Lokalveränderung ja muud üritused, osa kaks

20. detsember Igatahes ei olnud see veel mingi mõistlik aeg, mil moblade äratused plärisema kukkusid ja me voodist välja ronisime. Hää küll, mina ronisin sinna küll varsti veidikeseks ajaks veel tagasi aga kaasa läks vapralt veel unest poolkinniste silmadega mingeid tööasju ajama. Brrr...

Tunni või paari pärast ajasin ka mina end viimaks otsustavalt välja ning marssisin "oma" kohvikusse hommikuteed ja pirukat manustama. Šokolaadiekleer, mille ma kah vanade aegade meenutuseks ostsin, ei olnud sel hommikul just parim valik. Mitte küll et ekleeril midagi viga oleks olnud.

Täiesti ettevaatamatult sattusin ma ühel hetkel ka Pärnu maantee Rahva Raamatust mööda astuma. Et meil oli mõne tunni pärast linnalähedastesse piirkondadesse üks külaskäik planeeritud, siis olin ma endale pidulikult lubanud, et ma ei osta mingeid raamatuid, sest ma ju ei viitsi ju neid vahepeal tagasi apartmenti viia ja veel vähem viitsin ma neid terve päeva kaasas tassida. Kas ma suutsin oma lubadust pidada? Häh, think again! Hea oli, et mul oli kaasas vaid väike üleõlakott ja sinna mahtus fotoka kõrvale vaid täpselt seitse köidet ning (nagu hiljem selgus) jäi veel üle täpselt vajalik ruum, et külakostiks ostetud veinipudel sinna mahutada. Apollost ma igatahes läksin juba ettenägelikult suure kaarega mööda...

Me pidime kaasaga kella kahe paiku kokku saama, niisiis oli mul veel veidi aega üle, mida laiaks lüüa. Kolistasin siis Viru keskuses ringi. Niikuinii pidin ma ka veel veini ostma ja lõpuks haarasin sealt viimase saadaoleva pudeli Beaujolais nouveau'd. Me olime sõprade kohvikus mõni nädal varem küll juba tänavuse uue veini ära proovinud (sel aastal osutus selleks esimeseks pudeliks Albert Bichot' toodang ja me tunnistasime siis selle viimase viie aasta parimaks nouveau'ks) aga kõik ei ole ju nii tublid kui meie ja niisiis sai ka kraad "peenem" vein valitud: George Duboeuf'i Beaujolais villages nouveau. Tegelikult on hea meel näha, et veel mõni aasta tagasi seda turgu Eestis ainuvalitsenud hiiu Duboeuf'i kõrvale on tasapisi ilmumas ka pisemate tegijate toodangut. Eks see "uue veini" jura kõik ole muidugi üks suur hype (kes see üle ilma tuntud veinikriitik nüüd oligi, kes ütles, et juua Beaujolais nouveau'd on sama hea kui kookide asemel koogitainast süüa?) aga vähemalt selline meeldiv. :)

Loomulikult sain ma Kaubamaja toiduosakonnas veiniriiulite vahel jälle kokku ka ühe ammusest ajast tuttava selliga, kes oli tulnud koos oma kutiga kodust külmikut söögikraamiga taastäitma. "Loomulikult" seepärast, et viimasel ajal me kohtume temaga nii umbes korra aastas ja miskipärast alati just selles Viru keskuse kvadraadis...

Siiberdasin veidi veel plaadiosakonnas ringi (ei ostnud midagi) ning siis saime kaasaga Mmuah'i kõrval raamatupoes kokku. Kiusatuste vältimiseks ma marssisin kohe aknaaluse sohva juurde ning observeerisin raamatute asemel inimesi. Selle mõne minutiga, mis ma ootasin, leidis uue omaniku vähemalt kolm Mihkel Raua raamatut. Iga kolme-nelja minuti tagant raamat ja seda vaid ühes poes! Pole üldse paha, mis sest, et tõsisema statistika tegemiseks see vaatlus muidugi mitte kuhugi ei kõlba. Fakt on, et enne pühi said Raud&Tammer taas üksjagu jõukamaks. Good for them!

Nagu alati, selgus täiesti ootamatult, et aeg on vahepeal alatult kiirkorras edasi rühkinud ning me tormasime bussipeatusesse. Jõudes sinna küll mõni minut enne graafikujärgset aega, hakkas varsti tekkima tunne, et see buss on nüüd kas hulga varem väljunud või hoopis tulemata jäänud. Ja see meile vajalik transpordivahend käib laupäeviti vaid neli või viis korda päevas... Igaks juhuks ootasime enne plaanide ringi tegemist veel natuke ning seekord oli Fortuna meile armulik: kaheksa minutit peale plaanijärgset väljumisaega kolises rauakolakas ette ja me võtsime positsioonid sisse.

Järgmised nelikümmend minutit või nii saime me vaevu läbipaistvatest akendest nautida linnaekskursiooni võlusid. Enne perifeeriasse jõudmist keerutab see kuramuse bussiloks läbi absoluutselt kõik võimalikud tänavad ja on täiesti arusaamatu, kuidas bussijuhtidel seal pea ringi käima ei hakka. Kui me lõpuks uuesti värske õhu kätte tuigerdasime, istusime me ümber meile vastu tulnud külalislahke peremehe autosse ning meid sõidutati linnast päris välja. On endiselt täiesti debiilne, et Tallinna ümbrus on täis ehitatud tuhandeid elamurajoone aga sealsed elanikud ei saa liikuma muud moodi kui isiklikku autot omades. Ilmselgelt on Eesti Nokiateks piirialade olematu või vähemalt kõvasti alaarendatud infrastruktuur ning asjaolu, et see ei huvitagi mitte kedagi. Vähemalt ei huvita see neid kõrgepalgalisi, ametiauto ja autojuhiga varustatud pakse ülikondi, kelle otsustusest midagi sõltuks. Jätkuvalt, palju õnne, Eestimaa!

Igatahes olime me lõpuks kohal. Tegelikult on A&M'i juurde külla minna muidugi alati ainult puhas rõõm ja nii me potsasime peale kohustuslikku pühadekingivooru nende sohvale maha ja peremees korkis esimese veinipudeli lahti. Vana hea Kleine Parys Pinotage - vein, mida me Aafrikast tagasi tulles kõikidele promosime ning vist kümneid pudeleid igale poole kaasa võtsime. Selline hea ning üsna isikupärane moosine rüübe (tõsised veiniusku fännid panevad mu sellise väljendi eest muidugi nüüd kirikuvande alla...), mis kindlasti mõnele inimesele ka vastumeelt võib olla. Niisiis lonksasime veini ning rääkisime maast ja ilmast. Kuni lõpuks teatas perenaine vastuvaidlemist mittesallival toonil, et nüüd on selline lugu, et teised külalised jäävad veel veidi hiljemaks ja temal sai ulukihautis vahepeal valmis ning et nüüd me hakkame küll kohe sööma. Kes oleme meie, et päkapikukleidis perenaisele vastu vaielda ja nii me kolisimegi diivanilt laua taha.

Et kingipakis olid seekord ka mõned vältimatult hädavajalikud aksessuaarid noorte inimeste moodsasse kööki, siis oli loomulikult vaja need ka sisse pühitseda. Me ei suutnudki kaasaga enam meenutada, kuskohast täpselt me neile selle käsitsipuhutud klaasikuuiku ostsime (lõpuks jäid sõelale kaks võrdselt võimalikku valikut - kas jaanuaris Viinist või augustis Münchenist) ja tuleb tunnistada, et lahtipakituina nägid nad imeilusad välja. Ma olin tegelikult jõudnud ära unustada kui lahedad need olid ja perenaine itsitas juba, et näedsa, nüüd hakkas teil endal juba kahju, et ära kinkisite... :)

Muidugi ei ole kõige targem tegu veini peale sügavkülmast võetud viina klõnksata aga ega me ei suutnud end ju ka talitseda ja seda va hundijalavett neisse pitsidesse ikka natuke mahtus. Laual olid hirvehautisele lisaks ka igavesti head kodused marineeritud seened ning kõiksugu muud mõnusat ampsamist, nii et üks viinapudel sai ikka väga kiiresti otsa ning teinegi tuli lahti teha. Lõpuks me küll lausa sundisime end viina rohkem mitte jooma, seda enam, et õhtul ootas meid veel üks üritus ees.

Ühel hetkel laekusid ka järgmised külalised, perenaise töökaaslane oma mehe ja lapsega ning sujuvalt läks jutt nende hiljutisele eksklusiivsele (kuid seda negatiivsemaid elamusi pakkunud) pühadelõunale Tchaikovskis. Juttu siinkohal praegu ringi panema ei hakka aga taaskord leidis kinnitust tõsiasi, et ühe firma hoole ja armastusega ülesehitatud maine kolinal põhja laskmiseks piisab vaid ühestainsast restorani töötajast, kes juhtub olema väga vale inimene väga vales kohas. Seekord tegi ta firma margi täis suhteliselt suure ja rahaka seltskonna ees. Kongratulatsioonid kõrtsile!

Siis me lobisesime edasi ja sõime veel natuke ning ma arvan, et siis me jõime veel veidike ka veini. Aga võib-olla ei joonud kah, tont seda peale seda viina enam mäletas... Natuke kohvi jõime igatahes. Ja see oli umbes poole seitsme paiku kui kaine autojuht meid viimaks lahkesti Laagrisse sõidutas ja me bussiga number kaheksateist tagasi südalinna poole loksuma hakkasime. Selleks, et kella seitsme paiku või nii järgmisele kohtamisele jõuda.

Bussis tuli mulle meelde, et ühele olulisele traditsioonile jäi seekord lõiv maksmata. Me joome ju A&M'i juures ALATI peremehe valmistatud maasikamargariitat ja sel korral jäi see tegemata. Me isegi rääksime sellest aga lõpuks suure sebimisega ununeski ära, nuuks...

Seda, kuskohas me täpselt Tohtrihärraga kokku saime, ma kah enam ei mäleta. Kusagil kesklinnas igatahes. Maandusime me aga ühes oma tänavustest stammkohtadest, In Studio Vinum'is. Kui kunagi avamisel tituleerisid nad end suurima veinivalikuga kohaks, siis seekord võretaguste riiulite vahel ringi uidates jahmusin ma peaaegu kaineks. Kõigil riiulitel ulus vaid tuul, nii vähe pudeleid polnud ma seal küll kunagi näinud. Sommeljee kurtis kah, et nad ei jõua niipalju juurde vedada kui eest ära ostetakse ja sama trendi jätkudes võivad nad aasta alguses poe mõneks ajaks kinni panna, sest lihtsalt KÕIK vein on ära ostetud. Mis on muidugi taaskord näide sellest, kuhu kümnete tuhandete töötusest depressioonis inimeste koondamishüvitised kuluvad.

Me jõudsime kaasa ja Tohtrihärraga lõpuks ühisele seisukohale, et vabalt võiks jätkata näiteks mõne lõuna-aafriklasega aga siin tekkis pisuke tõrge. Kogu valik vikerkaarerahva* maa punaveinidest, mis selleks õhtuks alles oli jäänud, mahtus täpselt kolme üksiku pudeli sisse ja ükski neist ei kiljunud meile "Vali mind!". Lõpuks ohkas sommeljee saatusele alistunult ja otsis kusagil kõrgeimal riiulil säilinud kahest pudelist Simonsig'i 2001. aasta Tiara'st meile välja ühe. See oli hea! Võtsime kamba peale veel ka taldrikutäie tapas'eid ja ühest pudelistki sai kaks. Tõsi, viimast Tiarat keeldus sommeljee vabandusi paremale ja vasakule puistates meile müümast (see oli kellegi poolt reserveeritud) ja lõpuks võtsime me siis hoopis pudeli uus-meremaalase Kim Crawford'i merlot'd (2004 Hawke's Bay). Crawford'i imehea karusmarjane sauvignon blanc oli meil 2008. aasta suve avastuseks ja menujoogiks (või õigemini oleks olnud kui need head Marlborough' piirkonna sauvignon blanc'id ainult nii kuramuse kallid ei oleks...) aga sama tootja punaseid veine me polnudki varem proovinud. Noh, üldiselt ei olnud ju paha aga Tiara oli sel õhtul igatahes rohkem mokkamööda.

Mingil ajal vedisime me end veinikeldrist välja ja kuna mina nõudsin puhtast inertsist Lokalveränderung'i, siis leidsime me end ühel hetkel taas eelmise õhtu kultuurišoki kohast Savoy esimesel korrusel. "Meie" sohva oli hõivatud ja me pidime veidi kaugemasse nurka taanduma ja seal järjekordse veinipudeliga alustama. Õnneks said sohvahõivajad ise kah aru, et nad käituvad meie suhtes veidi ebaviisakalt ja lahkusid üsna pea ning juba ma tormasingi võidukalt oma klaasiga sinnapoole. Samas suunas oli ka teistest laudadest alanud mingi rahvamatka moodi liikumine aga ma jõudsin esimesena ning okupeerisin piirkonna! Ja siis sai ka see veinipudel otsa...

Kaasa oli tegelikult juba mõnda aega haigutusi maha surunud ning peale kiireid nightcap'iks tituleeritud kokteile õnnestus neil mind peaaegu ära rääkida ja veenda, et oleks nagu aeg kodu poole kööberdama hakata. Aga siis ma vaatasin kella ja selgus, et südaööst ning toomapäeva algusest (muudest samale päevale sattunud sündmustest ja juubelitest rääkimata) puudus vähem kui veerand tundi ja sellist päeva ei saa ju ometi tähistamata alustada! Niisiis pidasin ma baaridaamiga veidi sõjanõu, tellisin lauale klaasid ja täpselt südaööl kepsutas tütarlaps meie laua kõrvale ning tegi mõõduka pauguga lahti pudeli Freixenet'd.

Järgmiste tundide jooksul oli meil taaskord võimalus observeerida väljas kihavat elu ja natuke aega püüdis üks osa sellest kihavast elust oma alkoholist läbi imbunud, mittemidaginägevate silmadega läbi klaasi ka meid vaadelda aga ega tal sest midagi suuremat välja tulnud. Üsna kiiresti sai selgeks, et ka klaassein ei suuda talle püstipüsimiseks vajalikku tuge pakkuda ning ta vajus mööda klaasi libisedes lihtsalt kossti sillutisele kokku. Kuni mingid sõbrad (hiljutiste sündmuste taustal ma vähemalt loodan, et need olid sõbrad) ta minema lohistasid. Ja üks teine kutt viskas end tänavanurgal mitu korda järjest selili lörtsihange ning siputas naerust lõkerdades käsi ja jalgu. O tempora o mores!

Lõpuks olid need küll juba väga varajased hommikutunnid kui meile tuli taaskord meelde, et järgmisel hommikul pidime me kell 8.50 olema kained ja vastutustundlikud kuna meid koos mitmekümne naisterahvaga ootas ees väljasõit rohelusse, viimase advendipühapäeva jumalateenistus ja hilisem koosviibimine ühes maakõrtsis. Esimese nõude täitmiseks oli ilmselgelt liiga vähe aega jäänud, teine võis veel kõne alla tulla ja nüüd ei aidanud küll enam miski, nüüd lihtsalt pidi magama kobima.
___
"Rainbow Nation" on apartheidi-järgse LAV'i sünonüüm.

/taaskord, on olemas võimalus, et lugu järgneb/

Lokalveränderung ja muud üritused, osa üks

Meile sattus mõne päeva eest lauale üks pudel mõnusat Simonsig'i veini ja me hakkasime kaasaga juurdlema, et kas me eelmisel suvel ikka käisime ka selles veinimõisas. Minu meelest me jõudsime oma Stellenbosch'i tuuri ajal teiste mõisade seas tõesti ka sinna aga sajaprotsendilist kindlust enam ei ole. Mis viis selleni, et kaasa kurtis, et niimoodi see läheb kui keegi ei viitsi päevikut pidada. Et ilmselgelt olin see "keegi" mina, siis vahelduseks mõned märkmed pühade-eelsest ja -aegsest ajast.
-----
19. detsember. Logistasin maapealse ühiskondliku transpordi ustava jüngrina pealinna ja seekord oli taaskord õnn ja rõõm sõita sellise bussiga, mille vedrustus oli sätitud andma sõitjatele sama raha eest rohkemat. Ühel teatud paarikümnekilomeetrisel teelõigul, mille kate on hoolimata aastakümneid kestnud, pea iga-aastasest remondist, üksjagu treppis ning suvalistest kohtadest ära vajunud, said reisijad end loksutada üles ja alla, paremale ja vasakule ning aeg-ajalt ka ette ja taha. Seda viimast neil kordadel, mil bussijuht otsustas eesliikuvale rekkale väga sappa ronida ning järjekordset möödasõidukatset tehes avastas enda täielikuks üllatuseks, et alatult tuleb keegi ka vastu ja ainsaks abinõuks oli järsk pidurdamine ning oma ritta tagasi keeramine. Visaduse eest oli ta igatahes preemia ära teeninud, mis sest, et lõpuks ta ei saanudki enne tee neljarealiseks laienemist sellest veoautost mööda. Ja no lõppude lõpuks tõi ta meid ka ühes tükis kohale. Plusspunkt sellegi eest!

Meil oli Professoriga tehtud diil, et saame temaga üsna kohe kokku. Aga minu sõidu ajal helistas kaasa ning teatas, et tal tuli üks asi vahele ning enne paari tundi kohtumispaika ei jõua. Hää küll, otsustasime siis, et me alustame tütarlapsega lihtsalt oma olengut veidi varem ning kaasa ühineb meiega hiljem.

Sain Professoriga kokku Viru keskuses ja me juurdlesime veidi aega ühe riiuli juures, kus olid eksponeeritud sellised toredad lelud nagu seljakotiks maskeerunud Pull Peeter, kõht kommidest pungil ning lihtsalt mingiks pehmeks mänguasjaks taandunud Vallatu Juku. Äratundmisrõõm tuli eelkõige sellest, et mõned aastad tagasi tekitas Professor pealinnas üksjagu furoori, lugedes valju ja kõlava häälega mingis välikohvikus mu kaasale (ja ühtlasi ka kõigile möödujatele) ette raamatut "Mamma Muu kiigub" ning kommenteeris selle kiikuva lehma loo mahlakamaid kohti. Unustamatu kogemus, milles mina osalesin olude sunnil telefonikonverentsi kaudu! Nüüd me siis juurdlesime naerust kõõksudes, et kas Pull Peeter võiks olla Mamma Muuga tuttav? Ja kui ei, siis kas oleks hea mõte neid tutvustada? Vallatu Juku oleks aga kenasti sobinud ustavaks semuks Professori alatisele reisikaaslasele Kutsu-Jukule.

Vähemalt oli tütarlaps väga konkreetselt ära otsustanud, kuhu ja mis järjekorras me peaksime minema. Algatuseks taaskord Raekoja platsile lambaid üle lugema (sõnnikuhaisu järgi oli neid üsna lihtne leida ja ka peale kahekordset ülelugemist osutus neid endiselt seitse olema), siis konstateerima, et kuusk ikkagi on kõver (vahepeal oli nimelt tekkinud kahtlev võimalus, et sellise arvamuse kujunemisel võis oma osa olla ka eelmisel päeval tarbitud alkoholil) ning siis Vene tänava alguses asuvasse tuttuude (avati detsembri alguses) söögikohta Trattoria Enoteca La Bottega, mis eesti keeles nimetab end mingil arusaamatul põhjusel küll mitte trahteriks vaid hoopis restoraniks. Tegemist on järjekordse (see on neil vähemalt kaheksas asutus juba...) "Sparkling Group'i" kuuluva söögikohaga, mis, olles küll kõike muud kui odav koht, on võtnud endale ometigi ka ülemise hinnapiiri ja kõikide roogade hinnad jäävad alla 300 krooni. Aga seda kõike tean ma ainult tänu menüüle, sest süüa meil seal ei õnnestunud.

Nimelt algas just siin meie reedeõhtune odüsseia. Selgus, et õhtul kella veerand seitsme paiku on täiesti võimatu sinna sisse saada kuna kogu maja on reserveeritud. Et osa seltskondi oli küll veel saabumata, nihverdasime me end vähemalt klaasikeseks veiniks ühe lauakese taha istuma ja meile anti armulikult tunnike aega. Võtsime siis oma veinid (välja valas need üks nunnu aga miskipärast väriseva käega noor kutt) ning kukkusime ümbrust kritiseerima. Pooletunnise targutamise järel jõudsime aga järeldusele, et lõplikku otsust ei saa ometigi teha enne kui ka köök on järele proovitud (menüü on muide intrigeeriv ja haa! nad pakuvad ühe vähese kohana ka gnocchi'sid!!! - ma tõesti ei saa aru, miks Eesti kubiseb kõikvõimalikest itaalia söögikohtadest aga neid mõnusaid tuhliklimpe ei suvatse eriti keegi menüüsse panna...) ning panime selle oma tulevikuplaanidesse kirja.

Hea küll, lõpuks tuli nunnu kutt meile viisakalt märku andma, et aeg hakkab läbi saama ("Ma loodan, et kõik oli korras...") ning kuigi me algul ei tahtnud vihjest aru saada, lonksasime me siiski lõpuks oma klaasid tühjaks, maksime arved ja astusime edasi. Lõppude lõpuks oli meil vaja ju koht leida, kuhu ka mu kaasa, kes juba oli teel töölt sihtpunkti, oleks mahtunud. Ja me käisime lõpuks läbi praktiliselt kõik piirkonda jäävad söögikohad. Välja arvatud Tschaikovski. Aga kõigis teistes kohtades ei olnud lootustki löögile pääseda. Klafirad, Troikad, Elevandid, Dominicid, Kloostri Aidad ja nii edasi - kõik olid puupüsti täis. Korraks tekkis lootus Controventos, kus oli kahene laud täiesti saadaval aga kuniks me pidasime läbirääkimisi kolmanda koha üle (noh, et kasvõi lisatool laua kõrvale lükata), suutis üks teine tütarlaps sellegi mingile põdrapaarile ära anda. Kui meid lõpuks ka Balthazari ukselt tagasi saadeti, ei suutnud Professor end enam talitseda ja uuris letitaguselt proualt, et kas nad ei ole kuulnud, et praegu on majandussurutis? Proua ehmatas veidi ja teatas, et neil küll ei suru. Nagu ka näha oli...

Viimaks, kui me olime juba valmis minema tagasi Vene tänavale ja vaatama, et kas Toscanas (mis ainsana oli varem suhteliselt hõre aga kuhu meid tol õhtul just eriti ei kutsunud) on veel ruumi, õnnestus mul tütarlapsele ("Tütarlaps - see olen mina!" ütleb Professor alati kui ma näiteks mõnele kelnerile kusagil mainin, et tütarlaps otsustas uuesti veinikaardil pakutavat piiluda...) auk pähe rääkida ja me marssisime Kaerajaani teisele korrusele aknaalusesse lauda. Kust avanes imeilus vaade jõuluturule ja kerges lumesajus säravatele Raekoja platsi tuledele.

Kui see koht millalgi kevadel avati, siis me seisime kunagi kaasaga tükk aega akna taga ja kommenteerisime totakaid roanimesid aga ma mäletan, et ma pidin nende plussiks mainima, et kuigi püüdlikult oli iga teise roa sisse topitud mõni sisutu aga see-eest nii peen võõrkeelne väljend (bruschetta kiluga rukkileivast? tiramisù kamast?? redisest gazpacho???), suutsid nad erinevalt paljudest teistest "peentest" söögikohtadest need nimed ka õigesti välja kirjutada. Pärast seda on kaasa paar korda seal käinud ja väga ei porisenud, niisiis tahtsin ka mina selle koha üle vaadata.

Kui me peale väikest segadust ettekandjatega olime Professoriga esimese veinipudeli lauda saanud ning sellega juba ka poole peale jõudnud, laekus lõpuks ka mu kaasa ning me asusime menüüga tutvuma. Kuna on levinud (tõsi, mitte päris alusetu) müüt, et siinkirjutaja peab ju igal pool lambapraadi proovima, siis lasin ma endale meelsasti tallekarree põhiroaks kaela määrida, tütarlaps võttis kitsejuustuga kana ning kaasa tournedos'e. Mis muidugi ei olnud klassikaline tournedos Rossini aga see selleks. Kui sealne lahe kelner meile lõpuks praadidega lauda jõudis, sündis ühisest lõõpimisest õhtu hitt, mis lühidalt väljendudes kõlas niimoodi: "Kana tellis kana. Ja lammas lamba." Miks kaasa oma veiselihaga sellest geniaalsest mõtteterast välja jäi, ma isegi ei suuda enam meenutada. Võimalik, et põhjuseks oli asjaolu, et keegi ei teadnud, kas tegu oli lehma või pulliga. Mamma Muu või Pull Peetriga.

Teate, see lammas ei olnud ju üldse mitte halb ja kaasa loomalihakilluke oli kah lausa hea aga... Maksta terve miljon viie pisikese ribikondiotsa eest oli ikka natuke palju. Isegi siis kui neil restoranimajanduses veel väga ei suru.

Veel. Noad ja eriti kahvlid ei ole seal kõige õnnestunumad. Vähemalt mitte koosluses nende taldrikutega. Mitu korda tahtis kahvel taldriku serva najalt kolinal laua alla maanduda ja see ei olnud ainult ühe inimese probleem. Et meil Lendava Lapšaa Lokaal (s.t. Clazz) juba on ja terminoloogilised finessid on meie ühine nõrkus, siis ristisime me selle koha Kukkuva Kahvli Kõrtsiks.

Desserdiks võtsime meie Professoriga selle totaka nimega kama-tiramisu ning kaasa tellis mingi külmutatud koogi moodi asja ja ma pean kohe ära õiendama, et see viimane mulle üldse ei meeldinud. Minu probleem muidugi. Nagu ka see, et seesamune võlts-tiramisu mulle jälle hirmsasti maitses ja selle eest olen ma kunagi teine kordki valmis 70 krooni maksma. :)

Kõik muudkui räägivad (või vähemalt omal ajal rääkisid) Kaerajaani tahmahõngulisse mantelkorstnasse peidetud moodsast kempsust. Mina igatahes suhtusin sellesse üsna umbusklikult, sest niipalju kui me oma hea kempsuvaatega lauast selles suunas kiikama sattusime, oli nii, et sisse läks mõni poiss ja mõne aja pärast tuli välja hoopis mingi tüdruk. Igatahes hoiatasime me Professorit igaks juhuks sinna sisenemast, sest me ei suutnud küll välja mõelda, kelleks tema muunduda võiks. Tema ei pidanud meie murelikust hoolitsusest aga midagi ning käis ikkagi asutust seestpoolt uudistamas. Õnneks küll hullemate tagajärgedeta, sest uksest väljus proua üsna samasugusel füüsilisel kujul nagu me teda tunneme. :)

Selleks ajaks oli rahutus taas meie hinge pugenud ning meil oli vaja oma Lokalveränderung'i jätkata. Teate, vahepeal ei olnud midagi muutunud. Kuhugi ei mahtunud sisse! Kolme Näoga Mehe ukse taga pidi mingi väljuv jõmm siseneda üritava Professori äärepealt ukse ja kiviseina vahel lehtõhukeseks pressima aga see oli ka ainuke terav elamus, kõik ülejäänu oli rutiinne veendumus, et ei ole siin Maarjamaal mingit surutist. Võimalik küll, et õigus oli hoopis mu kaasal, kes arvas veendunult, et kõik need inimesed kulutavad lihtsalt masendusest oma värskelt kätte saadud koondamishüvitisi.

Kui me olime lõpuks juba äärepealt valmis minema taevas teab mitmendat korda Angeli kohvikusse (eksole, depressiivsed ajad lihtsalt nõuavad vahel meeleheitlikke otsuseid), naeratas meile õnn ja Savoy hotelli esimesel korrusel paikneva baari aknaaluselt sohvalt tõusis püsti mingi seltskond ja enne kui keegi arugi sai, olin ma selle juba hõivanud. Järgmised kaks tundi tiksusime me veinipudelite taga ja vaatasime "Sõpruse" ees toimuvat melu. Mu kaasa, kes polnud ammu niisuguses piirkonnas nii hilja väljas viibinud, igatahes sai kultuurišoki. Mõelda, et veel kella kahe paiku seisab Hollywoodi ees mitmekümnepealine seltskond, kes kannatlikult ootab sissesaamist ning et kogu tulevane purtskaevu ala kubiseb paraja auru all inimestest, keda on seal rohkem kui tipptunnil Viru tänaval... Kella kahe paiku hakkasime me igatahes tasakesi laiali minema, tellisime Professorile hotelli portjee lahke abiga mõistliku hinnaga takso, veendusime, et tütarlaps tõesti korralikult ka korraliku auto peale sai ning tatsasime ise kah oma apartmendi poole. Mingil hetkel tuli mul veel kange tahtmine minna Pegasusesse mustikamojitot jooma (ma olin ju muidu nii kaine, nii kaine...) aga mulle suudeti mõistus pähe panna.

Terve õhtu Professorit vaevanud dilemma, et kas me nüüd kõik need kaheksa pluss natuke tundi hängisime või tšillisime, jäigi lahenduseta.

Kogu ettevõtmise traagilised tagajärjed selgusid aga millalgi vahepealsel ajal kui me veel kord lammaste aedikust mööda läksime. Seitsmest lambast oli saanud viis ja ei aidanud ka see kui me neid mitmeid kordi üle lugesime ning Professor vahepeal koguni heinaküna alla piilus. Nagu mu kaasa kommenteeris: nojah, mõni ju sõi lambakarreed...

/võimalik, et lugu järgneb.../

Veider

See, et me suutsime Emandaga ühe veini (miski tšiili sauvignon blanc oli) maitsest eraldada ananassi ja mitmeid teisi eksootilisi frukte, on normaalne. See, et me sellesama veini aroomist mõlemad muuseas ka mädarõika tuvastasime, on juba arvatavasti märk lähenevast, kummalise nüansiga delirium tremens'isest.

(Paarile püsilugejale: ei, seekord ei olnud veinis ei võid ega vanilli. ;) )

Usalduskriis

Lugu elust enesest. Ühe tuttava kodaniku elukaaslase näitel. Loodetavasti ta ei loe seda, sest muidu ma saan kardetavasti kolaka. :)

Viibis nimelt nimetet persoon mõne aja eest olude sunnil ühes lõbusas ja üha lõbusamaks muutuvas seltskonnas aga paraku oli ta mõni tund varem söönud tavapärasest suuremat kehasisest gaasieritust tekitavaid delikatesse. Ja nii ta siis seal kimbatuses istus ja niheles ning püüdis kõigest jõust enda organismis toimuvaid protsesse mõttejõuga neutraliseerida. Asjatult. Gaasid muudkui kogunesid ja otsisid väga konkreetselt väljapääsu. Lõpuks kargas inimene püsti ja taandus pealtnäha täiesti juhuslikult mingi potis kasvava lopsaka toataime taha ning otsustas seal tasakesi asjaga ühele poole saada. Nagu mu kadunud vanamees oleks öelnud: "tal oli plaanis salasitta sahistada."

Ettevõtmine olevatki edukalt alanud ning keegi polevat vaikset aromaatset visinat tähele pannud. Aga siis oli asi ootamatult käest ära läinud ja hirmsa partsumise ning plörtsumisega väljus hädalise kehast lisaks gaasilisele materjalile ka oluliselt vedelamaid ning tunduvalt krehvtisema lõhnaga olluseid. Ja õnnetu inimeseloom oli enne ürituselt põgenemist ahastuses porisenud, et ajad on nii hulluks läinud, et inimene ei saa enam iseennastki usaldada...

"Ka rikkad surevad" - VII osa

Mnjah. Niimoodi see läheb kui sa oma mineviku kallale pääsed. Igatahes leidsin ma eilse arhiiviketaste luhvtitamise tuuri käigus üles ka ühe jupikese oma 1992. aastal trükimeedias ilmunud grafomaaniast. Kokkuvõttes oli tegemist kamba tänaseks enamasti prominentideks saanud kirjatsurade ühistööna valminud "järjeloost" (või õigemini olid need küll pildikesed jõukurite kurvast elukangast, mida peale suure raha ja suremise midagi muud ei ühendanudki), mis omakorda oli inspireeritud esimesest tõelisest hittseebist Eestimaa (ja tegelikult kogu endise N. Liidu) teleekraanidel "Ka rikkad nutavad". Kui keegi veel mäletab seda aega, siis neil minutitel, mil helesinise ekraani olid vallutanud vesistavad latiinodest miljonärid, said isegi siinsed militsionäärid rahulikumalt hingata. Fakt on, et seriaali eetrisoleku ajaks tühjenesid tänavad ning isegi kuritegevus vähenes drastiliselt.

Et mul teiste osade autoriõigusi ei ole (iga osa kirjutas erinev autor ja õigused kuuluvad loomulikult neile: Kõlu, Kivirähk, Pino jpt), siis ülejäänud osade lugemiseks peate raamatukogudesse astuma. Need teised osad on, muide, loomulikult paremad kui see alljärgnev. :)

Ka rikkad surevad - VII. osa

Ühel varasel hommikutunnil istus sir Steven Son, kuulsa Tangate'i suguvõsa viimane esindaja, oma tuhandetoalise maja rõskel keldrikorrusel, jõi otse pudelist lahjendamata viskit ja oli vihane.Ta kannatus oli katkemas.

Sir Son, üks maailma rikkamaid inimesi, kelle varandus ulatus sadadesse miljarditesse naelsterlingitesse, oli aastate eest valinud elukutseks rahakogumise. Nüüd kuulus talle losse kogu maailmas ja ta pangaseifid olid kuhjaga täis topitud kõiksugu väärisesemeid. Juba kakskümmend seitse aastat sisustas ta oma päevi kuldmüntidest kõnniteede ehitamisega oma üha uutes ja uutes valdustes. Kolm nädalat tagasi kolis sir Son vastostetud Sherville'i hertsogilossi. Selles kaheteistkümnekorruselises majas toimus aga midagi kummalist.

Igal õhtul, kui päevatööst väsinud vanahärra oma armsalt kiikuvasse voodisse heitis ja digitaalheliga stereounenägusid vaatama valmistus, ilmusid ei tea kust mingid vastikud viirastused ning hakkasid sir Son'i kiusama. Nad kõditasid teda kõrva tagant, kallasid tema pidzhaamataskusse sõstrasiirupit ja tegid muid tobedaid trikke, ise seejuures pidevalt pomisedes. Kõige rohkem pahandas sir Son'i see, et ta tontide jutust sõnagi aru ei saanud. Selline olukord pidi lõppema, tema aastates inimene vajas öösiti rahu.

Kõigepealt proovis ta kummitusi ära osta. Ta pakkus neile vaguni-täie kulda ja teise kalliskive, peaasi, et need ta majast lahkuksid. Imekombel haihtusidki solvunud vaimud põlglikult podisedes õhku. Sir Son tantsis juba suurest rõõmust kadrilli, kui hirmus mürtsatus teda akna juurde tormama sundis. Pargipuude vahel asuvas kuldkalakeste basseinis lösutas hiigelsuur naftatanker, pardast pardani sädelevaid briljante täis. Hoobilt mitu korda rikkamaks saanud sir Son'il hakkas sellest vaatepildist pea valutama ja ta oli sunnitud mitmeks päevaks sängi jääma. Sama edutult lõppesid vanahärra järgmised katsed viirastustest lahti saada.

Alles eile tellis ta oma paleesse sanepidjaama töötajad, kes siis tähtsate nägudega toad rotimürki täis puistasid ja hirmuäratavad karurauad üles seadsid. Sel ööl sir Son kummitusi ei näinud, kuid ka magamisest ei tulnud midagi välja. Päikeseloojangust vara-valgeni kostis tubadest plõksatusi, rauakolinat ja aevastamist. Hommikul selgus, et kasvatamatud tondid olid karuraudadega ära komposteerinud kõik seintel rippuvad maalid, koridorides püüdsid aga pilku rotimürgist kaunilt voolitud inglikujukesed.

Nüüd istus vaimudest vaevatud sir Son keldritrepil ja püüdis meeleheitlikult midagi mõjuvat välja mõelda. Äkki meenus talle üks ammune ajalehekuulutus, kus noor ja edukas kollipüüdja oma teeneid pakkus.

Kui hambuni relvastatud Jacky õhtuks Sherville'i lossi jõudis ja vanahärra voodi juures valvesse asus, oli sir Son veendunud, et saab lõpuks ometi rahulikult uinuda. Vaevalt oli ta aga pea padjale pannud, kui tundis näol jahedat tuulehoogu. Üllatunult ringi vaadates märkas ta kristall-lühtri ripatsite vahel mingit rabelevat tompu. Lähemal uurimisel selgus, et see on kenasti kookoniks keritud Jacky. Tema laserpüssid ja kadakakadad olid kaminasse püramiidi laotud ning põlesid seal rõõmsa leegiga. Sir Son'i öökapil istus vaikselt vilistav öökull ja laest langes pehmet rohelist lund.

See oli isegi paljunäinud miljardärile liig. Tigedalt kargas ta voodist välja ja hakkas ülikonda selga ajama. Sir Son otsustas selle lossi kohe mõnele totakale parteilasele maha müüa ja sõita oma Prantsusmaa jahimajakesse närve ravima. Ta tormas ukse juurde, et City'sse sõita, kuid lävel haaras endal ootamatult rinnust kinni ja tuikus korisedes voodisse. Majas valitsevat vaikust jäi rikkuma ainult laes tilpneva Jacky vigisemine.

Mõne aja pärast hõljus sir Son'i surnukeha juurde kaks endamisi pomisevat kurba valget kuju. Nukralt hakkas üks neist mingit punast vedelikku kuldpeekrist si Steven Son'i frakitaskusse valama, samal ajal kui teine vanahärra vasakut kõrvalesta "Parkeri" sulepeaga liigutas, ikka edasi ja tagasi, edasi ja tagasi...

Kümme aastat varem

Et mind on parajasti ilmselgelt tabanud grafomaaniliste toodete vorpimise kriis (mida võib ju ka ajapuuduse ja muu sellise taha varjata), siis otsisin läbi raskuste üles jupikese oma kunagisest kodulehest ja uploadisin selle oma praegusesse serverisse. Jutt siis veidi rohkem kui kümme aastat tagasi toimunud esimesest reisist Gran Canariale. Reisist, mis tagantjärele vaadates muutis mu elu tublisti. Mitte et see oleks muidugi selgunud enne kui sellest reisist juba rohkem kui aasta möödas oli. :)

Panin kogu jutu (nii teksti kui ka pildid ja "kujunduse" üles täpselt sellisena, nagu nad kümme aastat tagasi kunagises xoom.com'i serveris ülal olid. Jutt on ingliskeelne (või vähemalt minu toonases ettekujutuses inglise keelest) ja ma ei hakanud põhimõtteliselt ka ühtegi kirjavahemärki muutma. Tükike autentset ja defitsiitset kümne aasta tagust veebisaiti, mida ei ole isegi veebiarhiivides. :)

So enjoy: http://www.ancientboy.com/travel/travel98.html

Vabandust, ma ei saa tööle tulla, ma olen gay

Naljakas on fakt, et samalt IP-aadressilt, kuskohast tavaliselt kommenteeritakse iga viimast kui homoteemat kõige leebemal juhul fraasiga "peded on haiged!" (ja seda enamasti oma kümmekond korda ühe artikli all), ilmus nüüd uudise "Ma ei saa täna tööle tulla, sest ma olen gei." kommentaariumis hoopis selline tekst: "Mis kuradi vabandus on see et "ma olen gei, ma ei saa tööle tulla"...mis pededel on suuremad õigused w???...Keegi ei tule ju kaagutama, et on hetero ja ei saa sellepärast tööle tulla!"

Loogika ei ole tatipritsidel kunagi eriti tugev külg olnud. Otsustage siis ükskord juba ära, kas GLBT-rahvas on haige või mitte? Sest kui inimene on haige, siis on tal võimalik enda ravimiseks jääda koju ning saada töövõimetushüvitist. Mul poleks näiteks midagi selle vastu, et kõik need aastad, mis pensionini jäänud on, Haigekassa varudest laekuvat kindlat sissetulekut omada. Ja kui ma sellele ei kvalifitseeru, no mida te siis kraaksute sellest olematust haigusest tühja, eksole?
---
Miks ma ei ole võtnud sõna hiljutisel Mardna-ja-kõik-need-teised skandaalsel teemal? Sest mu seisukoha sõnastas ülitäpselt keegi blogija, kelle nime ma kahjuks taaskord ei suuda meenutada aga ta kirjutas umbes niimoodi: paljud geid mõtlesid Mardna sõnavõtu peale tülpinult, et: "oh! here they go again..."

Nii oligi. Tore, et keegi viitsis vastulauseid kirjutada ning diskussiooni tekitada (tegelikult on see sellistel puhkudel muidugi lausa hädavajalik - see oli nüüd mu aktivistipoolus, mis hetkeks välja lõi :) ) aga mind ennast pani see endiselt vohav lollus küll ainult õlgu kehitama.

"On äärmiselt oluline...

...et ühel koolil on direktor. See on lihtsalt optimaalne paratamatus."
Niimoodi tsiteeris Emand ühte haridussfääri funktsionäri. :)

Clear mind has left the building...

Wild viitab oma blogis artiklile järjekordsest laibast Wal-Mart'i territooriumil. Kirjatüki lõpus kirjutatakse: "These incidents at Wal-Mart do not help us "Live Better," as the corporation's motto says. They may persuade more shoppers to skip the Wal-Mart experience entirely. "

How American! Muide, kui mina oleks Wal-Mart'i omanik, siis mul oleks küll ainult hea meel sellest kui hullunud kahejalgsed idioodid ja muidu poevargad otsustaks edaspidi teisi asutusi külastada. Minu pärast võiks nad siis vahelduseks vabalt oma surmatramburaid tantsida ka teistes poekettides ja virutada mitte minu, vaid kolleeg-konkurentide poodidest.

Kirjaoskamatus

Majandussurutis (hoidku taevas meid ütlemast sõna "kriis", eksole) on ilmselgelt avaldanud survet ka inimeste ajudele ja neile ei ole veel kohale jõudnud, et kui nad ("veel" või "enam" - ons seal vahet??) lugeda ei oska, siis pole ju ka mingit mõtet osta endale raamatut, milles pole isegi mitte ühteainumastki pildikribulat ja mille lehekülgi täidavad ridade kaupa vaid mingid kummaliste kujudega kärbsemusta plekid. Mõned eriti suured snoobid võivad neid plekke ju ka tähtedeks kutsuda ning väita, et neist on võimalik moodustada mingit mõtestatud teksti aga ilmselgelt on see nende tarkpeade poolt puhas epataaž ning sellistel väidetel pole meie universumis küll mingit reaalset alust. Ulme majandussurutise tingimustes vms.

Miks üritavad inimesed endale osta klassikalise kirjanduse tähtteoseid kui nad ei suuda kokku veerida isegi lauset "Saatmine ainult tähitud postiga."?

Interluudium

Vedisin end peale rasket tööpäeva (eksole, ega see pole naljaasi üheteistkümnest üheksani tarka nägu teha, sinna vahele aega varastades PÖFF'ilt läbi tormata ja pärast veel suppi sööma minna, mis summa summarum tähendas loomulikult mitte kõige karskemat laupäeva) koju ning kõik see lõppes sellega, et kaasa norskab praegu voodis ja mina küpsetan apelsinimaitselist vermutit (Cinzano Orancio) lonksates ahjus liha, mida lähitundidel arvatavasti mitte keegi sööma ei hakka. Küpsetan niisiis lihtsalt seepärast, et seda mitte raisku lasta.

Ja kui keegi suudaks mulle veenvalt ära seletada, miks ma täna varahommikul, ilma igasuguse nähtava põhjuseta, nägin unes ühte väga toredat kutti ühest väga ammusest minevikust, siis sellele võin vabalt pudeli korralikku veini välja teha. Kle U., sa võid selle ka ise saada kui sa viitsiks mulle märku anda, mille kuradi pärast sa ikkagi niimoodi üle aegade mentaaltasandil välja ilmusid? :)
---
Muidu. Eelmisel ööl sai lähiöid arvestades tehtud magamise rekord: kokku oma kuus tundi. Varasemad neli ööpäeva möödusid masohhistlikult hammast (õigemini küll poolt pead) valutades vahetevahel viie minuti kaupa tukkudes ning sellega tunduvalt väiksemaid ajaande unejumalanna altarile ohverdades. Ja kuna ma ei leidnud sahtlist üles oma hambatange, siis ei saanud ma ise hakata asjaga tegelema (meediku pojana ei olnud mul loomulikult vähimatki kahtlust, et ma sellega hakkama ei saaks) ning sundisin end eile varahommikul lõpuks end hambatohtrite juurde minema. Kus selgus siis, et mu loomulikust intelligentsist pärinev tarkus vedas mind alatult alt ja üldsegi mitte see hammas ei läinud loosi, mille väljakaksamist mina nõudsin, vaid hoopis üks teine. Ning kõige piinlikum on, et austet tohtriproual oli loomulikult õigus.

Vaat selline õpetlik lugu, mille peamine eesmärk on ärgitada kalleid lugejaid usaldama oma oraalsed kondikillud ikkagi professionaalide kätte ja ma ei pea siin silmas niivõrd hambahaldjaid. Nimelt hilisema hambumuse jäägi rikkalikkuse seisukohalt ei pruugi koduste käepäraste vahendite kasutamine amatöörstomatoloogide poolt anda just parimat tulemust.

Oh, ja päeva lause on loomulikult minu ja B. viljakas kultuurialases koostöös sündinud "Not the brightest angel in the box!".