Small world

Eile õhtul laekus kaasa. Suvitama ja tervelt nädalaks ajaks jutti. Täna kaaberdasime natuke linna mööda, siis tegeles kumbki oma asjadega (kes tööl, kes rannas aega surnuks löömas või mida iganes seal rannas tehakse) ning õhtupoole võõrustasime täiesti eksprompt emandat, kes saabus kahe pudeli veini ja paari meie poolt tellitud saiaga. Et saaks ahjus küpsetatud camembert'-juustu süüa :)

Mis kõik kokku muidugi tähendas sellist suhteliselt hullu ning lõbusat läbu. Mille jooksul leppisime kokku ka lähipäevade kultuuriprogrammi osas. Ühel päeval vene munkade koori kirikukontsert ning teine päev suveteater Maasi linnuses. Põnev-põnev.

Lisaks helistas TvM ja muu jutu sees tuli juhuslikult välja, et ta hetke kaaslane on sama kutt, kes lubas ühe foorumi rahvale teise kokkutuleku korraldada. Väike ja tõtt-öelda üsna üllatustevaba maailm...

Vitruviuse mees, Fibonacci jada ja muu

Et meie kolkakinno oli lõpuks jõudnud tänavuse aasta vaieldamatult kõmisevam film, "The Da Vinci Code", siis käisime seda täna ka vaatamas. Esimeseks ebameeldivaks leiuks oli asjaolu, et kunagiste enam-vähem mugavate tugitoolide asemel on "kinos" nüüd madala seljatoega diivanid mis pole leebelt öeldes just parim valik. Ja teine ebameeldiv, kuigi prognoositav leid oli film ise. Kas ta just nii hull oli kui ma ette kujutasin aga noh... See on sedasorti kinopilt, mis isegi ei pane õlgu kehitama. Hanks oli kange ja kuidagi pungissilmne, isegi McKellan ja Reno olid allapoole igasugust arvestust, muudest tibidest ja onudest rääkimata. Tõtt öelda oli nii mul kui kinokaaslasel tükk tegemist, et mitte tukkuma jääda...

Aga olgu, tsiteerides mu kaasat, ütleme, et see oli selline silmaaluste ringide laiendamise üritus. Nüüd on vähemalt see aasta suurim hype ning purunenud lootuste klirinal toimunud läbikukkumine nähtud.

Equality at last...

Eesti Post teeb jälle ajalugu. Vist küll läbi kõikide aegade, riigikordade ning valitsuste on kroonut kaitsma kutsutud ajateenijate kirjavahetus tasuta olnud ja sellega on sõdalastele muidugi suurt alaväärsuskompleksi tekitatud. Aga õnneks on ajad muutumas ja progressiivsus võidule pääsemas! Nüüd siis lõpuks ometi likvideerib EP selle karjuva ebaõigluse ning sõdurpoisid saavad hakata oma kaartide-kirjade saatmise eest maksma täpselt sama palju kui kõik teised. Selle novaatorliku otsusega astuti kindlasti suur samm kõigi inimõiguste tagamise poole meie armsas, täielises ja rippumatus aktsiaseltsis "Eesti Vabariik".

allikas: http://www.post.ee/?id=5037

Apetiit-hernes

Olude sunnil sõitsin rattaga esimest korda meie uues kohas (peaaegu linnast väljas) resideeruvasse kaubamajja. Ja endiselt pole mitte midagi muutunud. See tähendab, et mitte midagi pole võimalik osta. Täpselt nagu vanasti, isegi kleeplinti mida mul vaja oli, sain vaid kaks rulli. Ja palun koristage keegi need idioot-juhid, kes ei oska autoga sõita, tänavatelt ära. Mingil paarikilomeetrisel lõigul ja veerand tunni jooksul oli vähemalt kolm ohtlikku seisu. Grrr...

Tagasiteel Selverist läbi põigates tegin aga päeva avastuse ja õppisin ära uue sõna. Apetiit-hernes on siuke roheline herne moodi asi mida nad panevad muu köögiviljaga kallerdise sisse. Mis vahe sellel tavalise konservhernega on, mina ei saanudki aru aga hea tunne oli jälle törtsukese targemaks saada :D

Tänase päeva koduse menüü eripakkumine oli midagi gurmaanidele sobilikku: kartulipuder hakkliha ja... mustikakvargiga. Ei, mitte selle füüsikamaailmast pärit pisividina vaid saksamaise kohupiimalaadse ollusega. Eee... ma ütleks, et huvitav (ja igatahes söödav) kombinatsioon.

Ning päikeseprillidest sain lahti. Jälle. Lihtsalt kukkus heast peast üks joodetud vidin küljest ära. Krt, ma arvan, et need on viimase paari aasta jooksul vist kuuendad prillid mis mul on õnnestunud ära lõhkuda.

Äärepealt kosmonaudi väljatulek

Paistab, et parajasti on käimas lauljate kapist välja tulemise hooaeg. Seekord siis kunagine 'N Sync'i südametemurdja ja peaaegu-kosmonaut Lance Bass (mõlemal plaadipildil vasakult teine).

Eilne "People" artikkel on siin.

Scissors are back!

Jep, Scissor Sisters on tagasi (kuigi ega nad pole ju õieti kusagil ära olnudki) ja hetkel on mul heavy rotation'is nende 29. juulil elektrooniliselt ilmuv (füüsilisel helikandjal avaldatakse see 4. septembril) tuttuus singel "Don't feel like dancin'", kus lööb kaasa ka vanameister Elton isiklikult ning mis juhatab sisse uue albumi "Ta-Dah" (peaks Euroopas ilmuma 18. septembril) ootuse.

Eelmine album teatavasti oli Suurbritannias 2004. aastal suurima läbimüügiga plaat, edestades oma põhirivaali Keane't vaid mõnesaja eksemplariga. Et ka viimatinimetatud bändi uus album "Under the iron sea" ilmus eelmisel kuul (ning saab endiselt hirmsat promot igas võimalikus ja võimatus kanalis), siis on taas duelli oodata.



Ahjaa, ning kõik teie, kes te vihkate Jake Shears'i ja kompaniid selle eest, et nad esiteks julgesid "ära rikkuda" roki-pühaduse ("Comfortably numb") ning teiseks on vastutavad klassikalise disko tagasi edetabelitesse toomise eest, hingake nüüd sügavalt sisse, nii seitsmekümnendaid kui nende uus singel, pole ammu kuulda olnud.

Kääride koduleht kah: Scissor Sisters.

Queer Duck

Seoses täispika filmi ilmumisega videoturule (18. juulil 2006), mõne kaasfoorumlase korduvatele nõudmistele, et ma ükskord ometi paneks kuhugi need filmile eelnenud lühimultikad üles ning siinkirjutaja laiskusega seda teha, otsisin ma uuesti võrgust üles koha, kus kõik 20 osa .swf-failidena (st. Macromedia Flash) saadaval. Niisiis, kõik, kes neid näinud pole (või on küll näinud aga vaataksid uuesti), esitlen: "Queer Duck" by Mike Reiss. Enjoy!

http://www.icebox.com/index.php?id=show&showid=s21

Iga episoodi ees oleval pildikesel klikkimisel avaneb vastav klipp. Jutt on ingliskeelne, subtiitreid ega eesti tõlget minule teadaolevalt pole tehtud.



"Queer Duck", mis kunagi ammu, 1999. aastal debüteeris just sealsamas www.icebox.com'i veebilehel, kolis 2002. aastal üle kaabeltelevisiooni ning Showtime näitas neid peale "Queer as Folk'i" USA-versiooni seeriaid. Pärast seda on neid olnud näha mitmel pool mujalgi ja seda on ka ära märgitud, näiteks brittide Channel 4 vaatajad hääletasid selle 100 parima animasarja hulka kuuluvaks. Kas seda ka Eestis näidatud on, ei oska ma oma suht olematu telekavaatamise juures arvata aga kui kellegil on infot, paluks lahkesti teada anda :)

"Pardi" autoriks on Mike Reiss, mees, kes osaline ka Simpsonite juures ja "Part" on esimene TV-s jooksnud multikas, kus homoteema on niivõrd prevaleeriv. Multikates on ju varemgi olnud homotegelasi kuid peaaegu reeglina on siis olnud tegu ekraanil hetkeks vilksatavate kõrvaltegelastega.

Peategelaste hulka kuuluvad lisaks part Queer Duck'ile ta elukaaslane, alligaator Openly Gator, sõbrad Bi Polar Bear ja väga dändilik Oscar Wildcat, lisaks pardi vanemad (kelledest ema elab klassikalises in-denial faasis) ning vähemate tegelastena käib läbi ka mitmeid kuulsusi, näiteks Bob Hope, Jack Nicholson, Cary Grant ja tinglikult võttes isegi Barbra Streisand, kes on pardi ebajumalaks. Parodeeritakse Truman Capote', Ricky Martin'it ja oma jao saab isegi lubrikandi KY tootja. Pluss muidugi tuntud ameerika homofoob, dr. Laura Schlessinger, kellega on pardil tõsist tegemist juba neljandas seerias.

Eesti Post

Täna laekus ühte mu tellitud maili-listidesse humoorikas (ja samas kahetsusväärselt kurb) kirjeldus kuidas üks hea filatelist oli sunnitud Haapsalus vägikaigast vedama kirjade tembeldajatega ja ühel juhul keeldus erikujundusega kalendertemplit käsitsev töötaja tembeldamast kirju, millel margid, mis ei ole just tema käest ostetud. Ehk siis pidi inimene oma kenasti margistatud ümbrikele selle templi saamiseks kindlameelse tädikese käest samas vääringus marke ostma. Ja üks loo puändikestest oli sealjuures see, et tädikesel polnud peale 3.60 markide teisi nominaale müügis ning seega korrektse frankeeringuga kirja-kaarti välismaale poleks üldse olnud võimalikki vormistada.

Paistab, et "Eesti Post" on oma imeväikeseks kokku kuivanud kasumi (vaatasin järgi, eelmine aasta oli kontserni puhaskasum ju ainult mingi närune 39,2 miljonit krooni, vrdl. 29,3 miljonit 2004. aastal) ja paha Sideameti poolt momentaalselt mitte lubatud hinnatõusu juures sunnitud vist oma klienditeenindajaid peetima. Igatahes juhtus eile minuga jälle selline lugu, kus ma sain noomida, et mis kuramuse panderolle ma saata tahan kui panderoll on mõeldud ainult raamatute saatmiseks ja minu tavaümbrikutesse nüüd raamat küll ei mahu ja nii edasi. Laskumata teoreetilisse vaidlusse, et eesti keeleski on ilmunud küllaga raamatuid, mida mahuks B5-ümbrikusse lausa mitu tükki korraga, püüdsin ma tagasihoidlikult apelleerida asjaolule, et tänane panderoll, mida vanasti nimetati natuke selgemalt "trükitööks", on mõeldud ikka trükiste saatmiseks (ka prantsuskeelne tempel "Imprimés", mida nad igale kui viimasele panderollile peale peksavad, tähendab sisuliselt sedasama) ja et postkaardid (mis ümbrikutes tõesti ka olid) on samamoodi trükised aga üldiselt oli see asjatu jutt. Lõpuks tegi tütarlaps teispool letti suure ja kindlasti seadusevastase heateo ning võttis mu saadetised siiski panderollina vastu.

Panderoll on teatavasti kirjast vaid veidi odavam ja eilsel näitel jäi minu kangekaelsuse tõttu Eesti Postil jälle 1.50 (loe: 1 kroon ja 50 senti) saamata. Ja ma trükkisin nende endi kodulehelt välja panderolli definitsiooni ning viin selle täna tütarlapsele. Seal on isegi postkaardid eraldi välja toodud. :)

Ahjaa, aga ehk on hinnatõus seepärast vajalik, et just telliti töötajatele taaskord uued kostüümid, seekord lausa lipsudega ja puha. Kindlasti mõni "Eesti Posti" juthkonnale lähedalseisev moekunstnik ning õmblusfirma omanik tegi need heast südamest ja täiesti tasuta...

Juhuslik ellujäämine

Umbes-täpselt viis sekundit pärast seda kui ma astusin läbi ühe ukseava, kostis selja tagant mürtsatus ja ragin. Ukse kohalt, nelja meetri kõrguselt lae alt oli põrandale sadanud ca meeter korda meeter nelikümmend mõõtudega, raskes tammeraamis õlimaal, mida ma kutsun tinglikult "Kurja vana naise portreeks". Maandudes täpselt nurga peale mis omakorda lõi raami lahtisteks liistudeks. Ma hästi ei taha mõeldagi kui suur auk mu peas praegu oleks kui see maalitud tädike oleks otsustanud oma langevarjuta vabalangemist mõned sekundid varem proovida...

Rainbow flag

Nädalapäevad tagasi Chicagos alanud ja praeguseks juba lõppenud seitsmendate Gay Games'ide avatseremoonial moodustasid kaksteist tuhat sportlast hiiglasliku vikerkaarelipu.




(Fotod pärinevad http://www.windycitytimes.com/ lehelt.)

Mõttetu

Täiesti mõttetu. Ma olen alati rääkinud, et pühapäeval pole mingit mõtet teisel pool seina kükitada ja täna ma tõestasin seda järjekordselt. Läksin kah ainult seepärast, et lolli peaga sai reedel mokaotsast lubatud. Noh, mina oma lubaduse täitsin, mõni teine aga ilmselgelt mitte... Ja kõige jubedam oli see, et une eemalepeletamiseks pidin neli tundi raamatuid sorteerima. Isegi läpakat ei pannud sisse.



Ja kui ma siis pärast spetsiaalselt linna peale läksin, et Tiinaga norida, siis selgus, et hoolimata graafikust teda täna tööl polnud. Nojah, siis ei jäänudki üle muud kui endiselt tigedana toidupoodi marssida kus üks poolpaljas Adonis mingi rohke võõbaga kaetud tibi käevangus enda hästi mõnusalt karvast kõhtu ja rinda demonstreeris. Ja veidi hiljem kassasabas üks teine kutt mind armsalt naeratades tervitas kusjuures mul tõesti pole õrna aimugi, kes ta selline oli. Mitte et mul ta tutvusringkonda kuulumise vastu midagi oleks :) Nuh, vähemalt niipaljugi siis positiivset sellesse päeva.



Õhtul vähendasin taaskord ühe ühiku võrra oma vaatamata DVD-de hunnikut. Seekord siis "Go", lavastajaks Doug Liman ja valmimisaastaks 1999. Ning kuigi korralik meelelahutus, on see kõik juba mitmeid kordi teistes variatsioonides nähtud. Mingeid tugevamat sorti emotsioone ei tekkinud. Häh, neid ei saagi tekkida, sest vastavalt mõningate ringkondade lahkelt levitatavale hinnangule olen ma teatavasti emotsioonitu kalkuleerija. Who cares...



Ah et pildid või? Nuh, need on sestsamast "Go" filmist.

Re-touched cartoon

Animusic

Täiesti geniaalne!!! Või kui tsiteerida Alan Parsons'it, siis "A stunning combination of unique computer animation and bombastic electronic music – very clever stuff!"

Animusic'u ametlik koduleht.
Animusic'u DVD-d Amazonis: Animusic 1, Animusic 2.
Esimese plaadi kõige popim lugu.

Hmmm...

Just juhtusin aknast välja vaatama ja näe! üle-üleaedsete verandal, kus juba suve algusest saati mingid venekeelsed ehitusmehed elavad, on vahetus toimunud. Uued, nooremad ja vähem kõhukad kutid on platsis ning õues on vist taas päris soojaks läinud kuna kutid silkasid jälle ainult bokserite peal veranda ja õue vahet :)

NB! Privaatsuse huvides (ja muidugi ka puhtast kadedusest) illustreerivaks materjaliks fotot ei lisa ;)

Darren Hayes

Esmaspäeval, 17. juulil, tuli oma kodulehel lõplikult kapist välja kunagine Savage Garden'i frontman ja nüüdne edukas sooloartist Darren Dayes. Muuhulgas teatas ta oma avalduses, et 19. juunil abiellus ta Londonis oma boyfriend'iga. OK, et juriidiliselt korrektne olla, siis on tegu ikkagi tsiviilpartnerlusega aga mõte jääb samaks

Kogu pöördumine:

Monday, 17 July 2006
I very rarely make comments about my private life.

But today, as I'm about to begin 6 months in the studio to record what I hope to be the best record of my career, I feel an overwhelming gratitude for the past 10 years of being a performer. Most recently, I've been moving toward a career that is more closely aligned with 'art' than it is 'commerce'. And in keeping on this trajectory - I have become increasingly more emotionally authentic in my music, writing and my relationship to my audience. As so many of you have given me your heart and soul over the past 10 years I thought it only fitting that I too return the respect and inform you of the most significant event in my life.

On June 19th 2006 I married my boyfriend of two years, Richard, in a Civil Partnership ceremony in London.

I can honestly say it was the happiest day of my life.

I feel lucky to live in an era where my relationship can be considered legally legitimate and I commend the UK Government for embracing this very basic Civil Liberty.

I'm proud of who I am, and after what felt like an eternity, I'm finally in a place where my heart is secure and content. And I can finally make sense of all of the searching.

I still maintain the belief that families and relationships are not commodities to be sold off for public consumption. In this regard, I am and will continue to be a public person with a private life.



I have always written songs about human relationships and our journey in life. I've never felt the need to differentiate or speak to a specific part of society. This hasn't changed. I will continue to write songs for everybody and hope that the feelings and thoughts I sing about are universal. Today, as I get on a plane to return to London, my head will be filled with all the future possibilities that I hope to explore musically.

To the people who buy my records, come to my shows and demonstrate on a daily basis their love and support for me and what I do: thank you.

Your overwhelming message to me lately seems to be that you are just glad that I am happy. For this, I am eternally grateful.

To my Mum, Dad, Sister and Brother - thanks for always being so cool and loving me unconditionally.

With love and respect always
Darren Hayes

Vaata ka Darren'i kodulehte.

Tudeng

Pealelõunal helistas sõbrants (st. emand) ning raporteeris, et ta on ametlikult nüüd tudeng. Ja et sisseastumisel olevat kõige kõrgem hinnang antud ühele kompa tööle, mis iseenesest ning täiesti ootamatult oli muutunud etteantud teemast mingiks muuks teemaks ja mille inspiratsiooniallikatena oli mul au koos oma kaasaga olla. Nii et meid on siis nüüd veel ka surematu kunstiteose sisse smugeldatud...

Ma lubasin tõsiselt järele mõelda, kui kalliks see emandal läheb ning mis ühikutes ta tasuma peab hakkama :)

Leke

Hommik algas hirmsa korisemisega mis üldlevinud klishee kohaselt oleks nagu meenutanud tiisikusehaige viimseid hingetõmbeid. Millegipärast tuli see heli aga veeboileri suunast. Kiire (ja asjatu) katse kraanidest vett välja pigistada sundis aknast välja vaatama ning veenduma, et töömehed on end tänavasse matnud. Hiljem selgus, et naabermaja vaid mõned aastad tagasi pandud ühenduslüli linna veetrassiga oli lihtsalt laiali pudisenud. Väga isekas temast.



Kord juba torustikelainel olles otsustasin resoluutselt ka oma juba mõnda aega tilkuvat kraani remontida. Sõitsime vennaga tihendite otsingul pool linna läbi, mingisugused isegi saime aga et need polnud ikkagi päris õiged, siis pole ka segisti täiesti korras. Nuh, vähemalt ei tekita ta mulle hetkel täiendavat veearvet.

Juba mitu nädalat on õhus olnud põnevus, et kas mu kallis päälinnas resideeruv tädike sajab ühel päeval lihtsalt sisse või teatab ta sellest ka ette. Õhtul ta siis ikkagi lõpuks helistas ja ma sain talle edasi anda teate, et enne augusti keskpaika pole minul teda küll kuhugi ööseks horisontaali panna. Ja kuna perekondlik konsiilium oli eelnevalt leidnud, et teistes majades-korterites peale maamaja ei ole üleüldse kohta ning viimatinimetatu prouale ei sobinud, siis jäigi ainus võimalus ta siia majutada. Häh, nagu mul oleks siin ruumi või sobilikke tingimusi. Arrgh!

Jamie O.

Loo algus ulatub aastate taha mil sai Soome TV-st videokassetile salvestatud briti imepoisi kokasaateid vaadatud. Kuigi ta oli vastupidiselt provokatiivsele aliasele oma saadetes vägagi mitte-naked (ei räägi siin pikemalt sellest loost kui ta tõesti alasti oma naisele pulma-aastapäeval midagi köögis kokku üritas keevitada ning end väga ebamugavast kohast ära kõrvetas...), oli teda ikkagi mõnus vaadata ning üht-teist kõrva tahagi panna.

Vahepeal möödunud aja jooksul soetasin ka mõned ta raamatud ja paari kuu eest ostsin odavast väljamüügist DVD "Jamie Oliver : Happy Days Tour Live!". Ühest küljest ma imestasin jätkuvalt, et kuidas on võimalik suur saal täita tuhandete inimestega, kes selle lõbu eest ka kallist raha maksavad - krt, isegi kõik rõdud olid publikust pungil - ja seda ainult selleks, et nad oma binoklitega näeksid ühte pisikest mehikest seal kaugel-kaugel laval toiduga sebimas. Ja teisest küljest oli pärast selle show' läbivaatamist ka selge, et Jamie ei ole oma aastatetagusest sarmist midagi kaotanud. Tuulispasana laval ringi tuiskav kokapoiss oli endiselt efektne ja lisaks veel hääd sööki valmistav.

Niisiis viis üks asi teiseni ning paari nädala eest tellisin veel kolm DVD-d ja täna jõudsid need ka kohale. Sealjuures on neil sääl udusel Albionil pakkimisel vist kastid sassi läinud, sest üks plaat, "Jamie's kitchen" paistab lausa ta originaalautogrammi kandvat. Selline ootamatu boonus siis :)

Jamie ametlik kodukas on siin: www.jamieoliver.com

Ö(ö)sel

Kapaga näitemänge, kontserte ning muudmasti kultuurat. Kõik kokku ühisnimetuse "Teater ö(ö)sel" all. Päeval ja ööl. Ja ikka Öseli saarel! No OK, üht-teist jagus ka vähema ümbermõõduga saartele.



Üllatavalt tugevate homo-allusioonidega repertuaar. Alates klassikalisest lasteloost "Sinine kutsikas" (mille järgi N. Liidus tehtud multifilm "Taevakarva kutsu" muutus ju omamoodi põrandaaluse homoliikumise sümboliks) kuni pühapäeva-öise agit-propaganda "etenduseni" milles pidevalt kordus meessoost, ennast laval lahti riietava eesskandeerija hüpnootiline motiiv "Edgar, jäta Vilja maha ja hakkame koos elama!" pluss jutt spermapoistest ja muust sellisest. Nojah. Ja sinna juurde Kreutzwaldi (pildil Viljandi Kultuurikolledzhi "Kilplased"), Lermontovi ja teisi.

Lisaks veel see, et ma pole kusagil mujal Eestis senini näinud nii palju kuttide paare, küll üksteise käevangus, küll kenasti käest kinni jalutamas ning lausa tänaval suudlemas. Päeva jooksul kokku oma kümmekond paari. Ja keegi ei loopinud kividega. Lahe.

Aga et asi liiga roosiline poleks, siis kui me oma pisikese kambaga südaöö paiku ühes välikohvikus istusime, siis hakkas kõrvallauas mingi purjus jorss lambist eriti räiget homofoobset jura suust välja ajama...

Vihm ja antigravitatsioon

Unine ja vihmane päev. Mis kuidagimoodi viis selleni, et täiesti plaaniväliselt sai keset päeva tundide kaupa punast veini joodud. Natuke ajasin ka vahepeal raamaturiiuleid segamini. Järjekordselt! Muidugi toimus see kõik uue ja parema "süsteemi" loomise sildi all.

Lappasin ka oma eelmisel nädalavahetusel tehtud pilte ja ühe foto juures imestan jätkuvalt, et kuidas mõne inimese juures loodusseadused ei kehti. No mis kuramuse nipiga need püksid tal ülal püsivad? Ons need alukate külge õmmeldud või on ta oma teksadele sissepoole lisanud butt-plugi?

"I think I feel a song coming on"

Vaatasin täna siis lõpuks Will & Grace'i viimase osa ära. Eelnevalt vist pea eranditult kiitvaid vastukajasid kuulnuna-lugenuna oli eelhäälestus seeria suhtes positiivne aga mida minut edasi ma vaatasin, seda vähem ma sellest arvama hakkasin. No ma saan aru, et "ainult" kaheksa aastat ekraanil jooksnud sarja viimases osas taheti ära näidata kõik asjad, mis järgmise kahekümne aasta jooksul juhtuvad aga no andeks, see ei ole teil mingi kuramuse Dünastia! Ja kui Jacki ning Kareni eputamised välja jätta, siis ei olnud see isegi enam eriti naljakas. Päh!

Tõelise rahamasinana on see viimane episood juba tükk aega muide ka DVD-l müügis. Soovi korral osta kasvõi siit: www.amazon.com

Kuulujuttude loomine

Postkontor. Seisan kassa juures ja märkan kõrvalkassale lähenevat vana semu, keda pole oma sada aastat näinud. Või no mingi viis-kuus aastat kindlasti. Satume pläkutama ja mingit hetkel adun kuidas teine äkki võpatab ning ka tütarlaps teispool letti tõstab hetkeks silmad. Siis jõuab mulle kohale, et ma olin suht suvalise jutu sees (lõõpisime parajasti pensionisammaste üle) teda valjuhäälselt "kallikeseks" tituleerinud. Nojah, polegi ammu enda kohta uusi kõlakaid kuulnud, eks nüüd siis kuuleb kuidas ja mismoodi mind isand U.-ga paari pannakse.

Ja kui ma seda lugu pärast messeris edasi rääkisin, siis (vastavalt kohalviibinud spiooni ettekandele) oli mul kaasa teatanud, et TEDA polevat ma kunagi postkontoris kallikeseks kutsunud, visanud pea selga ning toast demonstratiivselt välja marssinud. No on mees, ma ütlen! :D

Ahvatlused

Jälle ahvatlevad. Seekord siis Finnair oma odavate pakkumistega. Äärepealt oleks piletid Budapesti ära ostnud aga siis tuli mõistus koju. Vähemalt korraks. Aga noh, ega seda vist kauaks pole...

Sebisin eelnevalt natuke linna peal ringi ja imestasin, et kas kusagil on taas mõni jõuline reklaamikampaania alanud? Vähemalt kuus soliidses eas prouat tuli erinevate tänavanurkade peal vastu, kõigil näpus Chill Out kolmeliitrised pakiveinid. Ja tont teab palju veel neid oli, kes paki kohe kilekotti või autosse toppinud olid. Ning siis astusin ettevaatamatult Rae-poodi ja sealt väljudes oli ka minul loomulikult täpselt samasuguse pappkarp näpu otsas ning et asja veelgi hullemaks ajada, tegin pärast veel mitmele inimesele propagandat, et igatahes tasub sellise hinnaga seda veini osta. Ja mitte keegi kurat ei kavatsegi mulle selle raske reklaamitöö eest maksta. Uh!

Eilsed uudised

Paar eelmise nädala jooksul laekunud uudisnuppu.

-----



Idaho osariigis protesteeris üks mees (kes juhib järjekordset "lastevanemate grupikest", mis taotleb teatud raamatute keelustamist) Nampa kohalikus raamatukogus ühe raamatu laenutamise vastu. Meilgi Apollos müügil olnud "The joy of gay sex" on see isand Randy Jackson'ile peavalu tekitav trükis, mille eemaldamiseks raamatukogu riiulitelt ta esitas taotluse juba varem. Juunis oli kaebus arutlusel ka raamatukogu nõukogus, kes otsustas häältega 3-1, et raamat jääb riiulisse kuid see asetatakse kõrgematele lauditele ja töötajad teevad rutiinset kontrolli, et see ei vedeleks lastele kättesaadavates kohtades.

Jackson ei olnud sellise otsusega rahul ja laenutas nimetatud raamatu koju, teatades samas, et tal pole kavatsustki seda tagastada. Seni pole veel otsustatud, kas raamatukogu plaanib Jacksonit tagastamata raamatu eest trahvida ja/või kas nad muretsevad raamatukogusse asenduseksemplari.

-----

Associated Pressi teatel on poole aasta jooksul Suurbritannias oma suhte registreerinud peaaegu 7000 gay- ja lesbipaari, neist umbes 2/3 on mehed. 21. detsembril 2005.a. võimalikuks saanud tsiviilpartnerlusena registreerimist on seni kasutanud 6516 paari Inglismaalt ja Wales'ist (neist 1901 tegid seda kohe esimese kümne päeva jooksul) ja umbes 350 paari Šotimaalt.