Ellujäämiskursuse algaste

Inimene õpib ikka iga päevaga juurde midagi uut. Täna selgus, et dušivoolik võib ilma igasuguse hoiatuseta lihtlabaselt pooleks minna ja teeb ta seda loomulikult siis kui sul on peas igavesti pirakas šampoonivahumüts. Ühel hetkel ei saa sa enam lihtsalt aru, miks sellest kuradima pihustist, mida sa käes hoiad, mitte midagi ei tule ja miks mingid hüsteerilised veejoad sulle vastu mune virutavad. Kui siis selle silmadele valgunud vahukardina tagant oma okulaarid kangelaslikult lahti kangutada, selgub, et dušivoolik on otsustanud hakata elama uut elu ning muundunud ecstasy't tarbinud Charcot' duššiks. Isegi hea, et tal oli oma tõmblemistega piisavalt tegemist ja ta ei otsustanud minna külla mõne meetri kaugusel olevale elektriradiaatorile.

Nädalalõpu tarkusetera

Ei ole just väga tark valik tarbida veinijoomise vahele absinti. Ka siis kui seda pakuvad öösel kella ühe paiku kenad lahked inimesed, kes viitsisid seda joomiseks ette valmistada "nii nagu peab". Põletasid suhkrut ja nõnda edasi.

Isegi sellest polnud mingit tolku, et võrreldes mõne teise hiljutise üritusega, kulus eile õhtul veini ikka äärmiselt tagasihoidlikult. Tänane päev pole senini olnud just värskeimate killast...
---
Vaatasin Genesis'e "When in Rome" kontserti ja leidsin, et vanurid suudavad veel rokkida küll. Muidugi ei ole see enam "Seconds out'i" aegne muusikaline tulevärk aga Collins tegi muuseas üsna pikalt oma ammu legendiks muutunud tamburiinitrikke, mängis instrumenti nimega "publik" (tehes seda vähemalt sama edukalt kui kunagi Freddie Mercury) ja Banks klõbistas pealtnäha lõdvalt maha üsna keerulisi partiisid. Lahe.

Ei ole Egiptuses käinud, ei ole

Kunagi rääkis kaasa lugu, kuidas ta oma toonas(t)est töökoh(t)a(de)st hoolimata ei olnud Soomes käinud veel ka siis mitte kui pea kogu ülejäänud Eesti elanikkond seda vahet juba üle päeva siiberdas. Pooles muus maailmas oli ta käinud küll aga Soomes mitte. Ja siis tegid nad ühe teise samasuguse autsaideriga "Soomes mittekäinute klubi". Ega peale endi nad sinna klubisse eriti kedagi juurde võtta ei saanudki.

Tänasel päeval käivad kõik muudki Egiptuses. Nagu rändlinnud. Nojah, Poromaa hakid tulevad siia puude otsa kädistama, eks eestlased peavad siis talveks veidi rohkem lõuna poole taanduma. Ja mõned mitte ainult ei käi vaid lausa resideeruvad seal. Ning aeg-ajalt mõnes seltskonnas, kus jutt läheb Egiptimaa peale, pean mina see ainuke loll olema, kes ei saa üldse millestki aru kui räägitakse uuest ja vanast Sharmist, Punase mere soolsusest ja kurat teab millest veel. Niisiis ma otsustasin, et asutan samuti midagi. Midagi eriti eksklusiivset ja ihaldusväärset. MKÜ* "Egiptuses mittekäinute klubi".

"Soomes mittekäinute klubi" eluiga jäi küll olude sunnil paraku lühikeseks. Huvitav kui kaua "Egiptuses mittekäinute klubi" vastu peaks? :)
___
*MKÜ = Mittekulundusühing

PÖFF 2008 ja gay-temaatika

No kuulge, kui juba sellise otsinguga guugeldades pidevalt siia lehele satutakse, siis ei saa ju otsijate lootusi petta, eks ole. Niisiis ketrasin kiiresti tänavuse PÖFF'i kava läbi ja jäidki mõned filmid silma, mis gay-subkultuuriga kenasti seonduvad. Tutvustused pärinevad festivali enda lehelt ja usutavasti ei ole Tiina Loki tiimil midagi selle vastu, et neid töid reklaamida ka selle blogi mõlemale lugejale. :)

---

Hedi Slimane, minu elu
(Hedi Slimane, Mein Leben)
Režissöör: Cristina Trebbi, Gero von Boehm

Räppar Kanye West peab teda jumalaks. Moedisainer Karl Lagerfeld võttis aasta jooksul kaalust alla 42 kilogrammi, et kanda tema poolt disainitud rõivaid. Muusikud on teda sisse kirjutanud mitmesse laulu. Ta nimi on Hedi Slimane ja Diori meestekollektsiooni peadisainerina muutis ta totaalselt meestemoodi, tuues au sisse kõhnad ja poisiliku välimusega mehed. Slimane'i loodud slim fit ülikonda nõudis oma garderoobi ka Madonna ning muidugi tema soov täideti. Moelooja Henry Holland kujundas Slimane'i loodud lookile mõeldes t-särgid "Cause me pain, Hedi Slimane". Kõik mehed (ja muidugi ka naised), kes tahavad moeteemadega kursis olla, peaksid Hedi Slimane'i tegemistel silma peal hoidma.

2004. aastal valminud film HEDI SLIMANE, MINU ELU on lihtne, kuid põnev vaade Diori meestekollektsiooni uutesse kõrgustesse viinud moeloojast. Ja kuigi Slimane praegu enam Diori jaoks rõivaid ei disaini, on see taas kord põgus pilguheit muidu üsna suletud moemaailma kardinate taha, kus erinevate inimeste ideede ning materjalide koosluses sünnib pidevalt midagi ilusat ja ihaldusväärset.

Helen Saluveer

---

Keith Haringi maailm
(The Universe of Keith Haring)
Režissöör: Christina Clausen

See täispikk dokumentaalfilm räägib maailmakuulsast graffitikunstnikust Keith Haringust, kelle mantraks oli „kunst kuulub kõigile". Filmis on näha intervjuude ja arhiivimaterjali kaudu mitmeid kuulsusi, keda Haringu kunst on mõjutanud, nende hulgas Madonna, Yoko Ono, David LaChapelle, Kenny Scharf, Carlo McCormick ja Andy Warhol. Vaatamata sellele, et Haring suri 31-aastaselt AIDSi, oli tema kunstipärand 1980ndate New Yorki tänavakultuuri lahutamatu osa ning tema looming on saanud kõikjal popkultuuris tunnustatud 20nda sajandi visuaalseks keeleks.

---

Koos Gilberti ja George'ga
(With Gilbert & George)
Režissöör: Julian Cole

"Kunst on kõigile" on maailmakuulsa kunstnikepaari Gilbert & George motoks. 1960ndate lõpus enda mängitud elavate skulptuuridega rahvusvahelisse tippkunsti sisenenud Inglise-Itaalia duo firmamärgiks on suureformaadilised, kuid väikestest allosadest koosnevad erksates värvides maalid, mis tihti käsitlevad ühiskonna tabuteemasid või purustavad sotsiaalseid ning kunstinorme. Oma maalide peategelasteks on Gilbert ja George tihti ise, kartmata avalikkusele demonstreerida oma keha kui haavatavat objekti.

Filmilooja Julian Cole tutvus Itaalia päritolu Gilberti ja Inglismaal sündinud George'iga 22 aastat tagasi poseerides ühel nende maalidest. Cole'i ammune unistus, luua tutvuse jooksul salvestatud videomaterjalist dokumentaalportree ekstravagantsest kunstnikepaarist realiseerus aga aastakümneid hiljem. See toob esmakordsel vaatajani olulised hetked maailma kunstitippude pikaajalisest ning revolutsioonilisest karjäärist - esimestest elavatest skulptuuridest massiivsete ülevaatenäitusteni Venemaal ja Hiinas ning Gilberti ja George'i kiivalt varjatud koju Londonis.

KOOS GILBERTI JA GEORGE'IGA on informatiivne, kuid samas hoogne ja lustlik portree, mis tutvustab vaatajale Gilberti ja George'i värvilist ja unikaalset maailmanägemust. Nagu märgivad kummaliselt ja erakordsed peategelased ise: "Me oleme alati tahtnud teha kunsti, millest kõik saavad aru. Kui laps tuleb galeriisse peaks ta sellest aru saama."

Sten Saluveer

---

Maakooliõpetaja
(Venkovsky Ucitel)
Režissöör: Bohdan Slama

Andekas ja kvalifitseeritud noor õpetaja läheb maakooli loodusteadusi õpetama.

Siin kohtub ta ühe naise ja tema pidetu 17-aastase pojaga. Õpetajal puudub naise vastu igasugune romantiline huvi, ent nende vahel kujuneb kiiresti tugev sõprus, mis austab mõlema ebakindlusi, lootusi ja igatsust armastuse järele.

MAAKOOLIÕPETAJA räägib inimestest, kes igatsevad armastust, ent kardavad seda otsida või sellele anduda. Lihtsasse loosse toob intriigi ja kaastunnet Slįma unikaalne kompositsioon Tšehhi maapiirkonna pastoraalsetest meeleolupiltidest, kuhu lõikub ennast vihkava homoseksuaali kuju. Slįma ei varja ebamugavaid fakte ja tema tegelaskujud ei ole Tšehhi kinos tavaliselt tegutsevad lärmakad tüübid. Tema filmi kaadreid täidab hoopis melanhoolne rahvas, kes uputab oma igavust põhjatutesse pudelitesse. Pavel Liška on üks Tšehhi Vabariigi meisterlikumaid meesnäitlejaid ja Bydžovskį on tunnustatud teatrinäitleja. MAAKOOLIÕPETAJA on Slįma terava naturalistliku silma läbi esitatud liigutav ja mõtlemapanev linateos.

Dimitri Eipides, Toronto filmifestival

---

Mees, kes armastas Yngvet
(Mannen som elsket Yngve)
Režissöör: Stian Kristiansen

On 1989. aasta november. Berliini müür variseb kokku. Aga pisikeses Stavangeri linnas ei ole 17-aastasel Jarle Kleppil ainugi, et kõik on muutumas. Viimasel ajal on asjad sujunud - tal on oma tüdruk, parim sõber ja punkbänd. Kuid siis ilmub nende klassi uus poiss, Yngve, kes käitub teistmoodi kui ülejäänud poisid. Jarle on segaduses ja ei tea, mida teha. Ainus, mida ta teab, on see, et ta tahab kohtuda Yngvega üha tihemini, isegi kui see tähendab asjade tegemist, mida Jarle vihkab, nagu Duran Durani kuulamine ja tennisemäng. Ajapikku pettuvad temas kõik lähedased ning Jarle, mees kes armastas Yngvet, saab teada, mida tähendab olla üksi kõigi vastu.

---

Türgi saun
(Hamam)
Režissöör: Ferzan Özpetek

Kui postmodernistlik abielu toimib võrdsuse printsiibil, on Francesco (Alessandro Gassman) ja Marta (Francesca d'Aloja) täiuslik paar. Mees on sale, pikk, sarmitu, külm. Naine on samuti sale, pikk, sarmitu ja külm.

Mees on ärrituv ning teiste inimeste tunnete osas ükskõikne. Naine on vihane ja ülierk enda tunnete suhtes. Nad kaklevad ja kisklevad ning töötavad Roomas oma disainifirmas. Nende elustiil sobib neile hästi - nad on kõrge stressitaluvusega enesekesksed töönarkomaanid, kes mahutavad rääkimise, söömise ja armastuse telefonikõnede ja klientidega kohtumiste vahele. Mehe tädi sureb Istanbulis ning jätab talle päranduseks kinnisvara. Ta läheb kohale vara müüma ning peatub perekonna juures, kes naise eest oli hoolitsenud. Masendusest hoolimata hakkab mees rahunema ning laseb linnal end kaasa haarata. Libekeelsest advokaadist hoolimata otsustab ta Istanbuli jääda ning maja keldrikorrusel oleva Türgi sauna korda teha, nurjates sellega arendaja plaanid.

"Özpetek on tundlik režissöör. Ta ei kiirusta. Ta laseb kujuneda loomulikel rütmidel ning pöörab suurt tähelepanu toidule. Tema kaameratöö on pehme, sensuaalne ning aeglane. Hoolimata stseenide ja näitlejatöö kvaliteedist võib filmi aeglane tempo vaataja kannatuse tõsiselt proovile panna."

Angus Wolfe Murray, Eye for Film

---

Viktor & Rolf: sest me oleme seda väärt!
(Viktor & Rolf: Because We're Worth It!)
Režissöör: Femke Wolting

Hollandist pärit Viktor Horsting ja Rolf Snoeren kohtusid ülikoolis ning juba 1993. aastal lõid koos moemärgi Viktor & Rolf. Brändi moe-show'd on alati väga oodatud teatraalsed vaatemängud, kus modellid kannavad ootamatuid aksessuaare või kummalisi detaile - patju, mis seotud modellide seljale või peas musti kiivreid või sarvi.

Film VIKTOR & ROLF: SEST ME OLEME SEDA VÄÄRT! toob vaatajate ette brändi parfüümi Flowerbomb ja samanimelise rõivakollektsiooni loomise aja. Kangaste valimisele, rõivamudelite modelleerimisele ja parfüümi kontseptsioonikoosolekutele paneb punkti võimas moe-show, mis taaskord näitab moegeeniust oskust oma loomingut väga efektselt eksponeerida. Moemaailma lemmiklasteks nimetatud Viktorit ja Rolfi vaadates saab tõdeda, et kaks pead on ikka kaks pead. Ilmselt on nende edukuse taga just sujuv koostöö, ühine hingamine, ühine eesmärgi poole püüdlemine.

Viktor ja Rolf näevad välja kui seksikad nohikud - sarvraamidega prillid ja tennised kuuluvad nende tavapärase välimuse juurde. Ometi on nad mehed, kes määravad paljude nüüdisaegsete moeteadlikute naiste välimuse. Sest nad on seda väärt.

Helen Saluveer

---

Kindlasti jäi midagi praegu ka märkamata. Selle võimaluse kompensatsiooniks ja iseendale tulevaseks meeldetuletuseks (nagu ka varasematel aastatel) olgu siis veel mõned "tavalised" filmid, mida vähemalt mina küll kunagi vaadata tahan.

---

Kahe jalaga hobune
(Asbe Du-Pa)
Režissöör: Samira Makhmalbaf

Esimene tähelepanuväärne asi selle Afganistanis üles võetud filmi juures on selle autor - 28-aastane kaunis ja naiselik iraani režissöör Samira Makhmalbaf. Ka tema isa Mohsen Makhmalbaf on kuulus režissöör ning antud filmi stsenaariumi autor.

KAHE JALAGA HOBUNE on Samira neljas film. Kuna Iraani pinnal ei lubatud seda filmida, oli võttepaigaks Afganistan. Filmimise käigus tabas võttemeeskonda pommirünnak ning kuus inimest said väga tõsiselt vigastada. Vaatamata kõigile raskustele ei lahkunud Samira Afganistanist enne, kui film sai valmis. Tegu on raske ja ärritava filmiga, mis läbi kahe poisi suhte näitab vägivalla tegelikku anatoomiat.
Rikka isa poeg, kes miiniplahvatuses jalad kaotanud, kasutab teist poissi hobusena, kes teda kooli kannab. Nende suhe sisaldab tõeliselt laia spektrit emotsioone, selles on nii õrnust kui ka eneseohverdust, kuid poiste mängud viivad hetkeni, kus inimene murdub ja muutub loomaks. Filmi fookuses pole niivõrd see, kuidas keskkond või riik inimest mõjutab, vaid see kuidas inimesed ise teineteise kuritarvitamise ja tarbimiseni jõuavad. Olgu kontekstiks siis totalitaarne režiim või töösuhted kolleegide vahel.

Filipp Kruusvall

---

Kukkumine maa pealt
(Wa-Ala el Ard el Sama'a)
Režissöör: Chadi Zeneddine

Film jutustab neli teineteisega lõdvalt seotud lugu, milles kõigis on peaosas Beirutis elavad üksildased inimesed. Iga lugu paigutub erinevasse kohta ja ajajärku enne või pärast kodusõda või selle ajal.

Tüdruk vahetab oma mänguasjamaailma kaamera vastu, mis jäädvustab karmi tegelikkust. Sõpra leinav turvatöötaja leiab lohutust tualeti uksele kirjutatud sõnumitest ja neile vastamisest. Naine tantsib ja nutab, oodates asjatult oma armastatut. Peaosaline Joussef - nutikas vanamees - elab varemetes ja kogub õnnelike inimeste fotosid. Ühel päeval saab talle osaks maagiline kohtumine.

Poeetilises ja kohati sürreaalses laadis filmi tegelik peaosaline on autori palavalt armastatud Liibanoni pealinn Beirut.

Tauno Maarpuu

---

Naabruskonna kangelased
(Die Helden aus der Nachbarschaft)
Režissöör: Jovan Arsenic

Filmi kuut peategelast seob ühine naabruskond ning rohkem või vähem saladuslikult ühendatud saatused. Attila on tuletõrjuja. Ta suudab süüa klaasi ja pälvib sellega telesaate juhi Erika tähelepanu, sest häbelik pagarineiu Rositta loobus viimasel hetkel ootamatult saatesse ilmumast. Erika psühholoogist abikaasa Ulf on oma abielu juba ammu maha kandnud ning katsetab tiivaripsutamise võimeid internetis ja Attila juurest jalga lasknud telekarjäärist unistava Sabinega. Viimane on aga Ulfi teismelise poja Niko salaunistus ...

Tragikomöödia mängumaa on Berliini linnaosa Prenzlauer Berg, millest on tänu viimastel aastatel sinna koondunud noorele ja loominguliselt kirjule elanikkonnale saanud rahvusvaheliselt tuntud kultuskvartal. Selle protsessi käigus on Prenzlauer Berg loomulikult palju muutunud ning algselt pretensioonitu ja kergelt boheemlaslik elustiil on segunenud kiibitsejate mentaliteediga. Nii mõnigi põliselanik ei oska siin korraga enam orienteeruda, ei tunne õigeid poose. See pakub filmile tänuväärse taustsüsteemi ning nii liigub lugu läbi kohutavalt piinlike ja asjaosaliste jaoks ebamugavate situatsioonide, mis on samas tihti korraga nii absurdsed kui ka liigutavad.

Taas kord üks tore film Berliinist, mille tagahoovidest võib leida kõige kummalisemaid lugusid ja tegelasi.

Heli Meisterson

---

Viimane on ju igati loogiline jätk mu Berliini-filmide kiiksu täiendamiseks...

Ja ülemises nimekirjas oleva "Hamam'i" peaks PÖFFitajatele kohustuslikuks tegema. :)

Mihkel Raua porise näo oopusest

Mihkel Raud
"Musta pori näkku"
"Tammerraamat", 2008, 328 lk.

Niisiis on kodanik Raud populaarsel talendikonkursil mitte milleski süüdi olevate laste peale röökimise kõrval (NB! ja mitte selle asemel) hakkama saanud ka oma senise elu ühe tormilisema perioodi trükimusta valamisega. Millest sai momentaalselt defitsiitne kraam. Mul siin pärapõrgus kulus selle kättesaamiseks igatahes igavene tükk aega ja lõpuks oli see hoopis mu kaasa sebimine, mis nimetet teose mu voodi kõrvale toimetas.

Mitte just väga ootamatult (vähemalt mitte minu jaoks) tänavuse aasta teise poole hitiks kujunenud raamat (ma ei imestaks kröömikestki kui selguks, et tegu on Tammerraamatu kõige paremini müüva teosega läbi aegade - kaks trükki oli juba mõni aeg tagasi lootusetult otsas ja raamatupoodides ei paista majandussurutisest hoolimata ostjate põuda veel olevat) räägib lugejaga keeles, mida kodumaises memuaristikas just väga sageli ei viljeleta. Keelefinessidest hoolimata olen ma nõus nende arvajatega, kes on osundanud, et meie kirja pandud mälestuste ja biograafiate maailmas oli ammu puudu sellisest värskendavast puhangust.* Mitte küll et tavaoludes trükipressi alla mittesattuv leksika peakski nüüd iseenesest eesmärk omaette olema. Üldsegi mitte! See, mis Mihkli memuaarid nende ilmumishetkest alates kodumaise kultuuriloo kullafondi paigutab, on pigem autori peaaegu kompromissitu ausus, millega ta oma tuulispasksest noorusest kirjutab.

"Peaaegu" seepärast, et kohati on isegi tema pidurid peale tõmmanud. Kuigi mul on tõsiselt kahju, et ta vaid väga põgusalt räägib oma isa ning tema tutvusringkonna (ehk siis eelkõige tänaseks suuresti teispoolsusesse lahkunud ja siiajääjate poolt eksikombel sageli etalonpühakuteks tituleeritud luust ja lihast kohaliku kirjandusmaailma suurkujude elust), on see ometigi mõistetav. Raamat on ju ikkagi Mihkli elust. Kuigi ma tahaks loota, et kas siis tema (või keegi teine) võtaks ükskord ka selle vanema generatsiooni teema käsile. No ja okei, viimaste aastate kohtuprotsesside taustal on täiesti arusaadav seegi, et stoori Eesti arvatavasti tuntuima kaabukandja õõvatekitavatest tegemistest öise provintsilinna hotellitoas on esitatud osaliselt pigem mõistukõne kui otseütlemisena. Isegi see, et ta meie muusikamaailma suurkujust Jüri Makarovist vaid põgusalt ja ainult positiivsetes toonides kirjutab (olgem ausad, Jüri on hoolimata mõnedest segasevõitu ettevõtmistest seda positiivsust ka igati väärt, ilma tema ja ta visioonideta oleks meie glamuurne lähiajalugu olnud kardetavasti hoopis teistsugune), puudutamata kordagi Rock Summerite tiimi kuulunud tõelisi sitapäid (ei, see ei ole üldistus, Makarovi juures töötas veelgi rohkem võrratult toredaid inimesi), on arusaadav. Kohati jääb aga mulje, et tänaseks päevaks banaanivabariigis rohkem kui mõjuvõimsaks tõusnud isikute toonaste seikluste kirjeldamisel on Mihkel kas leebelt napisõnaline või libiseb teatud persoonidest vaikselt üle. Hää küll, eks ütleme siis, et selline lihtsalt oli autori valik.

Mitmel puhul oli tegemist sulaselge äratundmisrõõmuga. Näiteks lugu sellest, kuidas Ain Varts pidevalt muheles, tõi mulle momentaalselt meelde hetke, mil rohkem kui kakskümmend aastat tagasi Kerstenbecki (või oli see ikkagi hoopis Makarovi?) kaaskonnas Varts esimest (ja tõtt-öelda vist küll ka viimast...) korda meile sattus ning mu vanamees talle uurivalt otsa vaatas ning lõpuks bravuurikalt käratas: "No seda meest olen ma nüüd küll kusagil näinud!" "Võimalik, et televiisoris," vastas veidi segadusse sattunud Ain talle muhedalt naeratades, pani kidrakasti käest ära toanurka ning täielikult ignoreerides teda ja ülejäänud seltskonda transportiva autojuhi pakkumist korralikku ukraina samakat lonksata, süvenes meie AKAI GX-9-te uurimisse. Lõppude lõpuks oli sel ajal isegi Linnahalli stuudios vaid üks eksemplar GX-7-t ja meil oli kodus kapi peal GX-9-id (mis on minu kogemustest tulenevat raudkindlat veendumust mööda parim kassettmakk, mida iial planeedil Maa on toodetud) kokku kolm tükki.

Kerstenbecki, "dekoratiivkitarristi" Vingissaare ja teiste "Vanemõe" tegelastega (sealhulgas ka Sal-Salleriga - Jumal küll, mul peaks siiani kusagil ema korteris vedelema bändi originaal-peaside ja -halatt, mis bändiboss Andrus käskis vastuvaidlemist mittesallival toonil tookord, peale ühte järjekordset kontserti Hendrikul mulle anda; uh! siit saaks kollasesse meediasse hea pealkirja: "Sal-Saller riietas end koolipoisist fänni ees lahti!" :D ) puutusingi ma tol ajal oluliselt rohkem kokku kui lagunenud "Turisti" teise poolega, mis moodustas "Singer Vingeri". Võimalik, et me oleme Mihkliga mõnel backstage'i läbul kohtunud (või vähemalt ühes seltskonnas olnud) aga see on siis olnud samalaadne kohtumine (või kohtumised) nagu tal endal kunagi kooli aia taga Hans H. Luigega. Selline, mida keegi kurat enam kindla peale ei mäleta.

Mismoodi sellist autobiograafiat hinnata? Hea küsimus. Sest kuidas ikkagi hinnata raamatut, mis räägib sellesama elu paralleelist, mida sa ka ise kunagi äärtpidi elanud oled? Tõsi, Mihkli säriseva leegiga põlemise asemel vaid vaikselt visisedes aga ikkagi. Või õigemini, kuidas selliseid kirjeldusi objektiivselt hinnata? Tont teab, minult saab Mihkel igatahes maksimumpunktid. Mis sellest, et päris suur osa võib selles väga tõenäoliselt olla ka kadunud aegade nostalgial. :)

Ning veel üks asi. Manitsuseks nendele noortele inimestele, kes kangesti tahavad samuti pealtnäha otse taevasse suunduva mustlaslaagriga ühineda. Mitte, et ma loodaks, nagu need entusiastlikud noored seda kuulda võtaks. :) Igatahes, hea muusika tegemiseks ei pea üldse pidevalt auru all või pilves olema. Paradoksaalsel kombel on seda suurepäraselt tõestanud just Mihkel ise. Oma (Merry Christmas) Mr. Lawrence'iga. Kui ta ka mitte midagi muud ei oleks kunagi kirjutanud (aga ta on!), siis ainuüksi laul "Rain" on üks neist "kõige imelistematest lauludest, mida selle hävimisele määratud rahva esindajad iial loonud on". Oli Rock Summmer mõned aastad peale kuulsat esimest, mäluaugus 1988-ndat (mis toona minu jaoks nii sel kui ka järgmisel suvel täiesti objektiivsetel põhjustel üldnimetusega "Nõukogude armee" vahele jäid), paduvihm ja kaabu ning kitarriga Mihkel laval manamas "Oh Lord, please stop that rain!" Ning hetk hiljem langebki viimane piisk ja päike tuleb pilve tagant välja. Ja rahvas hullub... Üks maagilisemaid hetki mu elus!

Igal seitsmel juhul ütlen ma aga ühte asja. Raamatu kolmas juurdetrükk on kohe poodidesse jõudmas, niisiis ostke ja lugege. Või minge raamatukogudesse ja lugege. Või laenake kellegi käest, kes on nõus laenama ja lugege ikkagi. See on seda väärt.
_________
* Raamat, milles ma tõsiselt pettusin, oli ühe mu lemmiknäitlejanna elulugu "Salme Reek : Noor vana daam" (Tänapäev, 2007). Tegelikult on minu jaoks siiani üsna arusaamatu, kuidas niivõrd värvikast isikust õnnestus kirjutada nõnda kuiv ja puine teos. Lisaks vihastasid autorid mind veel ka sellega, et sisuliselt oli üks ja sama jutt (tõsi, väikeste kosmeetiliste variatsioonidega) raamatusse kaks korda kirja pandud. Ilmselt selleks, et elulugu kaalukam välja näeks ja selle eest küsitavat rahasummat just väga paljuks ei peetaks. Päh!

Kuidas tänapäeval plaate kuulata?

Pipi Pikksukk ütleks kindlasti, et tema eelistaks seda teha kõrvadega aga see selleks. Igatahes tuli mul tahtmine taaskord üle mitme aja võtta ette The Moody Blues'i IMO kaks kõige hitimat albumit, s.t. "Long distance voyager" (1981) ja "The present" (1983). Ma olen neid ikka kahekaupa paaris kuulanud, vanasti olid nad mul suurel makilindil teine teisel poolel ja paarikümne või veidi enama aasta eest sai neid vahel päevad ja ööd läbi käiatud. Tegelikult olid ka LP-d teises toas täiesti olemas aga sellise kuulamisintensiivsuse peale oleks viimastest vaid siledaks freesitud plastlalused alles jäänud. Tühje makilinte sai ju aga teatavasti poest pea alati juurde osta, vinüülplaatidega olid lood veidi keerulisemad.

Nojah. Nüüdseks on need omaaegsed vinüülid muidugi mul ammu CD-de vastu välja vahetatud aga selle asemel, et minna ja hakata kettaid plaadiriiulitest välja tuhnima või isegi võtta teisest toaservast mu MP3-plaatide (mingil ajal aastate eest tegin ma kõikidest oma pärisplaatidest ka MP3-koopiad, et oleks hea neid iPod'i laadida) riiulist CD-R nimetet bändi loomingu paremikuga, toksisin ma hoopis Piraadilahte sisse otsingusõnad ja umbes selleks ajaks kui ma olin ära joonud oma tee ning söönud ühe vorstivõileiva, olid plaadid korraliku kvaliteediga MP3-kujul kenasti arvutisse maandunud. Endiselt kuramuse hea!

Moodsad ajad indeed.

Fallenboy kaasus

Niisiis.

Teate.

Ma sain lõpuks, peale kõiki neid tunde ja aastaid, kah nii kaugele, et võtsin täna hommikul väga konkreetselt käsile fallenboy Austraalia-blogi lugemise. Kuna ma olen juba mõnda aega jahunud (ja mõned vist sellega lausa ära tüüdanud), et peaks seda ikka järjest lugema hakkama, siis nüüd on see peaaegu tehtud (s.t. päris tänapäeva pole ma veel jõudnud aga väga kaugel see aeg nüüd ei ole kah) ja ma pean oma kevadsuviseid ja sügisesi eelarvamusi revideerima. Käesolevaga tunnistan avalikult, et mu veendumus, nagu ei suudaks fallen oma ilmselgelt liigsest optimismist tingitud väärarvamusi tunnistada, osutus nii valeks kui vale üks asi olla saab. Jumal teab, et ma olen omal ajal ta kallal selle äramineku pärast jõrisenud ja mul ei ole praegu hea meel mitte seepärast, et ta on tasapisi jõudmas samale järeldusele millele ma ise juba aastate eest ("there's no such place like home, you know...") vaid seepärast, et kunagi tagasi tulles on tal taskus suurepärane kogemus ning ehk suudab ta siinsamaski mingeid muutusi käima lükata ja pöörata siinne elu veidikenegi sellesarnasemaks, milline see (tema) ideaalis olema peaks. Teatavasti piisab vahel väikese kivikese varbaga togimisest, et valla päästa kõike kaasa haarav hiiglaslik laviin.

Niisiis, kõik te miljonid, kes te neid tekste veel enda jaoks avastanud ei ole, teil on nüüd küll tagumine aeg oma viga parandada ning lugeda ühe (õigupoolest tegelikult küll ju isegi kahe) eesti kuti katsetest maakera kuklapoolel aklimatiseeruda. Sest mu daamid ja härrad (ja seda ma ütlen nüüd kadedusega hääles): damn, that boy knows how to write!. Olukirjeldusi, pöörase elu koomikat ja mida kõike vaid... Blogi ise on siin: http://aussie.fallenboy.com.*

Ja mul on tõsiselt hea meel, et veel kevadel nii resoluutne otsus Eesti tolm igavesti oma taldadelt pühkida on asendunud veendumusega, et millalgi on tagasitulek Euroopasse vältimatu. Good for you! And for us too!

Respect!
-----
* (edit 2009. a. kevadel) aadress on praeguseks muutunud ning kogu blogikrempel ümber kolinud siia: http://fallenboy.wordpress.com/

Tigetsemas

See on täiesti halenaljakas, mismoodi ma täna terve päeva tigetsenud olen. Muidugi võiks kõik rahulikult majanduslanguse kaela ajada aga tegelikult on asi ju mitte niivõrd (vähemalt mitte veel :) ) majanduslikult nullilähedases seisus vaid hoopis milleski muus. Põhjuslikeks märksõnadeks on sassi minemise piiril balansseeriv pööning, aastaid vanad ja endiselt kinni kasvamast keelduvad armid ning veel ühte-teist.

Mnjah. Kõrvuni armunud olla on üks igavene jama aga ülepeakaela mitte armunud olla on samamoodi jura ja sellega kaasneb veel selline totakas peata kana tunne: kohe ei teagi, mis suunas ja kelle poole nüüd jooksma hakata. Võta siis kinni, kumb purgatoorium hullem on ja kumba eelistama peaks?

Igatahes ei olnud üks mu üle aegade provintsilinna sattunud lemmikkute nüüd küll milleski süüdi, et ma täna põgusast kokkusaamisest ja tassikese tee joomisest üsna järsult keeldusin. Ise ka ei saanud hetk hiljem enam täpselt aru, miks ma just niimoodi reageerisin. Arvatavasti oli põhjuseks lihtsalt hirm elu käest järjekordset kuvaldaga virutatud kolakat saada. Võimalik, et sel hetkel tundus vana hea status quo turvalisem aga veidi hiljem ronis kusagilt ikkagi üks vastik kahetsuseuss närima...

Ja siis veel see ka, et kui üks muidu igavesti tore prantsuse punt teeb oma hittlugudest ingliskeelse plaadi, siis kõlab see nagu mingi odav akordioniga eurodisko. Päh!
---
Hiljem: Ahjaa, nädalavahetusel toimunud Üritusest imekombel järele jäänud sajakonnast grammist viskist ei ole loomulikult absoluutselt tolku, et lollused peast minema visata. Samas, eks ongi ju juba pea neli ööpäeva kaine oldud. /sarcasm off/

Ja lõpetage see üle mu maja lendamine ükskord juba ära, kurat, kell on südaöö tuuris, kaua võib???

Journey to the center of the Earth (2008)

Journey to the center of the Earth (Reis maakera südamesse)
Lavastaja: Eric Brevig
2008
http://www.imdb.com/title/tt0373051/

Islandil ekspeditsioonil viibiv teadlane Trevor Anderson (Brendan Fraser) satub koos oma vennapoja Seani (Josh Hutcherson) ning nende kauni kohaliku teejuhi Hannah’ga (Anita Briem) tormi eest varjudes lõksu. Ainus pääsetee on liikuda üha sügavamale koopa sisemusse. Pärast pikka kukkumist leiavad nad end kujuteldamatus paigas, mis vastab täpselt kunagi Jules Verne’i samanimelises romaanis kirjeldatule! Suured lihasööjatest taimed, hiiglaslikud lendpiraajad ning hirmutavad dinosaurused. Sedamööda, kuidas maakera südames hoogustub vulkaaniline tegevus, saavad meie rändurid aru, et peavad leidma kiiresti pääsetee, sest aeg on otsa lõppemas.

Kummalisel kombel olen ma viimastel aastatel sattunud vaatama kõiki filme, kus Josh Hutcherson kaasa on teinud ja seda veel niimoodi, et ma olen Joshi osalusest teada saanud alles siis kui poiss ükskord jälle ekraanile ilmus. Niimoodi juhtub siis kui ei viitsi kodutööd teha. Nojah, selge on see, et käesolev on näitlemise koha pealt üks ta kõige kehvemaid ülesastumisi. Kuigi ega ka Fraser ja Briem selles eriefektide tulevärgis just Oscareid välja ei teeni. Mõned grimassitamised, mõned röökimised, paar sentimentaalsemat stseeni ja ongi kogu lugu. Ülejäänud aja täidavad kaklused lilledega, pesapallimatš kaladega ning hullumeelsed sõidud kaevanduse vagonettides või dinosauruste kolpades. "Maailma esimesest täispikast 3D mängufilmist" (nagu reklaamslogan kõlab) ei saagi tegelikult palju muud tahta, see peabki olema efektne kihutamine, kukkumine või publiku kallale kargavad jõletised. Lihtsalt veidike tavapärasemast teravamaid emotsioone, samalaadseid nagu oma vaatajatele pakkusid juba Lumière-vennaksed oma rahva suunas sõitva rongiga.

Ma vaatasin sest filmist küll "tavaversiooni" aga ma olen IMAX-ites niipalju neid kolmemõõtmelisi filme näinud küll, et suudan ette kujutada seda, mis kuu aja pärast Tallinnas toimuma hakkab. Tegelikult saab kalli pileti ostnud vaataja ka kinos natuke petta, sest ainus õige viis oleks sedasorti filme üles võtta publiku vaatenurgast ning lisaks ekraanile ja stereoprillidele peaks siis kinodes olema ka spetsiaalsed toolid. Sellised, mis liiguvad, kalduvad, rapuvad, puhuvad õhku ja nii edasi. See kõik aga eeldab liiga suuri investeeringuid kinodesse ja seepärast jäävad sedasorti filmivaatamise kohad endiselt erinevate lõbustusparkide ampluaaks. Võimalik muidugi, et tulevikus need kaks meelelahutusasutuse tüüpi lähenevad üksteisele ning lõpuks ehk sulanduvad kokkugi. Seni aga ei tasu väga elevusse neist niinimetatud 3D-filmidest minna.

Nõukaajal oli kena komme pühapäevahommikuti telekast lastele kõikvõimalikke seiklusfilme näidata. Kui see film oma kinotuurid ükskord ära on teinud, siis klassifitseerub see just täpselt selliste filmide sekka.

Üks asi veel. Kui IMDB ja muud allikad annavad filmi valmimisaastaks 2008, siis filmi enda lõputiitrites on kirjas 2007. Võta siis kinni... :)

4/10

Quebec, august 2008

Uus-Prantsusmaa pealinn ei saa loomulikult oma üleaedsetest kehvem olla ja nii on ameerikalikud "pilvelõhkujad" endale leidnud koha ka otse keset Quebec'i linna.

---

Ses valges nurgapealses nukumajas asub üks üpriski eksklusiivne kanada söögikultuuri edendav restoran, kuhu me hoolimata kindlast tahtmisest sisse ei jõudnudki. Küll polnud kohti, küll sai meie sealviibimise aeg lihtsalt otsa.

---

Üks Quebeci sümbolitest: pompöösne Chateau Frontenac, mille kohta väidetakse vähemalt Kanadas, et see tagasihoidlik hotellike (öö sviidis maksab mitmeid tuhandeid dollareid - ja kui teil peaks tekkima siivutu soov kasutada mullivanni, siis see maksab täiendavalt 50 dollarit ööpäevas, nagu muide tahetakse ka DVD-mängija ja külmutuskapi kasutamise eest lisaraha: mõlemad teenused siis kumbki 30 dollarit ööpäeva eest!) olevat maailma enimpildistatud hoone.

---

Üks absoluutne must to do asi Quebecis olles on külastada linnast veidi väljas asuvat Montmorency Falls'i. Pea poole kõrgem kui Niagara (OK, kui väga täpne olla, siis on Montmorency kõrguseks 84 meetrit Niagara 52 meetri vastu) on see üks võimas vaatepilt igatahes. Nagu fotolt ka näha, läheb kose kohalt üle jõe üsna võdisev rippsild, millelt otse alla langevasse veemassi vaadata oli üpris kummastav kogemus.

Kui nüüd aga kose juurest vastuvoolu minna, siis tuleb maalilisi kaldaid mööda matkates üsna kiiresti vastu üks vahva kärestik, mille keskel oleva kivilasu peale on ilusa ilmaga võimalik mõningast ettevaatust rakendades ka ronida (NB! ainult omaenda riisikol, mingit julgestust või päästetiimi seal ei ole - ja sealkandis nende salakavalate veekeeriste läheduses ujuma minemine võrdub peaaegu kindla surmaga) ja mis on omaette üks lahe ettevõtmine.

---

Et me ei hakanud tegema hiiglaslikku ringi joa jalamile (ja köisraudtee osutus isegi minu jaoks natukene liiga kahtlaseks transpordivahendiks) ning samal ajal ei suuda minu klõps edasi anda veemöllu kogu majesteetlikust (kuigi õige mulje saabki ju niikuinii ainult ise seal käies...), siis üks pilt ka veidi teise nurga alt. Pilt, mis pärit Wikipediast ja mis on selle autori poolt vabasse kasutusse antud.

---

Ehituse ajal kaks traagilist katastroofi üle elanud raudteesild, mis peale valmissaamist nüüd aga siiani kasutuses on. Klõps on tehtud Quebeci akvaariumi puude vahelt, vaid mõnesaja meetri kaugusel hullavatest jääkarudest.

---

Seekord otsustasime me igavatest hotellidest loobuda ja ma broneerisin meile pea kaheks nädalaks pildil nähtavasse kvartalisse hoopis korteri. Meie elupaik asus vasakpoolse punaka majaosa kõige ülemise korruse vasakpoolses nurgas, esiplaanil olevast majanurgast läks uks kohvikusse ja internetipunkti sai sealsamas kõrval rohelise @-märgiga tähistatud uksest. Koomiline oli see, et eelkõige ju välismaalastele suunatud arvutiasutuses ei suutnud ka arvata kahekümneviiestest sõbralikest kuttidest koosnev teenindav tiim inglise keeles kuigi palju suhelda ja lõpuks selgitas mulle selle internetipunkti sisselogimissaladusi hoopis üks juhuslikult seal viibinud sell, kes võttis tõlgi töö vabatahtlikult enda peale.

Täiesti kogemata juhtus ka niimoodi, et meie korter asus hetke kõige trendikamas piirkonnas (Saint-Roch), mida viimastel aastatel pööraselt arendatud on ja mis kubises kallitest kauplustest, headest söögikohtadest ning oli muidu üks mõnus paik. Kui ainult meie ja südalinna vahel poleks olnud seda jubedat mäkketõusu... :D

---

Lisaks sellele, et linnas (mis, arvestades ühelt poolt Põhja-Ameerika immigratsioonipoliitikat ja teisalt tugevat prantsuse mõju Quebecis, meid tõsiselt üllatas oma peamiselt valgest rassist elanikkonnaga) oli ilusaid inimesi lugematu arv, olid ka skulptorid endale modellideks valinud ilusaid kutte. Pildil osa purskkaevust parlamendihoone ees.

---

Puhttehniliselt praaki läinud klõps, mis mulle ometigi meeldib. Hobutranspordiga saab loomulikult ka Quebeci osades piirkondades liikuda, täpselt samamoodi nagu enamikes turistidele orienteeritud paikades kogu maailmas.

---

Päikese käes soojaks köetud kahuritoru kõlbab väga hästi ka puhkehetke veetmiseks.

---

Et tänavune aasta oli Quebecis juubeliaasta (400 aastat linna asutamisest), siis võis iga tänavanurga peal komistada mõne show või kunstiteose peale. Selline optilist illusiooni tekitav töö asus sadamapiirkonnas ühe "basseini" kohal.

---

Üldiselt oli see pea kaks nädalat ilma poolest äärmiselt kehv. Vaid paaril päeval ei sadanud ja meie viimasel sealviibitud päeva (mis muidu oli vahelduseks üllatavalt päikeseline) õhtupoolikul hakkas taas pilvi üles kerima. Aga vähemalt olid need ilusad pilved.

---

Juubelipidustuste üheks hitiks oli kolmveerandtunnine, spetsiaalselt selleks puhuks loodud multimeediashow Quebeci ajaloost, mida etendati (taaskord väidetavalt) maailma suurimal "ekraanil", mille moodustasid pimeduse saabudes Quebeci sadamas asuvad mahutid. Mind suutis tõsiselt üllatada fakt, et mitmeid sadu meetreid pikk "torudest" koosnev sein oleks videot sinna peale projitseerides muutunud nagu siledaks kinolinaks. Arvatavasti oli kõik viimseni välja arvestatud ja projektoritest tulev pilt moonutustega salvestatud, mis kaardus seinale jõudes jättiski mulje siledast aluspinnast. Prantslased kohe oskavad majesteetlikke vaatemänge korraldada!

---

Ma pidin ju ka oma panuse andma maailma enim pildistatud hoone tiitli kinnistamiseks. Kõrgustes troonivatelt terrassidelt, mis asuvad Chateau Frontenac'i ja Quebeci kindluse (muide, Quebec on Ameerikas ainus linn Mehhikost põhja poole, millel on kogu toonast linna ümbritsev linnamüür) vahel, avaneb ma-ei-kujuta-ette-mitme-miljoni dollari vaade St. Lawrence'i jõele.

---

edit: Edasiste segaduste ärahoidmiseks annan siinkohal pidulikult teada, et kui ma ülalpool kasutasin inglispäraseks mugandatud kohanime Quebec, siis mõtlesin ma selle all mitte provintsi, vaid provintsi pealinna, mille ametlik nimi on tõepoolest küll Ville de Québec (ehk siis Quebec City) aga tavakäibes ei kasuta seal praktiliselt keegi mingit muud versiooni kui lihtsalt Québec (või Quebec).

Mida teha unetul ööl?

Näiteks saab edukalt aega laiaks lüüa, kedrates üle aegade läbi uute filmide trailereid. Ja panna enda jaoks kirja, et võimalusel võiks ära vaadata näiteks sellised filmid:

Last chance Harvey

Were the world mine

Transporter 3

Synecdoche, New York

Flashbacks of a fool

My name is Bruce

Inkheart

The flyboys

Sihtsuunitletud teade :)

To: you know who you are. :)
Tänane prantslane, mis meil hiljuti poolikuks jäi (ja mis kohe varsti on nii otsas kui otsas - häh! ise oled süüdi, et varem ära läksid :P ) oli: Bacalis. Minervois. Appellation Minervois Controlée 2003. Ja järgmine kord kordame. Mõne muu veiniga. Või millegi muuga. Ab-so-luut-selt!!! ;)

Krt, kas see elu nüüd just lill on aga it'a a beautiful fucking thing indeed!