Marillion Tallinnas. A.D. 2009.

See oli millalgi kaheksakümnendate keskel, mil sattus kätte kusagilt maha lindistatud ja juba üsna kehva kvaliteediga VHS, millel peal hunnik muusikavideosid. Teiste seas ka umbes tunnipikkune programm Kerrang!, mis algas Iron Maiden'i "Aces high" ning "2 minutes to midnight'iga" ja sisaldas ka Motörhead'i, Van Halen'it, Whitesnake'i ning isegi Bon Jovi esimest hitti "Runaway". Selline kaunis eklektiline kogumik, mille ühisnimetajaks võiks olla kaheksakümnendate aastate muusikaajakirja toimetaja jaburapoolne ettekujutus popi edetabelitesse sobivast raskerokist. No ja kusagil seal teiste seas oli ka üks kummaline video hullusärgis mehest mingis pehmete seintega toas. See mees oli muidugi Fish ja lauluks Marillioni "He knows you know". Peale esimest vaatamist-kuulamist olin ma müüdud...

Kui Fish 1988. a. peale plaadifirma poolt korraldatud hullumeelseid aastaid bändist lõpuks minema jalutas, oli see muidugi šokk. Ja kuigi ma olin "uue laulja" Steve Hogarth'iga tehtud kahte esimest plaati 1992. a. Rock Summeriks küll paar korda kuulanud, ei jätnud need mingit erilist muljet. Ilmselt nimetatakse seda psühhiaatriavaldkonnas mingit laadi fiksatsiooniks (peaks Emandalt üle küsima :P ), sest kui Marillion Lauluväljakul oma kontserti "Splintering heart'iga" alustas, kordus kõik uuesti ja ma ei suutnud aru saada, mismoodi ma ei olnud varem märganud nii suurepäraseid laule nagu kasvõi "Easter", "Seasons end", "No one can", "Dry land" või eriti absoluutselt geniaalne "The space". Uuematel albumitel olevatest lauludest rääkimata. Mu meelest need, kes isegi veel praegu, rohkem kui 20 aastat hiljem halavad teemal "ilma Fish'ita pole Marillion absoluutselt mitte midagi" pole lihtsalt suvatsenud oma meelt vabaks lasta ja elavad endiselt väga kauges minevikus. Ka juhul kui Derek William Dick oleks endiselt Rothery, Kelly, Trewavas'e ja Mosley'ga koos, ei oleks nad ju muusikaliselt paigal tammunud ning oleks kindlasti edasi arenenud. Usutavasti ka samas suunas, milles nad niigi tänaseks liikunud on. "Misplaced childhood" on album, milline sünnib kord sajandis ja loota, et mehed oleks selliseid riburadapidi edasi vorpinud, oleks hullus.

Pealegi on plusspoolel kahtlemata see, et nüüd on meil ühe ansambli asemel sisuliselt poole rohkem muusikat: nii Marillion ise kui ka Fish'i sooloperioodi plaadid. :)

Tänavu suvel sain ma ootamatult kunagiselt naabripoisilt SMS-i, milles ta soovitas veidi veebist uurida kõlakaid Marillioni Eestisse tuleku kohta. Mis tundus "Less is more" tuuri jaoks täiesti sobilik ja võimalik (nagu bändimehed kunagi kenasti seletasid, on nende täiskoosseisus niipalju tehnikat, et selle transport on alati omaette pirakas probleem ning logistiliselt kaunis kulukaks minev ettevõtmine, seevastu akustilise tuuri pillide hulk on kordades väiksem) ning nagu veidi hiljem selgus, osutuski tõeks. Veidi aega võttis küll aega väljaselgitamine, mis kuramuse koht see Nokia Concert Hall on ja millal sinna pileteid müüma hakatakse aga selgus sai ka siin majja.

Ma ei julenud päris esimesse ritta pileteid osta, sest uue saali puhul ei tea ju iialgi ette, mis seal täpselt on. Ma olen kunagi kusagil istunud esimeses reas kaunis kõrge lava ees ja kalli raha eest ostetud piletiga ei näinud suuremat osa laval toimuvast ning samuti oli heli suht saast. Viimane probleem lubati ühe tuttava väitel Solarises küll ilmakuulsate asjatundjate poolt elimineerida ja lõpuks siis saigi kompromissi korras ostetud piletid kolmandasse ritta. Mis nagu selgus, oli hea valik.



Et meil oli eelmisel kahel päeval juba olnud kaunis tihe ja väsitav kultuurikihi pealemäärimise üritustesari, siis ronisime me oma apartmendist vist alles poole ühe paiku välja. Otsustasime hommikukohvi minna jooma Viru ringil asuvasse uude Mademoiselle kohvikusse ning kui me sealt välja marssisime, koperdasime järgmise hoone (Nordic Hotel Forum) ees Marillion'i meeste otsa. Eks nad ootasid autot, mis neid autogrammisessioonile viima pidi aga kuna seda ei olnud, tuiskasid h ja Pete hotelli tagasi, samal ajal kui Steve R. oma kingapaelu siduma jäi. Ian ja Mark olid ilmselt veel kohvi joomas. Nagu mu kaasa hiljem kõigile kelmikalt seletas, ei saavat Tallinnas ju enam sammugi astuda, ilma, et Marillion'iga kokku ei põrkaks. Algul tänaval, siis raamatupoes ning takkapihta muidugi veel ka kontserdil. Kui ta oleks viitsinud järgmisel hommikul kusagil Narva maanteel, Russalka kandis või Pirita teel jalutada, siis oleks ta veel ka oma pea igapäevast kümmet kilomeetrit jooksvat Mark Kelly't trehvanud. Muide, Tallinna varatalviselt karge õhk mõjus Mark'ile ilmselt nii hästi, et ta jooksis välja oma senise 10 kilomeetri rekordaja: 49:19 minutit. :)

Kell kaks päeval pidi Apollos algama Marillion'iga kohtumine ja autogrammitund aga oli selge, et selle algus hilineb, sest me kohtusime nendega hotelli ees kaks minutit enne kahte ja kui ma lõpuks 7-8 minutit kolme peal Apollose jõudsin, polnud mehed ilmselt ikka veel hotellist liikuma hakanud. Arvatavasti eelkõige raamatuesitlusi silmas pidades ehitatud väike lavahakatis kohviku kõrval oli varustatud viie tugitooli ja lauakesega, üks tool paigutatud üsna ohtlikult täpselt kõrgenduse serva peale. Hiljem kui Kelly sinna istuma hakkas, märkas keegi korraldajatest küll olukorda ja elimineeris selle enne kui klahvimees sealt käkaskaela alla oleks sadanud.

Nimetatud ürituse korraldus oli ka muudpidi ligadi-logadi. Marssis bänd hilinemisega kohale, istus toolidesse ning kui h püüdis rahvaga kontakti saada, siis selgus peale avatervitust, et juba mõne meetri kaugusel polnud võimalik mehe juttu poes valitsevast taustamürast eristada, mikrofonide peale ei olnud aga keegi ilmselt mõelnudki. Nii ei tulnudki mingist jutuajamisest bändi ja fännide vahel mitte midagi välja. Ebamugava situatsiooni lahenduseks kargas üks korraldajatest lõpuks nende ette püsti ning vehkis rahva poole, et nüüd on tagumine aeg autogramme võtma tulla. No ja kuulekas eestlane siis läkski, kenasti riburadapidi. Ma istusin seal pingi peal ning juurdlesin tükk aega, kas mul on vaja osta veel üks eksemplar "Less is more" CD-d ning sinna autogrammid peale küsida kui mul tegelikult on ju ammu olemas nii üks kui teised. Lõpuks oligi nii, et vaatasin ära veel, kuidas TV3 intervjuud tegi ning kuulsin tont teab mitmendat korda mehi üle rääkimas viimase plaadi sünniloost ja siis tegid kohalikud korraldajad koos bändiga grupipilti ning juba veeti nad "kohtumiselt" minema.



Paar tundi hiljem kontserdisaalis proovi tehes kaebas Mark, et tema tahab kah "Estonia" klaverit mängida aga vähemalt kontserdil pidi ta küll oma tavapäraste klahvpillidega leppima ning tiibklaveri taha istus aeg-ajalt hoopis h.

Kontsert algas üsna täpselt kell 19.00. Marssisime eelnevalt natuke kontserdimajaga tutvudes eri korrustel ringi ning leidsime, et hoolimata rohkem kui 1800 istekoha mahutamisest on tegu mõnusalt hubase saaliga, mis tundub isegi väiksem kui tegelikult on. Ka on külgrõdude kõige lavapoolsematelt toolidelt täiesti korralik ning terviklik vaade lavale (mitte nagu Saku plekktünnis, kus restricted view tähendab, et heal juhul ja end viimse võimaluseni üle piirde küünitades näed ehk kolmandikku lava) ja see on vist küll esimene koht Eestis, kus ma oleks isegi nõus sellistel kohtadel istuma.

Lavale tulnud bänd suutis juba esimesel hetkel üllatada, sest Rothery ja Kelly, kes tavaliselt on Marillion'i kontsertidel saalist vaadates lava parempoolsemal serval, maandusid seekord vasakusse serva ning Trewavas ja Mosley siis teisele poolele. h pendeldas oma tavapärase kesklava positsiooni ning lava paremasse serva mahutatud kontsertklaveri vahel.



Nagu sellel kontserttuuril juba tavaks, mängisid mehed kontserdi esimeses pooles tervikuna maha "Less is more" plaadi (jah, kodanik "muusikakriitik" Ülo Külm, bänd mängis seda mitte "väidetavasti" vaid täiesti konkreetselt, plaadi mõnel versioonil "hidden bonus track'ina" esinev Cannibal surf babe ei kuulu ametlikult albumi lugude hulka), laulude vahele juttu puhudes ja valget veini lonksates teadustas h ühel korral kogemata küll vale loo välja ning peale lõbusat segadust mängiti siis ära nii väljakuulutatu kui hiljem ka vahelejäänud laul. "Et see end hüljatuna ei tunneks," nagu h ise aasis. Esimese poolaja lõpetas This is the 21st century ning vaheajaks saatis bänd kõiki puhvetisse jooki tooma. Nojah, eks nende endi klaasid olid juba samuti tühjaks saanud. :)



Kontserdi teise poole playlist oli koos kahe portsu lisalugudega järgmine:
Cover my eyes / Beautiful / Estonia / You're gone / Sugar mice / 80 days / A collection / Gazpacho /// Easter / Made again /// Answering machine / Three minute boy.

Nagu arvata võiski (bändimehed olid juba päev varem veendunud, et see saab olema üks väga eriline õhtu, mil nad esimest korda Eestis SEDA laulu mängivad), sai üheks emotsionaalseks kõrgpunktiks muidugi "Estonia". h'il oli tükk tegemist, et üldse laulda suuta ning ka järgmise laulu "You're gone" alguses pühkis ta usinalt silmi ja nuuskas nina. Nagu ilmselt ka aplodeerimiseks saalis püsti tõusnud publik.



Kui ma enne kirjutasin, et akustilise kavaga ringi reisida on tunduvalt lihtsam kui tavaliselt, siis ometigi on bändil olnud juba tükk jamasid. Algatuseks kaotasid Heathrow' töötajad ära Pete'i eee... no ütleme siis, et ksülofoni ja see pole vist tänaseni oma õige omanikuni jõudnud. Nii pidi Trewavas alates Helsingi kontserdist mängima selle asemel sünti ja oli isegi hea, et neil õiged helid sinna sämplitud olid. Harmooniumi, mis tuuri esimeses osas meestel isegi kaasas oli, ei hakatud samuti Põhjamaadesse ning Baltikumi kaasa tassima nagu ka Mark Kelly poolt kevadel ebayst ostetud ehtsat viledega orelit, mille ta ise stuudios kokku lappis ning mille transport pole kunagi isegi arutluse all olnud. Tegelikult oli selliseid pille veelgi, näiteks "Quartz'is" täiesti vältimatu instrument, kunagi Pete'i vanaisale kuulunud, rohkem kui sajandivanune klahvpill, mis on äärmiselt õrnas olukorras ning oleks tuurile kaasa võtmisel lihtsalt lõplikult ära lagunenud. Ka kõigil neil puhkudel pidid originaalpillidest salvestatud sämplid abiks olema. Olid kah.



Palju suurem jama juhtus üleeile, mil peale Riia kontserti lendasid mehed otse Madriidi ning kui lõpuks ka tehnika sinna jõudis, siis selgus, et kuidagimoodi oli transpordifirma seekord suutnud maha unutada Mark Kelly klaveri. Hispaanlased suutsid küll kiiresti mingi asenduspilli leida aga et tegu oli natuke vale instrumendiga, siis veetis Mark eile tubli pool meeleheitlikku päeva, üritades asenduspilli (Roland'i RD-700) panna samamoodi käituma nagu ta enda instrument (Roland'i A-90) käituks. See üritus ei möödunud just kõige edukamalt aga eilne kontsert oli kuuldavasti läinud siiski ilusti. Kui Mark'i soolo laulus "80 days" välja jätta.



Kui nüüd aga Tallinna kontserdi juurde tagasi tulla, siis ei saa muidugi märkimata jätta, et esireas istunud inimestel oli siiski ka boonuseid, nimelt loopis Rothery aeg-ajal oma kasutatud plektronid rahva sekka ja põrandale vedelema ei jäänud neist nüüd küll ükski. :)

Mis jäi mängimata? Kasvõi "Sympathy" ja "The party", mida nad sel tuuril siin-seal on esitanud ja seega oleks üks encore veel ära kulunud küll. :) Kuigi ka kaks korda tulevad nad lavale tagasi üsna harva ja see oli kahtlemata märk sellest, et saalis valitsenud õhkkond sobis ka neile endile. Nagu Mark Kelly samal päeval ka kogu maailmale teada andis, oli Tallinna publik nende arvates "the most polite, well-heeled and sedate audience in Europe."

- - - - -

Praegu, mil ma seda kirjutasin (ja Marillion oma tuuriga Madriidist kiirrongiga juba Barcelonasse tuhisenud on ning just nüüd seal kontserti annab), mängis mul kõik see aeg taustaks tänavusügisene Oslo teine kontsert (25. oktoobrist 2009.a. - mehed ise pidasid seda selle ajani parimaks etteasteks ja jääb üle vaid loota, et Tallinn selle ületas) ja kuigi see võib kõlada tobedana, on fakt, et ma ei jõua ära oodata, millal Tallinna kontserdi salvestust osta saab... Loodetavasti ei jupsinud tehnika (praeguse tuuri jooksul on see seni teadaolevalt kahel korral juhtunud :( ) ning asi on varsti saadaval.



Tegelikult on see natuke skisofreeniline. Kuulata salvestuselt seda, mismoodi h ja vahetevahel ka Mark Kelly ning Pete Trewavas publikuga ja omavahel suhtlesid ning lõõpisid - see on veidi sedamoodi, nagu oleks tõesti ise ka seal kohal olnud. Ainult et aeg-ajalt kui on selge, et publik pahvatab naerma millegi peale, mida keegi laval tegi ja mis heliribas ei kajastu, ronib kusagilt väike kahetsus hinge, et tegelikult ainult helisalvestust kuulates päris kõigest ikka osa ei saa. :)

Kui mul üldse millestki kahju on, siis sellest, et ma ei ole saanud kõigil nende kontsertidel viibida. Ka mu kaasa, kelle ma vedasin tema jaoks esimest korda Marillion'i kontserdile, tõdes pärast, et need mehed tõesti teavad, mismoodi rahvast kaasa haarata. Nutta ja naerda koos publikuga. Tõepoolest ei pane mind absoluutselt imestama, et nad on muusikaringkondades tuntud (ja paljude poolt kadestatud) kui üks lojaalseima fännibaasiga ansambel.



Ja kodanikud, kes on vastutavad nende Eestisse tagasitoomise eest, teile andis h kontserdil väga konkreetse vihje. Kutsuge neid uuesti (ning varem kui 17 aasta pärast!) ja nad tulevad rohkem kui hea meelega. Praegu tundub, et ka piletimüügi poolest tuleb see ettevõtmine uhkelt kasumisse, seega: pall on teie käes!

Kas ma juba ütlesin, et see oli üks kuramuse hea kontsert. Maksimumpunktidega hinnatav. Mitte et see mind ennast üldse üllataks. :)

- - - - -

Korralikumaid pilte kui mu kehvad moblaklõpsud näeb näiteks delfist ja kodanik Külma arvustust pakub lugemiseks elu24.