No kuulge, kui juba sellise otsinguga guugeldades pidevalt siia lehele satutakse, siis ei saa ju otsijate lootusi petta, eks ole. Niisiis ketrasin kiiresti tänavuse PÖFF'i kava läbi ja jäidki mõned filmid silma, mis gay-subkultuuriga kenasti seonduvad. Tutvustused pärinevad festivali enda lehelt ja usutavasti ei ole Tiina Loki tiimil midagi selle vastu, et neid töid reklaamida ka selle blogi mõlemale lugejale. :)
Hedi Slimane, minu elu
(Hedi Slimane, Mein Leben)
Režissöör: Cristina Trebbi, Gero von Boehm
Räppar Kanye West peab teda jumalaks. Moedisainer Karl Lagerfeld võttis aasta jooksul kaalust alla 42 kilogrammi, et kanda tema poolt disainitud rõivaid. Muusikud on teda sisse kirjutanud mitmesse laulu. Ta nimi on Hedi Slimane ja Diori meestekollektsiooni peadisainerina muutis ta totaalselt meestemoodi, tuues au sisse kõhnad ja poisiliku välimusega mehed. Slimane'i loodud slim fit ülikonda nõudis oma garderoobi ka Madonna ning muidugi tema soov täideti. Moelooja Henry Holland kujundas Slimane'i loodud lookile mõeldes t-särgid "Cause me pain, Hedi Slimane". Kõik mehed (ja muidugi ka naised), kes tahavad moeteemadega kursis olla, peaksid Hedi Slimane'i tegemistel silma peal hoidma.
2004. aastal valminud film HEDI SLIMANE, MINU ELU on lihtne, kuid põnev vaade Diori meestekollektsiooni uutesse kõrgustesse viinud moeloojast. Ja kuigi Slimane praegu enam Diori jaoks rõivaid ei disaini, on see taas kord põgus pilguheit muidu üsna suletud moemaailma kardinate taha, kus erinevate inimeste ideede ning materjalide koosluses sünnib pidevalt midagi ilusat ja ihaldusväärset.
Helen Saluveer
Keith Haringi maailm
(The Universe of Keith Haring)
Režissöör: Christina Clausen
See täispikk dokumentaalfilm räägib maailmakuulsast graffitikunstnikust Keith Haringust, kelle mantraks oli „kunst kuulub kõigile". Filmis on näha intervjuude ja arhiivimaterjali kaudu mitmeid kuulsusi, keda Haringu kunst on mõjutanud, nende hulgas Madonna, Yoko Ono, David LaChapelle, Kenny Scharf, Carlo McCormick ja Andy Warhol. Vaatamata sellele, et Haring suri 31-aastaselt AIDSi, oli tema kunstipärand 1980ndate New Yorki tänavakultuuri lahutamatu osa ning tema looming on saanud kõikjal popkultuuris tunnustatud 20nda sajandi visuaalseks keeleks.
Koos Gilberti ja George'ga
(With Gilbert & George)
Režissöör: Julian Cole
"Kunst on kõigile" on maailmakuulsa kunstnikepaari Gilbert & George motoks. 1960ndate lõpus enda mängitud elavate skulptuuridega rahvusvahelisse tippkunsti sisenenud Inglise-Itaalia duo firmamärgiks on suureformaadilised, kuid väikestest allosadest koosnevad erksates värvides maalid, mis tihti käsitlevad ühiskonna tabuteemasid või purustavad sotsiaalseid ning kunstinorme. Oma maalide peategelasteks on Gilbert ja George tihti ise, kartmata avalikkusele demonstreerida oma keha kui haavatavat objekti.
Filmilooja Julian Cole tutvus Itaalia päritolu Gilberti ja Inglismaal sündinud George'iga 22 aastat tagasi poseerides ühel nende maalidest. Cole'i ammune unistus, luua tutvuse jooksul salvestatud videomaterjalist dokumentaalportree ekstravagantsest kunstnikepaarist realiseerus aga aastakümneid hiljem. See toob esmakordsel vaatajani olulised hetked maailma kunstitippude pikaajalisest ning revolutsioonilisest karjäärist - esimestest elavatest skulptuuridest massiivsete ülevaatenäitusteni Venemaal ja Hiinas ning Gilberti ja George'i kiivalt varjatud koju Londonis.
KOOS GILBERTI JA GEORGE'IGA on informatiivne, kuid samas hoogne ja lustlik portree, mis tutvustab vaatajale Gilberti ja George'i värvilist ja unikaalset maailmanägemust. Nagu märgivad kummaliselt ja erakordsed peategelased ise: "Me oleme alati tahtnud teha kunsti, millest kõik saavad aru. Kui laps tuleb galeriisse peaks ta sellest aru saama."
Sten Saluveer
Maakooliõpetaja
(Venkovsky Ucitel)
Režissöör: Bohdan Slama
Andekas ja kvalifitseeritud noor õpetaja läheb maakooli loodusteadusi õpetama.
Siin kohtub ta ühe naise ja tema pidetu 17-aastase pojaga. Õpetajal puudub naise vastu igasugune romantiline huvi, ent nende vahel kujuneb kiiresti tugev sõprus, mis austab mõlema ebakindlusi, lootusi ja igatsust armastuse järele.
MAAKOOLIÕPETAJA räägib inimestest, kes igatsevad armastust, ent kardavad seda otsida või sellele anduda. Lihtsasse loosse toob intriigi ja kaastunnet Slįma unikaalne kompositsioon Tšehhi maapiirkonna pastoraalsetest meeleolupiltidest, kuhu lõikub ennast vihkava homoseksuaali kuju. Slįma ei varja ebamugavaid fakte ja tema tegelaskujud ei ole Tšehhi kinos tavaliselt tegutsevad lärmakad tüübid. Tema filmi kaadreid täidab hoopis melanhoolne rahvas, kes uputab oma igavust põhjatutesse pudelitesse. Pavel Liška on üks Tšehhi Vabariigi meisterlikumaid meesnäitlejaid ja Bydžovskį on tunnustatud teatrinäitleja. MAAKOOLIÕPETAJA on Slįma terava naturalistliku silma läbi esitatud liigutav ja mõtlemapanev linateos.
Dimitri Eipides, Toronto filmifestival
Mees, kes armastas Yngvet
(Mannen som elsket Yngve)
Režissöör: Stian Kristiansen
On 1989. aasta november. Berliini müür variseb kokku. Aga pisikeses Stavangeri linnas ei ole 17-aastasel Jarle Kleppil ainugi, et kõik on muutumas. Viimasel ajal on asjad sujunud - tal on oma tüdruk, parim sõber ja punkbänd. Kuid siis ilmub nende klassi uus poiss, Yngve, kes käitub teistmoodi kui ülejäänud poisid. Jarle on segaduses ja ei tea, mida teha. Ainus, mida ta teab, on see, et ta tahab kohtuda Yngvega üha tihemini, isegi kui see tähendab asjade tegemist, mida Jarle vihkab, nagu Duran Durani kuulamine ja tennisemäng. Ajapikku pettuvad temas kõik lähedased ning Jarle, mees kes armastas Yngvet, saab teada, mida tähendab olla üksi kõigi vastu.
Türgi saun
(Hamam)
Režissöör: Ferzan Özpetek
Kui postmodernistlik abielu toimib võrdsuse printsiibil, on Francesco (Alessandro Gassman) ja Marta (Francesca d'Aloja) täiuslik paar. Mees on sale, pikk, sarmitu, külm. Naine on samuti sale, pikk, sarmitu ja külm.
Mees on ärrituv ning teiste inimeste tunnete osas ükskõikne. Naine on vihane ja ülierk enda tunnete suhtes. Nad kaklevad ja kisklevad ning töötavad Roomas oma disainifirmas. Nende elustiil sobib neile hästi - nad on kõrge stressitaluvusega enesekesksed töönarkomaanid, kes mahutavad rääkimise, söömise ja armastuse telefonikõnede ja klientidega kohtumiste vahele. Mehe tädi sureb Istanbulis ning jätab talle päranduseks kinnisvara. Ta läheb kohale vara müüma ning peatub perekonna juures, kes naise eest oli hoolitsenud. Masendusest hoolimata hakkab mees rahunema ning laseb linnal end kaasa haarata. Libekeelsest advokaadist hoolimata otsustab ta Istanbuli jääda ning maja keldrikorrusel oleva Türgi sauna korda teha, nurjates sellega arendaja plaanid.
"Özpetek on tundlik režissöör. Ta ei kiirusta. Ta laseb kujuneda loomulikel rütmidel ning pöörab suurt tähelepanu toidule. Tema kaameratöö on pehme, sensuaalne ning aeglane. Hoolimata stseenide ja näitlejatöö kvaliteedist võib filmi aeglane tempo vaataja kannatuse tõsiselt proovile panna."
Angus Wolfe Murray, Eye for Film
Viktor & Rolf: sest me oleme seda väärt!
(Viktor & Rolf: Because We're Worth It!)
Režissöör: Femke Wolting
Hollandist pärit Viktor Horsting ja Rolf Snoeren kohtusid ülikoolis ning juba 1993. aastal lõid koos moemärgi Viktor & Rolf. Brändi moe-show'd on alati väga oodatud teatraalsed vaatemängud, kus modellid kannavad ootamatuid aksessuaare või kummalisi detaile - patju, mis seotud modellide seljale või peas musti kiivreid või sarvi.
Film VIKTOR & ROLF: SEST ME OLEME SEDA VÄÄRT! toob vaatajate ette brändi parfüümi Flowerbomb ja samanimelise rõivakollektsiooni loomise aja. Kangaste valimisele, rõivamudelite modelleerimisele ja parfüümi kontseptsioonikoosolekutele paneb punkti võimas moe-show, mis taaskord näitab moegeeniust oskust oma loomingut väga efektselt eksponeerida. Moemaailma lemmiklasteks nimetatud Viktorit ja Rolfi vaadates saab tõdeda, et kaks pead on ikka kaks pead. Ilmselt on nende edukuse taga just sujuv koostöö, ühine hingamine, ühine eesmärgi poole püüdlemine.
Viktor ja Rolf näevad välja kui seksikad nohikud - sarvraamidega prillid ja tennised kuuluvad nende tavapärase välimuse juurde. Ometi on nad mehed, kes määravad paljude nüüdisaegsete moeteadlikute naiste välimuse. Sest nad on seda väärt.
Helen Saluveer
Kindlasti jäi midagi praegu ka märkamata. Selle võimaluse kompensatsiooniks ja iseendale tulevaseks meeldetuletuseks (nagu ka varasematel aastatel) olgu siis veel mõned "tavalised" filmid, mida vähemalt mina küll kunagi vaadata tahan.
Kahe jalaga hobune
(Asbe Du-Pa)
Režissöör: Samira Makhmalbaf
Esimene tähelepanuväärne asi selle Afganistanis üles võetud filmi juures on selle autor - 28-aastane kaunis ja naiselik iraani režissöör Samira Makhmalbaf. Ka tema isa Mohsen Makhmalbaf on kuulus režissöör ning antud filmi stsenaariumi autor.
KAHE JALAGA HOBUNE on Samira neljas film. Kuna Iraani pinnal ei lubatud seda filmida, oli võttepaigaks Afganistan. Filmimise käigus tabas võttemeeskonda pommirünnak ning kuus inimest said väga tõsiselt vigastada. Vaatamata kõigile raskustele ei lahkunud Samira Afganistanist enne, kui film sai valmis. Tegu on raske ja ärritava filmiga, mis läbi kahe poisi suhte näitab vägivalla tegelikku anatoomiat.
Rikka isa poeg, kes miiniplahvatuses jalad kaotanud, kasutab teist poissi hobusena, kes teda kooli kannab. Nende suhe sisaldab tõeliselt laia spektrit emotsioone, selles on nii õrnust kui ka eneseohverdust, kuid poiste mängud viivad hetkeni, kus inimene murdub ja muutub loomaks. Filmi fookuses pole niivõrd see, kuidas keskkond või riik inimest mõjutab, vaid see kuidas inimesed ise teineteise kuritarvitamise ja tarbimiseni jõuavad. Olgu kontekstiks siis totalitaarne režiim või töösuhted kolleegide vahel.
Filipp Kruusvall
Kukkumine maa pealt
(Wa-Ala el Ard el Sama'a)
Režissöör: Chadi Zeneddine
Film jutustab neli teineteisega lõdvalt seotud lugu, milles kõigis on peaosas Beirutis elavad üksildased inimesed. Iga lugu paigutub erinevasse kohta ja ajajärku enne või pärast kodusõda või selle ajal.
Tüdruk vahetab oma mänguasjamaailma kaamera vastu, mis jäädvustab karmi tegelikkust. Sõpra leinav turvatöötaja leiab lohutust tualeti uksele kirjutatud sõnumitest ja neile vastamisest. Naine tantsib ja nutab, oodates asjatult oma armastatut. Peaosaline Joussef - nutikas vanamees - elab varemetes ja kogub õnnelike inimeste fotosid. Ühel päeval saab talle osaks maagiline kohtumine.
Poeetilises ja kohati sürreaalses laadis filmi tegelik peaosaline on autori palavalt armastatud Liibanoni pealinn Beirut.
Tauno Maarpuu
Naabruskonna kangelased
(Die Helden aus der Nachbarschaft)
Režissöör: Jovan Arsenic
Filmi kuut peategelast seob ühine naabruskond ning rohkem või vähem saladuslikult ühendatud saatused. Attila on tuletõrjuja. Ta suudab süüa klaasi ja pälvib sellega telesaate juhi Erika tähelepanu, sest häbelik pagarineiu Rositta loobus viimasel hetkel ootamatult saatesse ilmumast. Erika psühholoogist abikaasa Ulf on oma abielu juba ammu maha kandnud ning katsetab tiivaripsutamise võimeid internetis ja Attila juurest jalga lasknud telekarjäärist unistava Sabinega. Viimane on aga Ulfi teismelise poja Niko salaunistus ...
Tragikomöödia mängumaa on Berliini linnaosa Prenzlauer Berg, millest on tänu viimastel aastatel sinna koondunud noorele ja loominguliselt kirjule elanikkonnale saanud rahvusvaheliselt tuntud kultuskvartal. Selle protsessi käigus on Prenzlauer Berg loomulikult palju muutunud ning algselt pretensioonitu ja kergelt boheemlaslik elustiil on segunenud kiibitsejate mentaliteediga. Nii mõnigi põliselanik ei oska siin korraga enam orienteeruda, ei tunne õigeid poose. See pakub filmile tänuväärse taustsüsteemi ning nii liigub lugu läbi kohutavalt piinlike ja asjaosaliste jaoks ebamugavate situatsioonide, mis on samas tihti korraga nii absurdsed kui ka liigutavad.
Taas kord üks tore film Berliinist, mille tagahoovidest võib leida kõige kummalisemaid lugusid ja tegelasi.
Heli Meisterson
Viimane on ju igati loogiline jätk mu Berliini-filmide kiiksu täiendamiseks...
Ja ülemises nimekirjas oleva "Hamam'i" peaks PÖFFitajatele kohustuslikuks tegema. :)
7 kommentaari:
Nonäed, vähemalt kaks filmi jäid mul silme vahele. Peab ütlema, et sel aastal on Pöffi kava meist üsna mööda läinud. Ma esimese ringi lugemisega leidsin vaid Hamam'i, mis on aga sadu aastaid vana ja ammu nähtud ning isegi riiulis olemas.
Tänud.
Ole lahke. Tänavune PÖFFi kava on jah nagu ta on. :) Aga samas on sarnane tendents ka mujal maailmas toimuvatel festivalidel ja mu meelest on ju terve tänavuse aasta lombitagused die-hard fännid porisenud selleteemaliste filmide vähesuse üle. Mis küll väga ei üllatagi, sest homoteema uudsus on ju kadunud ja see ei ole hetkel promooterite jaoks enam in. See muidugi ei tähenda, et teema nüüd hakkabki festivalidelt mõneks ajaks kaduma. Filmitegijad on enamasti alati konjunkturistid ning küll nad tabavad ära need muud nükked, millega ka gei-teemalised filmid festivalidele saada. :)
Aga muidu jah, kui need moetegelastest tehtud dokid välja jätta, siis ongi tänavu vist kokku vaid kolm filmi. Samas võrreldes näiteks mõne 1970ndate aastate Nõukogude Eesti filmiüritusega on seda ju oi kui palju. :D
Miks "Hamam" just nüüd Eestisse jõudis, on muidugi huvitav. Arvatavasti on see seotud ühest küljest režissööri kõva promokampaaniaga (kevadel Istanbulis käies nägin oma silmaga kui võimsalt teda reklaamiti ja just "Hamam" oli see film, mida oleks võinud osta igast viimasest kui DVD-dega kauplevast tänavaputkast, suurematest poodidest rääkimata) ning teisalt Eesti ja Türgi üha süveneva sõprusega.
Hei,
ilmselt peaks ka Valentino film siia valikusse kuuluma ?:)
Tervitades,
Helen
Moeprogrammi koostaja
Ah, Valentino-filmi jätsin ma nimekirjast välja nimetet moeguru rõhutatult traditsioonilise seksuaalsuse pärast. :D
No mulle see Hamam küll ei meeldinud, ei leia tas ka midagi mis peaks kohustuslik olema.
Ütle parem mis oli selle kaheksakümnendate alguses toimuva gay sarja nimi mis üheksakümnendatel YLE pealt jooksis. Mingis San Fransisco majas toimus tegevus kus elas koos kirju seltskond. Türgisaun, yuppied ja kanep.
Nu ma ei tea, mulle Hamam jälle meeldis. :)
Mis sarja puutub, siis ega sa ei mõtle juhtumisi Armistead Maupin'i raamatute järgi tehtud "Tales of the city" / "More tales of the city" / "Further tales of the city" sarju? Ma ei tea, mida soomlased siis näitasid (provintsivärk, eksole :) ja tegevus toimus kah kusagil seitsmekümnendate teisel poolel aga Frisco on seebis olemas ja segane seltskond ühes majas samuti. Igavesti lahe vaatamine pealekauba. :)
Tänks, Tales of the City see oligi. Soomlastel vist oli nimeks San Franciscon tarinat või midagi sinnakantti.
Postita kommentaar