Vitruviuse mees, Fibonacci jada ja muu

Et meie kolkakinno oli lõpuks jõudnud tänavuse aasta vaieldamatult kõmisevam film, "The Da Vinci Code", siis käisime seda täna ka vaatamas. Esimeseks ebameeldivaks leiuks oli asjaolu, et kunagiste enam-vähem mugavate tugitoolide asemel on "kinos" nüüd madala seljatoega diivanid mis pole leebelt öeldes just parim valik. Ja teine ebameeldiv, kuigi prognoositav leid oli film ise. Kas ta just nii hull oli kui ma ette kujutasin aga noh... See on sedasorti kinopilt, mis isegi ei pane õlgu kehitama. Hanks oli kange ja kuidagi pungissilmne, isegi McKellan ja Reno olid allapoole igasugust arvestust, muudest tibidest ja onudest rääkimata. Tõtt öelda oli nii mul kui kinokaaslasel tükk tegemist, et mitte tukkuma jääda...

Aga olgu, tsiteerides mu kaasat, ütleme, et see oli selline silmaaluste ringide laiendamise üritus. Nüüd on vähemalt see aasta suurim hype ning purunenud lootuste klirinal toimunud läbikukkumine nähtud.