Vanainimestest...

No mina ei tea. Kui mõtlema hakata, siis on aeg ikka kohutava kiirusega lennanud. Alles see oli kui ma vene kroonusse minema hakkasin ja siis käis üks tsiri-piri-pinn ja hopsti, ongi kakskümmend aastat hiljem. Ma arvan, et lõpuks saab see olema umbes homme hommikul kell pool viis kui on juba nelikümmend aastat hiljem. Midagi, milleni vaesed kolm musketäri Louis XIV õukonnast ei jõudnudki ja noh, ega seda Aramise ning enda värkigi siin ei tea midagi. Eriti veel kui arvestada kõiki neid võimalikke, kahtlemata huvitavaid kuid samas ka seda hävitavamaid arenguid planeedil Maa, millest päris mitmed kodumaise blogosfääri arvamusliidrid (eksole, "armsad õed ja vennad maailmalõpuootuses"...) jutlustavad.

Ma olen kusagil (see oli vist küll ancientboy kodulehe iidvanas, umbes kümme aastat vanas reinkarnatsioonis, mis ammu kaduvikku libisenud) tsiteerinud Pink Floyd'i lugu "Time" (vt. ka allpool) ja kõige iroonilisem on, et täpselt nii ongi, endiselt, ja loomulikult pole see hanging in quiet desperation mingi English way. See on samavõrd - kui mitte enamgi - Estonian way. Mis sellest, et riimi ja rütmiga oleks sel puhul probleeme. Vabavärsi ruulimisaeg. Muide, Floyd'i mehed olid aastal 1973, mil nad oma surematu hiti veel ühe geeniuse, Alan Parsons'i kaasabil salvestasid, oma hilistes kahekümnendates ja sellest on tänaseks möödas rohkem kui 35 aastat...

Muidugi ei usu pea ükski teismeline või isegi paarikümnene noor inimene (OK, ma tean vähemalt ühte erandit või vähemalt teeb ta siis väga hästi sellist erandi nägu), et iga lisanduva aastaga ei käi üldse mingit krõksu ja et kolmekümnendate teises pooles ei saa nagu suurt arugi, et midagi oluliselt teistmoodi oleks kui näiteks kümme aastat varem. Noh, aga lõppude lõpuks on see uskmatus nüüd juba nende noorte inimeste probleem ja mitte enam minu oma. Pealegi saavad nad sellest hiljemalt paarikümne aastaga üle.

Kahjurõõm? Ei, lihtsalt fakti konstanteering. :)

Millest selline postitus? Põhjusi tegelikult mitmeid aga tõeliseks katalüsaatoriks sai tänane juhuslik kohtumine vihmamärjal tänaval. Ühe tuttava pojast, kes oli minu mäletamist mööda ikka laps ja laps ja nii edasi (aastat kümmekond tagasi sealjuures kohati veel üsna tüütu, ma tuletasin oma õeluses ja vastikuses ühte võrdlemisi piinlikku juhtumit talle tänagi meelde), on väga ootamatult saanud üks tõesti ilus noormees. Igatahes tüdrukuid (ja kindlasti poissegi) peaks ta ümber sumisema oh kui palju või kui nad seda ei tee, siis on nad - just nemad, mitte tema - ise selles süüdi. Neil pole kõige õrnemat aimugi, millest nad ilma jäävad. Ning rikutud mõtlemisega friikidele: unustage ära, midagi sellist ei ole mõttessegi tulnud (not even close to my type anyway :) ) aga aja kulgemisele viis mõtted küll. Ja sealt edasi juba ajale umbes-täpselt xxxxx-teist* aastat tagasi kui ühes autosse topitud noorte inimeste seltskonnas sai vähem kui kilomeeter enne sihtpunkti täiesti ebatõenäolises kohas surma üks poiss, kes vanuse poolest oleks võinud täna kohatud kute isaks olla kuid kes halvas tujus saatusejumalanna kapriisi tagajärjel jäigi igavesti nooreks. Nooreks ja surnuks. Only the good die young.

Memento mori, tõepoolest. Ja kui te loodate, et ma nüüd kisendaksin üle maailma veel mõne tuntud fraasi (seekord võiks see olla näiteks kasvõi vana hea carpe diem), siis lõpuks, mis see minu asi on. Eks te ise tea. Mina lähen võtan veel klaasikese veini ning panen uuele ringile mängima oma tänahommikuse avastuse Death Cab For Cutie (jah, täiesti juhuslikult on tõepoolest olemas sellenimeline ja sealjuures veel kõrgelt hinnatud USA indie-punt, ütle siis veel, et asjad ei haaku kõige kummalisematel viisidel...) uusima albumi "Narrow stairs.
_________
* - ega peale "Magnuse" debiilset ärakeelamist ei tohi ju enam väga palju isikustatavat informatsiooni kirja panna.

Pink Floyd - "Time" (albumilt "The dark side of the moon", 1973):

Ticking away the moments that make up a dull day
You fritter and waste the hours in an off hand way
Kicking around on a piece of ground in your home town
Waiting for someone or something to show you the way

Tired of lying in the sunshine staying home to watch the rain
You are young and life is long and there is time to kill today
And then one day you find ten years have got behind you
No one told you when to run, you missed the starting gun

And you run and you run to catch up with the sun, but its sinking
And racing around to come up behind you again
The sun is the same in the relative way, but youre older
Shorter of breath and one day closer to death

Every year is getting shorter, never seem to find the time
Plans that either come to naught or half a page of scribbled lines
Hanging on in quiet desperation is the english way
The time is gone, the song is over, thought I'd something more to say.

(David Gilmour/Nick Mason/Roger Waters/Richard Wright)