Kümme aastat varem - 20/12/99 - 26/12/99

ancientboy's weekly notes. 20/12/99 - 26/12/99.

Cherchez la femme... Before Christmas we had another session of talk between me and my almost ex best friend to find a way out from our dead end relationship. I'm glad to say that we agreed to listen each other in future before getting mad and starting to bark anything which may hurt the other. And after a hour of talk (and bottle of Merlot') he said that it was his wife who had told nasty things about me. For some reason he believed her. I keep on wondering why a person who had met me only about ten times on strictly social meetings and living less than 3 years in our town, why she should tell such lies, why she should have loathsome fantasies about things which had never happened and never will happen? Anyway, I should have been wiser.

I have to apologise. I had promised to put new galleries up to Christmas and I remember that but couldn't finish this stuff. And however I have still uploaded a "secret" gallery (actually a test for new layout which address was sent to some of you weeks ago) with few new pictures (URL is http://members.xoom.com/ancientboy/sport/gallery5.html*), any other work is yet not done. Sorry for the early promises!

I changed the counter on my main page at last. When my previous one (LinkExchange - don't try this at home!) had showed within two weeks very strange and wrong numbers (of course it's only then if it showed some numbers at all!), I get angry and made a new choice. Something which I should have been done ages ago.

And then Christmas of course. Actually Christmas and whole end of year is not my party, I don't like this time of year at all because I always get another depression. It's probably my own fault (as Pierre says: "You made it happen.") but I'm very good at it.

Last days before Christmas were real madness but at least our shops were good this time, I got almost everything I needed (well, my wishes were also not very specific) and nobody told me that they don't have this or that anymore. Professionals.

What else? Gifts to people who are around me, remembrance candles to graves of friends and relatives, departed from this life, delicious Christmas supper with my family... A routine actually.

This year was in some ways different though. Never before I'd received so many gifts from people whom I never met in person. Special thanks goes to (in alphabetical order): Chris, Cristiano, Jon, Kalju, Martin and Pierre! But also I want to thank all of you who have been reading my pages, sent me comments and ideas, wrote me about funny and sad things. You're the best! And Internet is the real thing.
___________________
* as of December 2009, this link is obviously not working anymore

Keelatud reklaam tunnistati lubatuks

Uus-Meremaal põhjustas pisikese veeklaasi tormi AIDSi-vastase kampaania telereklaam, mis "mitmete kaebuste põhjal" (tegelikult oli neid kokku täpselt viis) ära keelati. Reklaamiklipis "tantsivad" kondoomidesse riietatud nimetissõrmed ja kui nendega tahab ühineda ilma kaitsevahendita sõrm, siis peatub trall ja tagaajamine seniks kuni ka see endale kummi otsa tõmbab. Protestijad väitsid, et reklaam on "solvav, vastuvõetamatu ning kõlblust rikkuv". Samuti arvasid mõned, et õhtul kella poole üheksa paiku on "seksuaalse sisu" näitamine teleekraanil kohatu.

Nüüdseks on Uus-Meremaa Advertising Standards Authority kaalunud kõiki poolt- ja vastuargumente ning leidnud, et reklaam ei ole midagi sellist, mida moralistide vahikoerad väidavad ning kannab endas väga olulist tervishoiualast infot. Seega sai skandaalne reklaam taas eetriloa. Vaata ka siit:

Kümme aastat varem - 13/12/99 - 19/12/99

ancientboy's weekly notes. 13/12/99 - 19/12/99.

The background for whole week was Uuno Millennium Top 2000, voted by the people of Estonia and all 2000 songs/tracks/musical-pieces/whatever were played by four DJ-s in Radio Uuno during 6 days (and nights), 10 hours, 27 minutes and 28 seconds, starting from Monday's noon. Pretty ecclectic selection indeed, from Beethoven to Madonna, from anthems of USA and Soviet Union (sic!) to Pink Floyd. New record, good for Guinness.

Week itself was filled with typical boring pre-Christmas rush: shopping, hunting for some less common products, fighting with wind and flying hats on the streets (yes, we had again the storm, electricity blackouts and ferries, hiding in harbours) and clearing my relationships with friend (see last week).

We agreed that we both crossed the line, that he's not that freaky kind of person as I said and I'm not the monster as he told. So we're "having a moment" between us right now. Neutral one.

In fact there was also many brighter moments during last week. So for example Saturday I found a puppy, shivering with cold in the freezing snow next to the entrance of my shop. I bring him in and thankfully he was in good shape, so soon he began to explore the backroom and about the same moment as he crashed something there, a little girl from neighbour house ran in and asked me, haven't I seen her puppy. She had been looking for him more than hour...

Plus e-mails and phone calls (hi Kalju! :-) from different corners of the world, giving so needed glamourous glitter to everyday's routine. Thanks guys and gals!

Plakat poisist, kellele meeldivad poisid

Tõlge:
"See siin on poiss, kellele meeldivad poisid. Aga sellele poisile, kellele meeldivad poisid, ei meeldi poisid, kellele ei meeldi poisid, kellele meeldivad poisid.
See fraas on keeruline, aga vähem keeruline kui tema elu homoseksuaalse tudengina."

Kümme aastat varem - 06/12/99 - 12/12/99

ancientboy's weekly notes. 06/12/99 - 12/12/99.

I thought whole Sunday what is the essence of last week, what's so important that I simply have to write about it in my diary...

Because nothing extraordinary happened. I didn't fell in love (however I hope, he's somewhere close :-), didn't won on lottery (however I really could use any amount of money), heck, I even didn't saved the world last week.

Half of Monday I spent with learning the spirit of my brandnew mobile phone (cheap Ericsson this time) because it was bit different from logic of my old Nokia and however the difference wasn't big, it could be pretty confusing sometimes.

Tuesday I ordered some Christmas gifts from online shop and next day I had to tell to my brother that he shouldn't buy Sarah Brightman's "Dive" album because I already bought it... I never saw in our town any Sarah's CD-s for sale before but here it was, fresh and shiny. So much of surprises!

Friday I did something which may be classified as pure stupidity. I had a serious verbal fight with one of my best friends, so I gave him opportunity to say very seriously insulting things and however I am still angry (don't know actually, more on him or more on myself) I really hope that this wasn't the beginning of end. Our friendship has last for more than 25 years and it's something which I don't want to lose, no matter what. But yes, that's the deepest crisis in our relationship.

Saturday? Saturday I was angry, pissed off and in the end I had to go and open the shops twice because of some customers from United States. Which actually wasn't bad, because it gave me time to be away from my own thoughts.

And as said in the beginning, whole Sunday I was thinking...

The box (Laegas) (2009)

The box (Laegas)
Lavastaja: Richard Kelly
2009
http:/imdb.com/title/tt0362478/

Eelmise sajandi seitsmekümnendatel aastatel elab Virginias üks igati ontlik abielupaar. Selline kõigiti keskmine ameerika pere: NASA heaks töötav mees, õpetajannast naine ja nende teismeline poeg, kes kõik elavad vanemate palgapäevast palgapäevani kuni ühel päeval tekivad tõsised rahamured. Ja sel ajal ilmub varahommikul nende majatrepile üks saladuslik pappkast, mille sees on veel saladuslikum puidust karp, mille peal omakorda lukustatud klaaskupli all suur punane nupp. Karbiga käib kaasas pakkumine hirmsasti moonutatud näoga mehelt: kui abielupaar seda nuppu muljub, sureb kusagil keegi nende jaoks tundmatu inimene ning nemad saavad miljon dollarit maksuvaba raha. Otsuse tegemiseks on aega ööpäev ning pakkumine on ahvatlev. Mida nad aga veel ei tea, on see, et nende valikust sõltumata on hirmsate tagajärgede laviin juba liikvele lükatud ja kui nad mõne aja pärast taipavad, et nende võimuses pole enam midagi muuta, siis saavad juba vaid vooluga kaasa minna. Kogu sündmusteahelal on aga vaid nende isiklikust õnnest ja saatusest kaugelt sügavam tähendus...

Hoolimata asjaolust, et viimasel ajal on mu filmivaatamine kuidagi üsna olematuks vaibunud, oli see linatöö kohustuslik. Esimesel võimalusel. Esiteks on see "Donnie Darko" geeniusest lavastaja uusim (ja järjekorras ka alles kolmas) film ja teiseks mängib siin üks mu isikliku kutemeetri seierit punasesse viiv kutt nimega James Marsden (enim tuntud ehk X-mees Cyclops'ina).

Film põhineb osaliselt pea nelikümmend aastat tagasi Playboy's ilmunud Richard Matheson'i ulmelisel lühilool "Button, button" ja tõtt-öelda on natuke kahju, et algne stoori nii kapitaalselt ümber on kirjutatud ning omaaegne mõtlemapanev puänt ("You actually never really knew him" või kuidas see nüüd täpselt oligi...) täielikult kaduma läks. Mis küll ei tähenda, et siin mõtlemapanevat kraami ei oleks aga üldiselt jääb see supp siiski lurriks. Ei Marsden ega Cameron Diaz esine eriti veenvalt (hea küll, tõele au andes, millal nad seda varemgi teinud on?) ning suurepärase rolli teinud vanameister Frank Langella ei suuda kogu kremplit üksinda kah ülal hoida.

Et ma hoidusin enne vaatamist igasuguseid arvamusi selle kohta lugemast ja vaatasin vaid ühte teaser-treilerit, siis oli tagantjärele veidi kriitikat sirvida üsna huvitav, eriti kuna see oli sõna otseses mõttes seinast seina. Silma hakkas ka tendents, et ameeriklastest tavavaatajatele film ei meeldi ning jookseb seal kuuldavasti päris tühjadele saalidele. Selle põhjusena on muuseas välja toodud ka asjaolu, et siin puudub ulmades elava ameeriklase jaoks kohustuslik happy end. Mõned elukutselised filmikriitikud seevastu on filmi vastu aga oluliselt armulisemad olnud. Ometigi on selge see, et seda geniaalsust, mis oli lavastaja esikfilmis, siin ei ole. Ehk kunagi edaspidi, mil Kelly ei punnita spetsiaalselt teha "kommertslikult edukat filmi ning samal ajal säilitada oma loomingulist kreatiivsust" (nagu ta kusagil esilinastuse eel kilkas) õnnestub see tal jälle.

5/10

Kümme aastat varem - 29/11/99 - 05/12/99

ancientboy's weekly notes. 29/11/99 - 05/12/99.

It started with a storm and Monday's night was like back in stone-age: without lights, fridge, telephone, heat, anything which needs electricity. In the end our power lines were down for more than 7 hours, some villages get their lights back after two days. And they say, we're ready for Y2K...

Heavenly boys continued their work on Tuesday, blowing over the trees, trying to rise some roofs up to the sky and giving free flying lessons to humans and our dog.

Thursday I had a weird meeting. When I was standing in store and tried to decide, do I want apples or oranges, I noticed him staring at me from the distance. I had a strange feeling that I should know him but couldn't remember, from where or why it's so important. Next time I saw him again, was after twenty minutes in another store, and then after more fifteen or so minutes at town's market. I decided to gave him a chance to contact me but he just walked by, throwing a glance from his big innocent eyes. Now I'm thinking, was he really following me or am I simply lunatic. In fact whole situation was a bit like illustration to Pier Paolo Pasolini's "Teorema".

End of week was pretty busy, Saturday in Pärnu and Sunday in Tallinn. Sometimes I really hate these business trips, especially when I have to drive on the roads which looks (and not only looks!) like coming straight from glacial ages.

Kümme aastat varem - 22/11/99 - 28/11/99

ancientboy's weekly notes. 22/11/99 - 28/11/99.

Christmas-mania is growing. Shops started with their aggressive campaigns, Santas are everywhere (they don't seem to be worried of the fact that here's no snow) and town council (with a bashfulness in the voice of their spokeswoman...) asked companies donate some money to illuminate the town.

It's incredible how many people wants to get rid of old stuff, partly because they want to have nice Christmas and need money for that, partly because it's just another end-of-year hysteria (and this time it's actually end-of-millennium crazyness) and they want to sell everything they think that they don't need anymore. Never. Which means that we have very busy days with driving around and answering the phones. Or in opposite way. This circle seems have no end right now.

Search of apartment is stopped for a while. I hope to start with this in January again.

Saturday I took a "night off" and spent some pleasurable hours with two old friends. In the end, when we were pretty drunk and whole sinful world was backbited by us, doorbell rang and neighbour lady asked us immediately turn off the radio. Before she calls for the police. The beauty of game was that we hadn't any radio playing, the loud music came from another flat...

Whole Sunday I was in front of my computer and recorded music from old cassettes to PC and then, after cleaning (as much as my amateur programs did it) of sound, straight to CD. Slave's job! Why they can't issue every album on CD? I would buy these "out of print" albums.

Another date. Eight years ago Freddie Mercury died and eight years I have lived without cigarettes.

Marillioni Tallinna kontserdi salvestus saadaval

Eilsest alates saab pisukese tasu (£5.99) täiesti legaalselt alla laadida Marillioni "Less is more" tuuri Tallinna kontserdi salvestuse. Kõik lood on MP3 (320 kbps), kaasas on ka PDF-formaadis buklett. Erinevalt meeste kodulehel kahes kohas siiani olevast kontserdil esitatud laulude valest järjekorrast (teatavasti jäi The space Tallinnas oma "õiges" kohas kogemata vahele ja siis nad mängisid seda paar lugu hiljem kui teistel kontsertidel), on salvestusel ja sellega kaasneval trükimaterjalil kõik õigesti.

Lisaks lauludele on lindil muidugi ka kõik kontserdi ajal räägitud jutud, õnnesoovid, apsud (näiteks see, kui Rothery eelviimase loo ajal nii hoogu läks, et kitarril võimu minev juhe lihtsalt välja kukkus ja saali veider vaikus tabas) ning muidugi ka see, how Marillion played "Estonia" in Estonia, using wonderful grand piano, manufactured by "Estonia".

Osta ja alla laadida saab siit.

Lood on:

Go!

Interior Lulu

Out of this world

Hard as love

Wrapped up in time

Quartz

The space

If my heart were a ball

It's not your fault

Memory of water

This is the 21st century

Cover my eyes

Beautiful

Estonia

You're gone

Sugar mice

80 days

A collection

Gazpacho

Easter

Made again

Answering machine

Three minute boy

Tsitaat Delfi kommentaariumist

Eelmise jutu jätkuks leidsin, et keegi kommentaator (Kaak, 24.11.2009 22:47) on Delfis kirjutanud niimoodi:

Ma ennustan järgmisi samme:

1. Kristlased hakkvad nüüd taotlema, et abielu lahutada ei tohi. Kuna jumala paari pandut ei tohi inimene lahutada.

2. Kristlased hakkavad koolidesse aina rohkem usuõpetust sisse suruma usundiõpetuse nime all.

3. Kristlased üritavad ühiskonnas läbi viia aktsioone, mis põlistab selle idee, et eetikat ilma kristluseta ei eksisteeri. Ehk siis, mittekristlik inimene ei saa olla eetiline.

Parafraseerides praeguse hullkristlaste kampaania üht avalikkusele nähtavat ideoloogi, end mugavalt Tartu Ülikooli usuteaduskonnas sisse seadnud tegelast nimega Tõnu Lehtsaar: "Kui me saavutame selle eesmärgi — jätame näiteks seaduslikult reguleerimata mitteabielulised kooselud — siis tuleb meeles pidada, et müüri laotakse kivihaaval ja kristluse tee võidule tuleb sammhaaval."

Tegelikult...

...on mind see marukristlaste liputamine juba ära tüüdanud ning see on ammu üle igasuguste piiride läinud. Nad esinevad pidevalt ja propageerivad oma vildakat ja kohati kaunis perversset maailmavaadet, nõuavad endale mingeid eriõigusi teiste inimeste elude üle otsustamiseks, laiutavad meedias, tänavatel ja turuplatsidel ning mis kõige hullem, värbavad pahaaimamatuid noori poisse (ja ehk ka tüdrukuid) endi sekka. Muidugi, kuskohast nad siis ikka jüngreid saaksid, see on ju inimlapsele sünnijärgselt ajupesuga peale sunnitud valik ning selle nimel on värbajad valmis iidseid legende koondavat raamatut kilbina kasutades isegi võõrastesse kodudesse sissegi ronima või lasteaedade ja koolide uste juures oma värbamist läbi viima. Nad on hullemad kui Püha Nikolaus, see käib vähemalt vaid üks kord aastas ning üritab võimalusel märkamatuks jääda!

Miks ei võiks kristlased oma asju vaikselt ja teistele märkamatult kapis... ptüi, kirikus toimetada? Siis ei torgiks neid ju keegi aga vat neil on vaja mingeid paraade (ristikäigud ümber kirikute, leerilaagrid ja muu selline värk) korraldada. Neil on vaja pidevalt tavalist inimest oma sõnavõttude ja kisaga ärritada. Kahtlemata on ka kurb, et need kiriku rüppe pöördunud noored inimesed, kes pahaaimamatult ja usalduslikult praegu vanade, kogenud ja kaadri taga marionettide nööre tõmbavate isakeste käske täidavad, ei adu isegi, mille sisse nad sattunud on. Nad ei mõista, kui halastamatult neid ära kasutatakse ja et neid kahurilihana eesliinile saadetakse ning vajadusel sama lihtsalt hüljatakse kui mõni kapihomost kõrge kirikutegelane oma mänguasju, s.o. kooripoisse vahetab. Oh, hea küll, mõningatel juhtudel tegelevad küpses keskeas kirikuõpetajad muidugi ka oma seadusliku abikaasa ja laste kõrvalt napilt passiealiseks saanud koolitüdrukute võrgutamisega.

Ning ega siis sellest marukleepuvast ämblikuvõrgust juba pääsemist ega tagasiteed ei ole. On ju siililegi selge, et vastassoolise kena inimese asemel hoopis Jumalat armastama hakanud noortest inimestest pole enam mingit asja Eesti hääbuva iibe turgutamiseks. Lõppude lõpuks on Neitsi Maarjat ju vaid üks olnud ja ei jõua see Taevaisagi kõiki neid neitseid aidata.

Seega, anna parem allkiri ajupesu vastu ning kodanikele võrdsete õiguste tagamise poolt: www.egn.ee/nyyd. Aega on veel loetud päevad.

Kümme aastat varem - 15/11/99 - 21/11/99

ancientboy's weekly notes. 15/11/99 - 21/11/99.

I should never again whine about boring life... From the other hand, my bed probably felt itself bit lonely because each day I spent there only a very few hours. Ironically I have nothing to show as a result of last week's work, so all this fuss seems meaningless.

Had meeting with two other real estate dealers and it looks like the best way to get my place, is start building again. Unbelievable how small is our market and how weird are the prices. Sometimes I think that our people had lost all the common sense and only hysteria, solidly mixed with madness, had left. If I asked from one seller, why the price is so high (it was ca 20-25 per cent higher than our "normally reasonable" tax), she said: "Because I know you can pay that and if you won't for some reason, I'm waisting my time." Well, so she did.

Winter. Snow comes and goes, like always here. At the moment it is white outside and I can hear kids under my window arguing loudly about Santa's coming.

Winter means also a lot of ice on streets and Saturday I felt this on my own skin when I proudly made a pirouette near my car and found myself sitting on the street. Sadly there was no figure skating judges, so I wasn't awarded for my olympic spin.

Basically I don't like winter, only sometimes when I'm in very kind mood, I can find some aspects of this season acceptable. And however winter still is much better than autumn, I always wish to spent these months somewhere in warmth and sunshine.

I bought a CD-writer last week and my brother was so impatient to make his own CD from old cassettes that he didn't had the time to read properly "Help"-file and the result was CD with only one song. I laughed that he's very good in making singles...

I got another request to write about my intimate life, not "to prattle about birds and butterflies". I have to confess that I needed my good old dictionary to understand the word "prattle". So, my dear readers, you need filthy details about my lovelife?? Well...

For a while I've been single and on my own. One reason is the lack of time, one the fact that usually I need somebody to push me to move and living in small place won't help either. I might be discontented but I like to live where I live and I like to have the small circle of great people around me. And I like to have my space. Sure I'm missing greatest love of my life and although there's also some new possibilities on the air but as nothing's confirmed, I prefer to wait with other details.

I have the Net, I have you, my dear readers, plus even more people who never readed these Weekly notes but share my enthusiasm and love against old pictures. In fact I didn't believed six months ago that Internet could be a place for real feelings, now I can say that it might be. Yes, you should be careful because of many weirdos out there and remember that all what glitters, is not gold. But if you're lucky, anything is possible. I know persons who found their love via Net and I am happy for them. I still do believe that people are basically good and I understand that all I'm doing now, is nothing but "prattling about birds and butterflies". So what?

Falling in love lately? Yes, three weeks ago, with Adam Cooper.

My sex-life? Occasional but safe. Illustrations not available.

Eating out: All you can eat (2009)

Eating out: All you can eat
Lavastaja: Glenn Gaylord
2009
http://imdb.com/title/tt1472059/

Juba omaette frantšiisiks kujunenud Eating out'i järjekorras kolmas osa sai ennast valjuhäälselt väljareklaamida kui "first gay threequel". Noh, vahest ongi.

Casey tuleb Los Angelesse elama, saab korterisse oma tädi (kelle poeg hiljuti veidi khm! asjaoludel - mängus olid Ronald Reagani kiirtee, kiirus 80 miili tunnis, Celine Dion'i tuuribuss ja eee... roolis oleku jaoks mittesihipärane tegevus - autoõnnetusel surma sai) juurde ning leiab endale momentaalselt uue sõbranna (ja ülemuse) Tiffany. Kes esiteks paneb ta enda juures maniküürisalongis tööle ja teiseks veab kohalikku geikeskusesse ning nõuab, et poiss seal vabatahtlikuks tööjõuks hakkaks. Casey saadab ta juba kuu peale aga siis ilmub keskuse tagaruumidest välja Zack, Casey'l jätab süda lööke vahele ning ta on valmis kirjutama alla ükskõik millisele paberile.

Muidugi selgub peagi, et Zackil on poiss-sõber täiesti olemas, see aga ei sega Casey'l interneti vahendusel ja võltskonto abil teda moosima hakkamast. Ning Tiffany igatseb ikka veel taga oma endist, jumaliku kehaga kutti, kes tavatses geiklubides striptiisiga raha teenida. Lisame siia veel Zack'i Oriendist pärit faghag'ist sõbrantsi, Tiffany maniküürisalongis illegaalsetena töötavad, ilmselt filipiini päritolu karakterid ning veel üht-teist ja on selge, et sellest kõigest tuleb lõpuks üks igavene pirakas segadus.

Kõigi varasemate osadega võrreldes on peaosalistest vaid Rebekah Kochan endiselt alles, mängides jätkuvalt võrratut Tiffani von der Sloot'i . Talle sekundeerivad kuus (hea küll, peamiselt küll kolm: juba enne filmi tegemist sõpradeks saanud Daniel Skelton, Chris Salvatore ja Michael E. R. Walker - ning jah, erinevalt filmist on hoopis Michael ja Chris an item) uut ja seksikat kutti ning staaridest külalisesinejatena teevad sümpaatsed rollikesed Leslie Jordan (kelle elulukku kuulub muuseas ka pikantne fakt, et ta on omal ajal koos Robert Downey Jr.'iga ühes vangikongis istunud ning kes seekord on mõningase üllatusena saanud oma tavapärasest erineva ja üsna lollitamisvaba osa, mängides LGBT-keskuse elutarka bossi) ja loomulikult Mink Stole, kelle kontol on juba nii palju erinevaid rolle mitmetes gei-teemalistes filmides (sealhulgas heas portsus John Waters'i omades ning näiteks ka Eating out 2-s), et see arvepidamine kipub juba sassi minema. Seekord mängib ta filmiplakatil parempoolsema kuti L.A.-s elavat tädi Helenit.

Filmi linastuse eel ja järel ilmunud intervjuudes rõhutasid asjaosalised mõnuga fakti, et kõiki meespeaosi (ka neid, mis rolli järgi heteroseksuaalsed olid) mängisid avalikult homoseksuaalsed näitlejad, nöögates sellega Hollywoodis pikaajalist trendi, kus geikutti pidi mängima heteromees. No ja geimehed siis tavaliselt pandi filmides mõne naisega flirtima/abielluma/lihtsalt amelema. Nüüd paistab see suundumus küll tasapisi taandumas olevat.

Community ühe osa jaoks (ma mõtlen näiteks neid, kes kusagil omaette kapis istuvad ja eksistentsiaalse iseloomuga mõtteid mõlgutavad) on see kindlasti vajalik ja optimismi sisendav film, mis ei võta end (nagu ka kogu gay-community't) samas liiga tõsiselt. Selline kerge meelelahutus, millel ka osale inimestest sõnum täiesti olemas. Sellest vaatenurgast saab film muidugi kõik punktid. Muidu aga kokkuvõttes üks sümpaatne ja kohati üsna naljakate situatsioonide ning väljaütlemistega filmike, mis ei keera vinti nii jaburalt üle kui kasvõi "Another gay movie" seeria. Minu jaoks oli igatahes taas üks kena täide selleks ajaks, kui mitte midagi teha ei viitsinud.

Ahjaa, lõputiitrite ajal ja ka peale neid on veel väiksemaid filmisutsakaid, mis kohati on kaunis lõbusad. Ning veel üks plusspunkt: filmi ei ole mõttetult pikaks aetud, koos tiitritega kestab see 81 minutit.

7/10

Tõlkebüroo

(Tänud suunduvad Maidu man, kes sellele jaburale tõlkele tähelepanu juhtis.)

Resturaanis

Niimoodi siis. Et eile õhtul, mil me maandusime Emanda, Admirali, mr. B ja veel mõnega ühes üleriiklikult tuntud ja tunnustatud resturaanis, juhtus selline lugu, et Operaator (ehk siis Emanda seaduslik abikaasa) sattus mingil ajal oma kallile abikaasale järele tulema. No ja see tähendas mudugist, et mr. B. palus tal lahkesti meie tagasihoidliku seltkonnaga ühineda ning ehk midagi isegi ampsata. Aga selgus, et see ei olnud just päeva parimate pakkumiste seast. Ühe kena rammusa pitsa söömise asemel kurtis Operaator nukralt ja valjuhäälselt üle kogu saali (ning põhjustades sellega loomulikult ka mitmete resturaanikülastajate hämmingu), et tema ei taha pitsat. Tema tahab hoopis oma kalli abikaasa tehtud sööki saada ja oli sellise näoga, et oma sõnade kinnituseks võib ta vajadusel ka natuke jalakesi trampida.

Nõnnamuudu nad siis käsikäes ning kodu poole minema kepsutasidki.

Moodne sigagriplane

(Viimast maskimoodi näitav foto pärineb anonüümsetest internetiavarustest)

Kümme aastat varem - 08/11/99 - 14/11/99

ancientboy's weekly notes. 08/11/99 - 14/11/99.

As somebody said: "Normal everyday stuff. Waking, eating, driving, working, eating, driving, sleeping." Maybe normal but boring, really!

Monday I tried to decide, are the apartments which are on real estate market here, worth those millions of pennies they ask for them, or not? So for example I "visited" one small flat. Fifth floor in the house which was builded some fifteen years ago and is in awful condition. Flat itself was a tiny one (40 sq.m.) with two rooms, kitchen and bath but it needs so much work (including replacing large parts of roof because this flat's ceiling is actually the roof of the house) that in the end it will cost at least triple the price they ask for this place, called solemnly "apartment". And that stink...

Thursday I was shortly on farewell-party of my friend's friend's girlfriend, so basically perfect stranger for her but as she's moving to New Zealand for a while and champagne was (exactly as Churchill once said) dry and free, I enjoyed those nice couple of hours.

Whole week I fought with temptations and result is that I didn't bought any more CD-s. Should I be proud of myself now?

Saturday I found out again that I need badly some more catalogues and it looks like I do have to spend my hard-earned pennies for those expensive books.

And Sunday morning, when I woke up, it was snow outside... So winter is here again.

Marillion Tallinnas. A.D. 2009.

See oli millalgi kaheksakümnendate keskel, mil sattus kätte kusagilt maha lindistatud ja juba üsna kehva kvaliteediga VHS, millel peal hunnik muusikavideosid. Teiste seas ka umbes tunnipikkune programm Kerrang!, mis algas Iron Maiden'i "Aces high" ning "2 minutes to midnight'iga" ja sisaldas ka Motörhead'i, Van Halen'it, Whitesnake'i ning isegi Bon Jovi esimest hitti "Runaway". Selline kaunis eklektiline kogumik, mille ühisnimetajaks võiks olla kaheksakümnendate aastate muusikaajakirja toimetaja jaburapoolne ettekujutus popi edetabelitesse sobivast raskerokist. No ja kusagil seal teiste seas oli ka üks kummaline video hullusärgis mehest mingis pehmete seintega toas. See mees oli muidugi Fish ja lauluks Marillioni "He knows you know". Peale esimest vaatamist-kuulamist olin ma müüdud...

Kui Fish 1988. a. peale plaadifirma poolt korraldatud hullumeelseid aastaid bändist lõpuks minema jalutas, oli see muidugi šokk. Ja kuigi ma olin "uue laulja" Steve Hogarth'iga tehtud kahte esimest plaati 1992. a. Rock Summeriks küll paar korda kuulanud, ei jätnud need mingit erilist muljet. Ilmselt nimetatakse seda psühhiaatriavaldkonnas mingit laadi fiksatsiooniks (peaks Emandalt üle küsima :P ), sest kui Marillion Lauluväljakul oma kontserti "Splintering heart'iga" alustas, kordus kõik uuesti ja ma ei suutnud aru saada, mismoodi ma ei olnud varem märganud nii suurepäraseid laule nagu kasvõi "Easter", "Seasons end", "No one can", "Dry land" või eriti absoluutselt geniaalne "The space". Uuematel albumitel olevatest lauludest rääkimata. Mu meelest need, kes isegi veel praegu, rohkem kui 20 aastat hiljem halavad teemal "ilma Fish'ita pole Marillion absoluutselt mitte midagi" pole lihtsalt suvatsenud oma meelt vabaks lasta ja elavad endiselt väga kauges minevikus. Ka juhul kui Derek William Dick oleks endiselt Rothery, Kelly, Trewavas'e ja Mosley'ga koos, ei oleks nad ju muusikaliselt paigal tammunud ning oleks kindlasti edasi arenenud. Usutavasti ka samas suunas, milles nad niigi tänaseks liikunud on. "Misplaced childhood" on album, milline sünnib kord sajandis ja loota, et mehed oleks selliseid riburadapidi edasi vorpinud, oleks hullus.

Pealegi on plusspoolel kahtlemata see, et nüüd on meil ühe ansambli asemel sisuliselt poole rohkem muusikat: nii Marillion ise kui ka Fish'i sooloperioodi plaadid. :)

Tänavu suvel sain ma ootamatult kunagiselt naabripoisilt SMS-i, milles ta soovitas veidi veebist uurida kõlakaid Marillioni Eestisse tuleku kohta. Mis tundus "Less is more" tuuri jaoks täiesti sobilik ja võimalik (nagu bändimehed kunagi kenasti seletasid, on nende täiskoosseisus niipalju tehnikat, et selle transport on alati omaette pirakas probleem ning logistiliselt kaunis kulukaks minev ettevõtmine, seevastu akustilise tuuri pillide hulk on kordades väiksem) ning nagu veidi hiljem selgus, osutuski tõeks. Veidi aega võttis küll aega väljaselgitamine, mis kuramuse koht see Nokia Concert Hall on ja millal sinna pileteid müüma hakatakse aga selgus sai ka siin majja.

Ma ei julenud päris esimesse ritta pileteid osta, sest uue saali puhul ei tea ju iialgi ette, mis seal täpselt on. Ma olen kunagi kusagil istunud esimeses reas kaunis kõrge lava ees ja kalli raha eest ostetud piletiga ei näinud suuremat osa laval toimuvast ning samuti oli heli suht saast. Viimane probleem lubati ühe tuttava väitel Solarises küll ilmakuulsate asjatundjate poolt elimineerida ja lõpuks siis saigi kompromissi korras ostetud piletid kolmandasse ritta. Mis nagu selgus, oli hea valik.



Et meil oli eelmisel kahel päeval juba olnud kaunis tihe ja väsitav kultuurikihi pealemäärimise üritustesari, siis ronisime me oma apartmendist vist alles poole ühe paiku välja. Otsustasime hommikukohvi minna jooma Viru ringil asuvasse uude Mademoiselle kohvikusse ning kui me sealt välja marssisime, koperdasime järgmise hoone (Nordic Hotel Forum) ees Marillion'i meeste otsa. Eks nad ootasid autot, mis neid autogrammisessioonile viima pidi aga kuna seda ei olnud, tuiskasid h ja Pete hotelli tagasi, samal ajal kui Steve R. oma kingapaelu siduma jäi. Ian ja Mark olid ilmselt veel kohvi joomas. Nagu mu kaasa hiljem kõigile kelmikalt seletas, ei saavat Tallinnas ju enam sammugi astuda, ilma, et Marillion'iga kokku ei põrkaks. Algul tänaval, siis raamatupoes ning takkapihta muidugi veel ka kontserdil. Kui ta oleks viitsinud järgmisel hommikul kusagil Narva maanteel, Russalka kandis või Pirita teel jalutada, siis oleks ta veel ka oma pea igapäevast kümmet kilomeetrit jooksvat Mark Kelly't trehvanud. Muide, Tallinna varatalviselt karge õhk mõjus Mark'ile ilmselt nii hästi, et ta jooksis välja oma senise 10 kilomeetri rekordaja: 49:19 minutit. :)

Kell kaks päeval pidi Apollos algama Marillion'iga kohtumine ja autogrammitund aga oli selge, et selle algus hilineb, sest me kohtusime nendega hotelli ees kaks minutit enne kahte ja kui ma lõpuks 7-8 minutit kolme peal Apollose jõudsin, polnud mehed ilmselt ikka veel hotellist liikuma hakanud. Arvatavasti eelkõige raamatuesitlusi silmas pidades ehitatud väike lavahakatis kohviku kõrval oli varustatud viie tugitooli ja lauakesega, üks tool paigutatud üsna ohtlikult täpselt kõrgenduse serva peale. Hiljem kui Kelly sinna istuma hakkas, märkas keegi korraldajatest küll olukorda ja elimineeris selle enne kui klahvimees sealt käkaskaela alla oleks sadanud.

Nimetatud ürituse korraldus oli ka muudpidi ligadi-logadi. Marssis bänd hilinemisega kohale, istus toolidesse ning kui h püüdis rahvaga kontakti saada, siis selgus peale avatervitust, et juba mõne meetri kaugusel polnud võimalik mehe juttu poes valitsevast taustamürast eristada, mikrofonide peale ei olnud aga keegi ilmselt mõelnudki. Nii ei tulnudki mingist jutuajamisest bändi ja fännide vahel mitte midagi välja. Ebamugava situatsiooni lahenduseks kargas üks korraldajatest lõpuks nende ette püsti ning vehkis rahva poole, et nüüd on tagumine aeg autogramme võtma tulla. No ja kuulekas eestlane siis läkski, kenasti riburadapidi. Ma istusin seal pingi peal ning juurdlesin tükk aega, kas mul on vaja osta veel üks eksemplar "Less is more" CD-d ning sinna autogrammid peale küsida kui mul tegelikult on ju ammu olemas nii üks kui teised. Lõpuks oligi nii, et vaatasin ära veel, kuidas TV3 intervjuud tegi ning kuulsin tont teab mitmendat korda mehi üle rääkimas viimase plaadi sünniloost ja siis tegid kohalikud korraldajad koos bändiga grupipilti ning juba veeti nad "kohtumiselt" minema.



Paar tundi hiljem kontserdisaalis proovi tehes kaebas Mark, et tema tahab kah "Estonia" klaverit mängida aga vähemalt kontserdil pidi ta küll oma tavapäraste klahvpillidega leppima ning tiibklaveri taha istus aeg-ajalt hoopis h.

Kontsert algas üsna täpselt kell 19.00. Marssisime eelnevalt natuke kontserdimajaga tutvudes eri korrustel ringi ning leidsime, et hoolimata rohkem kui 1800 istekoha mahutamisest on tegu mõnusalt hubase saaliga, mis tundub isegi väiksem kui tegelikult on. Ka on külgrõdude kõige lavapoolsematelt toolidelt täiesti korralik ning terviklik vaade lavale (mitte nagu Saku plekktünnis, kus restricted view tähendab, et heal juhul ja end viimse võimaluseni üle piirde küünitades näed ehk kolmandikku lava) ja see on vist küll esimene koht Eestis, kus ma oleks isegi nõus sellistel kohtadel istuma.

Lavale tulnud bänd suutis juba esimesel hetkel üllatada, sest Rothery ja Kelly, kes tavaliselt on Marillion'i kontsertidel saalist vaadates lava parempoolsemal serval, maandusid seekord vasakusse serva ning Trewavas ja Mosley siis teisele poolele. h pendeldas oma tavapärase kesklava positsiooni ning lava paremasse serva mahutatud kontsertklaveri vahel.



Nagu sellel kontserttuuril juba tavaks, mängisid mehed kontserdi esimeses pooles tervikuna maha "Less is more" plaadi (jah, kodanik "muusikakriitik" Ülo Külm, bänd mängis seda mitte "väidetavasti" vaid täiesti konkreetselt, plaadi mõnel versioonil "hidden bonus track'ina" esinev Cannibal surf babe ei kuulu ametlikult albumi lugude hulka), laulude vahele juttu puhudes ja valget veini lonksates teadustas h ühel korral kogemata küll vale loo välja ning peale lõbusat segadust mängiti siis ära nii väljakuulutatu kui hiljem ka vahelejäänud laul. "Et see end hüljatuna ei tunneks," nagu h ise aasis. Esimese poolaja lõpetas This is the 21st century ning vaheajaks saatis bänd kõiki puhvetisse jooki tooma. Nojah, eks nende endi klaasid olid juba samuti tühjaks saanud. :)



Kontserdi teise poole playlist oli koos kahe portsu lisalugudega järgmine:
Cover my eyes / Beautiful / Estonia / You're gone / Sugar mice / 80 days / A collection / Gazpacho /// Easter / Made again /// Answering machine / Three minute boy.

Nagu arvata võiski (bändimehed olid juba päev varem veendunud, et see saab olema üks väga eriline õhtu, mil nad esimest korda Eestis SEDA laulu mängivad), sai üheks emotsionaalseks kõrgpunktiks muidugi "Estonia". h'il oli tükk tegemist, et üldse laulda suuta ning ka järgmise laulu "You're gone" alguses pühkis ta usinalt silmi ja nuuskas nina. Nagu ilmselt ka aplodeerimiseks saalis püsti tõusnud publik.



Kui ma enne kirjutasin, et akustilise kavaga ringi reisida on tunduvalt lihtsam kui tavaliselt, siis ometigi on bändil olnud juba tükk jamasid. Algatuseks kaotasid Heathrow' töötajad ära Pete'i eee... no ütleme siis, et ksülofoni ja see pole vist tänaseni oma õige omanikuni jõudnud. Nii pidi Trewavas alates Helsingi kontserdist mängima selle asemel sünti ja oli isegi hea, et neil õiged helid sinna sämplitud olid. Harmooniumi, mis tuuri esimeses osas meestel isegi kaasas oli, ei hakatud samuti Põhjamaadesse ning Baltikumi kaasa tassima nagu ka Mark Kelly poolt kevadel ebayst ostetud ehtsat viledega orelit, mille ta ise stuudios kokku lappis ning mille transport pole kunagi isegi arutluse all olnud. Tegelikult oli selliseid pille veelgi, näiteks "Quartz'is" täiesti vältimatu instrument, kunagi Pete'i vanaisale kuulunud, rohkem kui sajandivanune klahvpill, mis on äärmiselt õrnas olukorras ning oleks tuurile kaasa võtmisel lihtsalt lõplikult ära lagunenud. Ka kõigil neil puhkudel pidid originaalpillidest salvestatud sämplid abiks olema. Olid kah.



Palju suurem jama juhtus üleeile, mil peale Riia kontserti lendasid mehed otse Madriidi ning kui lõpuks ka tehnika sinna jõudis, siis selgus, et kuidagimoodi oli transpordifirma seekord suutnud maha unutada Mark Kelly klaveri. Hispaanlased suutsid küll kiiresti mingi asenduspilli leida aga et tegu oli natuke vale instrumendiga, siis veetis Mark eile tubli pool meeleheitlikku päeva, üritades asenduspilli (Roland'i RD-700) panna samamoodi käituma nagu ta enda instrument (Roland'i A-90) käituks. See üritus ei möödunud just kõige edukamalt aga eilne kontsert oli kuuldavasti läinud siiski ilusti. Kui Mark'i soolo laulus "80 days" välja jätta.



Kui nüüd aga Tallinna kontserdi juurde tagasi tulla, siis ei saa muidugi märkimata jätta, et esireas istunud inimestel oli siiski ka boonuseid, nimelt loopis Rothery aeg-ajal oma kasutatud plektronid rahva sekka ja põrandale vedelema ei jäänud neist nüüd küll ükski. :)

Mis jäi mängimata? Kasvõi "Sympathy" ja "The party", mida nad sel tuuril siin-seal on esitanud ja seega oleks üks encore veel ära kulunud küll. :) Kuigi ka kaks korda tulevad nad lavale tagasi üsna harva ja see oli kahtlemata märk sellest, et saalis valitsenud õhkkond sobis ka neile endile. Nagu Mark Kelly samal päeval ka kogu maailmale teada andis, oli Tallinna publik nende arvates "the most polite, well-heeled and sedate audience in Europe."

- - - - -

Praegu, mil ma seda kirjutasin (ja Marillion oma tuuriga Madriidist kiirrongiga juba Barcelonasse tuhisenud on ning just nüüd seal kontserti annab), mängis mul kõik see aeg taustaks tänavusügisene Oslo teine kontsert (25. oktoobrist 2009.a. - mehed ise pidasid seda selle ajani parimaks etteasteks ja jääb üle vaid loota, et Tallinn selle ületas) ja kuigi see võib kõlada tobedana, on fakt, et ma ei jõua ära oodata, millal Tallinna kontserdi salvestust osta saab... Loodetavasti ei jupsinud tehnika (praeguse tuuri jooksul on see seni teadaolevalt kahel korral juhtunud :( ) ning asi on varsti saadaval.



Tegelikult on see natuke skisofreeniline. Kuulata salvestuselt seda, mismoodi h ja vahetevahel ka Mark Kelly ning Pete Trewavas publikuga ja omavahel suhtlesid ning lõõpisid - see on veidi sedamoodi, nagu oleks tõesti ise ka seal kohal olnud. Ainult et aeg-ajalt kui on selge, et publik pahvatab naerma millegi peale, mida keegi laval tegi ja mis heliribas ei kajastu, ronib kusagilt väike kahetsus hinge, et tegelikult ainult helisalvestust kuulates päris kõigest ikka osa ei saa. :)

Kui mul üldse millestki kahju on, siis sellest, et ma ei ole saanud kõigil nende kontsertidel viibida. Ka mu kaasa, kelle ma vedasin tema jaoks esimest korda Marillion'i kontserdile, tõdes pärast, et need mehed tõesti teavad, mismoodi rahvast kaasa haarata. Nutta ja naerda koos publikuga. Tõepoolest ei pane mind absoluutselt imestama, et nad on muusikaringkondades tuntud (ja paljude poolt kadestatud) kui üks lojaalseima fännibaasiga ansambel.



Ja kodanikud, kes on vastutavad nende Eestisse tagasitoomise eest, teile andis h kontserdil väga konkreetse vihje. Kutsuge neid uuesti (ning varem kui 17 aasta pärast!) ja nad tulevad rohkem kui hea meelega. Praegu tundub, et ka piletimüügi poolest tuleb see ettevõtmine uhkelt kasumisse, seega: pall on teie käes!

Kas ma juba ütlesin, et see oli üks kuramuse hea kontsert. Maksimumpunktidega hinnatav. Mitte et see mind ennast üldse üllataks. :)

- - - - -

Korralikumaid pilte kui mu kehvad moblaklõpsud näeb näiteks delfist ja kodanik Külma arvustust pakub lugemiseks elu24.

Kümme aastat varem - 01/11/99 - 07/11/99

ancientboy's weekly notes. 01/11/99 - 07/11/99.

I've got shopping fever from my friend. So I continued purchasing more new CD-s, 6 ones this week. I really should be more responsible but that Christmas mania is right over the corner and I'll probably try to keep this away from myself. I don't think, it will visit me if my pockets are empty.

I decided that I should find a new apartment for myself, the one I'm living in, is definitely too small. So I spent an afternoon, calling to different real estate companies but results are far from rational.

In my depression of last week I felt myself like living in the age of unreason... Now I have to say that great people are still here, in this world, holding our hands, covering our mistakes, watching our backs and giving us hope. As Timothy wrote to me in his very nice letter: "You are not alone."

Not alone but melancholic nevertheless. All you who have Marillion's latest, Marillion.com, put it in your CD-player and play last track, "House". If I could live in one song, then this would be my choice right now.

This week is actually a sign for me, now it's six months I've been continuously writing this diary. New personal record.

Last but not least. I got a parcel from Spain. Jon, Swedish guy who I never met, living in Barcelona, sent me a small Lladro porcelain figurine, boy in a airplane. Very beautiful! And I have no idea what I should send to Jon...

Pakkumisest keeldumine

Hea Andres Zlobin, kes iganes sa siis ka ei ole.* Ma olen muidugi meelitatud, et sa saatsid mu postkasti ahvatleva pakkumise asuda mu "ihukonsultandi" raskesse ametisse ja sa oled täitsa kena kutt kah aga kahjuks pean ma siiski tänasel päeval eitavalt vastama.

Tänud pakkumise eest ometigi! :)
_____
* Hea küll, tegelikult tänu interneti võlumaailmale ma tean, kes sa oled. Täna ma lihtsalt ei viitsi oma postkasti uputavale kodumaisele spämmile tavapäraselt vastata. Ja praegu ma veel su Facebooki kontot ei lingi... :)

Kümme aastat varem - 25/10/99 - 31/10/99

ancientboy's weekly notes. 25/10/99 - 31/10/99.

Past... Why we keep hanging on to the sweet memories from our happy past? Memories from the time when we shortly had a chance to enjoy unconditional happiness, from our innocent childhood and not-so-innocent-anymore puberty? From the time which is idealized in our minds? Why we want to restore to life these days (even if we know for sure that it is too late now, that this train is gone forever) and therefore walk the same roads as then, or actually we hope to be in same places and beg our minds to let us feel in the same way again? Which will never happen of course but we'll still keep on trying, desperately, day by day and night by night, although everybody knows that the result is always nonsense, only causing another pain. We're living in the past and for the future but what happened to the moment? Where are we right now? And why we can't enjoy the one? If anybody knows, please let me know...

To the week.

Bought latest edition of Guinness on Tuesday. I thought that I can handle with one copy of this book and why not to have Millennium edition then. Sadly they didn't had free addition to this book, a sixpack of company's beer... Oh, and the most important record is about strongest alcohol, of course. If you'll dare to guess that this was product of Estonia, you're damn right!

Now you probably can imagine that everything was wrong on Wednesday when I met somebody from the past and I am really disappointed in myself, in him, in whole world, shortly: depressed. End of this story.

Later that week I accidentally found out that similar post cards and photos like in my collection, are in some places for sell with pretty high prices (up to $140!) and however I am impressed, I don't plan to sell even one of these. Just interesting fact itself.

October was pretty good month in business too, the best October so far in last 6 years but as one of my friends once said, the more money I earn, more gloomy I look like... Also I heard occasionally when one friend told to another that I'm really looking sad. I don't know, perhaps I am? Should I start with yoga?

Friday morning I got the 4 CD-s I ordered last week, they needed 10 days to cover the distance of 210 kilometres from Tallinn to my town. Marillion was packed again into digipak and I simply hate these cardboard sleeves. So I have to find another plastic box for this disc. Pet Shop Boys was even better than I expected, so for example duet with Kylie is too good to be true (heh, radio station, I'm listening, just started again with New York City boy!) and I couldn't find any weaker song. Excellent!

On Sunday I watched Tshaikovsky's "Swan's lake" from TV, the scandalous version of this ballet, directed by Matthew Bourne. Beautiful music, very sad story and men dancing in roles of swans... Two hours of bittersweet entertainment, something that touched the best hidden depths of my soul. In fact I had tears in my eyes.

Kõik mis lubatud...

...tuleb ju kirja panna.

"Üks lõhub Tallinnas portselanmunne
Teine paneb kodus pudeleile punne"

(Ennetades Kunstiakadeemia inimesi - märksõnadeks esiteks Emanda värskest õppejõust alluv ja teiseks Neiu S....)

Virtuaalelu esimene etapp sai otsa

Täna sulges Yahoo lõplikult aastaid nende käes olnud Geocities'e tasuta serveriruumi pakkuva veebikeskkonna uksed. Just seal, West Hollywood'i "naabruskonnas", pesitses mu kõige-kõige esimene veebileht. Idler's page, kui mu mälu nüüd ei peta. Idler tuli muidugi maailma kõige naljakama raamatu "Kolm meest paadis (Koerast rääkimata)" (eesti keeles ilmunud 1923., 1978., 1994. ja 1999. aastal) autori Jerome K. Jerome teiste, veidi vähem tuntud teoste peategelase järgi.

Iseenesest on muidugi tähelepanuväärne, et see, mis seoses kunagises xoom.com'i serveris sündinud ancientboy lehega unarusse jäi, elas oma virtuaalelu viimatimainitust oma kaheksa aastat kauem.

Kümme aastat varem - 18/10/99 - 24/10/99

ancientboy's weekly notes. 18/10/99 - 24/10/99.

Monday I experienced one of the most frightening situations so far. I described it for myself as feeling of death, good friend Pierre said that in better way: when body decides to move without mind. But more likely all this was from depression or stress. And most important, it passed away.

The counter of this site was wrong again. It's sixth time, I had to correct it so far, but I am too lazy to find another one.

I got e-mail where I was informed that some pictures on gallery pages are missing. When I checked, everything looked okay, both via WWW and FTP, so I think that probably it was some temporary mess in systems of Xoom and in some period some parts of pages weren't accessible.

More technical stuff. New, redesigned version (with more pictures!) of Ancient galleries are on my working desk and however I won't give out any dates (because if I do so, I have to worry about these and the result is another mess), I hope to upload these in nearer future. And thanks to everybody who sent me good ideas, thoughts and images! Any feedback is extremely welcomed also in future.

Aleks is now back in Netherlands and I won't see him before next century...

Tuesday night I ordered 4 CD-s from one of Estonian online CD-shop but haven't received these so far (I'm writing this on Tuesday again, 7 days later), so it looks like this is another service that sucks. But we don't have the choice.

Friday again was the top day of the week. I met two of the funniest girls in the world and in exchange for this big laugh I promised to mention them here. So, Katrin and Heidi, you two were unbelievable, especially the underwear and umbrella part!!! And then I got weird unsigned personal e-message which is too good to be true, it is possible that somebody from behind dark curtain of past is coming into the light once again...

So, this week's story was probably too personal and weird but I won't give any more details before I am sure. Because I may be wrong.

Identiteedikriisis vaevlev vastassooihar

Lähtudes kodumaiste staarblogijate I² vildakast loogikast* ja asjaolust, et ma olen viimase aasta jooksul vähemalt kolm korda "heteroklubis" jõnksumas käinud, olen ma ilmselt paduhetero. Näh, isegi hea, et veel vanuigi ning endalegi ootamatult sellist asja teada sain, nüüd teab siis vastavalt käituda.

Aga samas olen ma käinud ka Nightman'is, Angelis ja teistes sellistes kohtades nii siin- kui sealpool riigipiiri... Appike küll, mul on vist ikkagi identiteedikriis?
___
* s.o. "keda kasvõi üks kord on Angelis (tegelikult piisab tõenäoliselt Sauna tänavastki) nähtud, on homo!"

Niisiis. Tervitused. Seekord ilma sooviloota.

Kes käisid, suur tänu tulemast! See oli tore (loodetavasti ka teile) ning kunagi teinekord saab seda korratud. Variatsioonidega teemale.

Keda ei olnud, noh, ise olete süüdi. Vaevalt mind enne kümmet aastat uuesti SELLISES narrikostüümis näeb. Kui siiski. :)

Ning last but not least, supererilised special mega maxi ultra thanks'id lähevad loomulikult Mr. B. ja Nutika Naise aadressile. Aitäh!

Kümme aastat varem - 11/10/99 - 17/10/99

ancientboy's weekly notes. 11/10/99 - 17/10/99.

A friend of mine laughed this week that now I'm officially old... Anyway, I want to thank you all who sent me sincere birthday greetings and promise to answer to all of you personally, even if it needs some time. Well, older men just need some more time to deal with things!

I didn't had "normal" birthday party this year (where all the people come into your apartment and next midday you'll find your fridge empty and trash everywhere) but all this action happened in many places within two days and I have to say that this, a bit chaotic party, was much more interesting.

Some unholy men (or women?) sent me a weird e-mail where they promised to save my soul and heal me from homosexuality and all this for free. They have an universal and excellent cure for this - Holy Bible and faith! Christ, I always thought that Estonia is too small for that kind of lunatics but looks like I was wrong.

This week I found 4 more (different and heavy!) advertising catalogues from foreign companies in my mail-box, looks like somebody had added me to some list of potential customers. But I don't mind because I can always give them away, so for example Disneyland's winter season program is very popular among my friend's kids.

First signs of upcoming Christmas season are here and it looks like this year it will be real asylum because it's not only the Christmas but also Y2K hysteria. Everything is covered with 2000: chocolate, matchboxes, champagne glasses, hats... I've already seen young man (cute one, BTW) who have green 2000 in his blonde hair. Real madness.

Air Balticust

Blogosfäärist leidsin sellise jutu: Reisile Air Baltic’uga – tänan rohkem mitte!!!. Iseenesest tragikoomiline lugu sellest, kuidas ostetud lennureisi asemel inimene bussiga sõita sai.

Millest mina aru ei saa, on see, miks need reisijad sellega nõus olid. Hakkasin juba sinna blogisse kommentaari kirjutama aga siis mõtlesin ringi. Pealegi tuli meelde, et ma pole vist meie mullusest Türgi-reisist kriipsugi kribanud. Olgu siis nüüd natuke selle reisi algusest, sellest ajast, mis Air Baltic'u probleemidega seondus.

Kaasal oli vaja eelmise aasta kevadel nädalaks Istanbuli lennata ja et ma kavatsesin kaasa sõita, siis me hakkasime samuti odavamaid pileteid otsima ning lõpuks jäid sõelale kaks firmat. Meie suhteliselt tavapärane tšehhide rahvuslik lennukompanii ja Air Baltic. Lätlaste kasuks sundis seekord otsustama parem ajagraafik, sest muidu oleksime me pidanud nii sinna- kui tagasilennul 4-5 tundi Prahas passima. Parasjagu selline loll ajavahemik, et tunnikeseks linna sõita pole nagu mõtet ning kõik see aeg lennujaamas passida on tappev. Niisiis Air Baltic, kus lendude vaheline aeg oli vaid tunni ringis.

Kena. Tellisin piletid ja maksin need Estraveli kaudu ka kinni. Kõik reisiks vajalikud dokumendid lubati paar nädalat enne lendu meile kätte toimetada ja elu oli lill. Kuni ühel hetkel imbus kusagilt läbi info, et lätlased on oma lennuplaani ootamatult muutnud ja ajad enam ei klapi. Üks Tallinnas tudeeriv asiaat, kes samuti samale üritusele pidi lendama, muutis lõpuks oma piletibroneeringu ära ning otsustas siiski Praha kaudu lennata. Vaene kutt! Ta oli lõpuks tänu lennukite hilinemistele ikka üsna kurnatud...

Tähelepanuväärne oli aga asjaolu, et meile ei suvatsenud keegi ametlikult midagi teatada kuigi ka AB kodulehelt oli selleks ajaks juba uus lennuplaan kirjas ning tõesti oli selge, et sellega me oma jätkulennule ei jõua. Samas polnud meil veel ka hoolimata makstud rahast konkreetseid reisidokumente käes ja lõpuks muutus mu kaasa juba natuke murelikuks. Mis tähendas, et reisikorraldaja (siinkirjutaja isikus) võttis jalad selga ning marssis Estravelisse.

Uurisime graafikuid, veendusime nende absurdsuses ja siis üritas tütarlaps AB-st täpsemat infot välja kaevata. Esimesed katsed tulemusi ei andnud ja me leppisime kokku, et ta helistab mulle niipea kui ta on targemaks saanud. Õhtuks juba oli ning edastas mulle AB konstanteeringu, et ups! jah, tõesti lennuplaan muutus ja selle lennuga me nüüd enam ei jõua õigeks ajaks Riiga, et Istanbuli viiva teraslinnu peale ringi potsatada. See oli muidugi nüüd küll suur üllatus. Veel suurem üllatus tuli aga siis kui ma uurisin, et mismoodi see olukord siis laheneda võiks ja tütarlaps edastas mulle AB seisukoha, et nemad maksavad meile Tallinn-Riia piletite raha tagasi ja neid ausalt öelda ei huvita, kuidas me sinna ja pärast sealt tagasi Tallinna saame.

Ptruu! mõtlesin mina. Ja proovisin veel heaga asju ajada ning leebe ja malbe olla. Mis tähendas, et pikkade läbirääkimiste tulemusena tegi AB esimese möönduse ning oli nõus meile maksma tagasi TLL-RIX piletiraha ja lisaks tasuma ka meie bussipiletid Tallinnast Riiga ning tagasi. Me olime isegi põhimõtteliselt sellega peaaegu nõus aga siis selgus, et sobiliku ajaga hommikust bussi pole, õhtuse bussiga minek oleks tähendanud hotelliööd Riias ja seda nad enam maksma ei nõustunud. Meie kah mitte. Põhimõtteliselt. Ning öise liinibussiga sõitmiseks olen ma natuke liiga mugav. Seda enam, et siis oleks me ikkagi pidanud mitu tundi lennujaamas konutama.

Umbes selle koha peal tegi AB tädike järjekordse ja nende jaoks saatusliku vea. Kuigi ta oli juba korra lubanud maksta kinni ka meie taksoarve (ikka TLL-RIX ja tagasi - kuigi see oleks olnud väga keeruline protsess ning raha me oleks saanud alles peale arvete esitamist, s.t. KUI muidugi oleks saanud...), võttis ta selle sama kiiresti ka tagasi ning teatas uuesti pahuralt, et üldiselt teda nagu ei huvita kah, mis meist saab ja üleüldse võime me ka jala Türgi poole astuma hakata. Hea küll, päris sellises sõnastuses see ei olnud aga mõte oli sama. Lisaks oli mul juba varasemast niigi natuke piinlik, et üks tore Estraveli tütarlaps olude sunnil meie kemplemise vahendajaks olema pidi. Mis kokkuvõttes tähendas, et nüüd oli see kõik juba isiklik. :)

Juhtumisi ma natuke teadsin Euroopa Liidu lennureisijate õigustest ning tuletasin sellest ühte ja kolmandast meelde. Ning peale mõningast üsna teravat sõnavahetust olid asjalood niimoodi, et lõpuks me lendasime oma Istanbuli lennu eelõhtul Tallinnast Riiga, seal ootas meid meie sealne Air Balticu töötajast "reisisaatja", kes muretses meile takso, saatis meid sellega linna, SAS Radisson'i, kus meile oli reserveeritud vist mingi sviidihakatis (ma pole varem kunagi nii suures hotellitoas ööbinud), lennufirma poolt oli kinni makstud ka mitmekäiguline õhtusöök kahele (hea küll, veinipudeli ostsime ise) Radissoni üllatavalt heatasemelises restoranis ning hommikusöök oli iseenesestmõistetav. Peale mida ootas meid taas takso, mis meid tagasi lennujaama sõidutas ning poole tunni pärast olime juba Istanbuli lendava lennuki pardal. Me leidsime igatahes, et meie poolest võivad nad ka teinekord oma lennuplaane niimoodi muuta. :)

Ehk siis pika jutu kokkuvõtteks. Ärge laske lennufirmadel endale pähe istuda. Neil on EU reeglitega vägagi konkreetsed vastutuspiirid paigas, ükskõik, mida nad teile alguses rääkida üritavad. Seiske oma õiguste eest ja kui teil on lennukipilet, siis ärge kuramuse pärast nõustuge öö läbi mingi imeliku bussiga sõitma.

Kümme aastat varem - 04/10/99 - 10/10/99

ancientboy's weekly notes. 04/10/99 - 10/10/99.

So the last summer of this century is over and it's raining every day. And all the normal people are enjoying last warm weathers before millennium somewhere in South. So my friend with his family is now on Cyprus (and possibly also in Israel and Egypt), another friend will fly to Tenerife next Friday and one man will travel to Florida in first week of November, using my money. My money because he earned this with renovating our house...

This was the week of NetAid. Within 14 years since Live Aid it has been many similar acts but this is the first time when I have had the same feeling as on summer of 1985. So I am very excited to see the TV overview of this giant show next Saturday. Music can change or even save the world indeed!

However I don't like Bono's new song at all...

But I do like new Eurythmics, latest single of Pet Shop Boys (New York City Boy - anybody surprised about that fact?) and actually I need so many new CD-s that I either have to rob the bank or find rich uncle.

Disneyland Paris surprised me with sending me their winter-season brochure. But as the pics are clear and beautiful, I think I like their advertising policy.

Aleks decided to go for short trip too. He's in Russia! As much as I understood, he will visit Novgorod, Moscow and St. Petersburg - all three capitals of Russia from different periods of time. I have been in these all (truth, some 12 years ago) and I like Novgorod most. Moscow is far too big (and also too expensive and dangerous now), same can be said for St. Petersburg but Novgorod is like the essence of Russian best parts. Lovely place and great people.

So I am alone with my Disneyland book and e-mails from everywhere (got one "Hi!"-message from Thailand, BTW) and trying to fix my mind for next week's routine.

Angels & demons decoded (2009)

Angels & demons decoded
Lavastaja: ?
2009
http://imdb.com/title/tt1440730/

Ma hakkasin seda vaatama naiivsest lootusest näha veel põnevaid kaadreid Roomast ja Vatikanist. Kui ehk kokku viie minuti jagu liikuvat pilti kunagisest Hadrianuse mausoleumist ja praegusest Castel Sant'Angelo'st välja arvata, siis ei olnud siin absoluutselt mitte midagi, mida poleks varem näinud või millest poleks varem kuulnud. Ja seegi, millest räägitakse, oleks rahulikult mahtunud ära kaks korda lühema ajavahemiku sisse.

History Channel'i jaoks toodetud dokumentaal sisaldab endas "emafilmist" võetud lõputuid kordusi (mitmeid stseene näidati koguni kümmekond korda), natuke rääkivaid päid, kes targutavad ammu läbinäritud teemadel ning poliitkorrektsuse mõttes antakse sõna ka katoliku kiriku esindajatele, kes kasutavad seda võimalust selleks, et vaatajale siiralt otsa vaadates neil silmnägu täis valetada ja väita, et Vatikanis on absoluutselt kõik avalik. Noh, hea küll, ehk välja arvatud näiteks need mõningad osad Vatikani arhiividest, millele ligipääs on suletud ainult inimeste endi huvides ja tegelikult polevat see minimaalne anomaalia üldse märkimist väärtki.

Ajaraisk.

2/10

"Vähemdab vijakust"

Ega ei teeks vist paha neid hoiatussilte kirjutavad ja kindlasti kõrgelt haritud ning hiiglaslikku palka saavad kodanikud veelkord kooli saata...

Ammulisui

Klõpsisin öösel natuke Marillioni-teemaliste saitide linkidel kuni üks seisukoht suutis mind jälle üllatada. Seda viimast muide ei juhtu enam just väga tihti.

Teatas keski Schotti-nimeline tegelane oma lehel (spetsiaalselt ei viita sellisele idiootsusele), et noh, see "Misplaced childhood" on ju muidu tõesti päris tore album aga selline lapse kujutamine ümbrisel teeb teda väga murelikuks...

See pedohüsteeria on ikka tõesti juba ülijaburaks läinud. Mark Wilkinson joonistas plaadiümbrise Fish'i konkreetsete näpunäidete järgi ja neid seepärast nüüd pedofiilias süüdistada on eriti absurdne. Praktiliselt kõik sümbolid ja kujundid, mis seal näha, on tihedalt seotud laulude sõnumiga ja muidugi on tähelepanuväärne, et tähelepanelik kodanik ei tunne absoluutselt muret haraka ja kameeleoni kujutamise pärast. Ma saan siit teha vaid kaks võimalikku järeldust: kas on kodanik ignorantne madalamate eluvormide suhtes ning nende saatus talle üldse korda ei lähe või ei söanda (seni veel latentsesse?) zoofiiliasse kalduv kodanik susile hundi nime anda.

Ilmselt tuleks hüsteeriku meelest lapsed üldse ära keelata. Näiteks saata nad täiskasvanute silmade alt ära mõnele rangelt valvatavale eraldatud territooriumile, kuskohast neid siis 18. sünnipäeval (mõningates riikides muidugi ka 21. sünnipäeval) välja saadetakse ning enam kunagi tagasi ei lasta. Kõikjalt tuleks ära koristada kõik lapsi kujutavad pildid, raamatud (need oleks kõige parem muidugi üldse kõik ära põletada) ja muu selline ning karmi karistuse ähvardusel peaks keelama laste mainimise ka igapäevavestluses. Tehnika arendes, mil valede mõtete mõtlemine meid kontrollima pandud eriti üllastele ja veatutele isikutele momentaalselt teatavaks saab, on muidugi lihtne ka kõik sellised degenerandid juba eos isoleerida. Nii-öelda kuritegude ennetamise programmi raames.

Kümme aastat varem - 27/09/99 - 03/10/99

ancientboy's weekly notes. 27/09/99 - 03/10/99.

Tuesday night I was sitting in pub with Aleks and we had just finished our beers (it was fourth round, I believe) when he saw a platinum blonde girl stepping into the pub. He had always been crazy about Marilyn Monroe (he once told me that he have in his Amsterdam apartment two pics of her from Andy Warhol's serie and when "Some like it hot" - the only Marilyn movie which was shown here on Soviet time - was in our cinemas some 20 years ago, he lived there, sitting on every single show) and however this girl wasn't exactly the reincarnation of Marilyn, hair-colour was everything Aleks needed to turn himself up. So, after a little mess the girl was in our table and after more hour, they were cuddling like lovebirds and I started feel myself extremely bored. It was a time for change indeed and then everything changed. Young man entered the room and decided that he's that girl's boyfriend and have to fight for her (long lost) virginity. So he just walked to us and hit Aleks... To make long story short, the result was a proper fight between them, runaway girl, Aleks' black eye, other guy's bloody shirt and my lost purse. Which was luckily found next day, without cash of course.

So, it was second time with Aleks in pub and result was my not so good reputation, stolen 1500 krooni (ca 100 dollars) and nothing which could be called satisfaction. Nevertheless we decided to go out on Friday again. So we choosed another bar and nothing interesting happened until we ordered pasta and white wine. After we had drank 3 large beers each. So, waitress bring our wines and that clumsy straight guy did something stupid and result was two broken wine-glasses, wine on our clothes and floor... Needless to say that now I'm not in their Top 5 list of customers either.

Heietus. Lasteaastast pingviinideni.

Me olime kümneaastased nagamannid, kui me teel koolist koju klassivennaga üsna nahaalselt sõiduteele astusime ja vahel selle ainsa auto, mis tookord viie minuti jooksul tänavat mööda sõitis, pidurite kriiksudes seisma sundisime jääma. Ise kisasime tähtsalt ja valjult: "Lasteaastat meenutades!" 1979. aasta oli nimelt Lasteaasta, arvatavasti isegi üleilmne (ma mäletan praegu isegi selleks puhuks N. Liidus ilmutatud postmarki) ning ilmselt oli toonasest propagandast natuke kasu, sest isegi kohaliku parteibossi must Volga hoidus meil üle varvaste sõitmast. Nojah, eks see boss elas ju lõppude lõpuks muidugi ka meie kõrvalmajas.

Mul ei ole enam õrna aimugi, kuskohast tuli see mõte (ilmselt mõnest ulmeraamatust, sest päris lambist me seda vaevalt välja mõtlesime ning ma kahtlen, et selleteemalisi teadusuudiseid kusagil oli - või kui, siis ehk "Horisondis"?) aga umbes samal ajal oli meil tõsine arutelu teemal "Kuhu läheb muusikasalvestustehnoloogia." Meil kummalgi olid kodus vinüülplaadimängijad ja lindimakid ning kuidagi tekkis teemaks absoluutselt võimatu variant, et tulevikus on laulud ühe kivikese peal. Selline kuubikujuline kivitükk, kus sees on muusika ja seda saab veel niimoodi mängida, et midagi seal ei liigu. Ma ei mäleta enam aga usun, et juba see mõte oli iseenesest nii absurdne (sel ajal oli muusika saamiseks vaja ju mässata kergesti praksuma hakkavate vinüülide ning vahel lootusetult sassi minevate makilintidega ja need kõik liikusid muusikamängimise ajal nii, et vähe polnud) ning meil ei jätkunud võhma mõelda edasi, et mismoodi seda siis sealt taasesitatakse.

Täna tuli see kõik jälle meelde, kui ma olin esiteks suures arvutis mälupulga pealt vaadanud ära Wolverine'i filmi ning nüüd kolin kohe voodisse, kus mind juba ootab mu läpakas ja on sellesama "kivi" pealt valmis mulle viimaseid "Madagascari pingviinide" seiklusi näitama.

Ei kulunud kolmekümmet aastatki kui "kivi" peal ei ole mitte ainult muusika, vaid ka filmid ja igasugu muu kraam. Seega veelkord märk sellest, et alati tasub oma soovidega olla ettevaatlik. Neil on rumal komme täide minna.

Söögikraamist

Et ma ei viitsi praegu midagi muud kasulikku ja raha sisse toovat teha, siis heietan natuke.

Hiljutine "piimahinnasõda" ei jäänud ka provintsilinnas märkamata. Mu tavapärases toidupoes (jah, ma tean, et praeguseks on see kujunenud üheks kallimaks aga no ma lihtsalt ei viitsi sinna pärapõrgusse, kus odavamad poed on, marssida) oli tükk aega väljas kena hinnasilt "Meieri piim 1 l. 4.40". Ja selle kõrval veel paar silti (Farmi ja Alma vist, kui mälu ei peta), kus tunduvalt kõrgem hind. Nali oli aga selles, et sel ajavahemikul ei õnnestunud minul küll seda odavat piimapakki kusagil näha. Õigupoolest polnud seal isegi sellist kohta, sest kõik "augud" olid hõivatud konkurentide kallima toodangu poolt. Sellest pole muidugi midagi, sest pood sai vähemalt näidata, et ka neil on odavat piima olnud. Võimalik, et ainult öösel ja ainult Tarbijate Kooperatiivi juhtkonnale. Täna oli aga minu üllatuseks konkurentide toodang koomale tõmmatud ning Meieri piim letis tagasi. Pilk hinnasildile näitas ka põhjust, hind on roninud tagasi "normaaltasemele".

Samal teemal lugesin hiljuti mingi tegelase nõudmist, et piimaliiter peab poes maksma vähemalt seitsme krooni ringis. Nojah, midaiganes, mõtlesin, aga mis on saanud mitte nii väga ammusest nõudmisest, et piimaliitri kokkuostuhind peab vähemalt võrduma liitri diiselkütuse hinnaga?

- - -

On üks toode nimega ""Toome" salat". Selline kurgist, porgandist, sibulast, õlist ja maitseainetest gemüüse, mida "Salvest" ja selle eelkäijad vist aegade algusest peale tootnud ning purki toppinud on. Vot sellega on sihuke kummaline lugu, et kunagi eelmisel aastatuhandel meeldis see mulle hirmsasti ja suviti maal vanaema juures olles juhtus vahel niimoodi, et ma päeva jooksul midagi muud kui seda ja toonast nõukaaegset versiooni chili sin carne'st (mis kah kenasti purki pandud oli) ei söönudki. Noh, võib-olla veidi pannileiba ja kanget ning külma piparmünditeed ehk kah. Kui neid viimaseid parajasti oli.

Ja siis nii umbes kuuendas-seitsmendas klassis käis klõks ja ma hakkasin seda salatit mitte nüüd just jälestama aga ignoreerima igatahes. Mitu suve ootas meil maamaja sahvris kümmekond nukrat purki avamist kuni vist vanaema ise lõpuks neile halastas ja ühe sünnipäeva ajal kartulisalati sisse hakkis. Sel ajal tehti kartulisalatit ju teatavasti ikka ämbrikaupa.

Niimoodi olin ma end ikka päris hea hulga aastaid sest ahvatlusest edukalt eemal hoidnud kuni mingi aeg tagasi poes riiulite vahel uidates poolhajameelselt selle purgi korvi tõstsin. Kodus imestasin natuke aega ise kah aga et salat oli juba laual ja kisas valjusti: "Keera mul kaan maha!", "Proovi mind!!" ja "Ainult üks amps, eksju!!!", mis mul siis muud üle jäi.

Noh ja nüüd ma ostan seda jälle üsna regulaarselt ning ootan põnevusega hetke, mil see taas vastukarva käima hakkab. Ajalool olevat ju komme ringiratast käia. :)

- - -

Ma olen mugav inimene. Õigupoolest kohutavalt mugav ja veel kohutavamalt laisk. Mis tähendab, et mulle meeldivad igasugused leiutised, mis rasket igapäevarutiini talutavamaks suudavad muuta. Hea küll, lisaks ülalmainitule on mul tavaliselt suhteliselt keeruline mööda minna ka ahvatlevast magusroast. Või headest juustudest. Näiteks koos hea šampanjaga (hea küll, vaesel ajal peab ka cava või Sekt asja ära ajama - vähemalt senikaua kuni see külm ja kuiv on). Või artišokkidest ja veel umbes tuhandest söödavast produktist.

Aga jääks siinkohal siiski selle va magusa juurde. Mitmel pool maailmas (ning eriti muidugi Saksamaal) on üheks selliseks ahvatluseks kõikvõimalikud sügavkülmutatud koogi- ja tordinimelised asjad. Või noh, mis nimelised, ikka lausa ehtsad asjad. Sellised, et ostad poest, viid hotelli ja paned tunniks-paariks näiteks kapi otsa sulama (ei, sealt ei hakka mingit vett tilkuma), teed veel ringi linna peal ning naased oma ajutisse koju, kus ahvatlev dessert ootamas. Muidugi võiks ju head kooki ka mõnes kohvikus või restoranis nautida aga praktilise ja koonerdava ida-eurooplasena võin ma kinnitada, et sama raha eest saab hotellitoaversiooni kasutades märgatavalt rohkem. Mis küll ei tähenda, et kohvikud ja restoranid seepärast nüüd tähelepanuta jääksid. :)

Viimatisel Saksamaareisil proovisime me näiteks Bailey's-e kreemiga täidetud profitroole (mis olid sõna otseses mõttes taevalikud - eriti kui neid ampsata poole sulamise pealt, mis tähendas, et täidis oli sellises mõnusas jäätisekonditsioonis... mmmmm!!!) ja oma sajandeid kestnud tagasisõidu esimeseks õhtuks ostsin poest kaasa ühe väga mõnusa Kir Royal-tordi. Kaasa mul küll porises, et tema ei saa aru, miks see just kir royal on kui mustadele sõstardele (mis olid tõesti suured valitud marjad ja sealjuures veel ka väga hea maitsega) lisaks ei suutvat tema küll kusagil šampanjat tuvastada ning üleüldse olevat see kohutavalt täitsa tavalise tordi moodi. Mis muidugi oligi asja mõte.

Aga nüüd siis küsimus. Millal meil saaks selliseid asju ostma hakata? Ja ma ei mõtle ainult Tallinnas Stockmannis või Kaubamajas (mitte et praegu neid sealt saaks), vaid millal need ka provintsilinna pidevasse müüki jõuavad? Saksamaal ma ostsin neid ju just mitte Berliinist (kus neid muidugi samuti saada on), vaid Rostockist.

Inkheart (2008)

Inkheart
Lavastaja: Iain Softley
2008
http://imdb.com/title/tt0494238/

Taaskord oli täiesti selge, et ma lihtsalt pean vaatama filmi, kus üheks peaosaliseks on Brendan Fraser ning teemaks raamatutriloogia esimesel osal põhinev fantasy-seiklus. Takkapihta on muidugi ka lugu ise äärmiselt intrigeeriv: kui teatud andega, nn. "hõbekeelega" inimesed mingit raamatut valjusti ette loevad, saab sinna kirja pandu käegakatsutavaks reaalsuseks.

On juba kombeks saanud, et noortele inimestele mõeldud fantaasiakirjandust kiputakse automaatselt maha tegema, kusjuures paljud materdajad pole ise just väga tihti mõnda seesugust raamatut kättegi võtnud ning veel vähem lugenud. Mina vahel loen (tänavustest leidudest seni parim on jätkuvalt Artemis Fowl'i seeria ning muidugi Coraline) ja peaaegu alati vaatan ka selleteemalisi filme ning pole nad ühti nii halvad kui traditsiooniline eelarvamus väita püüab. Hea küll, "Inkheart'i" triloogiat olen ma seni küll ainult kusagil poes sirvinud aga soodsa võimaluse tekkides soetaks sellegi endale lugemiseks.

Cornelia Funke oli selleks ajaks juba rahvusvaheliselt tuntud saksa kirjanikuproua, kui ta 2003. a. oma Tintenherz'i avaldas. Raamat jutustab 12-aastasest tüdrukust, kes ühel päeval avastab, et ta raamatuköitjast isa on aastaid varjanud oma saladust ja siis läheb mölluks. Omamoodi huvitav seos hilisema filmiga on selles, et peale ingliskeelse tõlke ilmumist saatis Funke ühe pühendusega autorieksemplari Brendan Fraser'ile, tänades teda inspiratsiooni eest Mortimer "Hõbekeele" tegelaskuju loomisel. Fresar'il polnud kõige õrnematki aimu, mis tädi see selline on, kes teda raamatutega pommitab ja alles guugeldamine andis talle teadmise, et tegu on täiesti tuntud ja tunnustatud kirjanikuga.

Niisiis on raamat armastatud ja müüb ikka veel nii mis mühiseb. Filmiga on lood aga natuke keerulisemad. Võib-olla on asi selles, et rohkem kui pooletuhandeleheküljeline romaan mahutati vägisi tunni ja kolmveerandi sisse ning see siis stoorist tulenevalt veel ka rohke digiefektisoustiga üle valati? Äktšionit ju nagu oli, lugu oli kah aga midagi jäi puudu. Ehk oli tegu lihtsalt üleprodutseerimisega, filmi klopsiti ju kokku lausa mitu aastat?

Helen Mirren pahura raamatukoina oli muidugi võrratu ja väärib omaette äramärkimist, nagu ka Paul Bettany (kes enam-vähem alati varastab show kui ta ekraanile ilmub) ja mõned pahalased (kelle nimed ma olen sujuvalt suutnud praeguseks ära unustada - igatahes ei mõtle ma kodanik Serkis't, kes oli seekord kaunikesti ühe kahemõõtmelise pappnuku moodi) esitasid samuti väga toredaid karaktereid aga sellega see ka piirdub. Tahaks loota, et triloogia teine osa suudab ekraanile jõudes (igatahes on New York Times Inkspell'i tegemise juba jõudnud välja kuulutada) tavapäraseid kaanoneid murda ning saab üllatuslikult olema parem kui esimene.

Nääh, vaevalt küll...

5/10

Zorro, the gay blade (1981)

Zorro, the gay blade
Lavastaja: Peter Medak
1981
http://imdb.com/title/tt0083366/

Legendi Zorrost teavad ju kõik. Seda aga, et sel mõõga-, maski- ja keebikangelasel üle-eelmise sajandi keskpaiku ka briti kroonile alluvas mereväes teeninud geist kaksikvend oli, nii paljud enam ei tea. George Hamilton õnneks teab ja näitab kenasti, mismoodi vend vennale vaeste kaitsmise raskes töös vajadusel ülla abikäe ulatab. Noh, muidu ei saakski keegi üldse aru, et tegu on mitme mehega aga sel va kaksikvennal on mõnevõrra kummaline maitse. Nimelt on ta veendunud, et veidi värvi teeb Zorro traditsioonilisele kostüümile ainult head ja nii ilmub ta rõhutute eest võitlema küll sarlakpunases, küll leherohelises ja vahel isegi kuldses keebis. Koos nende keepide juurde kuuluvate toon-toonis aksessuaaridega muidugi.

Õigupoolest oli mul algul mõte, et tegu on sama filmiga, mis kunagi seitsmekümnendate lõpus või kaheksakümnendate alguses meiegi kinodes jooksis. Noh, see homoteema on siin ju selline, et pisukeste tsensuurikääridega oleks saanud selle nõnda välja võtta, et ainult väga terased vaatajad oleksid asjale pihta saanud. Aga hiljem hakkasin mõtlema, et tõenäoliselt sai see film esiteks natuke liiga hilja valmis ning teiseks oli rahvusvahelise imperialismi peamise kantsi filmide näitamisega Nõukogude Eestis just nii nagu sellega oli. See tähendab, et eriti ei olnud. Pigem võib see omaaegne, väga ähmaseid mälupilte (ja omal ajal meie klassis oma paarinädalast kõikematvat Zorro-vaimustust) tekitanud film olla hoopis itaallaste 1975. a. versioon Alain Delon'iga peaosas? Ehk siis kui toosamune ette jääb, siis peaks sedagi kaema.

Aga see selleks, siinne "lõbusa tera" Zorro-film oli kah igavesti koomiline. Dialoogikirjutajad olid natuke rohkem kui natuke vaeva näinud ja kaunis ilusaid pärle oli tekstis üsna tihti.* Siia juurde veel kohati ikka üsna absurdseks kiskuv story-line (no kohe filmi alguses näiteks sõidab Diego hobuvankriga Madriidist otse San Francisco'sse Californias, Diego traditsiooniliselt tumma teenri Paco üks põhitegevusi on peremehele sellele saabunud kirjade ettelugemine... eee... ette etlemine? jne jne) ja tulemuseks on mulle üsnagi mokkamööda omaaegne farss.

8/10
___
* näiteks:
Florinda: [rääkides oma abikaasast] Do you know he only makes love to me 12 times a year?
Don Diego: Well, once a month is not so bad.
Florinda: No, he makes love to me 12 times in one night and then, zip, nothing!

või:
Don Diego Vega: If I give my lands to the people, where are we going to live?
Charlotte Taylor Wilson: Boston!
Don Diego Vega: Boston?
Charlotte Taylor Wilson: Yes! It is the only civilized city. They have the best art, the best music...
Don Diego Vega: You have to been kidding me... I was in Boston for a week, and I never heard a decent Mariachi playing

või:
...

Burger (et sändvitšil üksi igav poleks)

Kümme aastat varem - 20/09/99 - 26/09/99

ancientboy's weekly notes. 20/09/99 - 26/09/99.

Began as a laughing marathon. After centuries I met Aleks, a guy from my childhood, again. Didn't heard much about him for fifteen years at least but as I learned, this is not surprising as he's living in Amsterdam since 1989. Now he decided to come back for a while and watch how we live here in Estonia without him. All I can say is, that life with this clown in same town is much more fun than without!

Against wishes of Raingods the house is under the roof at last. And all the paperwork is ready too, so it looks like we still will got our licence for renovating before the renovating is actually finished. Bureaucracy! If anybody knows a good method how to fight against them, feel free to share it with me.

Friday I had a chance to buy an album, full of old (ca 1900-1925) real photo post cards, mostly showing young half-naked men in action. Never before got so many cards from one place for my own collection, somebody had done very good job in the past!

He wolf! :)

Sändvitš

Lõpuks ometi on mu elukohajärgse kohviku tütarlapsed läbi lugenud tervisliku toitumise aluste käsiraamatu ning samas hakanud ka klientidele individuaalselt lähenema. Täna oma tavapärast kana-sellerisalatiga sändvitši sööma minnes leidsin, et neiu S. (koostöös neiu K.-ga) oli spetsiaalselt minu dietoloogilisi vajadusi arvestades mulle ilmselt tugeva suurendusega luubi all valmis nikerdanud ööpäevast kalorinormi katva portsjoni.


Ja kuigi ma olen sellisest eripakkumisest südamepõhjani liigutatud, valmistab mõningat meelehärmi siiski asjaolu, et teised kliendid said natuke* suuremaid portsjone. :)
_________
* OK, tegelikult ikka KÜMNETES KORDADES suuremaid...

Geiteemalised vuudised*

1. Poolas sai mingi tädike trahvi selle eest, et ta korduvalt ja järjekindlalt enda naabruses elavat gay-paari verbaalselt solvas. Riigi loodeosas elav 44-aastane Anna S. peab nüüd kohtuotsuse järgi maksma kopsaka, viieteistkümne tuhande zloti (ca 56'550 krooni) suuruse summa valuraha selle eest, et ta Ryszard Giersz'i ja tema elukaaslast Tomasz't avalikult halvustavate väljenditega tituleeris. (via BBC)

2. Harry Potter annetas suure summa raha fondile, mis tegeleb LGBTQ-noorte enesetappude ennetamisega. Daniel Radcliffe, kes on varemgi korduvalt oma intervjuudes avaldanud sellistele ettevõtmistele toetust, astus nüüd oma annetusega ühenduse 'The Trevor Project's Circle of Hope' liikmeks. Ühendusse kuuluvad võtmeannetajad, kelle ressurssidest on The Trevor Project juba kümme aastat jaganud informatsiooni ning muuseas hoidnud ülal ka näiteks ööpäevaringset kriisitelefoni.

Daniel Radcliffe ütles asjakohases intervjuus, et "it's extremely distressing to consider that in 2009 suicide is a top three killer of young people, and it's truly devastating to learn that LGBTQ youth are up to four times more likely to attempt suicide than their heterosexual peers. I deeply hope my support can raise the organization's visibility so even more despondent youth become aware of The Trevor Helpline's highly trained counselors and Trevor's many other resources. It's vitally important that young people understand they are not alone and, perhaps even more important, that their young lives have real value." (via The Trevor Project)

3. USA kõrgeima tsiviilautasu, Vabaduse medali said tänavu teiste seas ka Harvey Milk, Billie Jean King ja Edward M. Kennedy. Esimene neist tänu hiljuti valminud filmile ilmselt tutvustamist ei vaja, King on endine profitennisist ja esireket ning üks esimesi kapist väljas lesbisid suures spordis, JFK senaatorist noorem vend võitles kogu oma elu paljude muude asjade seas ka erinevate inimeste võrdsete õiguste eest. Presidendipaar andis 16 Medal of Freedom'it üle eelmise kuu keskel. (via Guardian)
_____________
* Sõna vuudised kuulub loomulikult keeleuuendamise valdkonda ja tähendab vanu uudiseid. :)

Wired ja tänavused tosin maailma muutvat ideed

Jep, nagu ikka, on Wired ka tänavu välja pakkumas ideid, mis võiksid maailma muuta. Hea küll, eelkõige siiski USA-d aga sellega koos kahtlemata ka kogu maailma. Ja kuigi Marek (ja võimalik, et veel nii mõnigi teine) neist juba kirjutas, ei tee küll küllale liiga.

Niisiis, daamid ja härrad, tosin viisi, mismoodi meie praegust allakäiguspiraalil liugu laskvat maailma uuesti redelist üles rühkima panna:

1. Luua riiklikul tasandil küberrünnakrühmlased. Ja seda ka tunnistada, sest mina küll ei usu, et sellega juba ammu ei tegeletaks. Laiemate hulkade kaasamine võiks anda aga tõenäoliselt "pahade" vastu võitlemisel paremaid tulemusi. Eksole, me kõik ju mäletame filme "Revenge of the nerds"

2. Seni lootusetuteks autsaideriteks peetud autistite töölerakendamine. Näiteks IT-vallas, mis vähemalt taani ettevõtja arvates oleks väga kasulik ettevõtmine. Mees muide ei kahtleks ka omaenda autistist poega raskele progejate orjatööle rakendamast.

3. Inimeste kloonimisele rohelise tule andmine. Tugevaimaks pooltargumendiks fakt, et identsed kaksikud on ju põhimõtteliselt samasugused kloonid ja nende puhul pole üldjuhul ju märgata nagu mingeid ebainimlikkuse ilminguid. Kuigi mina vähemalt ei saa aru, kuhu kurat nad need inimesed siin planeedil veel panevad, kui nad neid lausa tööstuslikult juurde tootma hakkavad.

4. Surmale tünga tegemine. Keski (ei, mitte Keskerakonna) analüütik, Ralph Keeney on välja uurinud, et saja aastaga on inimeste endi valikutest (suitsetamine, ülesöömine, AIDSi ajastul ilma kondoomita seksimine jne jne) tingitud surmade arv tõusnud umbes kümme korda. Keeney tehtud uuring näitas, et kui aastal 1900 oli eelmainitud põhjustel surnud inimesi 15-64 aastaste seas 5 protsenti, siis sada aastat hiljem oli see number juba 55 protsenti. Ehk siis võiksid inimesed veidi rohkem oma käitumiste peale mõelda ja kaaluda, kas näiteks selle kolm sekundi võitmine, mis kulub turvavöö kinnitamisele, on väärt võimalikku fataalset lõppu?

5. Lõpetada Aafrikale (loe: Aafrika türannidele) abi andmine. Sest see ei jõua kunagi korrumpeerunud isevalitsejate kaukast kaugemale ja nood kindlustavad selle abil vaid oma võimu ning abi tegelikult vajavateni ei jõua kunagi nisuivakestki. Sõltumata sellest, kui palju triljoneid sinna veel pumbata.

6. Tühjendada vanglad. Norrast tuleb korralikult põhjendatud ettepanek drastiliselt vähendada praegust praktikat, kus vanglad on täis mittevägivaldseid, nn. kuritegusid (ettepaneku autor kasutaks neil juhtudel pigem terminit "soovimatud teod" - näiteks kui mingi naga näppab kellegi taskust rahakoti, on see praegu kuritegu, kui seesama naga virutab raha omaenda vanemate tagant, on see äkki hoopis perekonna siseasi...) sooritanud isikuid, mis näiteks USA maksumaksjale läheb maksma 22 tuhat dollarit iga kinnipeetu kohta aastas. Muide, "Vabaduse maal" on maailma kõige rohkem vange elanike arvu kohta. Selles suudab ta juba isegi Venemaad ületada...

7. Slummide ja getode säilitamine. OK, see kõlab pealtnäha räigelt ja küüniliselt (vähemalt neile, kes neid kohti oma silmaga näinud on) aga idee on, et tegemist on loomuliku võitluskeskkonnaga, kuskohast väljuvad tugevamad ja nutikamad. Need on omamoodi inimtõuaretuse katsepolügoonid ja sealt edasi liikujatest on laiemas perspektiivis kasu kogu inimkonnale. Näiteks Kaplinna ümbritsevate karbikülade puhul nägin ma seda oma silmaga. Kogu Mustast Aafrikast voolab sinna kokku sadu tuhandeid (kui mitte miljoneid) inimesi ja kuigi Kaplinn on jätkuvalt üks maailma tänuväärsemaid praktiseerimiskohti kuuli-, torke- ja lõikehaavu ravivatele kirurgidele (tegelikult ei tea keegi, kui palju seal slummides inimesi elab ja kui aastas mõned sajad või tuhanded jäävadki kadunuks, ei lähe see enamasti kellegile suurt korda), on sealne edasiliikumine selgelt näha. Nagu meie sealne autojuht rääkis, võivad need, kes endale karbikülades juba kindla peaaluse leidnud on, end esimeste suurte sammude puhul kogukonna hierarhias tõusmisel õnnitleda. Kui nad veel mingi aja pärast linnas tööd suudavad saada ja end oma papp- ja vineerkastidest osmikutest välja murravad, on tegu väga kõvade tegijatega. Või siis kriminaalidega aga viimaste karjäär ei pidavat üldiselt väga kaua kestma, selle eest hoolitsevad juba teised nendesugused. Meie sealoleku ajal visati üks selline näiteks kilomeetri kõrguselt Lauamäelt lihtsalt alla ja et tegu oli isegi sealses keskkonnas üsna ebatavalise juhtumiga, siis pasundasid sellest pea kõikide ajalehtede esiküljed.

8. USA profispordi reorganiseerimine. Et see teema jätab mind täiesti ükskõikseks, siis ei viitsi ma seda isegi kommenteerida.

9. Eutanaasia legaliseerimine. Sellest on tegelikult juba niipalju räägitud, et ka siin pole enam midagi juurde seletada.

10. Haiguslugude avalikustamine. Ettepaneku autori sõnul sureb meditsiinilise info kehva liikumise tõttu USA-s igal aastal sama palju inimesi kui nad kaotasid kogu Vietnami sõjas. Ametlik põhjendus on muidugi privaatsuse kaitsmine aga samas on olukord nii absurdne, et ka patsient ise ei saa enda tervikliku haiguslooga tutvuda, rääkimata siis kolmandatest isikutest. Kuigi ettepanek põhineb USA andmetel, on sarnane seis ka meil. Või meil on asi tegelikult hullemgi, sest kõiki meie e-haiguslugusid saavad lugeda kõik vastava loa omanikud ja mina ei riskiks küll kihla vedada, et kusagil juba ei rända kopsakad andmebaasid, kus sees ka näiteks fakt, et mul lapsepõlves keskkõrvapõletik oli. Või et kunagise naabritüdruku sandistas purjus peaga opereerima tulnud, muidu nii respekteeritud kirurg.

11. Riskimine. Muidugi nutikalt ja mõistlikkuse piirides. On tõestatud, et inimesed, kes elavad kontrollitult ohtlikku elu, on üldkokkuvõttes õnnelikumad ja ka edukamad. Eksole, vaata või "Jackassi" hullusid kuigi vähemalt nemad on minu meelest selle pideva noateral käimisega juba end mõnevõrra veristanud...

Kindlasti ei ole tark riskida, süües näiteks munasalatit, mis on vedelenud terve päeva palava päikese käes kuid süüa fugu'ga sushit mõnes Yokohama elitaarsemas restoranis võib olla just see, mis elule vunki juurde annab. Noh, vähemalt siis kui see seda kala puhastamisel juhtunud mõne ettenägematu apsaka tõttu just ära ei võta. :)

12. USA kaitsekulutuste vähendamine. Tegelikult on ajakirjas igavene pikk ja iseenesest täiesti huvitav jutt Robert Gates'iga aga saame näha kuidas see kenna roosamanna ka tegelikkuses teoks saab. Alguses on ju kõik uued mehed ilusat juttu ajanud. :)