Ong-bak : The thai warrior (2003)

Ong-bak : The thai warrior
Lavastaja: Prachya Pinkaew
2003
http://www.imdb.com/title/tt0368909/


Taimaal asub üks väike ja väga vaene küla, kus elanikud valmistuvad hoolega iga-aastasteks pidustusteks, mille üks eesmärke on muuseas ka küla templis asuva Buddha pühakuju austamine ning krõbekuiva piirkonda vihma palumine. Kõik läheb ilusasti kuni ühel mitte nii heal päeval tuleb külla üks pätt ning koos oma kaaskonnaga röövib Buddha pea. Masenduses külaelanikud otsustab hädast välja aidata noor Ting (Tony Jaa, kes oma esimestes filmides - ka "Ong-bak'is" - tegelikult kandis veel küll nime Panom Yeerum) ja nii asubki noormees teele Bangkoki, et pea õigeks ajaks pahade käest tagasi tuua.

Ting on kodukülas ühe munga käe all aastaid õppinud iidset tai võitluskunsti Muay Thai'd ja kuigi ta andis oma õpetajale lubaduse seda mitte kunagi kasutada, tuleb tal pealinnas olude sunnil seda üsna pea praktiseerima hakata. Küll kihlveokontori poksiringis, küll vabas õhus pättidega arveid klaarides.


Selle filmi otsa ma sõna otseses mõttes komistasin kogemata. Ühel oma shoppingupäeval Quebecis oli mul vaja leida kampaania "2 DVD-d 20 dollariga" raames paarilist "Troy" director's cut'ile. Marssisin ja marssisin seal riiulite vahel (sa võid tunde ja päevi ringi tuustida neis ameerikalikult tagasihoidlikes kaubanduskeskustes - näiteks Laurier's on oma kolmel korrusel ja ma-ei-tea-mitmel-ruutmeetril vaid tagasihoidlikud 350 kauplust - ning siis ikkagi nõutusega nentida, et kuigi tahaks natuke raha kulutada, osta nagu polegi õieti midagi...) kuni ühest kaubakärust möödudes koperdasin riiulinurga taha. Kolm ketast kukkusid maha ja äkki vahtis mulle põrandalt vastu üks kergelt muigav tai kute. Nojah, kui nii, siis nii, mõtlesin ma ning otsustasin veidi lähemalt asjaga tutvuda. Plaadil oli kenasti peal ka just mulle vajalik hinnakampaania kleeps ja lisaks oli väidetavalt tegu collector's edition'iga. (Ääremärkus: ära usu kõike, mida kirjutatakse, siin oli tegemist tavapärase Kanada versiooniga, millele oli lihtsalt uhke kirjaga papist ümbris selga tõmmatud.) Leidsin, et no olgu, lõppude lõpuks miks ka mitte, esiteks ei tohiks sellist jumalikku vahelesegamist tähelepanuta jätta ja teiseks polegi peale paari Jackie Chan'i filmi viimasel ajal ühtegi kakluskino vaadanud ning Tony Jaa'd tituleeriti karbi kaanel muuseas ka Chan'i mantlipärijaks.

Ma ei saa öelda, et film pettumus oleks olnud kuigi samal ajal ega mul ei olnud ka mingeid erilisi lootusi. Tegemist on kena keskpärase ja suhteliselt väikese raha eest tehtud linatööga, milles kõikvõimalike tagaajamiste ja kakelungide vahele on veidi jäänud ruumi ka draamale aga samas peab arvestama, et Läänes saadaolev versioon on juba tegelikult remix. Ma olin tükk aega hämmingus, et mille pagana pärast küll üks tai film kasutab oma heliribal prantsuse räpparite toodangut kuni selgus, et see oli kellegi Luc Besson'i firma, kes omandas filmi levitamisõigused väljaspool Aasiat. Ning loomulikult oli Besson'il vaja oma kihelevatele kätele tegevust leida ja nii ta siis filmi ümber lõikas, likvideerides pea kõik stseenid Ngek'iga, lühendades veel mõningaid stseene ning asendades soundtrack'is tai rockmuusika prantsuse hip-hopiga. Vist ainsana on briti versioon see, kus peaks pilt olema küll puutumata aga helitaust on sealgi originaalist erinev, sedakorda siis orkestreeritud.

Kõik me oleme kindlasti korduvalt vihastanud totakate tõlgete peale, millega eriti õnnistab meid DVD2002 aga paistab, et sama häda kummitab ka mujal maailmas. Mitte et ma nüüd end peaks tai ja inglise keele spetsialistiks, et kõiki keelefinesse ära tabada aga kui ingliskeelses tõlkes räägitakse varastatud Buddha peast pidevalt kui "kivitükist" ja samal ajal on ometigi selgesti näha (ning ka kuulda), et see kuju on valmistatud metallist, siis on midagi kusagil natuke... eee... veider.

Mis veel? Muidugi on siin lisaks kaklustele ka mitmeid humoorikamaid momente (enamus stseene peategelase sugulasega, kellel suurlinna tuled pea sassi on ajanud ning kellest on Bangkokis saanud üks pidevas rahahädas olev pisisuli), õpetlikku manitsemist ning juba mainitud tagaajamisi. Tähelepanuväärne on asjaolu, et filmis ei kasutatud eriefekte ega kaskadööre, kõik stseenid tegid tegelased ise ning Tony Jaa kargab nagu möödaminnes läbi okastraadikera, liugleb klaastahvlite vahelt läbi, kimab tuk-tuk'idega (sellega seoses on kummaline fenomen, et filmi jõudnud kaadritelt paistab kogu see võidusõit tunduvalt aeglasemas tempos toimuvat kui dokumentaalkaadrites stseeni filmimisest, tegelikult olid need kiirused ikka päris suured), keksleb põlevate pükstega ringi ja teeb muid pöörasusi. Filmile paneb enam-vähem punkti üsna lõpus toimuv kahe jumala kahevõitlus, millest võitjana väljub loomulikult Buddha.

Eelkõige on film aga muidugi näitamas Tony Jaa oskusi. Ja vähemalt minusuguse diletandi jaoks paistab, et neid on tal tõesti rohkem kui küll. Praegu on tegemisel ka teine film noore Ting'i uutest seiklustest ning kuigi selle juures on asjad võtnud väga veidraid pöördeid ning arvatavasti "tänu" kummalistele nõuandjatele on võimalik, et Tony Jaa karjäär on ootamatult otsa saanud (selle kohta lähemalt saab lugeda näiteks kasvõi siit), peaks Ong-bak 2 kinodesse jõudma detsembris.

***

Aga kutt is on ikkagi nunnu. Ütle siis veel, et seks ei müü... :)

6/10