14 aprill 2009

Riigi "paindlikkusest"

Kirjutas noorpoliitik oma blogisse sissekande Meie riik on paindlik, mis algab niimoodi: "Ilge paanika läks ikka lahti, kui tuli uudis II pensionisamba sissemaksete külmutamisest riigi poolt. Jah, riik ei maksa mõnda aega pensionifondidesse aga kuulge inimesed, see otsus ei sündinud kergekäeliselt." Ja nii edasi ja nii tagasi.

Optimism on muidugi tore asi aga noorpoliitikutel ei tasuks uskuda kogu seda roosat vahtu, mida neile parteikoosolekutel räägitakse. Fakt on see, et pensionisambad on läbi kukkunud (sinna tehtud sissemaksed on kaotanud tublisti ka nominaalväärtuses, rääkimata selle raha ostujõust ning ei ole vaja hakata seletama, et tegu ongi pikemaperioodilise projektiga ning et see pöörab kasvule - see on pläma), fakt on see, et riik sundis oma kodanikke teise sambasse raha kandma, et pankade süüdimatud rahakeerutajad (kes loomulikult millegi eest ei vastuta) sellega börsikasiinos mängida saaksid. Samamoodi on fakt, et selleks ajaks kui praegused noorpoliitikud ükskord pensionikka jõuavad, ei ole nende tehtud sissemaksetest mitte midagi arvestatavat järel. Isegi kui fondid iseenesest veel alles on, on nende kunagine sisu muundunud näiteks pangapuukidele kuuluvateks, uhkete terastarade taha varjunud ja automaaturite kaitse all olevateks eratsitadellideks.

Teise samba absurdi näitab imelihtne matemaatika. Kui töötaja palk on 10'000 krooni (aga väga paljudel on see oluliselt väiksem ja lausa töötutest ma ei hakka rääkimagi), siis on 2% sellest 200 krooni, mis teeb aastas 2400 krooni ja 45 aastaga (tööealine iga, vanusest 18 kuni 63) 108'000 krooni. Eeldades, et meessoost töötaja (nagu nimetet noorpoliitik on) elab keskmiselt 75 aastaseks (mis hetke statistikat vaadates on küll utoopia...), teeb see pensionieaks 12 aastat ehk pensionärile jääb igaks aastaks kogutud pensionist (muidugi eeldusel, et see suudab meie toredate diilerite käes säilitada vähemalt nominaalväärtusegi) 9000 krooni aastas ehk 750 krooni kuus. Isegi kui see summa oleks kahekordne (20'000-lise palga juures nt. 1500 krooni) ja isegi kui me lisaks siia oletatava esimese samba sandisendid, kas tõesti keegi arvab, et selle rahaga on võimalik normaalselt ära elada? Ei saa unustada ka inflatsiooni (asja lihtsamaks tegemiseks jätame maailma selleks ajaks tabanud näljahädad, sõjad ja muu sellise arvutustest praegu välja), mis on hinnanumbrid kergitanud praegusega võrreldes mitmekordseks.

Ma tean küll, et sellise jutu peale lendavad kohe peale tähtsad ja targad, kes rõhuvad kolmanda samba vajalikkusele. Lollus. Miks peaks needsamad diilerid, kes teise samba põhja on lasknud, ootamatult just kolmanda samba fondid tootlikutena hoidma?

Teise samba sunduslikuks tegemine oli kasulik ainult ja ainult pankadele, kelle kätte see raha (ja me räägime väga suurtest summadest) on koondunud ja kes seda praegugi veel rõõmsalt maha laristavad. Kui riik tegi seda teadlikult, oli see kuritahtlik käitumine oma kodanike vastu. Kui riik tegi seda ebakompetentsist lähtudes, siis pole meile selliseid äbarikke riigijuhte tarvis.

Riik lubas lisada "omalt poolt" (st. tegelikult siis küll lihtsalt palgasaaja poolt makstud maksudest seda raha ringi kantides) 4% ja seal ei olnud mingeid mööndusi. Nüüd riik tahab selle lubaduse lihtsalt tagasi võtta kusjuures õige kriis pole meid veel tabanudki, praegune on alles algus. Seda silmas pidades, miks peaksin ma uskuma, et kui riik täna lubab "omapoolsed" maksed taastada aasta-paari pärast, et ta seda ka teeb? Riik (või õigemini küll feodaalne AS "Eesti Vabariik", kelle sunnismaised pärisorjad me oleme) on nagu selle äraspidise vanasõna mees, kes on oma sõna peremees. Ta annab sõna aga võib selle ka suvalisel hetkel tagasi võtta, just nii nagu talle (s.o. AS juhatuses istuva seltskonna jaoks) kasulikumaks osutub. Kui see on paindlikkus, siis on vahepeal sõnade tähendusi muudetud.


Surmad töötukassa ukse taga
Halastamatu konkurents toob isegi vikatimehed Töötukassa ukse taha...

Tõtt öelda pole mulle kunagi meeldinud vahepeal teatud blogides valitsenud rõõmus optimism pealkirjaga "Me kõik sureme õudset surma!" aga pidevad arengud üha suurema hulluse poole sunnib mind veidi hilinenult ronima samasse paati, kus juba Wild, Punane Hanrahan ja mitmed teised ees on. Loodetavasti on see Noa paat. Tänane ja eriti homne reaalsus on see, et tegelikult saab loota ainult iseendale.

(Selguse mõttes. Mind ennast konkreetne sambajuhtum ei puuduta absoluutselt, sest ei ole mul ei teist ega kolmandat sammast. Ma arvutasin natuke juba siis kui neid nüüdseks lääbakile vajunud poste rahvale mesijutu saatel ja tekkidega meelitades pähe määriti.)

4 kommentaari:

zenbonbon ütles ...

Hehee, ma suht ammu juba rõõmustan, et nibin-nabin nende sambakohuslaste nukrast massist välja jäin. :-D (igasugused sambad ja monumendid võib EV endale teadagikuhu pista).

Loosung "Me kõik sureme õudset surma!" on mu meelest aga natuke mõttetu, sest a) keegi meist ei ela nii ehk naa igavesti b) "õudne" on küll täiesti subjektiivne määratlus, kuid samas on siiski enamiku jaoks surm ükskõik mis vormis õudne (õudne, õudsam, kõige õudsam jne.) ja c) keegi ei tea täpselt millal ja kuidas ta sureb, seega pole mõtet karta ülemaailmset katastroofi, kui võid juba homnepäev autoalla jääda.
Nii et tasub mõelda ikka ja alati...eee...positiivselt? :-D

ancientboy ütles ...

Oh, eks see loosung oli ka Wildil ja PH-l omal ajal minu meelest lõõbiga pooleks mõeldud aga asjad kisuvad sellegipoolest siin kosmoses ringikihutava kivitüki peal homo sapiens sapiens'i jaoks üha hullemaks.

Muide, negatiivses mõtlemises on kahtlemata oma eeliseid, sest siis kui asjad lähevadki nii halvasti, saab alati nentida, et ma ju rääkisin! Ja kui asjalood juhtuvad enne absoluutsesse põhja jõudmist tagasi positiivsuse poole keerama, sel juhul saab rõõmustada, et elu ei läinudki nii sitaks midagi. Realism versus optimistlik pessimism. Head variandid mõlemad. Või midagi sellist... :)

zenbonbon ütles ...

"...asjad kisuvad sellegipoolest siin kosmoses ringikihutava kivitüki peal homo sapiens sapiens'i jaoks üha hullemaks."

Njaa, mingi umbmäärane "kisuvad"? Mulle on jäänud küll pigem mulje, et pole ühtki homo sapiensi isendit, kes sellele kas otseselt või kaudeslt kaasa ei aitaks. :-) Seega tundub väheke silmakirjalik halada justkui süüdlast otsides?
:-D Jumal teab (kui ta olemas on), et planeedi elamiskõlbmatuks muutmine on ainus koostöö, mis kogu inimkonnal paistab õnnestuvat. Ju see on siis inimloomuses.

Negatiivset mõtlemist võib võtta kui ette- ja mõttetult muretsemist, mis ei tekita muud kui liigset stressi. Kuid samas võib see (loomulikult ainult siis, kui järgneb ka olukorda parandav tegutsemine) pikemas perspektiivis midagi päästa. :-) Aga ausalt öeldes selles, kui asjad lähevad nii halvasti kui ennustatud, ma küll midagi rõõmustavat ei leia. Pigem on see masendav. Suht sama nagu teaks ette, et sured pikaajalise ja piinava haiguse tagajärjel...(vaevalt, et keegi enne hingeheitsmist ütleb - Yes, I knew it!) :-P

zenbonbon ütles ...

Mhmm, a nüüd ma hakkasin mõtlema, et ilmselt on vahe sees, kas surra üksinda (samas kui teised rõõmsalt edasi vohavad) või surra kollektiivselt. Ilmselt on viimases isegi pisuke karjainstinktist tulenevat rahulolu ja kahjurõõmu, mis teeb katastroofi vastuvõetavamaks. :-)