Pink Floyd - The wall (Movie) (1982)

Pink Floyd - The wall
Lavastaja: Alan Parker
1982
http://www.imdb.com/title/tt0084503/

On üks meelelahutustööstuse halastamatute hammasrataste vahele sattunud muusik, nimega Pink Floyd (osatäitjaks toona üsna tundmatu punkar ja hilisem maailmaparandaja, Sir Bob Geldof, kes sai selle rolli ainult tänu asjaolule, et plaanitud peaosalise Roger Waters'i enda screentest'id osutusid täielikuks läbikukkumiseks), kes on end sulgenud oma hotellituppa ning elab seal ikka uuesti ja uuesti läbi minevikupilte sõjas surma saanud isast, oma lapsepõlvest, koolieast ja luhtunud abielust, mis kõik segatud hullumeelsete fantaasiamaailmast pärit visioonidega. Või kas nad ikkagi on niiväga fantaasiamaailmast?

Kunagi keskkooli ajal sai seda esimest korda videost vaadatud ja siis muutus "The wall" loomulikult mõneks ajaks maailma parimaks filmiks. Oli ju Pink Floyd'i samanimeline album selleks ajaks juba ammu ribadeks kuulatud ja viimase kui piuksuni pähe kulunud ning nii sai seegi videkassett kõvasti vatti.

Nüüd üle vaadates pani ennastki imestama, kuidas tookord ei märganud niivõrd rikkalikku mitmekihilisust, mis filmi iseenesest väga sirgjoonelise filosoofia taga peitub. Võimalik küll ka, et ma lihtsalt enam ei mäletanud seda, ikkagi paar aastakümmet viimasest vaatamisest juba möödas. Aga jah, fakt on, et toonases mässulisuses tundus hoopis lahedam fraas "we don't need no education" kui kohe sellele järgnev "we don't need no thought control". Ma ei tea kuidas praegu asjalood on aga mingil ajal oli väga moodne pidada seda muuhulgas ka fašismivastaseks filmiks. Fašism kui sõimusõna, eksole. Minu meelest oli see aga siis ja on ka praegu suunatud hoopis totalitarismi ja selle seltskonna vastu, kes iga hinna eest, olgu siis kavaluse, muinasjuttude või toore ja brutaalse jõuga tahavad inimmasse kontrollida. Jah muidugi, ka fašism mahub samasse lahtrisse aga selle lahtri sisu on ikka oluliselt suurem. Pink'i monstrumlik alter ego ei olnud mitte fašistlik liider vaid ta lihtsalt laenas oma retoorikat samast allikast, kuskohast enne teda olid seda teinud juba lugematud võimuga liialdavad liidrid. Kõik "teistsugused" seina äärde, veel rikkumata lapsed hakklihamasinast läbi ning sealt pärit ühtlane mass veel igaks juhuks ka kõikjal marssivate haamrite (mäletate ju väljendit "haamri ja alasi vahel"?) kontrolli alla.

Põhiküsimus on muidugi, et kas ühe inimlapse jaoks on [lihtsam/parem/muu samast vallast suvaline omadussõna] elada oma elu seespool müüri (olgu siis see meie endi poolt ehitatud või meie soovide vastaselt meie ümber kerkinud) või teha seda mahakistud müüridega maailmas? Ja kas me oleme valmis laialilendavate kivitükkidega pihta saama? Sugugi mitte kõik müürilammutamised ei möödu niivõrd rahumeelselt ja juubeldamise tähe all nagu omal ajal Berliinis läks. Mõnevõrra uuemast filmiklassikast paralleele võttes: kas valida teadvusetasandil illusoorne heaolu maatriksis või ronida välja masinatele energiat tootvast kookonist ning asuda raskele ning ohtlikule võitlusele oma seniste isandate vastu? Kas võtta sinine või punane pill?

Filmi lõpukaader, kus väike asjalik poiss valab nina kirtsutades tühjaks pudeli Molotovi kokteiliga, kinnitaks nagu lootust inimkonna mõistlikkusele. Meid tegelikult ümbritsevat hullust kasvõi veidikene jälgides võib seda Roger Watersi ja Alan Parkeri visiooni vist paraku küll vaid utoopiliseks soovunelmaks pidada. Häda on ju selles, et selleks ajaks kui sellised väikesed poisid otsustajateks saavad, on nad kasvanud suurteks ja tähtsateks meesteks, kes on õppinud oma kunagisi vahetuid ja tervest mõistusest juhitud emotsioone edukalt unustama. Või vähemalt mitte nendele tuginedes oma maailma muutvaid otsuseid tegema. Pudeli tühjakskallamise asemel hoiavad nad selle hoolega alles, et sobival hetkel see põlema panna ning millegi pihta virutada. Mis kokkuvõttes tähendab, et down we go...

Kas see on siis hea film? Kuigi juba ammu on traditsiooniks saanud seda suure vaeva ja konfliktidega (lavastaja jalutas vist kolm korda minema kuid iga kord suudeti ta tagasi meelitada, samuti on David Gilmour korduvalt meenutanud, et just "The wall'i" filmimise ajal said alguse tema ja Watersi lõpuks ületamatuks muutunud vastuolud) sündinud linateost mutta materdada, arvan ma endiselt, et on küll. Kuigi selle hinnangu juures peab arvestama mu Floydi-maaniat ning tõenäoliselt paar punkti maha võtma. Ning kui siin poleks juba sünnist saati lääne popkultuuri lahutamatuks osaks saanud krestomaatilist muusikat, jääks tõenäoliselt juba üsna vähe järele. Aga nad on siin koos ja minu meelest täiendab pilt klassikalist duubelalbumit tublisti, andes sellele kohati juurde ka uusi mõõtmeid. Ning üleüldse, lõppude lõpuks tehtigi see film ju eelkõige illustreerimaks bändi (okei, peamiselt siiski Waters'i) poolt jutustatud lugu.

8/10