastest mehepoegadest, kes ei pidanud paljuks üksteist veega pritsida ning mis kõige hullem, jultunult ka vikerkaaresümboolika all poseerida. Eriti piinlikuks muudab vahejuhtumi tõsiasi, et just eile tähistati sealmail piirivalvurite päeva ning need basseiniparaaditsejad söandasid end lisaks muule dekoreerida ka riigikaitsjate rasket ning ennastohverdavat tööd tegevate mehiste meeste sümboolikaga.

---

3. Ansip Ainus suvatses eile õhtul oma elevandiluutornist korra ka allapoole vaadata ning oma alluvaid meeles pidada paljureklaamitud pöördumisega. Muuseas hüüatas ta paatosest tühjalt kõmiseval häälel niimoodi:

"Üks palve mul teile siiski oleks - vaatamata mistahes raskustele, millega te täna silmitsi seisate, või isegi vaatamata sellele, mida te arvate valitsusest või peaministrist - ärge kaugenege oma riigist.

See riik on meil ainus.

Head eestlased, homse Euroopa kujundajad, paljud teist on kindlasti juba täna valimistel osalenud. Tulge ka teised."

Muidugi on see riik AAA*-le ainus ja mitte ainult talle. On väheusutav, et kõigi nende erinevate toredate võimukoridori ametikohtade vahel roteeruvate, konjunkturistidest karjeristide, kes on iga riigikorra ajal suutnud end tipus või vähemalt selle lähedal hoida, jaoks kusagil mujal magusam marjamaa ootaks.

Ometi on AAA "ainus riik" mingi muu riik, mis ilmselt eksisteerib mõne "ainult sellises kriisis ma tahaksingi elada" mehe ulmades. Mitte rahvas ei kaugene oma valitsejatest (keda - nagu ülaltoodud tsitaadist näha - kipuvadki mõned iseenesestmõistetavalt "riigiks" pidama) vaid needsamad valitsejad on pikki aastaid näinud ränka vaeva selleks, et ise oma rahvast eemalduda. See on neil kokkuvõttes päris hästi õnnestunud ja on ausalt öelda veidi kummaline, et nüüd äkki neile see isolatsioon enam ei paistagi niiväga meeldivat.

Minu riik see praegune küll ei ole ja ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks ma peaksin olema osaline neis nilbetes mängudes, mida meil valimiste ja riigivalitsemise sildi all mängitakse. Ei, ma ei lähe valima nüüd ja ei kavatse seda teha enne kui ma näen mingeidki muutusi sellises suunas, mis minu paremat arusaamist mööda ka tavakodanikule kasu võiksid tuua.
_____
* - Andrus Ansip Ainus

Nüüd võite devalveerida või revalveerida...

...seda krooni. Võite sellega muid trikke kah teha, sest mul on kama kaks. Minu rahad on nüüd pidulikult otsas. :)

Kümme aastat varem - 17/05/99 - 23/05/99

ancientboy's weekly notes. 17/05/99 - 23/05/99.

The story "Me as a woodman" continues. Four more nights after work, four to five hours every night with the company of flies, mosquitos and falling trees is not the best way to spend your romantic evenings. That's not what I had dreamed of.

So the parade of almost naked flesh continues in the first half of week. It looks like nowadays youth won't go to school at all, they were fooling on the sunny streets and drinking beer in the park.

Friend of mine offered me a eight-days trip in August, two days in Amsterdam plus four in Paris. I think I will go.

Friday I answered at last to the e-mails, people had sent to me within previous two weeks. It is really amazing, how many can find few moments to send me couple of words, images, ideas, information etc. Thank you all! And keep on writing, I will answer, even if it will need a little time.

Saturday I was accidentally watching Viva Zwei where was a special program about the work of Chris Cunningham, video-director. And however most of his works are too dark and even crazy for me, videos for Madonna's "Frozen", Björk's "All is full of love" and Portishead's "Only you" are definitely a top-class. In fact I was in the right mood to declare mr. Cunningham to be the best director and give him Oscar or two.

Savisaare homoskandaal

Tanel Padar võitis teatavasti täpselt kümne aasta eest lauluvõistluse ja sel puhul ilmus toona "Eesti Ekspressis" foto, kus Tanel ja keegi šikis riietuses noormees hoiavad kenasti koos ühte ja sama nuga ning lõikavad suurt torti lahti. Ekspressi pildiallkiri oli umbes selline: "Esimene gei-pulm? Vähemalt niimoodi näeb see välja!" Selle peale lubas Padar või õigemini küll ta toonane mänedžer ruttu ajalehe kahjunõudega kohtusse anda aga siis see skandaal sumbus. Nagu igasugused skandaalikesed Eestis ikka.

On tähelepanuväärne, et kümme aastat peale seda, Eesti Vabariigi esimeseks homoskandaaliks tituleeritud sündmust ning samal nädalal kui Riias toimus edukalt esimene Eesti, Läti ja Leedu ühine üritus "Baltic Pride 2009", ilmus uuriva ajakirjanduse tõsise töö tulemusena avaliku huvi orbiiti tuntud poliitiku Edgar Savisaare väidetavad telefonisõnumid oma erakonnakaaslasele Ain Seppik'ule. Nagu teatab anonüümseks jääda sooviv Õhtulehe allikas, olevat ühe sõnumi sisu olnud näiteks selline: "Tõuse ja sära, mu päikesekiir!"

Kaheldamatult saab sellega nüüd lõpuks ka selgemaks, miks Savisaart ja Seppikut nii sageli teineteise seltsis näha võib. Usinad kirjasaatjad, kes laiali üle maa, on neid märganud koos nii avalikel üritustel kui trendikates restoranides ja muidugi jääb meil kõigil üle ainult tervitada seda, et lõpuks ometi on ka vanema generatsiooni inimesed leidnud endas söakust raputada lahti nõuka-aegne taak ning tunda end vabalt just nendena, kes nad on.

Kümme aastat varem - 10/05/99 - 16/05/99

ancientboy's weekly notes. 10/05/99 - 16/05/99.

At last spring is here, excellent weather, sunshine, boys in shorts and everything. Plus tourists. Actually a lot of tourists, mostly people from Finland on their Spring Shopping Tour. I met a lot of my "once-in-a-year" customers and I spoke whole day in different languages which was definitely interesting but pretty tiresome, especially after winter-season's quietness...

Monday the counter on my page showed 10499, so I had reached my first goal but saturday I disovered a mess with these numbers. Somehow "Link Exchange Fast Counter" reduced the number from twelve plus thousand to seven plus thousand. When I contacted the company, all they could say was "Yes, we're having some problems, so please fix it yourself." So I did with a creepy thoughts in my mind.

We had our (probably) first own gay-scandal here this week. Young and cute singer Tanel Padar (who won the contest of young talents) was photographed with waiter when they both were holding same knife to make the first cut into winner's cake and the story to the picture was something like: "First gay-wedding??? At last so it seems." Tanel promised to start a trial process against Estonian biggest weekly magazine and ask for public apology and money... Personally I think that it smells like a good PR trick.

Sunday was the day when I had to play a woodman and take care for next winter's firewood. As it was first time after almost a year, so one result of this unusual action was my poor aching body.

Stereotüüpselt kohustuslik

Mida aasta edasi, seda rohkem kipub mul ära ununema, et vastavalt levinud stereotüübile, peaksin ma mais teleka ees istuma. Noh, lisaks ununemisele pole mul ka juba mitu-setu aastat enam telekat. Või õigupoolest telekas iseenesest isegi on aga pilti ei näita. Kallis naabrimees võttis lihtsalt ükskord kätte ja leidis, et pole mulle seda kaablist tulevat pilti vaja midagi ning jalutas jupi juhtme ning jaotusplokiga minema. Ma pole senini viitsinud asja parandada (ega ka mitte moodsamaid vidinaid hankida, et seda kasvõi arvutist tshekata) ja tõtt-öelda ei tunne ka erilist vajadust. Ehk kord või paar aastas tuleb selline hetk, et pähe ronib siivutu mõte vajadusest mõnda teleprogrammi vaadata aga siis läheb see tavaliselt jälle üle. :)

Ka sel nädalal ei olnud mul hoolimata orientatsioonist küll mingit sellist tunnet ja kogu eurotrall oleks vist minust täiesti mööda läinud kui homme fatale poleks ühel õhtul helistanud ning nõudlikult aru pärinud, et kas ma olen juba mingile telefoninumbrile kõne teinud ja üleüldse on maailma päästmiseks veel ainult paar minti aega. Ma ei saanud midagi aru. Vähemalt mitte seni kuni kutt lõpuks turtsus teispool torusse, et "Fairytale'ile" on vaja ju hääli anda! Nojah, siis küll.

Ei, ma ise pole küll viitsinud helistada ei eel- ega peavoorudes aga selge on see, et kui ma oleksin seda teinud, siis ainus valik oleks olnud Norra. Üle pika aja võitis lugu, mis mulle meeldib ja ka mille esitaja oli üdini positiivne oma lustlikkusega. Noh ja takkapihta on Alexander Rybak (või eesti keeli pigem siiski Aleksandr Rõbak?) lihtsalt niivõrd eee... "armas" oleks vist kõige õigem sõna. Kuulge, kui isegi lesbid annavad oma hääled just ja eelkõige viimatimainitud põhjusel talle, siis see on juba märk, eksole! :)

See oli vist mingi vene sait, kuskohast me mitu kuud tagasi saime teada, et keegi nunnu valgevene kutt pani Norra eelvooru kinni ja siis sai neid erinevaid esitusi youtube'st ikka päris mitmeid kordi vaadatud ning kõikidele ka linke laiali saadetud. Poiss oli suutnud valmis saada tõeliselt haarava meloodiaga loo, milles leiduv tugev annus slaavilikkust oli selline, et ma kommenteerisin tookord, et lisaks kõigele on see just Moskvas toimuvale võistlusele (kus ju nii palju ida- ja lääne-slaavlasi osalemas ning hääletamas) väga hea valik ning tõsine esikohapretendent.

Kui välja jätta Kreeka, Saksamaa ja muidugi ka Eesti võistluslood (tänud lähevad ETV kodulehele ja YouTube'le), siis teisi laule polnud ma ei kuulnud ega näinud kuni neljapäeva õhtuse telefonikõneni. Kuigi kusagil on mul ka tänavune CD olemas aga selle kuulamiseni pole ma veel jõudnud. Niisiis võtsin taaskord ette ETV lehe ja mõtlesin, et kaen sealt laulud üle aga üsna pea selgus, et ma ei olnud küll millestki olulisest ilma jäänud ning vist peale neljandat südantlõhestavalt huilgavat hala, mida millegipärast eurovisiooni võistluslooks tituleeriti, leidsin, et mul ei ole mingit vajadust ennast sellise tobedusega piinata ning sinnapaika nad jäid.

Kuni eilse õhtuni, mil taaskord üsna juhuslikult hakkas kusagilt silma teadaanne, et võistlus käib ja et Patricia Kaas oli tekitanud saalis tormi. Kogu minu lugupidamise juures Patricia vastu - ilmselt oli tegu igavusetormiga, sest ka Prantsusmaa laul oli kindlasti üks tüütuimate hulka kuuluvatest.

Siis selgus muidugi, et ETV paljulubatud interneti otseülekanne on minu jaoks nii koomas, et isegi err.ee lehte ei saanud lõpuks enam lahti. Eurovision'i enda lehelt tulev striim hakkis kohutavalt ja lõpuks, peale mitmeid otsinguid sain ma pildi ette hoopis BBC ülekandele. Just täpselt selleks ajaks kui Norra oma esitust lõpetama hakkas. Niipalju kui sealt näha oli, tundus, et Rõbak on kogu sellest trallist juba veidike tülpima hakanud, sest võrreldes kasvõi Norra eelvooru esitustega, kus ta möllas laval ringi nagu veidi ulakas poisike, keeleots suunurgast väljas, oli Moskva esitus juba tunduvalt hillitsetum. Mis ei ole ka üldse ime, sest praeguseks on ta oma muinasjutulugu esitanud kindlasti kümneid ja kümneid kordi. Ning peale eilset triumfi saab seda esitama veel rohkem kordi. :)


Nüüd üks asi, miks ma õigupoolest kirjutama hakkasin. Kõik need, kes vinguvad meie Reikopi kallal, et ta ei oska ülekannet kommenteerida ning need muud loomad, need unustagu ära. BBC-s mölises pildile peale ilmakuulus Graham Norton ja see kõik muutus väga kiiresti üsna piinlikuks. Marko on tema kõrval ikka superkommentaator. Norton'i tekstis prevaleerisid isiklikud solvangud ("kas see habemega mees ei tea, et ta on televiisoris?", "see tüüp näeb välja nagu oleks just korraks vangist välja saanud", "kui need ei ole rahvariided, siis on see küll väga kole ürp", "püha taevas, kes see olevus [creature] veel on?" jne), mure selle üle, et tal on põiekas (variatsioonid teemal "ma naudiksin seda ehk veidi rohkem kui mul poleks sellist kanget vajadust kempsu minna") ning seosetu möla, kus ta põhiliselt vingus, et ta ei saa aru, miks need mõttetud venelased seal vene keeles räägivad (ja veidi varem esitas ta pika tiraadi "Milline ajuvabadus on see, et saatejuhid, kes ei oska korralikult inglise keelt, seisavad rahva seas, kes ei oska üldse inglise keelt ning üritavad teha ingliskeelset teleshow'd") ning millised koledad inimesed on riigid hinnete edastajateks valinud (kui siis keegi kogemata brittidele veidi paremaid punkte jagas, siis kiljus Graham kohe, et ta võtab kõik oma sõnad selle riigi esindaja aadressil tagasi) ning et miks Suurbritannia ikka nii vähe punkte saab. Jummel, minu meelest sai see kehva muusikalihiti kloon niigi arusaamatult palju punkte, minu pärast oleks see võinud taaskord britid tabeli tahaotsa jätta aga ju siis vanainimesest autori (s.t. Andrew Lloyd Webber'i) lavale tirimine tasus end ära ja britid said üle seitsme aasta jälle top kümnesse.

Muide, Webber astus hetkeks üles ka BBC privaatses hääletuseelses otselülituses, kus peale vastastikust viisakuste vahetamist küsis Norton lordilt, et mida too siis üritusest arvab ja et millised laulud on tema arvates brittide suurimad konkurendid esikoha pärast? Webber arvas, et tal on hea meel, et üritusest on taas saanud võistlus (mida tegelikult hääletus ka näitas, sest taaskord valiti pigem laulu ja mitte niivõrd oma naabreid või hõimlasi), möönis, et Norra võit on tõenäoline ja siis mainis, et tema arvates üks hästi huvitav ja hea laul on Eesti võistluslugu. Ma olen nüüd hommikuks jõudnud juba ära unustada, mis riik see teine oli, mida ta peale Eestit esile tõi aga vanameistrile ilmselt Urban Symphony tõesti meeldis. Ja nagu hääletus näitas, meeldis see Euroopas paljudele teistelegi, kuues koht on väga hea tulemus. Mulle endale muide meeldis kah. Kuigi eks Lõhmus sai ju maha ka meeldejäävalt kummitama hakkava meloodiaga ning asjaolu, et kogu see krempel kenasti eestikeelseks jäi, oli minu jaoks ainult täiendav pluss.

Kui mõni aasta tagasi, peale Soome võitu, kus Lordi kõigi aegade rekordiline punktisumma jäi napilt alla kolmesaja (siis oli hääletavaid riike 38, tänavu 42), spekuleeriti teemal, et kes ja millal võiks seda tulemust ületada, siis nüüd, mil Norra pea sada punkti suurema tulemusega platsi puhtaks lõi, on järgmine maagiline piir 400 punkti. Praeguse riikide arvu juures eeldaks see enam-vähem igalt riigilt kümmet punkti, mida saavutada on leebelt öeldes üsna keeruline.

Raamat24 "soodushinnad"

Lisaks sellele, et taas on aktiveerunud telefoniharjuskid, kes üritavad pakkuda "suurepäraseid ja hädavajalikke" raamatuid jaburalt kalli "soodushinna" eest (näiteks paar päeva tagasi pidin ma ühele eriti vastikult agarale mammile, kes töötas Eesti Päevalehe egiidi all, kaks korda ütlema, et ma ei soovi ega kavatsegi tema käest midagi osta - ka mitte raamatuid - ning alles siis kui ma küsisin juba üsna vastiku tooniga, et "Proua, kas ma pean teile tõesti veel ka kolmas kord kinnitama sedasama, mida ma juba kaks korda öelnud olen?", pobises ta midagi nina alla ning viskas toru ära), on samamoodi oma spämmi suurendanud ka veebis toimetavad kirjastused.

Raamat24 on üks selline ja kui ma siis täna hommikul poolenisti igavusest võtsin ette kaeda nende "vaid kuu lõpuni kestvat suurt sooduspakkumist", siis esimene raamat, mida ma lähemalt uurisin, pakkus suurepärast ning kolossaalset allahindlust. Nagu ka alloleval pildil näha.


Ma juhtumisi tean, et nimetatud trükis on neil algusest peale just täpselt sama palju maksnud, nii ei ole siin tegemist ka näpukaga. Või noh, õigupoolest on tegemist ülbe laiskusega, et enne "sooduskampaania" algust ei ole viitsitud algset hinda kõrgemaks kruttida. Umbes samamoodi, nagu Eestis tavapoodides (näiteks kinga- ja riidekauplustes) ju nii tavaline on.

Fuih!

Sarjakultus

Paistab, et siinkirjutaja on endale mingi uue kombe külge saanud. Või narkomaania alaliigi. Või kuidas iganes nimetada seda, et kui loed läbi ühe raamatu, siis hakkad meeleheitlikult uurima, ega sellele ka mingeid järgi pole ja kui on, siis kuskohast need järjed kätte saaks.

Hea küll, eks sarju on ikka loetud ju ning seda ka juba aastakümneid tagasi aga nüüd on see värk kuidagi uuele tasandile jõudmas. Esimene märk uudsest hullusehoost ilmutas end siis kui mulle sattus lõpuks kätte Eoin Colfer'i "Artemis Fowl" (e.k. 2003), raamat, milleni ma jõudsin ringiga läbi filmikõmu. Ja kui ma siis varsti pärast seda nägin Stockholmis ühes ale-raamatupoes nelja rootsikeelset naeruväärse hinnaga, porisesin kaasale meie raskest saatusest ja sellest, et ma olen juba liiga vana rootsi keele õppimiseks ning et üleüldse ei saa ma aru, miks seda eesti keeles rohkem välja pole antud. Hea küll, see viimane oli muidugi retooriline küsimus.

Kuu või nii hiljem leidis kaasa mingilt Tallinna täikalt Artemis'e sarja kolmanda raamatu ning kui ma sellega ("Artemis Fowl: The Eternity Code") ühele poole olin saanud, siis oli selge, et ka ülejäänud on täiesti vältimatud. Et paberkandjal polnud neid kohe käepärast võtta, siis lõpuks hankisin ma kõik kuus endale isegi audio-raamatutena aga muidugi ei ole ma suutnud leida seda aega, et neid kuulama hakata.

No ja üleeile helistas kaasa Soomest, et ta leidis sealtki paar ingliskeelset osa. Fan-tas-ti-ka-li-ne! ma ütlen.

*****

Teine "sari", mis on ülalmainitud sündroomi ainult süvendanud, on Jason Goodwin'i eunuhhist detektiivi Yashim'i lood. Eesti keeles on ilmunud kaks esimest ("Janitšaride puu" 2006. ja "Maokivi" 2008. aastal, mõlemad Varrakus) ning et ma teise just täna hommikul lõpetasin ning et kolmas on juba ammu (hää küll, eelmisel suvel :) ) inglise keeles ilmunud, siis trambin ma jälle jalgu ning jonnin, et sedagi saada.

Yashim'i-lugude puhul on tegelikult väga suur osa suhteliselt hiljutisel reisil Istanbuli. Kooberdasime seal eelmise aasta kevadel oma nädalapäevad ringi ja ma kujutan üsna täpselt ette, kuskohas, millistel tänavatel ja milliste hoonete juures raamatust pärit turbaniga mees liigub ning et kogu see Türgi-kogemus oli üllatavalt positiivne ja igavene linn Bütsants/Konstantinoopol/Istanbul mulle täiesti meeldima hakkas, siis samavõrra on mõnusam ka neid pea paarisaja aasta taguses ajas toimuvaid lugusid lugeda.

*****

Muidugi kui nüüd järele mõtlema hakata, siis võivad selle veidra "tõve" eosed ajas ikka palju kaugemale ulatuda. Kunagi väga ammu, eelmise sajandi seitsmekümnendatel aastatel, mil mul oli peal totaalne Lindgreni-vaimustus, hakkasin ma mingil ajal isegi paarile ta raamatule järge kirjutama. "Vennad Lõvisüdamed" sai ühes kaustikus vist paarkümmend lehekülge ning "Pipi Pikksukk" kolm-nelikümmend lehekülge lisa enne kui mingi muu pakiline asi vahele tuli ja see kõik soikus.

Max Payne (2008)

Max Payne
Lavastaja: John Moore
2008
http://imdb.com/title/tt0467197/


Narkoagentuuri DEA agent Max Payne (Mark Wahlberg) on oma eluga rahul. Tal on hea töökoht, armastav naine ja armas pisitütar. Kõik puruneb siis, kui ta kaotab üksteise järel nii pere kui paarimehe. Nüüd on nende mõrvas süüdi lavastatud Maxil üksainus ülesanne: leida jõleda veretöö toimepanijad, püsides samas sammu võrra eespool teda jälitavast politseist, maffiast ja julmast korporatsioonist. Seda kõige karmima lumetormi ajal, mida New York eales näinud on. Meest, kel pole enam midagi kaotada, motiveerib tegelikult pigem külmavereline kättemaks. Paraku viivad tema otsingud ta maailma, mille olemasolust tal senini aimugi polnud ning seab ta olukordadesse millest ta polnud undki näinud.

Mulle pole kunagi meeldinud kõikvõimalikud kõmmutamismängud, juba alates iidvanast Wolfensteinist peale ja kui vennas kunagi ammu mu arvuti taga esimest Doomi peksis, lasin ma tavaliselt majast mitmeks tunniks jalga. Nii ei ole ma kunagi ka Max Payne'i mänginud ja ei tunne sellepärast ka mingeid süümepiinu, et üldine kultuuriline taust filmi masinasse pannes üsna olematu oli. Aga muidugi pidin ma filmi millalgi ju ära vaatama, sest lõppude lõpuks näidati seal ju Mark Wahlberg'i. :)

Päris palju isegi näidati. Teine, keda oluliselt vähem näidati ja keda ma ei suutnud ära tunda enne kui nime tiitritest lugesin, oli Chris O'Donnell. Mnjah, ütleme siis, et kunagise Batmani väikese seksika abilise Robini aegadest on ikka üksjagu vett merre voolanud...

Batmani-filmide peale mõtlesin ma ka mitmel muul hetkel. Näiteks tundus Max Payne'i New York ekraanil oma süngusega küll hoopis rohkem Gotham City olevat kui see seda viimases "päris"-lendhiiremehe linaloos "The Dark Knight" oli. Viimatimainituga on ka väga konkreetne paralleel olemas, sest need kaks, üsna verised filmid mõlemad, said MPAA esialgse reitingu umbes ühel ajal aga kui Jokkeri tekitatud laibarida hinnati kohe PG-13 peale, siis Max sai igasugust finantsedu hävitava R-reitingu osaliseks. Lavastaja John Moore kiristas hambaid, esines avaldustega MPAA ametnike vajadusel mugavalt muutuvate arusaamade teemal, rookis oma filmist osa võltsverest välja ning suutis lõpuks samuti PG-13 saavutada.

Film ise? "Surmainglid" olid lahedad, kõmmutamiste koreograafia vaadatav ja mis loosse puutub, siis on kindlasti palju hõredama stooriga filme ekraanile toodud. Aga samas oli see ka selline tükk, et vaatad korra läbi ja paari päeva pärast kehitad õlgu, et oli vist jah mingi asi. Eks mängu fännidele võib see muidugi teistsugust ja oluliselt sügavamat muljet jätta (samas soigusid ju mängu loojad ning nende järel ka die-hard fännid juba algusest peale, et mõne filmis tehtud muudatuse näol on tegemist täieliku pühaduserüvetamisega) aga mina jääksin oma hinnagul siiski sinna tagasihoidliku keskpärasuse juurde.

5/10

Enesekeskne ehk kadunud õe tagasitulek

Jah. Ma tean, et see on viimasel ajal muutunud väga enesekeskseks blogiks. Aga ikkagi. Ja üleüldse pikendati täna minu kui musterkliendi lepingut järjekordse aasta võrra. :)

Täna, peale ema juures käimist ja kingituse viimist, tõttasin pool tundi enne kinnipanemist oma elukohajärgsesse kohvikusse tassikesele cappuccino'le. Muidugi tähendas see seda, et kuna seal oli neiu S.-i sõnul hädasti vaja "kassat teha", siis võtsin ma veel ka klaasi veini. Lisaks võileibadele ja muffinitele. Ja siis tulid täiesti ootamatult ning kevadiselt karget ilma nautides sinna ka omanikud ise: Mister B. ja Nutikas Naine.

Tunnike hiljem istusime me juba oma stammrestorani terrasil, pugisime kahte ja poolt kilogrammi küpsetatud ribisid ning ootasime enda teadmata desserti. Nimelt marssis ühel hetkel veidi õrnas olekus mööda mingi pealtnäha suvaline härrasmees, käes koduse väljanägemisega vahvlijäätised. Veidi enne seda oli üks teine härrasmees üritanud meie juures vahetada pudeli õlle vastu väidetavat hõbesõrmust aga kuna see oli meiesuguste heas toitumuses inimeste töntside näppude jaoks kaugelt liiga väike, siis ei võtnud keegi väga vedu. Aga see oli enne.

Nüüd maandus Jäätisemees konkreetselt meie lauda ja selgus, et lisaks sellele, et tegu on ühe soliidse vanaproua pojaga (selle vanaproua käest ostsin ma veidi rohkem kui kümme aastat tagasi maja, mis nüüd mu vennase jagu on ning oleks äärepealt veel teisegi maja ostnud), on tegu ka Mister B. ja Nutika Naise peaaegu et naabriga. Üllatuslikult ilmusid mehe põuest välja ka poolik rummipudel ning taskust liiter apelsinimahla ning juttu jätkus meie veinipokaalide ning härrasmehe kokteiliklaasi taga eee... ütleme siis lihtsalt, et kauemaks. Teemaks koerad, varahommikune muruniitmine, õunapuud ning muidugi konspiratsiooniteooriad. :)

Muude huvitavate infokildude (nagu näiteks FJB, LKA ja KaPo pikaaegne koostöö, mis kuuldavasti kestis ka läbi kogu nõukaaja ning vahepeal paistis lausa KGB suurimaks sõpruskonnaks muunduvat) hulgas sain ma enda mõningaseks üllatuseks teada, et ma olen Nutika Naise kauakadunud (kadunud arvatavasti lausa sünnist saadik) vend. Noh, asjaolu, et pool tunnikest hiljem olin ma hoopis ta pojaks muundunud, ei ole juba enam märkimisväärne.

Plussid? Kui see just pluss on, siis meile söödeti poolvägisi sisse juba sulavad jäätised, millede ümber olev vahvel oli endiselt mõnusalt krõbe. Miinused? Arvatavasti ei olnud nimetatud härrasmehe abikaasa just väga õnnelik kui see ilma jäätisteta koju jõudis, sest eeldatavasti just nende järgi mees kodust läks.

Ära antud süütus

Tsitaat akna alt mööda marssivatelt noormeestelt: "...aga oma süütuse suutsin ma ära anda siiski Tallinnas...".

Nojah, mõtlesime meie ja ei saanudki aru, kuidas me ilma selle teadmiseta küll siiamaani elanud oleme.

Üks tavaline õhtupoolik

Vastu tulles tuhandete lugejate soovidele saavad siinkohal igavikuhõnguliseks kirjutatud mõned episoodid ühe tavalise aprillipäeva pealelõunast. Ma põtkisin sellele ettevõtmisele küll tükk aega vastu, tuues oma halvastivarjatud laiskuse põhjenduseks tõsiasja, et juhtunust kirjutades peaksin ma hakkama välja mõtlema sadu uusi pseudonüüme aga isegi see probleem lahendati mu eest osaliselt ära, kui lausa sularahaautomaadi järjekorras seistes soovitati mulle mitmeid variante. Midaiganes, mõtlesin ma siis õlgu kehitades, ongi hea ettekääne oma grafomaania õigustamiseks.

Niisiis. Kui nüüd laenata sõnu tuntud kirjandusliku kangelase seletuskirjast, siis selleks, et kõik ausalt ära rääkida, nii kuidas oli, pean ma alustama sellest, et...

Ühel ilusal päeval eelmise kuu keskpaiku, umbes-täpselt kell 12.35 avanes uks ja sisse astus Kodanik AA. Üks jutulõng viis teiseni ja pool tundi hiljem oli ta mulle selgeks teinud, et sellisel imeilusal päikeselisel päeval lihtsalt tuleb minna klaasikest veini jooma. Muidugi ei olnud see kõik tal siiski väga lihtne, sest just sel päeval oli mul veel vaja teha umbes seitset asja, külastada ühte ametiasutust ning käia veel ka raamatupoodides vaatamas, et kas Ristikivi päevik on provintsi jõudnud. Igatahes saatis ta veenmist lõpuks edu ja nii kolmveerand kahe paiku leidsin ma end taaskord oma elukohajärgsest kohvikust veiniklaasi tagant, kinnitades kõigile, kes kuulata viitsisid, et tunnike on maksimaalne aeg, mida ma seal kulutada tohin.

Veel enne kui me kohvikusse sisenesime, vehkis meist mööda marssida kodanik, kellest hiljem veidi veel juttu tuleb. Kodanik, kelle koodnimeks pidi saama Tantsulõvi.

Niisiis istusime me oma nurgalauas ja kaks tundi hiljem oli menüüst järele proovitud mitmeid populaarseid artikleid (mitte et need mul juba ammu peas ei oleks) ning vahepeal oli seltskonda lisandunud ka Emand. Seejärel ma vaatasin kella ja hakkasin kohe minema aga siis saabus ettevaatamatult Tantsulõvi. Kes siis küll veel ei teadnud, et ta Tantsulõvi on aga selgusemoment ei olnud enam kaugel.

Selge ju, et nii äkiliselt poleks olnud sobilik rõõmsalt sumisema hakanud laudkonnast irduda, niisiis plaanisin ma jalga jala ette seada nii kümne minuti kuludes. Igatahes hiljemalt kolmveerand tunni pärast pidanuks ma juba jooksma, et oma asjad tehtud jõuaks. No ja kui poolteist tundi hiljem oli selge, et sel päeval ei jõua ma enam kuhugi, siis ei olnud ju enam üldse kiiret...

Ma arvan, et see oli veidi peale kella kuut kui Emand lõpuks end otsustavalt püsti ajas ja halvastivarjatud kurbtusega hääles teatas, et tema peab nüüd küll minema perekondlikke kohustusi täitma. Mis iganes need kohustused siis sel sumedal õhtul, mil lapsi kodus polnud, peale uhke õhtusöögi valmistamise ka olid. :)

Ka ülejäänud meie ajasime end toolidest püsti ning lahkusime peale arvete maksmist värske õhu kätte. Kodanik AA pööras vasakule, mina ja Tantsulõvi paremale. Veidi ähmaseks on mu jaoks jäänud see, kellel konkreetselt tuli pähe mõte minna vaatama, mis elu meie tavapärases restoranis ka elatakse. Nagu peagi selgus, elati küll. Igatahes olime meiegi varsti seal, taaskord oma tavapärases nurgalauas, veiniklaasid nina ees ning juttu jätkus kauemaks. Umbes poolteist tundi hiljem tuli sealt möödaminnes ja vaid hetkeks läbi ka Koogineiu, kellele tehti iseenesestmõistetavalt pakkumine, millest oli üsna keeruline keelduda. Niisiis maabus ka tema meie lauda.

Kella kümne ringis hakkas Koogineiu rääkima, et me peame ikka minema teise asutusse, kus kohe-kohe saab karaoket laulma hakata. Minu jaoks oli selles ettepanekus kohe kaks no-no-d: esiteks nimetet asutus ise (Emand irvitas järgmine päev sellest kuuldes, et nüüd on mu karmavõlg küll selline, et seda ei saavat ära klaarida ka siis kui ma terve aastakümne Indias hommikust õhtuni vaeste jalgu peseks ja pühade veiste sabadele massaaži teeks), millest ma püüan kaarega ringi käia ning teiseks ettevõtmine, kus purjus "talendid" on veendunud, et just nemad on seniavastamata vokaalsed briljandid ning Caruso-Mercury-Alendri eelmisest versioonist veelgi andekamad reinkarnatsioonid.

Noh, hea küll, mõni ju vahel harva ongi (nagu briti vanatüdruk Suzanne Boyle alles hiljuti tõestas, võib ka viiekümnele liginev, kekutav kitlis tädike vahetevahel maailma õhku ahmima panna) aga vähemalt pooled karaoketajatest võiksid küll avalikkuse ees oma suu kinni hoida ning veerandile tuleks anda eluaegne mikrofonikeeld. Seegi kord oli seal üks tibi, kes oli täielik katastroof. Ta ei suutnud kahte sekunditki viisi pidada, tal oli tõsiseid probleeme laulu rütmile pihta saamisega ja takkapihta ajas ta pidevalt veel ka sõnad sassi. Nojah, eks ekraanilt värvilisi tähti kokku veerida ongi üks keeruline ettevõtmine. Ja siis oli seal üks iseenesest täiesti nunnu noorsand, kelle plussiks peab küll ütlema, et ta vähemalt sai aru oma vokaalsest võimetusest ning esitas valsiviisile seatud süldipeo hitist omapärase... eee... räpiversiooni, lugedes lihtsalt monotoonse häälega need sõnad kuidagimoodi ära.

Meie laua otsa hiilis istuma ka üks neiuhakatis, kes oli sel õhtul ilmselt otsustanud endale leida uue isakuju. Algatuseks oli ta maani täis (ma ei ole üldse kindel, et ta selleks tegevuseks ka legaalses vanuses oli), siis üritas korduvalt mulle põue pugeda ja vahel kui talle meelde tuli, et kahepoolses kommunikeerimises on oluline ka verbaalne suhtlus, siis kukkus ta mind agiteerima, et nüüd peab ikka plaksutama ja nüüd peab ikka temaga rääkima ja üleüldse, et miks ma nii sõnaaher olen. Tantsulõvi, kellega me jagame ühte kummalist kogemust ahistava naissoost põhjanaabriga, istus mu teisel käel ja kinnitas korduvalt, et ma olevat nagu Issanda õnnistus, et ma müürina tema ja selle aeleva tibi vahel ees istun.

Tõtt-öelda on selle öö sündmuste järjekord mu jaoks veidi ähmane. Mingil ajal kaotas Tantsulõvi ära oma kõrvarõnga ning otsis seda seal käpuli põrandal maas taga. Me naersime Mister B-ga leti ääres oma džinn-toonikuid juues, et ta kukutas selle spetsiaalselt põrandale, et saaks tantsu keerutavaid tütarlapsi rohujuure tasandilt kaeda. Siis mingil ajal kukkus Tantsulõvi oma käekella nokkima ja nokkis selle kenasti ära. Hommikul oli tal igatahes taskus kohe mitu tükki ja tükikest.

Aga veel enne seda toimus sündmus, kuskohast ta oma pseudonüümi sai. Üritas nimelt ühel hetkel Koogineiu mind mu armsa joogiklaasi tagant tantsima vedada aga mina olin nutikas ja laisk ning suunasin ta hoopis Tantsulõvi käte vahele. Eks viimane oli sellest nii üllatunud, et võttis asja päris tõsiselt ja igatahes, see poiss oskab tantsida küll kui kätte võtab. Neid poognaid ja efektseid pöördeid oli ikka päris mitu, enne kui Mister B. nad otsustavalt lahti plaksutas ning õrna tütarlapse oma kindlate käte vahele võttis. Ja siis mingil hetkel ootamatult end hoopis ühe teise, keskmises keskeas prouaga keerutamas leidis. Ja siis sai lugu läbi. Ning peale veel ühte lisalugu sai läbi ka kogu pidu. Selle viimatimainitud proua suureks pahameeleks.

Ma tõesti ei mäleta, kelle nutikas idee oli poole kolmest veel ühte ööklubisse edasi lällama minna. Igatahes selleks ajaks kui me Tantsulõvi ja Mister B-ga sinna jõudsime, ootas silmi volksutades ja üht jalga üle teise loopides meid seal ees juba eelmisest kohast varajase peolõpu tõttu suurt kurbtust ja pahameelt tundnud keskmises keskeas proua. Me taandusime baarileti äärde, tellisime endile järjekordsed dringid (mul õnnestus seal saada väga "huvitavat" versiooni Tom Collins'ist - sorts viina jää, gaseeritud vee ja laimiviiluga), vaatasime veidi peaaegu inimtühjas klubis ringi ning hakkasime varsti uuesti liikuma. Seekord kodude poole. Krt, oligi ammu juba aeg.

*****

Häda oli selles, et ma pidin juba varahommikul, s.o. keskpäeva paiku olema viks, kraps ja kaine. Noh, ega väga ei olnud küll ei ühte, teist ega kolmandat. Asja ei teinud lihtsamaks ka see, et juba kella üheksast saadik helistas iga natukese aja tagant Kodanik AA, kellel oli konkreetne mure, et mida ikkagi Juubilarile sünnipäevaks kinkida? Mis kuradi juubilarile, mõtlesin mina iiveldusega võideldes ja pidin juba telefoni aknast välja viskama kui poleks olnud kahte asja. Esiteks seda, et nii äkiline liigutus ei oleks enesetunnet teps mitte paremaks teinud ja teiseks seda, et ähmaselt hakkas mullegi meenuma, et kell kolm päeval olin ma ju lubanud olla juubelipeol.

*****

Viis minutit enne kahte helistas mulle ähmis Koogineiu ja kuuldes, et ma olen alles kodus, seletas midagi juubelist ja sellest, et see saab juba kell kuus ju otsa ning et me peame nüüd kiirustama ja et saame täpselt viieteistkümne minuti pärast tänavanurgal kokku. Heakene küll, mõtlesin mina, kraamisin sahtlist seal juba kaks aastat oma aega oodanud kingituse (Juubilari sünniaastast pärinev, Nõukogude Liidu punalaevastiku Rostockis paiknenud eskadrilli ülema kakskeelne auaadress Rostocki linnale, tähistamaks Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva) ning tatsasin kokkusaamispaika. Paar minutit hiljem laekus ka tütarlaps ning me asusime kiirel sammul sihtpunkti poole ja suunas liikuma.

Umbes kolmesaja neljakümne kolme sammu järel kiikas ta jälle närviliselt kella ning leidis, et me jääme ikkagi hiljaks. Et ma ei saanud endiselt kuigi hästi aru, kuhu me hiljaks jääme, siis vahtisin ma üsna nõutul pilgul talle otsa ja siis selguski, et ta ajanäitaja näitab aja asemel pigem aiateibaid. Need aiateibad olid ikka mitu tundi kiiremini käinud kui seierid seda teinud oleks ja Koogineiu arvates oli kell juba ammu pool kuus.

Igatahes jõudsime me lõpuks pidupaika kohale ja hoolimata varajasest ajast käis söögi- ja joogikraami lahtipakkimine täie hooga, nii ei pidanudki me tühjade kätega ukse taga ootama. Arvestades eelnenut, oli ainuõige otsus võtta klaasike vett aga siis selgus, et vesi osutus olema väga vale aastakäigu oma. Tavaoludes pole mul ju "Värska" vee vastu midagi aga sellises õrnas olekus oli see veidi liig. Et mitte öelda, see tundus lausa tapvalt soolane.

Niisiis oli järgmised lonksud vastupidi kõikidele iseendale antud lubadustele hoopis veinivallast. Mitte et see kedagi väga üllatanud oleks ja vaid eelmisel õhtul meiega koos tšillinud kaks noort inimest oigasid seda nähes õudusest ning klammerdusid tugevamalt oma mahlaklaasi külge.

Mulle tehti muidugi märkus kah. Nimelt Tantsulõvi nõudis juubeliüritusel, et edaspidi pean ma kohvikuaknale panema hoiatava sildi kui ma seal istun, et siis tema teaks eemale hoida, sest minuga koos kiskuvat asjad väga käest ära. Ma pole küll hästi aru saanud, mis mina sinna nii väga puutusin, et sellest kõigest nädala sees selline viisteist tundi kestnud kräu sai... :)

Kolm olupilti

Esimene.
Suures linnas on ikka igasuguste hullude kontsentratsioon natuke suurem kui provintsis. Näiteks on täiesti tavaline, et väljanägemiselt veidike mu elukohajärgse kohviku püsiklienti meenutav mammi vehib kätega ja sõimab valjul häälel inimtühjal tänaval prügikasti, hoiatades seda, et see lõpetaks oma pea kolmesajakuuekümnekraadise pööritamise ning kuulaks lõpuks ometi ära, mis mammil öelda on. Ja öelda oli tal juuste lehvides ning silmade põledes oi kui palju.

Teine.
Kui keegi veel arvab, et kiirtoidu-"restoranid" on eelkõige laste ja teismeliste kogunemispaikadeks, siis tasub uuesti arvata. Tööpäeva lõuna ajal oli kaks kolmandikku ühe sellise külastajatest hoopis viisakalt riides pensionäriprouad, kes tulid üksi, kaksi ja mitmekesi oma lõunakohvi jooma ning kooki või jäätist sööma. Nojah, eks ta odavam ju on tõesti kui mõnekümne sammu kaugusel päris kohvikus.

Kolmas.
Isegi ilm ei soosi majanduskriisis end pinnal hoida üritavaid ärimehi. Üks neist, kes on oma elukutseks valinud kerjamise ränkraske kuid seda tasuvama töö, jäi nimelt tormi kätte. Lesis teine ühe käidavaima koha peal, raputas oma kurvast saatusest ning liikumispuudest heietades kõigi poole oma pappkarbist tehtud kerjakarpi ning mõnikümmend sekundit peale seda kui üks tütarlaps talle sinna midagi poetas, virutas salakaval tuulehoog selle tal käest. Ühe liikumisvaevustega mehe jaoks suutis ta küll üllatavalt kiiresti oma varandusele valjult ropendades järele tormata nii et ma järeldasin, et tormine tuulehoog pidi ilmselgelt olema Issanda Jumala ingli puudutus, mis ta hetkega terveks ravis. Halleluuja ja aamen!

Vahepeal

Kuu algas suurejooneliste (taas)avamispidustustega, kohal olid prominendid ja pealinna moosekandid ning muidu toredad inimesed. Ja kuigi me õiendasime seal tol päeval umbes seitsmeteistkümnel erineval põhjusel mitmesuguste asjade och värkide kallal, mis meie arvates (who cares about our opinion anyway, eksole!), oleks võinud teisiti olla, on pererahvas tugeva närvikavaga ning nii lihtsalt juba alla ei anna. Nojah, tegelikult nad ka põhijoontes teavad, mida nad teevad. :D

Igatahes on Bermuuda kolmnurk taaskord saanud tagasi oma kolmanda nurga ja nagu seda geomeetria vaatevinklist uurides tundus, on see endiselt vahedalt terav nurk. Eks me muidugi aitasime seda nurka seal kah oma kella kaheni hommikul teritada.

Ründav lest.

Mõned tunnid enne seda, loojuva päikese romantilistes kiirtes üritas üks minu jaoks täiesti tundmatu tegelane mind enda vee peal loksuvasse transpordivahendisse külla kutsuda. Me naersime oma laudkonnaga juba tükk aega varem, et sealtpoolt kostvat muusikavalikut arvestades oli oht selle seltskonna minoriteeti kuulumiseks täiesti olemas. Asi muutus lõpuks üsna koomiliseks ja kui ta mind viimaks juba nimepidi kutsuma hakkas, siis ka põnevaks. Arvatavasti on minuga juhtunud sama, mis ühe kaasa kolleegiga, kes ühel päeval olla teatanud, et "täna kell 13.42 kadus mul mälu." Sama on siin, sest mul ei ole endiselt vähimatki uduaimu, kellega oli tegu. Teine võimalus on see, et lõpuks ometi on mõni prohvet (s.t. mina) ka omal maal kuulsaks saamas. Või misiganes.

Järgmine huvitav stseen toimus kesköö paiku, mil üks mõnevõrra liigselt humala- ja hundijalavett tarbinud meessoost isik hakkas ühel hetkel keset pidusaali Tantsulõvi pseudonüümi kandva noormehe kintsu silitama. Noh, muidu poleks sest ehk midagi olnudki kui ta veidi varem poleks üritanud sama teha seltskonnas viibinud tütarlastega aga sai sealt vastu näppe. Eks ta sai vastu näppe ka Tantsulõvi käest aga naljakas on muidugi see, et mingis joobestaadiumis tuleb mõnele peale tunne, et anything goes. Pagan küll, otsustagu siis juba ükskord ära, keda ta tegelikult tahab.

Laupäeval selgus, et on piisavalt soe. Sel ajal kui mina mammonajumalat orjasin ning akna alt möödatuhisevaid topless-vormi kandvaid kutte kadedusega vahtisin, käis kaasa ennast päikesele näitamas aga selle hulljulge teo trumpas Emand kohe üle, sest nagu me õhtul kuulsime, oli tema juba ujumas käinud. Meres, jääpankade ning külmast nokki plagistavate luikede vahel! Brrr...

Pühapäev oli äärmiselt töökas. Peale seda kui kaasa end keskpäeva paiku voodist välja veeretas ning hommikusööki nõudis (ajal, mil isegi lõunaoote jaoks on juba veidi hilja - eksole, lõppude lõpuks ei ela me New Yorgis, kus saab ööpäev läbi hommikusööki) ja me seda elukohajärgses kohvikus tarbimas käisime, hakkasime me tööle. Ma saagisin eluga riskides maa ja taeva vahel tilbendades (s.t. võdisevate põlvedega umbes redeli neljandal astmel seistes) puu küljest ära kolm oksa ja siis lõin käepärastest vahenditest disainitud eksklusiivse kuuririiuli tarvis puutükkide sisse oma 40 naela. No ja veel umbes viis tükki peksin kõveraks, sest need olid ilmselgelt tinast tehtud. Mu kaasa tsiteeris sel puhul oma papsi ning selle tarkusetera mõte oli selles, et millegi sisse ühe pehme asja saamisega on alati üks igavene jama olnud.

Peale seda, nii umbes kolmveerand nelja paiku, olime me juba nii läbi, et viimane aeg oli minna ja kosutuseks veidi veini juua. Koogineiu rääkis oma eksami- ja muidu muljeid, siis me kolisime punktist B punkti A, uudistasime remonti vajavaid ruume, proovisime uusi tooteid, tempisime veel veidi (hea küll, veidi rohkem kui veidi) veini ning enne kui arugi saime, oli kell juba sada ning viimane aeg end koju lohistada. Oligi jälle üks nädal edukalt läbi saanud.