Paljaste vene poiste tsenseerimine

Tänavu oma kahekümnendat juubelit tähistav vene poistebänd Na-Na (õigupoolest on see ammu rohkem juba mänedžeri kaubamärk kui bänd, sest aastate jooksul on sealt ikka päris mitmeid poisse läbi käinud ning neljakümnene ei paista praegustest küll ükski olevat) jäi oma hiljutisel Minski kontserdil tsensuurikääride kätte. Nimelt ei pidanud kontserdi Valgevene-poolsed korraldajad miskiks pundi reklaamplakateid ning keeldusid neid tänavatele üles riputamast.


"Ei, see plakat meid ei ehmatanud aga kusagil on mingid piirid!" selgitas kontserdipaiga, klubi "Millennium" kunstiline juht Dmitri Vrangel. "Üks asi on paljad naised, nendega me oleme juba harjunud. Aga paljad mehed..."

Otsus nende plakatite (mis muide ripuvad Venemaal praktiliselt igas kontserdipaigas ilma igasuguste probleemideta - ju siis seal ollakse juba ka paljaste meestega harjunud) võeti vastu "kogu kollektiivi poolt" ning määravaks sai kellegi märkus, et seal olevat näha ka "kõige väärtuslikum".

Nojah, kuigi tõsi ta on, et pundi liikmed on aastate jooksul mitme üsnagi eee... ütleme siis, et vallatu promofotoga (millest kaugeltki mitte kõik ei ole nii siivsad ning suguelundivabad kui kõnealune montaaž) maha saanud, siis valgevenelaste viimase väite peale ei oskagi ma midagi öelda. Oma arvates ma veel täiesti pime ei ole, ometigi ei hakanud poiste kõige intiimsemad kehaosad mulle skandaali põhjustanud plakatit ka luubiga uurides silma. Võimalik on muidugi veel ka see, et minu ja valgevenelaste arusaam meeste intiimseimatest kehaosadest lihtsalt erineb.

Otsusega neid plakateid mitte üles riputada olen ma aga põhimõtteliselt nõus. Kuigi hoopis teistel põhjustel. Hoolimata täitsa nunnudest kuttidest seal pildil pole ma ammu nii jõledaks "kujundatud" ansambliplakatit näinud. Vaesed venelased, kes seda oma tänavatel taluma peavad!

Terry Pratchett's The colour of magic (2008)

Terry Pratchett's The colour of magic
Lavastaja: Vadim Jean
2008
http://imdb.com/title/tt1079959/


Nüüd on see siis täiesti ametlikult tõestatud, et Pratchetti Kettamaailma on praktiliselt võimatu filmida nõnda, et vanameistri vaimukustest kümnendikkugi ekraanile jõuaks. Peale mitmeid katsetusi kapitaalselt aia taha läinud multikatega (Soul music, Wyrd sisters) söandati lõpuks ka "päris" filmiga kätt proovida ning et Hogfather täiesti arusaamatul kombel mõningast edu saavutas, mindi kohe veelgi suurema tüki kallale. Ehk siis võeti Kettamaailma kaks esimest raamatut (Pratchett ise kaebas DVD-l olevas kommentaaris, et algul oli mõte piirduda vaid esimese köitega aga kui nad hakkasid seda stsenaariumiks ringi kirjutama, siis selgus, et see polegi mitmel põhjusel eriti võimalik) ning klopsiti neist kokku rohkem kui kolm tundi kestev, kaheosaline telefilm. Tõsi, kärsitud ameeriklased kärpisid selle enda juures küll praktiliselt tund aega lühemaks, nii et kui kellegil on soov seda kettal osta, siis tasub briti originaalvarianti otsida.

Jah, film on korralikult tehtud, lugu jookseb ilusti, näitlejad (Sean Astin, David Jacobs, Tim Curry ja isegi patriitsina esinev Jeremy Irons) on toredad, tegevuspaigad mõnusad ning efektid tasemel aga ikkagi jääb see kõik üsna haledaks illustratsiooniks Pratchetti teksti tulevärgile. Selle asemel, et filmis toimuvale kaasa elada, mõlgutasin ma seda vaadates hoopis kõrvalisi mõtteid, näiteks Rincewindi mõõgavõitlusstseenis tuli mulle meelde kuidas soliidses eas Jacobs kurtis peale võtete lõppu, et see oli nüüd küll üks väga vale mõte kui ta otsustas selle stseeni juures dublandist loobuda. Tilbendada kaks päeva pea alaspidi maast meetrite kõrgusel sinise ekraani ees ning üritada kõrvale põigelda Rincewind'i perforeerimiseks mõeldud mõõgatorgete eest, ei olnud 67-aastase mehe jaoks just elu tipptund.

Nii et jah, korra vaadata ju võib aga väga palju sest televersioonist loota ei maksa. Muidugi ei sega asjaolu, et sellest küll suuremat asja ei saanud, stuudiot juba järgmist asja ekraanile toomast, seekord siis sahmerdavad nad "Going postal'i" kallal, mis peaks millalgi tänavu telekasse jõudma. Nunuh...

4/10

Spioneerimas 2

Ühel ilusal pärastlõunal, mil Emand oli tulnud oma tudengipõlve teekannus keema läinud vee auru vilinal välja laskma, võtsime me iseendalegi ootamatult ette veel ühe spionaaži, mis on oma aega tegelikult oodanud kordades kauem kui eelmine. Teel asutusse teatas Emand küll tagasihoidlikult häbenedes, et tema on seal juba mitu korda käinud ja mina pidin siis etendama šokeeritud kaaskondse rolli, süüdistades teda täielikus ebalojaalsuses aga ta arvas selle peale resoluutselt, et see ei lähe siis ikkagi kohe üldse mitte arvesse kui ta on olnud sunnitud kuhugi minema töise seltskonnaga ning kui talle ei anta sihtpunkti valikul mingit sõnaõigust. Nojah, siis ehk võib-olla tõesti, pidin ma möönma...

Sisenesime. Asutuses oli üks neljane laudkond, kes hakkas otsi kokku tõmbama, veel ühe laua taga istusid kaks inimest kes osutusid asutuse oma töötajateks ja meie. Lisaks kaks baarmeni-ettekandjat. Ehk siis ei saa öelda, et see oleks väga ülerahvastatud olnud. Me purjetasime oma lauda, istusime natuke aega ja lõpuks purjetasin ma tagasi leti juurde, et menüüd võtta. Noh, tont teab, äkki seal ongi niimoodi kombeks.

Hulga aja pärast, umbes minut peale seda kui ma olin Emandale poolihääli porisenud, et kui keegi ei taha meie raha saada, siis me võime ju ka mujale minna ning lähemegi kui me peame veel veerand tundi ootama, laekus teenindaja lauda tellimust võtma. Palusime siis endale lauda kanda kaks rabarberimartiinit, ühe pasta di pomodoro, tom kha (kuhu nad osa nimest panid, sellest ma virisen allpool) ning pool portsu sake maki't.


Jook laekus mõistliku aja jooksul ning oli väga hea. Samas, eks seda ongi väga keeruline ära rikkuda. Igatahes leidsime me, et seda võib sinna teinekordki jooma minna (kui ise ei viitsi näiteks kodus teha) ning et vabalt võiks baarmeni oskused ka veidi keerulisemate drinkidega proovile panna. Mul ei ole muide mingit põhjust arvata, et ta ka nende rohkemate viguritega jookidega briljantselt hakkama ei saaks. So far so good.


Siis tulid korraga lauda pasta, supp ja makid. Et me olime end väikese laua taha majutanud, oli kogu kraami ära mahutamisega tillemaid probleeme aga hakkama me saime. Ja siis avastas Emand oma tomatise pasta juures mitmeid "põnevaid" nüansse. Esiteks oli farfalle keedetud "eesti moodi", see tähendab ikka korralikult pehmeks, lipsukesed murenesid tükkideks juba ainuüksi läheneva kahvli ees tuleva õhujoa mõjul. Noh, ma ütleks huupi, et al dente'st olid need juba vähemalt viie (kui mitte enama) minuti kaugusel. Tomatine kaste oli samuti huvitav, lähenedes vist juba molekulaargastronoomia valdkonda, sest täiesti arusaamatul moel olid kokad suutnud üksteisest eraldada tomati viljaliha ja kastme vesise vedeliku. Takkapihta oli see kaste veel ka liiga magusaks keedetud. Tegelikult nägi see kõik välja nagu lahja tomatimahla sisse istutatud pastaports, millele oli siia-sinna vahele pistetud paar tomatitörtsu, peale poolekslõigatud kirsstomat ja ilus basiilikuleht ning üle puistatud üllatavalt kõva juustuga. Ei, mitte kõva nagu parmigiano reggiano või pecorino vaid pigem kõva nagu kuivanud. Igatahes arvas Emand, et ehk annab seda natukene päästa hea extra virgin oliiviõliga ja kui ma seda palumas käisin, siis saabus see lauda kenas väikeses valges klaasist koorekannus, mis mind hirmsasti naerma ajas aga nagu ma olen hiljem aru saanud, tunduski see ainult mulle koomiline. Sest kõik, kellele ma olen seda rääkinud, vaatavad imestunult mulle otsa ja küsivad, et kus see nali siin oli ja et milles seda siis oleks pidanud serveeritama, viieliitrises kanistris või? Nojah... Õli muide oli korralik.

Kokkuvõttes, võimalik, et kokal oli lihtsalt halba päev ja tõenäoliselt tuleks neile teine võimalus anda aga selge on see, et selle esimese kogemuse põhjal ei julgeks küll kellegile soovitada sinna pastat sööma minna.


Minu tom kha gai. Iseenesest täiesti söödav, viriseks põhiliselt kahe asja pärast. Hea küll, tegelikult kolme asja pärast. Esiteks olid nad kaugelt liiga tagasihoidlikud tšilliga. Tom kha gai peab olema ikka korralikult suud õhetama panev aga selles leemes oli küll aru saada, et pipralised on köögis olemas olnud aga supi sisse neid just väga palju ei jõudnud. Või arvestades mu spekulatsiooni vürtside päritolu kohta (vt. kolm lõiku allapoole), otsustati ühest pakist teha pigem rohkem kui vähem supiportse.

Jah, ma saan aru, et õhtumaalaste jaoks tehakse orientaalsed toidud endiselt tunduvalt mahedamad aga kui nüüd tuletada meelde seda, et asutuses tituleeriti seda ikkagi vürtsikaks supiks, siis pingutaks see tavapärasel, menüüsid ühest kolme piprani illustreerival skaalal väga kõvasti punnitades välja ehk kolmveerand piprakauna, ei rohkem.

Teiseks oli täiesti arusaamatu, miks serveeriti suppi traditsioonilise koriandri asemel kolme tüümiani oksakesega??? Vabandust, aga mis on tüümianil pistmist tom kha gai'ga? Oleks siis veel sidrunirohigi olnud, eriti kui arvestada, et need tüümianioksad olid peaaegu sama puised. :) Suure saladuskatte all võiksin ma peakokale öelda, et nüüd on ka provintsis värsket koriandrit saada peaegu iga päev. Oli muide ka sel päeval, käisin spetsiaalselt kontrollimas.

Ja kolmandaks on samuti täiesti arusaamatu, miks supi nimi ära kastreeriti. 'Tom kha gai' tähendab otsetõlkes keedetud galangaliga kana ja kuigi supis oli kana täiesti olemas, oli see nimest kadunud. Mulle polegi vist kusagil mujal sellist versiooni ette jäänud, Tais on küll olemas ka mitmeid teisi analoogilisi suppe ('tom kha talay' mereelukatega, 'tom kha tofu' tofu'ga jne) aga keegi ei tarvita ainult galangaliga piprast kookoseleent. Ainus, mida ma suudan selle veidra versiooni päritolu kohta välja mõelda, on Santa Maria vürtsisegu, millest arvatavasti ka ses asutuses nimetet suppi tehakse ning mille pakendil on tõesti selline nimekuju. Ainult, et seal on see niimoodi seepärast kirjutatud, et tegu on vürtsiseguga, millele siis vastavalt kas kana või mereande lisades saab kas tom kha gai või tom kha talay. Spekulatsiooni tõenäolisust kinnitab ka asjaolu, et täpselt nagu ka vürtsisegu pakil antud näidisretseptil, olid ka selles supis sees viilutatud šampinjonid, mida tai klassikalises retseptis loomulikult ei ole. Seentega (ja selles kontekstis ei ole šampinjonid seened!) versioon on hoopis 'tom kha het'.


Kui me olime oma pasta ja supiga ühele poole saanud, siis oli meil maki'deni jõudmiseks ilmselgelt laual liiga palju tühja taarat. Et keegi ei kibelenud seda ka ära viima, siis võtsin ma lõpuks ohjad lihtsalt enda kätte ja tõstsin need (nõud, mitte ohjad) lihtsalt meie laua kõrval asuvale postamendile. Emand keeldus kategooriliselt pulkadega söömast ja haaras otsustavalt oma maki-rulli näppude vahele (mental note for myself: hakka Emandale uuesti pulkadega söömist õpetama), mina, kes ma ikkagi pulgad käiku lasin, avastasin, et me olime üsna õnneliku otsuse teinud, tellides vaid pool portsu ehk neli maki't. Nagu igasuguste sushi-sugulaste juures ikka, saab kõik alguse riisist. Ja see riis ei olnud algatuseks sushi-riis, teiseks ei suutnud mina seal küll tuvastada riisiäädikat ja kolmandaks oli see keedetud kenasti korralikuks klimbiks kleepunud riisipudruks ja ma naersin Emandale, et ta oleks võinud rahulikult selle ka pulga otsa torgata ja siis sellega lagunemisohtu kartmata nagu pulgakommiga ringi vehkida. Sojakastme asemel (mis sellesse pudrusse niigi kuidagimoodi sisse imbuda ei tahtnud) oleks võinud seal vabalt olla ka näiteks tikrikissell. Hea küll, ma saan aru, et sushi on moodne sõna ja puha aga siis võiks natukene selle tegemisega ka vaeva näha. Mitte ilmaasjata ei veeda Jaapanis õpipoisid meistrite juures aastaid ainult riisi keetes ja kõik ei saagi seda kunsti selgeks. Ja selliseid, heas mõttes häid käsitööoskusi ei hakka kunagi ükski masin asendama. Tegelikult kui ma nüüd kristalselt aus olen, siis see viimane faux pas võimendas mõnevõrra ka mu kriitikat varasema söögikraami kohta aga on neil siis vaja end reklaamida sushi-paigana? Või pakkuda kanafileega maki't?? Või tituleerida oma firma-maki's peituvat makrat uhkelt krabiks???

Mis veel? Portsud on korralikud ja hinnatase on mõistlik aga jällegi, pigem ma maksan veidi rohkem ja saan seda, mis mulle tõesti meeldib. Eks see muidugi sõltub ka maitsest, sest nagu ma varemgi kusagil olen kirjutanud, tegi üks meie seltskonda sattunud proua mõne aasta eest Itaalias skandaali, teatades, et need kuradi itaallased jätavad makaronid keetes tooreks (loe: al dente) ja ei anna nende kõrvale korralikku toitvat hakkliha-jahu-hapukoorekastet. Järeldus oli ühene, itaallased ei oska üldse süüa teha, isegi mitte itaalia enda toite! Nii et on täiesti võimalik, et kellegile meeldivad just sellised pudrused "maki'd". No ja kui meeldivad, siis lasku aga käia.

Mulle jälle meeldisid asutuses kasutusel olevad nõud, mis olid mõnusa kujuga ja samamoodi mõnus oli neist toidukraami tarbida. Samuti on üldine miljöö muhe ja koht tundubki olevat kaunis mõnus pisema (kuni neli inimest) seltskonnaga niisama jõmisemiseks. Selles suhtes oli mul tegelikult varem vastupidine eelarvamus ja pean tunnistama, et see osutus valeks. Nii et on täiesti võimalik (kui MaSud ja muud loomad rahakotti täiesti tühjaks ei tee ning ma oma sapise kriitika pärast sisenemiskeeldu ei saa :) ), et me maabume mingil ajal sinna dringiklaasi taha istuma aga söömiseks eelistan ma praegu küll mõningaid teisi kohti.

Raamatutest raamaturiiul

Keski Harry Allen on Design Public keskkonnas müüki pannud enda loodud raamaturiiulid, mis kannavad tulenevalt valmistamiseks kasutatud materjalist konkreetset nime "The Books Book Shelf".


Harry Allen on sisekujundaja ja tootedisainer, kes ilmus tähelepanuorbiiti 15 aasta eest, mil ta lõi New Yorgi disainigalerii Moss sisekujunduse. Praeguseks on ta tööd jõudnud mitmete juhtivate kunstimuuseumite püsikollektsioonidesse ning lisaks teenib ta kommiraha ka müües oma toodangut eraostjatele. Ülaltoodud piltidel nähtav riiul kuulub ta arvatavasti tuntuimasse, Reality-nimelisse tootesarja.

Kui kellegile (erinevalt minust) ei tundu vastumeelne asjaolu, et riiulite valmistamiseks on kasutatud (pildi järgi otsustades) korralikus poolnahkses prantsuse köites teoseid ning need valge värviga kokku mäkerdatud, siis seda tobedat raamaturiiulit saab tagasihoidliku 120 dollari eest osta näiteks siit. Sealsamal lehel on saadaval ka valik Alleni teistest, samamoodi kitšist kubisevatest töödest nagu näiteks kuldsetest banaanidest puuviljakorv, pintslitest pliiatsitops ning aidaluku võtme kujuline võtmerõngas.

Nick Kolhoos

Kui üle triljoni aasta korraks end messeriga (õigupoolest küll Pidgin'iga) sisse logida (ja seda algselt vaid seepärast, et oli vaja üle kontrollida üks meiliaadress), siis läheb pool päeva lobedalt lobisedes. Muuhulgas kuuluvad tänaste saavutuste hulka ühe kute puu taha saatmine (et see oma lollust seal natuke häbeneks), Tohtrihärraga sigagripi teemal diskuteerimine ning tuntud kirjandustegelasega kõikvõimaliku ning üsna kaootilise iseloomuga small talk'i ajamine. Kuni ma seal oma loraga kardetavasti vist natuke üle piiri veeresin... :D

Aga see selleks. Lisaks laekus mulle läbi Pidgin'i ka huvitavat reklaammaterjali. Nimelt saatis veel üks kute lingi alljärgnevale, ühte üritust tutvustavale kommertsteadaandele ja et vähemalt tänasel õhtul, mil siinkirjutaja on maha saanud jooksva kuu rekordiga (kaks järjestikust päeva ilma alkoholita - ja seda isegi hoolimata ahvatlustest nagu elukohajärgse kohviku külastamine ning hiljem Emanda külaskäik ja ilmaelu üle targutamine, mille käigus me muuhulgas otsustasime liisuvõtmise teel, et me ise olemegi parimad ja kõige suuremad kingitused aga nüüd ma ruttasin vist veidi ajast ette...), tundus see olevat üsna piiripealselt vaimukas, siis saab see allpool ka tsiteeritud. Must lärakas on seal seepärast, et mulle selle asja edastamise eest ei laeku mingit boonust ja lõppude lõpuks peaks guugeldamine olema juba algklasside õppekavades.

Niisiis, on ainult tänuväärt, et raskele ajale vastava maalähedase ürituse korraldajad on mõelnud ka nende peale, kes seemendamist vajavate lehmadega ei oska suurt midagi peale hakata. Neile pakutakse üritusel hoopis pulle. Hea küll, sõna-sõnalt teksti veerides (ja sealseid kirjavigu ignoreerides) paistab küll, et võidakse pakkuda. Iseenesest on muidugi ka tasuta kanad intrigeeriv pakkumine aga ju see kõik sõltub farmeri(te) tuju(de)st. Nimekirja vaadates (vt. eelmise lõigu viimast lauset) muidugi lootust on. :D

Valliralli pildid

Vastu tulles tuhandetele kirjasaatjatele, kes juba ammu nõuavad jalgu trampides ning plekktaldrikutega põrgulärmi tehes (eriti need, keda ennast tookord kohal ei olnud :) ) eelmisel reedel tehtud klõpse, siis nüüd on nad ülal. Töötlemata (sh. ka lõikamata), sorteerimata (välja arvatud mõned ilmselged praagid, mis läksid otseteed prügikasti) ja täiesti omas mahlas. Originaalid on 2592x1944 pikslit ja kui kellegil peaks neid mõnel arusaamatul põhjusel vaja minema (nagu tavaliselt, võib neidki pilte mõistlikuse piirides ja mittekommertsotstarbel muidugi ka vabalt kasutada), siis andke teada.

Link pildialbumile.

Piinlikud ümbrikud

Kokkuvõte pole saadaval. Postituse vaatamiseks klõpsake siin.

Investeerimise kiirkursus

Kui sul oli kaks aastat tagasi vaba 38 000 krooni ja sa otsustasid need mõistlikult Arco aktsiatesse investeerida, siis täna on sul 1200 krooni.

Kui sa aga ostsid toona kogu raha eest õlut, saaksid täna tühjade pudelite eest 3800 krooni.

---

Kodumaises veebiruumis ringlev kurbnaljakas, faktidel põhinev tarkusesõna, mille matemaatikat ma veidi kohendasin. Arco aktsia on vähem kui kahe aastaga langenud 38.80 kroonilt 1.25 kroonini...

"I just really love rainbows"

Homme fatale avastas väljamaal miskise plakati pealt ühe uue laheda slogani, mida minu silmad küll varem näinud ei olnud. :)

Sõidukiirusest ja pikivahest liikluses

Ma olen aastatega endale igasuguste lolluste vastu piisavalt paksu naha kasvatanud ja tavaliselt meeldib mulle arvata, et neid asju, millega mind tõsiselt närvi ajada annab, on siin ilmas ikka väga vähe alles jäänud. Nagu täna (taaskord) selgus, on üheks selliseks asjaks kallite kaasliiklejate idiootsus. Juhtusin nimelt lugema ühe Delfi artikli kommentaare ja natukene iseendalegi üllatuseks vihastasin kapitaalselt.

Rooli taga olen ma aastate jooksul veetnud paarsada tuhat kilomeetrit (sellest enamiku küll juba aastatel 1991-1998) ehk oluliselt rohkem kui enamik tänaseid kiljujaid ja olles omal ajal Eesti kümneid kordi risti ja põiki läbi sõitnud, võin ma rahulikult kinnitada, et selliseid hulle kamikaze'sid kui tänapäeva teedel, vanasti ei olnud. Paari aasta eest Pärnust Tartusse roolides kohtusin kahe juhiga, kellelt oleks tulnud momentaalselt ja igaveseks load ära võtta, samal suvel kodulinnas jalgrattaga Selverisse sõites oli umbes kahekilomeetrisel lõigul vähemalt viis nn. "autojuhtide" poolt tekitatud ohtlikku olukorda ning mitte väga ammu pärastlõunasel ajal Tartust Tallinna sõites, mil ma olin jätkuvalt otsustanud sõita täpselt liikluseeskirjade järgi (ehk siis spidomeetri järgi) jõudsin ma hädavaevu ühte möödasõitu tegema asudes tagasi oma ritta pöörata kui ootamatult tekkis tahavaatepeeglisse mingi astronoomilise kiirusega lähenev (ja hetk hiljem mööda lendav) neljarattaline objekt. Mul oli pardal veel kaks inimest ja see oli praeguseks eelviimane kord kui ma pidin hoo kõvasti maha võtma, et oma võdisema hakanud põlvi taas töökorda saada. Seni viimane kord võdistada oli muide tänavu ise kaasreisijana ühes autos istudes, mil jaburalt suurel kiirusel kurvi sisenedes vibama hakanud ja vastassuunavööndisse sattunud automobiil oli paari sekundi kaugusel laupkokkupõrkest. Hoolimata kallist masinast ei olnud mul mingit tahtmist järele proovida, kas sellises situatsioonis on turvavahenditest mingit kasu ja kas ma saan kohe surma või leian end hetk hiljem kaelamurruga lääbakil lamamas... Seekord läks siiski õnneks ja auto jõudis tagasi oma teepoolele tõmmata ning seal ka püsida seni kuni vastutulev auto mööda tuhises.

Veelkord. Piirkiirus ei tähenda kohustust nii kiiresti (ja reaalsuses veelgi kiiremini, sest "spidomeeter näitab ju alati vähem!!!") sõita. Piirkiirus märgib maksimaalset lubatud kiirust. Igasugustelt tegelastelt, kes seletavad, et nemad sõidavad GPSi järgi (sest spidokas valetavat) või et nende Kanadas elava vanatädi kass saadab neile telepaatilisel teel sõnumeid, mida tõlgendades saab juht teada kui sügavale ta gaasipedaali vajutada võib, on lihtlabased kurjategijad. Ka ei ole oma sõiduoskuste realistlik hindamine ning senikaua aeglasemalt sõitmine kuni lõpuks autotunnetus külge hakkab, miskitmoodi liikluseeskirja vastane. Ma võin 90-ne alas rahulikult ka 30-ga sõita ja ei riku mingit reeglit. Muide, sel ajal kui mina load sain, oli olemas väga konkreetne märk, mis teatud (ja seda üliharvadel! - igatahes ei mäleta mina küll, et ma seda kusagil päriselus kunagi näinud oleks) juhtudel keelas sõitmast aeglasemalt kui märgil näidatud number. Ma ei viitsi praegu kontrollida aga isegi juhul kui sellist märki enam ei ole, ei ole kindlasti eeskirjadesse viidud sisse ka nõuet, et maksimaalne lubatud tuleb tõlgendada minimaalseks lubatud sõidukiiruseks.

Nendelt sitapeadelt, kellel on liikluseeskirjadest jäänud meelde vaid kontekstist välja kistud fraasid stiilis "põhjendamatult aeglane sõit on keelatud" ja kes oma "õigust" pidevalt mölisedes taga nõuavad, peaks päevapealt load ära võtma.

Teine asi, mida praegusel ajal ilmselt autokoolides enam ei õpetata, on piisava pikivahe hoidmine. Asulavälistel teedel on minimaalse ohutu pikivahe rusikareegel väljendatav valemiga "sõidukiirus kilomeetrites võrdub pikivahe meetrites". Ja sealjuures mida suuremaks läheb kiirus, seda suurem peaks olema ka pikivahe. Tuletaks siinkohal näiteks meelde kunagisest nõukaajast pärit ja tookord laialt kajastatud õnnetuse, kus kamp noori inimesi lubatust "vaid" poolsada kilomeetrit suurema tunnikiirusega bambusesse kihutades surma said ning millest on mulle igaveseks pähe kulunud imelihtne matemaatika: kiirusel 140 km/h liikuv sõiduvahend läbib 1 sekundiga 40 meetrit. Ühe sekundiga ei jõua otse eessõitja tagumikus kükitava sõiduki juht piduripedaali sageli isegi vajutama hakata.

Suur osa õnnetusi ongi ju lisaks hüsteerilistele roolikeerajatele tingitud elementaarsete füüsikareeglite eiramisest ja teiste seas oli üheks selliseks näiteks kasvõi kurikuulsa Joosep Laiksoo paljukajastatud surmasõit. Fakt on, et kui vastutulijad oleksid hoidnud piisavat pikivahet, oleks selles avariis tõenäoliselt üks laip vähem olnud. Mis iseenesest muidugi ei vähenda kröömikestki tahtlikust seaduserikkujast nagamanni osa ses surmarallis.

Sõitsin sügisel liinibussiga Tallinnast koju ja sattusin olude sunnil istuma toolile, millest oli ilusasti näha bussi armatuurlaud. Ning ühel hetkel läks bussijuht lolliks ja otsustas eesliikuvale järelkäruga täiskoormaga rekkale sõna otseses mõttes sappa istuda. Ilmselt selleks, et kurvilisel teel, kus pidevalt autod vastu uhavad, üritada sellest mööda minna. Lõpuks oli pikivahe silmaga hinnates maksimaalselt kümmekond meetrit ja ees kimas mitukümmend tonni kaaluv monstrum, mille ees omakorda teine samasugune. Ja bussi spidomeeter näitas kiiruseks veidi üle saja kilomeetri tunnis... Ühelt poolt võiks ju muidugi mõelda, et kui juba professionaalne ja pika staažiga juht niimoodi käitub, mida siis veel tahta värskelt load saanud "autojuhtidest" aga isegi selline mõte ei vähenda kellegi seaduserikkumiste kaalu. Lisaks sellele, et see kuradi juht lubatud sõidukiirust ületas ja terve bussitäie inimeste elud ohtu pani (oleks piisanud ükskõik millise juhi väikesest apsakast või lihtsalt rekka järsust pidurdamisest kui me oleks sel seljas olnud), ei saanud ta loomulikult ka mingit möödasõitu tehtud. Inimene, kes sõidab seda teed igapäevaselt, peab teadma, et selles lõigus on möödasõit sisuliselt võimatu (eriti veel kui ees kaks topeltpikka ja niigi veidi rohkem kui lubatud kiirusega kimavat veoautot) aga muidugi ei seganud see teda natuke aega macho olemast. Jällegi, seekord läks õnneks ja need on vaid üksikud näited mu oma kogemustest...

Tagasi tulles alguse juurde. Selsamal tänasel päeval sattusin üle pika aja ratesse ja nagu sellele loole tellitult juhtusin ühe noorsandi kontole, kes oma fotogaleriis mälestas suhteliselt hiljuti autoavariis surma saanud sõpra. Jah, fotode järgi otsustades oli tore ja lõbus sell. Kurva koomika valdkonda kuulub aga fakt, et needsamad tegelased, kes seal halasid oma "ebaõiglaselt" noorelt surma saanud sõbra üle, ülistasid vaid mõned hiireklikid eemal oma tuunitud pannautosid ja nendega "niipalju-kui-torust-tuleb" ringi uhamist. Unustamata seejuures maapõhja kirumast neid pedesid, kes julgevad samal maanteel, kus nemad oma asju ajavad, 110 kilomeetrit tunnis liikudes jalus koperdada. Jumala eest, hoolimata oma õelusest ja vastikusest ma ei ole üldiselt vägivaldne inimene aga selliste idiootide puhul olen ma üsna lähedal mõttele, et kui sellised sitapead liiklusest igaveseks kaoks (iseenesestmõistetavalt ilma teisi kaasa võtmata), oleks kõigil rahulikum ja turvalisem elu. Unistada, et sellistel tegelastel ootamatult mõistus pähe tuleks, oleks ilmselgelt palju tahetud*, niisiis jääb üle loota vaid loodusliku valiku ja majandussurutise peale.
-----
* Kurb näide aastate eest, et mitte öelda lausa eelmisest aastatuhandest. Hakkas siis üks öö läbi pummeldanud hilisteismeliste seltskond maakohas asunud ajaveetmiskohast ühe autoga järgmise sihtpunkti poole sõitma. Ja jõudis õnnelikult peaaegu kohale. Peaaegu seepärast, et vaid loetud meetrid enne sihtpunkti, kus tee tegi põldude vahel lauge kaare, suutis osav autojuht üsna väikese (väidetavalt 60 km/h) kiiruse pealt teelt välja keerata. Kõik said veidike kloppida aga suuremat häda polnud nagu kellegil ja kui nad olid natuke kortsus masinast oma sinikate üle naerdes välja roninud selgus lõpuks, et üks kutt on puudu. Ta leiti mõned meetrid eemalt, lähikonnas kasvava ainsa puu alt, kuhu ta autost välja lennanud oli. On saatuse iroonia, et kogu seltskonna kõige kainem kuju momentaalselt surma sai. See oli vist esimene kord kui ma tol hommikul sõnumitoojalt juhtunust kuuldes mõtlesin sellele kui palju võib tõde olla fraasis "only the good die young"...

Sama mees, kes tookord roolis oli, jäi minu teada hiljem veel vähemalt kaks korda purjus peaga autot juhtides võmmidele vahele. Mis tast praeguseks saanud on, ei tea ja ausalt öelda ei tahagi teada. Ma ainult loodan, et ta on ülejäänud ühiskonnast isoleeritud.

Bolt (2008)

Bolt (Välk)
Lavastaja: Byron Howard, Chris Williams
2008
http://imdb.com/title/tt0397892/

Superkoer Välgu jaoks on iga päev täis peadpööritavaid seiklusi. Vähemalt seni, kuni kaamerad käivad. Neljajalgne kangelane ise aga ei tea, et päevast päeva tema poolt korda saadetud uskumatud imeteod ja hulljulged trikid saavutatakse enamjaolt tänu eriefektidele ning et ta on tegelikult täiesti tavaline koer. Kui Välk satub siis Hollywoodi võlumaailmast New Yorki, ootab teda ees pikk ja ohtuderikas teekond tagasi oma parima sõbra Penny juurde. Seejuures on talle abiks ninatark hulkuv kass Käpik ning seiklusjanuline hamster Sarvik, kelle kogu senine elu on möödunud teleri ees Välgu seiklusi vahtides. Seikluste keerises saab kõigile kolmele selgeks, et kangelastegude sooritamiseks ei pea olema superkangelane.

Mnjah. Selline tüüpiline teekonnafilm, kus kangelane liigub punktist A punkti B ning möödaminnes saab targemaks nii iseenda kui ka elu ja kõige koha pealt. Pidevalt kiskus tõmbama paralleele Disney/Pixar'i teise road movie Cars'iga ja nagu peale filmi vaatamist ühte saiti lugedes selgus, toimus "Bolt'i" algse versioon (siis veel "American dog'i" nime all) tegevus kohati isegi samades kõrbedes, kus mõni aasta varem Lightning McQueen ringi kimas.

Maakaardistseenid olid lahedad ja selline osariigist osariiki rändamine tõi silme ette jälle hiljuti vaadatud dokumentaali Stephen Fry USA-ringreisist, mil viimane külastas kõiki osariike ja leidis pea igalt poolt midagi näitamisväärset ja huvitavat. Samamoodi liikus ka Bolt ja kompanii ühest põnevast kohast teise ning seejärel kolmandasse ja nägi sellel teekonnal lõpuka kordades rohkem kui kogu varasema elu jooksul kokku.

Mis veel? Pleksiklaasist kuuli sees ringi veerev ning oma fänluses lausa maniakaalne hamster oli muidugi hea leid ja loomulikult ei saanud Disney jätta tegemast vihjet homokogukonnale. Kuigi see viimane oli üsna totakas ning nimetet tegelased kiskusid rohkem sinna eelmise sajandi keskpaiga filmihomode poole. Sellised õitsvad ja tähtsalt kudrutavad...

Kokkuvõttes on "Bolt" siis üks igakülgse hoole, armastuse ning kaine kalkuleerimisega konstrueeritud multikas. Vaadata kannatab küll aga mingit vau-efekti ei tekita.

6/10

Eilse jutu jätkuks

...laenan sõnu Tellerilt:

Tänasel erakorralisel hommikunõupidamisel otsustasin peatada kaheks aastaks endapoolsed tulumaksu maksed riigikassasse.

Riigi "paindlikkusest"

Kirjutas noorpoliitik oma blogisse sissekande Meie riik on paindlik, mis algab niimoodi: "Ilge paanika läks ikka lahti, kui tuli uudis II pensionisamba sissemaksete külmutamisest riigi poolt. Jah, riik ei maksa mõnda aega pensionifondidesse aga kuulge inimesed, see otsus ei sündinud kergekäeliselt." Ja nii edasi ja nii tagasi.

Optimism on muidugi tore asi aga noorpoliitikutel ei tasuks uskuda kogu seda roosat vahtu, mida neile parteikoosolekutel räägitakse. Fakt on see, et pensionisambad on läbi kukkunud (sinna tehtud sissemaksed on kaotanud tublisti ka nominaalväärtuses, rääkimata selle raha ostujõust ning ei ole vaja hakata seletama, et tegu ongi pikemaperioodilise projektiga ning et see pöörab kasvule - see on pläma), fakt on see, et riik sundis oma kodanikke teise sambasse raha kandma, et pankade süüdimatud rahakeerutajad (kes loomulikult millegi eest ei vastuta) sellega börsikasiinos mängida saaksid. Samamoodi on fakt, et selleks ajaks kui praegused noorpoliitikud ükskord pensionikka jõuavad, ei ole nende tehtud sissemaksetest mitte midagi arvestatavat järel. Isegi kui fondid iseenesest veel alles on, on nende kunagine sisu muundunud näiteks pangapuukidele kuuluvateks, uhkete terastarade taha varjunud ja automaaturite kaitse all olevateks eratsitadellideks.

Teise samba absurdi näitab imelihtne matemaatika. Kui töötaja palk on 10'000 krooni (aga väga paljudel on see oluliselt väiksem ja lausa töötutest ma ei hakka rääkimagi), siis on 2% sellest 200 krooni, mis teeb aastas 2400 krooni ja 45 aastaga (tööealine iga, vanusest 18 kuni 63) 108'000 krooni. Eeldades, et meessoost töötaja (nagu nimetet noorpoliitik on) elab keskmiselt 75 aastaseks (mis hetke statistikat vaadates on küll utoopia...), teeb see pensionieaks 12 aastat ehk pensionärile jääb igaks aastaks kogutud pensionist (muidugi eeldusel, et see suudab meie toredate diilerite käes säilitada vähemalt nominaalväärtusegi) 9000 krooni aastas ehk 750 krooni kuus. Isegi kui see summa oleks kahekordne (20'000-lise palga juures nt. 1500 krooni) ja isegi kui me lisaks siia oletatava esimese samba sandisendid, kas tõesti keegi arvab, et selle rahaga on võimalik normaalselt ära elada? Ei saa unustada ka inflatsiooni (asja lihtsamaks tegemiseks jätame maailma selleks ajaks tabanud näljahädad, sõjad ja muu sellise arvutustest praegu välja), mis on hinnanumbrid kergitanud praegusega võrreldes mitmekordseks.

Ma tean küll, et sellise jutu peale lendavad kohe peale tähtsad ja targad, kes rõhuvad kolmanda samba vajalikkusele. Lollus. Miks peaks needsamad diilerid, kes teise samba põhja on lasknud, ootamatult just kolmanda samba fondid tootlikutena hoidma?

Teise samba sunduslikuks tegemine oli kasulik ainult ja ainult pankadele, kelle kätte see raha (ja me räägime väga suurtest summadest) on koondunud ja kes seda praegugi veel rõõmsalt maha laristavad. Kui riik tegi seda teadlikult, oli see kuritahtlik käitumine oma kodanike vastu. Kui riik tegi seda ebakompetentsist lähtudes, siis pole meile selliseid äbarikke riigijuhte tarvis.

Riik lubas lisada "omalt poolt" (st. tegelikult siis küll lihtsalt palgasaaja poolt makstud maksudest seda raha ringi kantides) 4% ja seal ei olnud mingeid mööndusi. Nüüd riik tahab selle lubaduse lihtsalt tagasi võtta kusjuures õige kriis pole meid veel tabanudki, praegune on alles algus. Seda silmas pidades, miks peaksin ma uskuma, et kui riik täna lubab "omapoolsed" maksed taastada aasta-paari pärast, et ta seda ka teeb? Riik (või õigemini küll feodaalne AS "Eesti Vabariik", kelle sunnismaised pärisorjad me oleme) on nagu selle äraspidise vanasõna mees, kes on oma sõna peremees. Ta annab sõna aga võib selle ka suvalisel hetkel tagasi võtta, just nii nagu talle (s.o. AS juhatuses istuva seltskonna jaoks) kasulikumaks osutub. Kui see on paindlikkus, siis on vahepeal sõnade tähendusi muudetud.

Halastamatu konkurents toob isegi vikatimehed Töötukassa ukse taha...

Tõtt öelda pole mulle kunagi meeldinud vahepeal teatud blogides valitsenud rõõmus optimism pealkirjaga "Me kõik sureme õudset surma!" aga pidevad arengud üha suurema hulluse poole sunnib mind veidi hilinenult ronima samasse paati, kus juba Wild, Punane Hanrahan ja mitmed teised ees on. Loodetavasti on see Noa paat. Tänane ja eriti homne reaalsus on see, et tegelikult saab loota ainult iseendale.

(Selguse mõttes. Mind ennast konkreetne sambajuhtum ei puuduta absoluutselt, sest ei ole mul ei teist ega kolmandat sammast. Ma arvutasin natuke juba siis kui neid nüüdseks lääbakile vajunud poste rahvale mesijutu saatel ja tekkidega meelitades pähe määriti.)

Gimme, gimme, gimme (The complete collection) (1998-2001)

Gimme, gimme, gimme (The complete collection)
Autor: Jonathan Harvey
Lavastajad: Liddy Oldroyd; Tristram Shapeero
1998-2001
http://www.imdb.com/title/tt0167599/

Veidi rohkem kui kümne aasta eest vändati udusel Albionil noore vanameistri Jonathan Harvey ("The beautiful thing", eks ole!) stsenaariumi järgi järjekordset komöödiaseriaali, mis laenas oma pealkirja ABBA hitilt ning mille "theme song" on ikka üsna võigas töötlus sestsamast laulust.

1999. aasta jaanuaris tuli esimene seeria BBC2 ekraanidele ning seriaalist sai momentaalselt kultusseep. Või no OK, kas just esimesest seeriast, sest see on tegelikult selline kehvapoolsem (tagasihoidlikumalt sissejuhatavam?), edasi läheb kordades paremaks, mis GGG puhul tähendab kordades hullemaks.

Praegu ma enam tõesti ei mäleta, miks ma aastate eest, kui tegelikult oli VHS-i näol võimalus olemas, keeldusin kategooriliselt seda vaatamast. Arvatavasti olin ma solvunud ABBA laulu niivõrd rämeda "ärarikkumise" pärast. Noh, inimene areneb (või vähemasti muutub) ja täna tundub see tunnuslaul oma võikusest hoolimata igavesti lahe (ja seda eriti veel nii hullu seriaali juures) ning kui ma kusagil eelmise aasta novembris peale pooljuhuslikult ära vaadatud seeriat selle põhjalikumalt ette võtsin, siis ei saanud ma enne pidama kui kõik läbi oli.

Tegemist on siis sitcom'iga kahest Londonis elavast korterikaaslasest. Töötu näitleja Tom Farrell (James Dreyfus) hellitab tagasihoidlikku lootust saada briti Tom Cruise'ks aga ta karjäär ei kavatsegi edenema hakata ja eraelu pole samuti kusagilt kandi pealt märkimist vääriv. Punapäine Linda La Hughes (Kathy Burke), kes näeb välja nagu trammi alla jäänud saja-aastane nunn, on veendunud oma ilus ja elab enda loodud illusioorses maailmas, mille üks võtmepunkte on kindel võime hullutada kõiki mehi, kelle vaatevälja ta jääb. Senini on kõige atraktiivsem mees, kellega tal mingigi lähedus on tekkinud, küll Tom ja see väike asjaolu, et Tom juhtumisi hoopis gei on, ei sega Lindat sugugi. Lisaks neile kahele sebivad ekraanil ringi kõrvalkorterisse kolinud noorpaar Suze ja Jez ning kogu maja omanik Beryl.

Briti seebikeetjatega on muidugi üks suur häda: nad paganad teevad ju nii imelühikesi hooaegu. No mis "hooaeg" on kokku kuus seeriat? Või kolm hooaega kokku 19 seeriat pluss üks väikse sutsakas Comic Relief'i tarvis? Kui asi puudutab näiteks AbFab'i või Gimme, gimme, gimme't, siis on seda ikka häbematult vähe, mes amis!

Aga kui nüüd laenata sõnu ühelt amazoni kriitikult, siis on see kokaiiniuimas "Will & Grace", mis on mingil kummalisel põhjusel sattunud paralleeluniversumisse. Sellisesse, kus kõik asjad on natuke nihkes ja hüsteeriliselt naljakad.

DVD-del on kõik 18 seeriat pluss The Millennium Special. Puudub juba ülalmainitud, 2001. aastal Comic Relief'i tarvis tehtud lühilugu (nii et ses mõttes see kogumik ikka NII complete ei ole kah) ning nagu briti ketastele nii tüüpiline, puuduvad kahjuks ka subtiitrid. Samuti ei ole plaatidel mingeid muid lisasid aga sellest viimasest pole ka väga lugu, sest seep ise on suurepärane näide briti jaburast huumorist.

9/10

Norbert Bisky

Norbert Bisky on saksa kunstnik, kes sündis 1970. a. Leipzigis Ida-Saksamaa funktsionäri peres, kus - nagu Norbert ise on rääkinud - religiooni aset täitis kommunism. Papa, nagu ühele ehtsale karjerist-kommunistile (keda muuhulgas kahtlustatakse ka omaaegses tihedas koostöös Stasi'ga) kohane, on tal muide veel praegugi aktiivne tegevpoliitik. Norbert lõpetas üheksakümnendatel Berliinis Universität der Künste ning osales kahel suvel ka Salzburg Summer Academy's. Tänaseks on mehest endast saanud professor, kelle tööde näitused on toimunud New York'ist Indiani ja Iisraelist Lõuna-Koreani, sinna vahele veel lugematud ülesastumised paljudes Euroopa riikides, sealhulgas veidi üllatuslikult ka Leedus. Ta tööd kuuluvad lisaks mitmete Saksamaa (ning teiste riikide) galeriide ja kollektsionääride kogudele muuhulgas ka näiteks New York'i MoMA kollektsiooni. Ning kuigi maalid on ta peamiseks väljundiks, on mees teinud ka joonistusi, skulptuure ja installatsioone.

Kunstnik elab Berliinis, ostab oma pintslid alati ühest ja samast Kreuzberg'il asuvast ärist ning maalib nendega enamasti suureformaadilisi, tugevasti DDR-i ametlikust kunstistiilist (s.t. sotsialistlikust realismist) mõjutatud plakatlikke teoseid. Ta on oma töödes oskuslikult sulandanud ühte Aleksandr Deineka sotsrealismi ja möödunud sajandi keskpaiga pop-art'i, lisades sellele kõigele ehtsakslaslikku esteetikat à la Leni Riefenstahl. Muidugi võiks neid töid tituleerida ka postmodernistlikeks kui sellest terminist poleks juba ammu saanud sõnakõlks, mida topitakse absoluutselt igale poole kui midagi paremat pähe ei tule.

Maalidel paranduste tegemiseks kasutab Bisky kõrvatikke ja kuna neid kulub vahel ikka korralikult (ühe maali peale olevat tal ükskord kulunud viis suurt karbitäit), siis ostab neid nõnda suurte portsude kaupa nii et üks kaaskondse tervise pärast muret tundma hakanud kaupmees lõpuks lausa küsis Norbertilt, et kas tal on kõrvadega mingeid väga tõsiseid probleeme. Kusagil 2007/2008 a. paiku hakkas ta töödes seni aastaid valitsenud heledad toonid vahetuma tumedate vastu ja ta praegused maalid on allpoolesitatutest enamasti oluliselt süngemad ning oma rohke gore-likkusega nõrganärvilisematele usutavasti üsna vastuvõtmatud. Mulle need ta uued pildid oma ärarebitud peade, kannibalismi ja muu sellise jälkusega lihtsalt ei meeldi. Arvatakse, et oma osa sellel muutuse süvenemisel oli ka ta noorema venna surmal.

"Oberon" on see pilt, mis mulle kunagi ammu ta töödest vist esimesena silma jäi ja et see ongi niimoodi juba pikemaks ajaks kummitama jäänud, siis ma lihtsalt pidin selle jutu siia kirja panema. Muide, nüüd ma tean ka, miks meie enda (kuigi juba aastaid samuti Berliinis elava) Ivar Kaasiku maalid nii tuttavad tunduvad. :)

Norbert Bisky oma siin veel poolelioleva maali "Michelsdorf" (2007) ees.
(Foto: Nina Lüth)

2006. a. Saksamaal toimunud jalgpalli maailmameistrivõistluste plakati tegi Norbert Bisky.

Norbert Bisky maal "Oberon" (2007).

Norbert Bisky maal "Armageddon" (2007).

Norbert Bisky maal "Bukkake tsunami" (2007).

The House Bunny (2008)

The House Bunny (Ühikajänku)
Lavastaja: Fred Wolf
2008
http://www.imdb.com/title/tt0852713/

Playboy jänku Shelley Darlington (Anna Faris) elab muretut elu kuni päevani, mil ta pärast oma 27ndat sünnipäeva Playboy häärberist välja visatakse.

Põhjus: liiga vana! Kuna tal pole kuhugi minna ja oma autos ööbimise eest võib sattuda politseisse, asub naiivne blondiin otsima peavarju. Nõnda satub ta nohikutest tütarlaste korporatsiooni juurde, keda ähvardab majast ilmajäämine, kui nad ei suuda väravata uusi liikmeid. Selle eesmärgi saavutamiseks paneb Shelley mängu kõik oma teadmised meikimise ja meeste alal. Samal ajal saab Shelley ise õppetunni, et vajab midagi, mida neil tüdrukutel on kuhjaga – isikupära. Kui nutikus saab kokku liidetud seksikusega, siis võivad nad kõik lõpetada teesklemise ja tunda end vabalt just iseendana.

Ilma oma homme fatale torkimise ja agitatsioonita poleks ma vist küll kunagi selle filmini jõudnud. Mis iseenesest poleks ka mingi eriline õnnetus olnud aga samas oli ka see ekraani ees veedetud poolteist tundi täiesti süüdimatu meelelahutus ning üldsegi mitte kahetsust väärt. Pealegi näidatakse elusate superstaaride elusaid võsukesi, kaasa löövad näiteks Tom Hanks'i poeg ja Demi Moore'i ning Bruce Willis'e tütar. Pluss härra Playboy isiklikult: Hugh Hefner. Veidi naljakas oli see, et hariduse omandamisse positiivselt suhtuvas filmis oli niipalju apsakaid (arvestades Shelley "ametit" Playboy Mansion'is, oli ta mitte bunny vaid playmate, kooli kirjanduseõpetaja suutis tahvlil demonstreerida kummalist kirjapilti Anton Tšehhovi nimest ja nii edasi) ning kui veel mõelda, milline raiskamine antud juhul see ziljonite tibide näitamine (kas keegi võiks palun teha filmi "Playguy Mansion'i" elanikest, pretti pliis? :) ) aga muidu käras küll. "So nice!"

6/10

April 5th

Talk Talk
"April 5th"  (5.50)
(Mark Hollis / Tim Friese-Greene)

Here she comes
Silent in her sound
Here she comes
Fresh upon the ground

Come gentle spring
Come at winter's end
Gone is the pallow from a promise that's nature's gift

        Waiting for the colour of spring
        Let me breathe
        Let me breathe the colour of spring

Here she comes
Laughter in her kiss
Here she comes
Shame upon her lips

Come wanton spring
Come for birth you live
Youth takes it's bow before the summer the seasons bring

        Waiting for the colour of spring
        Let me
        Let me breathe
        Let me breathe you
        Let me breathe
        Let me breathe you
        Let me breathe

Albumilt "The Colour of Spring", (c) 1986 Island Music / Zomba Music

Kingi muuseumile päev oma elust!

Mulle laekus just ERM'i pressiteade, mis minu meelest kutsub üles väga sümpaatsele ettevõtmisele. Järgige seda! :)

EESTI RAHVA MUUSEUMi
PRESSITEADE 03.04.2009

Kingi muuseumile päev oma elust!

Eesti Rahva Muuseumi juubeliaasta raames kutsub muuseum kõiki üles jäädvustama 14. aprilli ja edastama see muuseumile kogudes hoidmiseks. Eesti Rahva Muuseum soovib kaasata nii kõiki oma kogude täiendamisse ja osa võtma sellest, mida muuseumi arhiivides täna-homme ja aastate pärast eestlaste elu-olu kohta leida on.

Eesti Rahva Muuseum tähistab 14. aprillil oma 100. sünnipäeva. Muuseum on ellu kutsutud sada aastat tagasi selleks, et meil oleks üks koht, kus on hoiul Eesti kultuurivara: esemed, tekstid, fotod ja filmid. Kõik need aitavad kirjeldada ja mäletada Eestimaal elavaid ja elanud inimesi, nende igapäevast elu ja pidupäevi.

Sellel tähtpäeval kutsub muuseum kõiki jagama Eesti Rahva Muuseumiga ühte päeva oma elust. Kuidas möödus teie elus 14. aprill 2009. aastal? Millised olid selle päeva tööd ja toimetamised, mõtted ja elamused? Kas see päev läks korda? Kas see oli tavaline või ebatavaline päev? Mida põhjalikum ja emotsionaalsem on kirjeldus, seda väärtuslikum on materjal muuseumi jaoks. Saadud lood leiavad koha järgmisteks sajanditeks ERMi arhiivis ning valitud lood uues hoones püsinäitusel.

Oma päeva jäädvustamiseks saab alates 15. aprillist kuni 1. juunini saata nii tekste, fotosid, ajaveebi sissekandeid kui ka filme. Soovi korral saab muuseumisse tuua ka 14. aprilliga seotud esemeid või muid materjale, mis päeva iseloomustavad.

Osalustingimused ja -ankeedi ning auhinnafondi leiate veebist: www.erm.ee/kingipaev

Muuseumiaasta 2009 aprillikuu tähtsündmus on Eesti Rahva Muuseumi juubel. Sel kuul toimuvad ERMis juubelinäituse avamine, kodarraha ja juubelimargi esitlused, aastakonverents ja kihelkonnapiiride esimene märgistamine ning avatud uste päevad „Väravad on valla!“.

Lisainfo: ERMi peaarhivaar Tiina Tael, tiina.tael@erm.ee, tel. 735 0420

GLIK'i juhtum

Kirjasaatjatelt, kes laiali üle maa, laekub lisaks vihjetele vahel ka küsimusi. Seekord näiteks selline: "...sina kindlasti tead, miks Glik oma uksed sulges. Jagad seda teadmist ehk teistelegi?"

Erinevalt staarblogijatest on mul neid kirjasaatjaid aga ilmselgelt liiga vähe, sest konkreetset vastust siiani lihtsalt pole. Isegi pedefon, mis tavaliselt heliseb momentaalselt kui kedagi nähakse kusagil kellegagi (kõige kurioossem oli lugu, mil üks kohalik poolprominent, kelle seksuaalse suundumuse kohta tähelepanelikel kodanikel ammu kahtlused olid, lõpuks Friscos teise mehega "vahele jäi" ja veerand tundi hiljem potsas mu telefoni SMS, mis oli saadetud algul Ameerikast ühele Soomes asuvale semule ja sealt tuli see kohe mulle edasi...) on vait kui sukk. Äkki ma peaks oma pedefoni akusid kontrollima?


Ma sain ise sellest GLIK'i-asjast teada tänu Krissu blogile ja kui ma selle jutu peale kulmu kergitades veidi arupärimisi tegin, vastati mulle, et õigupoolest ei tea keegi suurt midagi peale selle, et keskus juba aasta algusest kinni on ja et ülalmainitud lingil toodud jutt päris tõele ei vastavat, sest raamatute paremik olevat kindlas kohas ning ootavat helgemaid aegu. Tsiteerin: "Väärt lugemine on kindlates kätes hoiul, ning kui oleks kohta, kus seda eksponeerida siis arvatavasti muutuks raamatukogu ka taas avalikuks."

Noh tingiv kõneviis on muidugi parem kui üldse mitte midagi. Selles valguses on äärmiselt jabur aga asjaolu, et nende koduleht on endiselt ülal ja seal pole poolt sõnagi olukorra muutumise kohta. Ikka "tulge meile külla" ja "helistage meile" ja "me oleme avatud" ja nii edasi. Varsti juba neli kuud sulgemisest. Ma tegin mõne päeva eest paaris kanalis, mida minu teadmist mööda loevad nii kunagised kui ka praegused gliklased (s.t. GLIK'i taga seisnud organisatsiooni inimesed), ka sellekohase märkuse aga ei midagi. Keda see pisiasi ikka huvitab, eks ole.

Niih. Nüüd. Järgnev ei pretendeeri absoluutsele ega ajaloolisele tõele ning on spekulatsioon teemal mis tegelikult juhtus?

Esiteks sai raha lihtsalt otsa ja keegi ei viitsinud/tahtnud uut projekti kirjutama hakata. Teiseks (ja minu meelest võib just siia koer maetud olla, eriti arvestades seda asjaosaliste kidakeelsust ning teema ümber hõljuvat saladuseloori), nagu Eestis on ajalooliselt juba tavaks kujunenud, peab igaühel olema ju OMA organisatsioon. Niisiis loodigi järjekordne MTÜ, mille põhitegevuseks on seni jäänud küll glamuursete pidude korraldamine Tallinnas ja Tartus. Kuigi lubatakse, et ka sealt saavat inimesed vajadusel samasugust nõustamist nagu GLIK'ist. Tsitaat: "LGBT-alast infot saab aga kasvõi Mittetulundusühingult Eesti Gei Noored."

Ma ei kahtlegi, et nimetet MTÜ-s sebivad asjalikud noored inimesed aga algatuseks on see juba kõike muud kui vanuseneutraalne. Ma tõesti tahaks teada, mitu keskealist meest-naist on näiteks neile uhketele pidudele tulnud selleks, et oma peas toimuvast segadusest rääkida? Kus on telefoninumbrid, millele helistades infot saaks ja muu selline?

Tõtt-öelda on see mul siin osaliselt muidugi porisemine porisemise pärast. Mulle isiklikult pole seda GLIK'i kunagi vaja olnud aga paljudele teistele kindlasti oli ja oleks praegugi. Minu meelest oli see omas valdkonnas seni kõige paremini tööle hakanud organisatsioon ja poleks olnud mingit vajadust töötavat ettevõtet allavett lasta vaid sellepärast, et keegi enam ei viitsinud või et oli vaja uue MTÜ jalust konkurent ära saada. Mis ta siis seisab meie rahakraanil ees! Kuigi mõlemad oleks võinud kenasti koos ja üksteist üldse mitte segavalt eksisteerida.

Ja kurat küll, koristage kodulehelt lõpuks ometi see eksitav info ära.
---
edit (seitsmendamal aprillikuu päeval kahe tuhande üheksandamal aastal pärast Jeesus Kristuse sündi): Ma pidin ainult nädal aega kraaksuma ja voila! ongi kodukal parandused tehtud. Tore!

Spioneerimas

Kui ma ükskord oma elukohajärgses kohvikus seltskonnaga istusin ja veini rüüpasin, tuli jutuks asjaolu, et linna ühes väikeses söögikohas on hakatud pakkuma päevaroogasid, mis kandsid küll veidi eksklusiivsemat "Ärilõuna" nime ja et keegi pole neid proovimas käinud ning et lõppude lõpuks võiks keegi ju ikkagi minna. Need keegid olime ilmselgelt mina ja mu kaasa, niisiis jõudsime lõpuks mõne päeva eest nii kaugele ja tegime mainitud söögikohaga taastutvust. Kunagi aastate eest sai seal ikka vahel käidud aga huvitavad kogemused toonaste teenindajatega ning oluliselt paremate alternatiivide teke hakkasid meid nende söögisaalist mööda käima sundima. Nüüd siis suundusime uuele ringile ja alljärgnev on avalik aruanne tookordsele teema tõstatajale. :)

Kui me kohale jõudsime, oli aeg ühe lõuna jaoks tõtt-öelda juba veidi hiline. Võimalik muidugi, et tunglevad näljaste hordid olid varem juba jõudnud ära käia aga erilise rahvarohkusega see restoran silma ei paistnud. Üks tütarlaps sõi salatit, teine rääkis vahetpidamata telefoniga ja oligi kõik. Etteruttavalt võib öelda, et veidi enne seda kui me enda roogadega ühele poole saime, laekus veel kolm härrasmeest ja sellega külastajate arv tollel ajal ka piirdus.


Esimene käik nimega "Mahlane kanasalat". Kogu kolmiku kõige kehvem roog. Osa rohelisest salatist ilmutas juba kergeid närtsimise tundemärke, tomat oli lausa kehva maitsega, lödine ja kuivanud koorega. Kana oli suhteliselt maitsetu ning takkapihta oli kogu see krempel üle valatud meie arvates sinna üldse mitte sobiva magusa balsaamikukastmega. Seal oleks võinud olla pigem klassikaline õli ja veiniäädika kaste aga ju see siis tundus liiga labane?


Põhiroaks oli "Ahjupraad sealihast värske salati ja koorekastmega". Selline hea klassikaline, lihtne ja lollikindel toit. Seapraad oli nagu peab, ilma igasuguste moodsate vunkideta ("Täpselt nagu vanasti kodus", kommenteeris mu kaasa), mis ehtsa seaprae lihtlabaselt ära rikuksid. Kui viriseda, siis kartul oli ehk veidi vesisepoolne aga ega need kartulid kevadeti ka taludes enam esimeses värskuses ei olnud. Ainus asi, mis teenis ära veidi valjema porisemise, oli lisandiks hakitud värske kapsas, mis oli lihtsalt kohutavalt kõva. Samas, jänestele ja hamstritele oleks kindlasti meeldinud.


"Pannkoogid toormoosiga". Desserdiga oli tegelikult selline lugu, et me enda teada läksime küll glasuuritud pirni sööma aga vahepeal oli menüü lihtsalt muutunud. Samas oli see ehk paremgi, sest korraliku pirni tegemine on tõsine väljakutse (tegelikult on juba meie kaubandusvõrgust kokkamiseks sobiliku pirni leidmine iseenesest üks rist ja viletsus) ning me oleks kergesti võinud pettuda, meie pannkoogid olid aga suured ja tõsiselt head. Ei olnud nad ei nätsked ega vintsked ( ;) ) ja toormoosiga oli kokk saavutanud täpselt õige magusa ja hapukuse tasakaalu.

Et eelnevad kaks päeva olid meil olnud sisustatud rohke alkoholiga, siis tellisime toidu kõrvale ainult jäävett, mis laekus suures kannus, laimiviilakad sees. Portsud olid suured ja isegi meie, kes me ei ole just eriti närbi isuga, leidsime pärast kõigi kolme roa ärasöömist, et kahest käigust oleks küll ja veel olnud.

Plusside hulka käib ka selle söögikorra hinnakujundus, mis on mõistlik. Tõsi, mitte odavaim aga 30+60+30 krooni (või kolm käiku korraga 110 krooni; kannuvesi oli tasuta) on ka praeguses ajas täiesti talutav. Soojade roogade taldrikud olid korralikult soojendatud, salvrätid olid riidest ja neid vahetati peale põhiroaga ühele poole saamist. Võimalik küll, et selle põhjuseks oli hoopis asjaolu, et me julgesime neid vahepeal sihtotstarbeliselt kasutada ja tütarlapsel ei olnud kuhugi mujale panna pannkoogi söömiseks vajalikku lauahõbedat. Noad-kahvlid-lusikad käivad seal majas nimelt salvrättide peal. Natuke naljakas (kadakasakslik on küll veidi vale sõna aga see läheb parema puudumisel sinnapoole küll) olid ka serveerimisel esinenud ülipüüdlikus ja kohatine epataaž aga selle nullisid teenindaja kätte tõmmatud kindal olevad plekid ja ta riietest õhkuv odava sigareti hais.

Kokkuvõttes, kõiki asjaolusid arvestades selline kena keskmine koht. Me oleme einestanud paremates ja samas oleme me kindlasti söönud ka hullemates kohtades.