Journey to the center of the Earth (2008)

Journey to the center of the Earth (Reis maakera südamesse)
Lavastaja: Eric Brevig
2008
http://www.imdb.com/title/tt0373051/

Islandil ekspeditsioonil viibiv teadlane Trevor Anderson (Brendan Fraser) satub koos oma vennapoja Seani (Josh Hutcherson) ning nende kauni kohaliku teejuhi Hannah’ga (Anita Briem) tormi eest varjudes lõksu. Ainus pääsetee on liikuda üha sügavamale koopa sisemusse. Pärast pikka kukkumist leiavad nad end kujuteldamatus paigas, mis vastab täpselt kunagi Jules Verne’i samanimelises romaanis kirjeldatule! Suured lihasööjatest taimed, hiiglaslikud lendpiraajad ning hirmutavad dinosaurused. Sedamööda, kuidas maakera südames hoogustub vulkaaniline tegevus, saavad meie rändurid aru, et peavad leidma kiiresti pääsetee, sest aeg on otsa lõppemas.

Kummalisel kombel olen ma viimastel aastatel sattunud vaatama kõiki filme, kus Josh Hutcherson kaasa on teinud ja seda veel niimoodi, et ma olen Joshi osalusest teada saanud alles siis kui poiss ükskord jälle ekraanile ilmus. Niimoodi juhtub siis kui ei viitsi kodutööd teha. Nojah, selge on see, et käesolev on näitlemise koha pealt üks ta kõige kehvemaid ülesastumisi. Kuigi ega ka Fraser ja Briem selles eriefektide tulevärgis just Oscareid välja ei teeni. Mõned grimassitamised, mõned röökimised, paar sentimentaalsemat stseeni ja ongi kogu lugu. Ülejäänud aja täidavad kaklused lilledega, pesapallimatš kaladega ning hullumeelsed sõidud kaevanduse vagonettides või dinosauruste kolpades. "Maailma esimesest täispikast 3D mängufilmist" (nagu reklaamslogan kõlab) ei saagi tegelikult palju muud tahta, see peabki olema efektne kihutamine, kukkumine või publiku kallale kargavad jõletised. Lihtsalt veidike tavapärasemast teravamaid emotsioone, samalaadseid nagu oma vaatajatele pakkusid juba Lumière-vennaksed oma rahva suunas sõitva rongiga.

Ma vaatasin sest filmist küll "tavaversiooni" aga ma olen IMAX-ites niipalju neid kolmemõõtmelisi filme näinud küll, et suudan ette kujutada seda, mis kuu aja pärast Tallinnas toimuma hakkab. Tegelikult saab kalli pileti ostnud vaataja ka kinos natuke petta, sest ainus õige viis oleks sedasorti filme üles võtta publiku vaatenurgast ning lisaks ekraanile ja stereoprillidele peaks siis kinodes olema ka spetsiaalsed toolid. Sellised, mis liiguvad, kalduvad, rapuvad, puhuvad õhku ja nii edasi. See kõik aga eeldab liiga suuri investeeringuid kinodesse ja seepärast jäävad sedasorti filmivaatamise kohad endiselt erinevate lõbustusparkide ampluaaks. Võimalik muidugi, et tulevikus need kaks meelelahutusasutuse tüüpi lähenevad üksteisele ning lõpuks ehk sulanduvad kokkugi. Seni aga ei tasu väga elevusse neist niinimetatud 3D-filmidest minna.

Nõukaajal oli kena komme pühapäevahommikuti telekast lastele kõikvõimalikke seiklusfilme näidata. Kui see film oma kinotuurid ükskord ära on teinud, siis klassifitseerub see just täpselt selliste filmide sekka.

Üks asi veel. Kui IMDB ja muud allikad annavad filmi valmimisaastaks 2008, siis filmi enda lõputiitrites on kirjas 2007. Võta siis kinni... :)

4/10