Leke

Hommik algas hirmsa korisemisega mis üldlevinud klishee kohaselt oleks nagu meenutanud tiisikusehaige viimseid hingetõmbeid. Millegipärast tuli see heli aga veeboileri suunast. Kiire (ja asjatu) katse kraanidest vett välja pigistada sundis aknast välja vaatama ning veenduma, et töömehed on end tänavasse matnud. Hiljem selgus, et naabermaja vaid mõned aastad tagasi pandud ühenduslüli linna veetrassiga oli lihtsalt laiali pudisenud. Väga isekas temast.



Kord juba torustikelainel olles otsustasin resoluutselt ka oma juba mõnda aega tilkuvat kraani remontida. Sõitsime vennaga tihendite otsingul pool linna läbi, mingisugused isegi saime aga et need polnud ikkagi päris õiged, siis pole ka segisti täiesti korras. Nuh, vähemalt ei tekita ta mulle hetkel täiendavat veearvet.

Juba mitu nädalat on õhus olnud põnevus, et kas mu kallis päälinnas resideeruv tädike sajab ühel päeval lihtsalt sisse või teatab ta sellest ka ette. Õhtul ta siis ikkagi lõpuks helistas ja ma sain talle edasi anda teate, et enne augusti keskpaika pole minul teda küll kuhugi ööseks horisontaali panna. Ja kuna perekondlik konsiilium oli eelnevalt leidnud, et teistes majades-korterites peale maamaja ei ole üleüldse kohta ning viimatinimetatu prouale ei sobinud, siis jäigi ainus võimalus ta siia majutada. Häh, nagu mul oleks siin ruumi või sobilikke tingimusi. Arrgh!